Teadlased rotte kõdistamas ja soovitused noortele teadlastele

Published on August 29, 2010 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , , , , , , , , .

Jaak Panksepp on Eestis sündinud psühholoog-neuroteadlane, kes meediast on tuntud uurimustega loomade naermise kohta. Alljärgnev on lõbus videolõik, kus ta demonstreerib, et loomad naeravad, kõdistades rotti. Tema artikkel sel teemal on Science’is.

Kel Jaak Panksepa teadustöö vastu rohkem huvi võib kuulata intervjuud temaga Brain Science Podcastis. Muuhulgas küsiti seal temalt soovitusi noortele, kes tahavad teadlaseks saada. Jaak Panksepa vastus:

“Take courses from the most interesting and engaged professors, get turned on, and recognize that your education is totally your responsibility. There are only people around you to inspire you, and then you take that inspiration that’s inside and you try to find a place where you can do the kind of work that you want to do. /…/

… and it requires so much hard, time-consuming work. But I would also tell any young person that, once you’re inspired, be ready to commit yourself to some of the most difficult work one can do: difficult because, not only do you have to keep so many skills tuned up, but it’s repetitive — over and over doing the same thing.

So, you have to have a very profound work ethic. You have to be like a brick layer. You have to be willing to build a cathedral; and a cathedral that’s not finished in your lifetime, but that you had established a certain beautiful perspective on things that other people are tempted to follow off.”

100 aastat Chicago Sõnumeid

Published on August 25, 2010 in Üliõpilaselu. 1 Comment Tags: , , .

Meil on rõõm teatada, et täpselt 100 aastat tagasi alustasime siin oma Ameerika tegemiste kajastamist. Nagu kõik endast lugupidavad majandusteadusblogijad, otsustasime ka meie sellist auväärset sündmust tähistada väikese statistikaga.

Millest me erinevatel aastatel rohkem oleme kirjutanud? Alljärgnevas loetelus on toodud iga aasta kohta kolm märksõna ehk suhteliselt populaarsemat sõna sel perioodil. Suhteline populaarsus on siin defineeritud kui seda sõna sisaldavate postituste arv sel aastal, jagatud seda sõna sisaldavate postituste arvuga üle kogu perioodi.

Birthday Cake

Kartellid: teooria

Published on August 24, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 3 Comments Tags: , , , , , , , , , .

Pärast meie leivakartelli postitust, on samal teemal sõna võtnud kõik meediakanalid ja küsimust on kommenteerinud vist kõik asjasse puutuvad isikud. Tore on näha, et üldine majandusteadmiste tase, sh arusaam konkurentsist ja turu toimimisest, on viimase 15 aasta jooksul kõvasti paranenud. Siiski on paar küsimust, mida tahaks täpsustada. Alustame selles postituses lihtsa majandusteooriaga, mis loodetavasti on praeguseks majandusteaduskondades õppinutele standardteadmine, aga teistele võib-olla mitte.

Kuidas saab kartell toimida ka ilma kokkulepeteta

Nagu me eelmises postituses kirjutasime, käitub kartell üldjuhul sarnaselt monopoliga — hoiab hindu kunstlikult kõrgena. Erinevalt monopolist on kartelli puhul küsimus stabiilsuses — igal osalisel on kasulik salaja hindu natuke langetada ja saada korraga suur osa turust endale. Seetõttu on kartelli toimimiseks tarvis mingit karistusmehhanismi. Ajaloost on teada näiteid, kus kartelli tegutsemine lepitakse täpselt kokku ja karistuseks on trahvid. See on tänapäevase seadusandluse juures aga väga libe tee.

Kui ettevõtted püsivad turul aastaid, on karistusmehhanismi hoopis lihtsam tekitada. Täiesti piisav karistus kartellikokkulepete püsimiseks on hinnasõja ähvardus. Hinnasõda ei ole aga midagi muud kui väga aktiivne konkureerimine turul. See on täiesti legaalne ja viib osaliste kasumid nullilähedaseks. Ehk siis kartell toimib järgnevalt: niikaua kui kõik turul osalejad hoiavad hinna kõrgel ei juhtu midagi. Kui aga mingil hetkel selgub, et kellegi hind oli madal, siis sealt edasi on iga mees enda eest — tavapärane turukonkurents. Seepärast kaalub kartelli liige kahte võimalust: kui ma jätkan kõrge hinna küsimist, saan pidevalt kõrget kasumit. Kui aga langetan hinda, siis saan natuke aega turgu domineerida ja veelgi kõrgemat kasumit, aga pärast seda kärbub kasum nullini. Pikaajaliselt mõtlev ettevõte ei hakka sellisel juhul hinda langetama.

Kui olud muutuvad, näiteks sisendite hinnad tõusevad, siis on tarvis uut ühist “arusaama” milline peaks olema uus hinnatase. Ajaloost on teada näiteid, kus seda tehakse tööstusharu liidrite regulaarsetel kokkusaamistel või siis antakse mõne meediakanali vahenduse teatel hindadest teada. Mõlemad sobivad — tegemist on ainult koordinatsioonimeetodiga, kartelli hoiab stabiilsena jätkuv oht hinnasõjaks.

Mõned viited edasiseks lugemiseks: ülaltoodud kartellimudel pärineb James Friedmanilt. Edward Green ja Robert Porter lisasid mudelisse ebakindluse — tegelikkuses on palju juhuslikkust ja seetõttu ei tea kunagi täpselt, kas keegi on kokkuleppevastaselt hinda langetanud või on lihtsalt turuolud halvad. Nad näitasid, et ka sellistes tingimustes on kartelli võimalik hoida, aga leidsid, et aeg-ajalt on lühiajalised hinnasõjad vältimatud. Ilma nendeta oleks motiiv ja võimalus kokkuleppest taganeda liiga suur. Robert Porter leidis, et see mudel kirjeldab hästi raudteekartelli Chicago lähistel 1880–1886. Miks just niisugusel ammusel ajal? Sest aastal 1890 keelati Ameerikas kartellikokkulepped (Sherman Act). Kuni selle ajani olid kartellid igati legaalsed ja kartelli kuuluvad firmad teatasid oma osalemisest ja kokkulepetest avalikult. Siinkohal soovitus magistritööks: Porteri mudeliga saaks ilmselt üsna hästi ka Eesti kartellihõngulisi sektoreid uurida.

Sisendihinna ja väljundi hinna seosest

Eelmise postituse lõpus mainisime me, et sisendi hinna kerkimisest 1% võrra ei järeldu, et toodete hind peab kerkima 1%. Selline kulu otsene ülekandumine on üldiselt üsna haruldane. Kõige lihtsam on seda selgitada igale esmakursuslasele näidatava graafikuga. Graafikut tuleks lugeda nii:

  1. Turutasakaal on esialgu nõudluse (langev roheline joon) ja pakkumise (tõusev pruun joon) lõikepunktis.
  2. Nüüd kehtestatakse tootele x%-line maks, mis tõstab pakkumiskõverat (tarbijate seisukohalt) ülespoole — tõusev punane joon.
  3. Nüüd tasakaalustub turg sinisega tähistatud koguse juures, mis on madalam kui varasem, sest tarbijad peavad rohkem maksma ja seetõttu soovivad toodet vähem.
  4. Tarbijate poolt makstavast hinnast osa läheb maksu näol riigile ja osa loomulikult müüjatele. Nagu jooniselt näha, ei lähe maksutõus tervenisti hinnatõusuks.

Maksude mõju
Täpselt samasugune analüüs kehtib ka sisendihinna tõusu või näiteks nõudluse muutuste korral. Kui suur osa sisendi kallinemisest kandub üle hinnatõusuks sõltub nõudlus- ja pakkumiskõiverate kujust. On kaks võimalust, mille korral ülekandumine on tõepoolest üks-ühene: (1) Täiesti mitteelastne (püstine) nõudluskõver ehk olukord kus tarbijad ostavad sama koguse sõltumata hinnast. See võib kehtida näiteks insuliini korral, aga reaalsuses väga harva. (2) Täiuslik konkurents. Enamasti pole tegemist mitte kummagagi.

Sellega seoses toome veel ühe näite, mida lugedes oleks me peaaegu istuli kukkunud. Meie suureks õnneks loeme me Eesti ajalehti enajaolt istudes. Lugu ise oli selline:

Riigikogu kiitis täna heaks tarbijakaitse seaduse muutmise, millega antakse Tallinna poodidele kaheks kuuks luba lisada müügimaksust tulenev protsendiline hinnatõus kaubale alles kassas, kui vastav informatsioon on poodides suurtel plakatitel sissepääsu või kassa juures.(Elu24)

Mida see seadusemuudatus sisuliselt ütleb — riigikogu on otsustanud, et hinnad tõusevad müügimaksu võrra. Missugune fenomenaalne viis hindu koordineerida — ette antakse täpne number, uusi hinnasilte pole vaja trükkida ja hindu ei lepi ettevõtete nimel kokku mitte kahtlased kujud nurga taga vaid lausa Riigikogu!

Kartellid Eestis

Published on August 8, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , , , , , , , .

Oleme mõnikord kuulnud Eestis inimesi rääkimas, et mingi kauba, näiteks piima, hind tõuseb järgmisest kuust x krooni võrra. Üldiselt oleme sellise arvamusavalduse pannud inimese puuduliku majandushariduse arvele. Ja tundnud vajadust jagada baasteadmisi majanduse toimimisest. Oleme siis selgitanud, et seda toodet ei tooda monopoolne ettevõte, vaid piimaturul on hulk ettevõtteid ja need ettevõtted ei koordineeri oma hinnamuudatusi. Kui nad seda teeks, siis oleks tegemist kartelliga ja see oleks ebaseaduslik.

Nüüd aga nägime Eesti Päevalehes pealkirja “Leiva hind tõuseb krooni võrra”. Artikkel vahendab Pere Leiva juhataja kommentaari, mille kohaselt on jahu hind märgatavalt tõusnud ja sellega seoses arutatakse eeloleval nädalavahetusel Leivaliidus, millist hinda leivatootjad tulevikus kehtestavad!

Mida kartell teeb ja miks on hinnakokkulepe halb?

Et aru saada, miks on hinnakokkulepped arenenud riikides konkurentsiseadustega keelatud, tuletame meelde elementaarset majandusteooriat. Kui kogu leib, mida Eestis müüakse, toodetaks ainult ühe ettevõtte poolt, siis oleks see ettevõte monopol (nagu näiteks Tallinna Vesi on Tallinnas vee turul). Millise hinna kehtestaks monopol leivale? Hinna valikul võtab ta loomulikult arvesse, et kõrge hinna korral oleks nõudlus väike, samas kui liiga madala hinna korral oleks igalt pätsilt saadav kasum väike. Üks on aga päris kindel — monopoli kasumit maksimeeriv hind on tootmiskuludest palju kõrgem. Ja see on halb, sest selle hinna juures hulk inimesi, kes saaksid ja on valmis maksma leiva eest tootmiskuludest vaid natuke kõrgemat hinda, on sunnitud leiba vähem ostma. Seetõttu reguleeritakse arenenud riikides monopolide käitumist (nt Tallinna Vesi ei saa vabalt hinda kehtestada) ja üritatakse võimalusel vältida monopolide teket.

Õnneks toodab Eestis leiba päris mitu ettevõtet, aga neid ettevõtteid pole samas väga palju — 2006. aasta andmetel toodab viis suuremat leivatootjat 90% Eesti leivast. Sellist olukorda, kus ettevõtteid on turul rohkem kui üks, aga mitte väga palju, nimetatakse oligopoliks ja leivaturg on Eestis päris kindlasti oligopoolne. Ka sellisel turul tahaksid ettevõtted kehtestada monopoli hinna ja teenida suuremat kasumit. Ükski ettevõte üksinda ei saa aga monopoli hinda kehtestada, sest siis läheksid kõik tema tarbijad konkurendi juurde. Nii viib konkurents oligopoolsel turul hinnad alla. Mitte küll päris tootmiskuludeni, aga sellele oluliselt lähemale kui monopoli hind.

Oligopoolsel turul osaleb üsna väike arv ettevõtteid ja seetõttu on võimalik, et nad lepivad ühel või teisel viisil hindades kokku. Sellist kokkulepet nimetatakse kartelliks. Olgugi et kartell koosneb mitmest ettevõttest käitub ta väga sarnaselt monopoliga. See tähendab, et kasumid on suuremad ja hinnad kõrgemad kui konkurentsi korral, mis omakorda tähendab ühiskondlikku heaolukadu, sest osa inimesi kes potentsiaalselt võiksid toodet tarbida ei saa seda teha. Sellepärast ongi hinnakokkulepped arenenud riikides, seahulgas Euroopa Liidus, konkurentsiseadustega keelatud.

See oli nüüd lihtsustatud käsitlus kartellidest. Kes vajab põhjalikumat meeldetuletust majandusteooriast võib vaadata turutasakaalu, monopoli ja oligopoli peatükke mõnest mikroökonoomika raamatust ja lihtsate kartellimudelite kohta näiteks meie mikrokursuse konspekti Tartu Ülikoolis.

Tootmiskulud ja toote hind

Veel üks oluline meeldetuletus majandusteooria sissejuhatavast kursusest. Nimelt pole turumajanduse tingimustes põhjust oodata, et toote hind ja tootmiskulud oleksid üks-üheselt seotud. Hinna määravad turul nõudlus ja pakkumine. Kui konkurents on väike ja nõudlus on suur, siis saab ka väga odavate tootmiskuludega toodet kallilt müüa. Ainult täielik konkurents viib selleni, et hind langeb tootmiskuluni (tegelikult lausa piirkuluni).

Lugedes ajakirjandust, siis tundub, et Eestis kiputakse seda lihtsat tõde tihti unustama. On vähe sektoreid, kus valitseb täielik konkurents, enamik turge on ikkagi oligopoolsed. Ja kindlasti ei ole täielikku konkurentsi Eesti leivaturul, kus umbkaudu 90 protsenti toodangust tuleb viielt suurimalt tootjalt. Üldjuhul ei kandu oligopoolsel ja monopoolsel turul tootmiskulu suurenemine (ega näiteks maksude tõus) täies ulatuses toote hinda üle.

Hinnakokkuleppe vorm

Üks kommentaar veel. Kartelli toimimiseks ei pea ettevõtted kusagil konverentsilaua taga või salajases keldris kokku saama ja hinnakokkulepet kolme veretilgaga kinnitades paberil allkirjastama. Piisab isegi sellest kui on mingi viis hindade kooskõlastamiseks. Selleks sobib suurepäraselt näiteks ajakirjandus. Nii et kui mõnes oligopoolses sektoris ettevõtted tahavad kartellina tegutseda, siis ajaleheartiklid, mis kirjeldavad plaanitavaid hinnamuudatusi, annavad selleks sobiva võimaluse. Loomulikult ei ole kavandatavatest hindadest teavitamine iseenesest veel märk kartellist. Küll on aga hindade kooskõlastamine ebaseaduslik. Et kaitsta tarbijate heaolu ja tagada konkurentsi säilimine, peaks see olema juba konkurentsiameti ja miks mitte ka ajakirjanduse enda ülesanne jälgida, mis turul toimub pärast neid teadaandeid.

75-percent rye bread with flax seeds & sunflower seeds
Foto: 75-percent rye bread with flax seeds & sunflower seeds by sierravalleygirl, on Flickr

TULE ja VÕTA või hoopis TULE ja ÕPI

Published on August 1, 2010 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , , , .

EPL reporter Mirko Ojakivi raporteerib, et lõpetamata kõrgharidusega inimeste ülikooli naasmise programm TULE (tule uuesti, lõpeta edukalt) on olnud vähetulemuslik. Artikli kirjutaja arvates on selles süüdi bürokraatia ja eeskätt dokument nimega VÕTA (varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine), mille täitmine olevat mahukam kui mõne mehe lõputöö.

Isegi üks tuttav „usuteadlane”, kes astus ülikooli 1994. aastal, lubas rektor Karise käest paberi lõpuks ometi ära tuua.
…
Otse öeldes, ei suuda pealtnäha intelligentsed ja arukad inimesed keset palavat suve kulutada kaks-kolm päeva oma ajast sellele, et täita kümnete lehekülgede kaupa pabereid.

Kolm kommentaari. Esiteks — millised suurepärased akronüümid! Teiseks, asi mis esmapilgul tundub bürokraatide väljamõeldis võib praktikas olla möödapääsmatu. Sellesse programmi kandideerijad tahavad, et nende varasemaid õpinguid, täiendkoolitusi ja töökogemusi mingil määral arvestatakse, vastasel korral nad astuks lihtsalt uuesti ülikooli asudes õppima esimesel kursusel. Varasemate õpingute-töökogemuse arvestamiseks on ülikoolil vastavat informatsiooni vaja. Kuidas täpselt seda ülikoolile edastada on muidugi küsimus (igal ülikoolil on omaenda kunagiste tudengite kohta mingi info olemas), aga mingi hulk pabereid tuleb selleks ilmselt siiski täita.

Meie peamine kommentaar on aga see, et ülikool peab ootama kandidaadilt valmidust õppida. TULE programm on spetsiaalselt suunatud inimestele, kel varem seda ei olnud. Nad on ülikooli poolelijätmisega näidanud, et neil ühel või teisel põhjusel polnud soovi või aega, et kõrghariduse saamiseks vajalikke nõudeid täita. Et neil nüüd õnnestuks edukalt õppekava läbida, peab midagi nende inimeste olukorras olema muutunud. TULE programm võib küll vähendada finantspiiranguid, aga ei tähenda, et kõrghariduse saamiseks tuleks vähem pingutada. Inimene, kes kas ei suuda või ei taha võtta päeva või paari, et täita ära dokumente programmi kandideerimiseks pole ilmselt ka võimeline leidma õppeaasta kestel igal nädalal aega koolitöö jaoks.

Nii et isegi kui ülikoolil oleks kogu vajaminev info olemas, siis vähendamaks tõenäosust, et sügisel TULE üliõpilased kõik ära kaoksid, on igati mõistlik kandidaatide soovi ja ajapiiranguid praegu testida. Ja ühe pika dokumendi täitmine on selleks üks viis. Selle nimetus võiks olla näiteks ÕPI (õige pikk isikukirjeldus). Majandusteoreetilises sõnastuses on see kulukas signaal. Kaotatud aja ja vaeva näol peab kandidaat kandma kulu, mida saavad maksta ainult need, kellele selle paberi täitmine pole väga vaevarikas või siis oodatav tulusus on suur. Ja just neile inimestele peakski TULE olema suunatud. Teised avastaksid ilmselt juba septembris-oktoobris, et parem on õpingute lõpetamine veel 5-10 aastat edasi lükata.

Käitumisökonoomika üledoos võib olla ohtlik

Published on July 28, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , , , , , , , .

Oleme siin palju kirjutanud käitumisökonoomika võidukäigust. See ei tähenda aga sugugi, et käitumisökonoomika peaks mingiski tähenduses asendama klassikalist majandusteadust või et see peaks ümber kujundama majanduspoliitikat või ettevõtluse. Kui keegi vastupidist väidab, siis on tavaliselt tegemist kunstilise liialduse või vähese informeeritusega.

Hiljuti avaldasid käitumisökonoomikud George Loewenstein (CMU) ja Peter Ubel (Duke) arvamust, et käitumisökonoomika on saanud väga populaarseks ja seda on rakendatud, aga et nende hinnangul on sellega mindud liiale.

But the field has its limits. As policymakers use it to devise programs, it’s becoming clear that behavioral economics is being asked to solve problems it wasn’t meant to address. Indeed, it seems in some cases that behavioral economics is being used as a political expedient, allowing policymakers to avoid painful but more effective solutions rooted in traditional economics.

Nad toovad näite energiatarbimise vähendamise meetmest Suurbritannias: elektriarvele pannakse lisaks kulutatud energiale kirja (100 kWh) ka see kui palju nende naabrid keskmiselt ja minimaalselt elektrit kulutasid. Meetme idee on lihtne ja geniaalne: ühe keskmise inimese jaoks ei oma number 100 kWh mingit erilist tähendust, meil pole aimugi, kas see number on suur või väike, rääkimata siis selle mõjust loodusele. Naabrite numbri lisamine annab meie numbrile tähenduse. Selle taustaks tasub vaadata Suurbritannia peaministri David Cameroni ettekannet TED konverentsilt.

Loewenstein ja Ubel ei kritiseeri seda meedet, meede iseenesest on väga hea. Nad juhivad hoopis tähelepanu asjaolule, et efekt energiatarbimisele on siiski üsna piiratud — suurusjärgus 1–3%. Isegi rakendades kogu käitumisökonoomika arsenali oleks selle mõju majade suurusele ja inimeste käitumisele üldiselt väike. Kui tahta meetmeid, mis paneksid inimesi rohkem energiat säästma tuleb ikkagi pöörduda klassikalise majandusteooria poole, mis soovitaks ebasoovitava käitumise suhtelist hinda tõsta, näiteks maksustamise abil. Käitumisökonoomika aitab seda meedet täiustada ja vastata küsimusele kuidas seda kõige paremini teha — mida trükkida arvele; kas maksustada ebasoovitavat käitumist või subsideerida soovitavat jne. Nii on need kaks lähenemist mitte teineteist asendavad, vaid täiendavad.

Peter Klein on käitumisökonoomikute suhtes eriti kriitiline. Ta toob näiteks ühe tuntuma käitumisökonoomiku Dan Ariely kolumni HBRis. Ariely kirjutab, et kui töötasu on funktsioon puhtalt aktsiahinnast, siis puhtalt aktsiahinna maksimeerimisega ettevõtte juhid tegelevadki ja soovitab mõõta ka muid olulisi kriteeriumeid, nagu loodusreostus, kaubamärgi väärtus, tarbijate rahulolu jms.

Kleinil on sellele kolm kommentaari. Esiteks on see ilmselge ja majandusteaduses ammu teada (nt Kerr 1975). Teiseks on Ariely pakutud lahend lepinguteoorias ammu tuntud (Holmstrom 1979 jpt). Kolmandaks on soovitus kasutada paljusid erinevaid kriteeriumeid ebapraktiline — see tähendab, et neid kriteeriumeid tuleb mõõta ja lõpuks ühele skaalale teisendada. Millise kriteeriumi alusel panna kokku tarbijate rahulolu, mõjud keskkonnale, firma reputatsioon jms? Senini üks parimaid kõike seda agregeerivaid suurusi on ettevõtte aktsiahind. Loomulikult on sellel omad puudused, aga vaevalt, et ettevõtte juhid või omanikud subjektiivselt suudaksid välja tulla mõõdikuga, millel puudusi poleks, sest ka need koosnevad inimestest, kes on ebatäiuslikud.

Need näited on muidugi rohkem karikatuurivormis esitatud, aga päris emotsionaalseid diskussioone võib leida ka teaduskirjandusest. Paar viidet:

Kolmeteistkümnenda korruse lood

Published on July 17, 2010 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , , , .

Inimestele millegipärast ei meeldi number 13. Ühe suurima liftitootja Otise hinnangul puudub kolmeteistkümnes korrus umbes 85% maailma kõrghoonetes. See number jäetakse kas vahele või siis tähistatakse korrus teisiti — 12A, M või veel midagi muud.

Kolmeteistkümnenda korruse tähelepanuväärsuse tuletas meile meelde üks majanaaber, kes imestas, et me kolmeteistkümnendal korrusel maha läheme. Ta tahtis lausa näha, kas see tõepoolest eksisteerib ja milline välja näeb.

Lasteraamatu The 13th Floor andmetel jõuab kolmeteistkümnendal korrusel liftist väljudes hoopis seitsmeteistkümnenda sajandi piraadilaevale ja sealt edasi võib kohata nii piraate kui ka nõidu, tonte ja isegi oma kaugeid esivanemaid. Thriller Kolmeteistkümnes korrus (The Thirteenth Floor) näitab aga, et pilvelõhkuja 13. korrusel satub 1937. a Los Angelesi, kus elavad virtuaalsed inimesed, kes ei teagi, et nad on arvutiga loodud.

Eesti Päevaleht vahendab Viru hotelli omaniku Yrjö Vanhaneni meenutusi

“Siiani elab legend, et kogu hotelli kolmeteistkümnes korrus kuulus KGB-le. Mõned arvasid, et KGB oli ka kolmandal ja neljandal korrusel. Tegelikult asusid seal ka kontorid, mistõttu lift neil korrustel kunagi ei peatunud.”

Kolmeteistkümnenda korruse elanikena ja triskaidekafoobiat mitte põdevate inimestena saame kinnitada, et piraadilaevu ega virtuaalreaalsust meie korruselt ei leia. Korrus näeb välja täpselt samasugune nagu ülejäänud. Ja naabrid on täiesti tavalised inimesed. Väljaarvatud mõned kummitused, aga see on juba uus lugu.

07/17/2010

Tehnoloogia rikub tugitoolispordi?

Published on July 12, 2010 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , .

Ühe tõsise jalgpallifänni jaoks pole mingi probleem kell 6:30 hommikul jalgpalli vaatama asuda. Tööinimestele ja muidu vähem tõsistele tugitoolisportlastele käib selline graafik aga üle jõu. Seetõttu ei jäänud siin mandril viibivatel jalgpallihuvilistel sageli muud üle kui huvitavamaid mänge lindistada ja vaadata neid sobival ajal. Tänapäeva tehnika teeb sellise lindistamise väga lihtsaks ja see tehnika on praktiliselt igaühele kättesaadav. Nielseni raporti kohaselt vaatas kolmandik ameeriklastest käesoleva aasta esimesel kvartalil televiisorit ajalise nihkega.

Jalgpall ühendab inimesi. Jalgpalli üle võib pikalt arutada nii etiooplasest taksojuhi kui ka Lõuna-Kaliforniast pärit professoriga. Ülalmainitud tehnika on seda ühendust rikkumas. Tänapäeval ei tea enam kunagi, kas vestluskaaslane juba teab viimase mängu tulemust või püüab kõigest väest jätta seda mängu õhtuseks nautimiseks. Seetõttu on viisakas mängust rääkides olla väga ettevaatlik või veel parem seda üldse vältida, sest hääletoon ja üksikud väljendid reedavad paljugi.

Nagu Jeff kirjutab on informatsioon nii see mida me kuuleme, kui ka see mida me ei kuule. Kui saada koridori peal kokku Tšiilist pärit doktorandiga ja ta ei ütle midagi, siis on üsna ilmne kuidas Tšiili-Brasiilia mäng lõppes. Nii on spoilereid väga raske vältida. Ainuke viis seda teha oleks ühiskondlik kokkulepe, et keegi ei räägi tulemustest näiteks esimese 24 tunni jooksul. Või siis hüüab enne rääkima asumist kõva ja selge häälega “Spoiler alert!“, et vestluskaaslane saaks seda vajadusel takistada.

Jeff juhib aga tähelepanu sellele, et niisugust informatsiooni paljastumist on võimalik enda huvides ära kasutada. Oletame, et Sa arvad, et Tšiili-Brasiilia mängus on Brasiilia võidu tõenäosus 6/7. Siis on kuuel juhul seitsmest mängu tulemus ootuspärane ja selles mõttes oli tegemist suhteliselt ebahuvitava mänguga. Ainult ühel juhul seitsmest on tulemus üllatav. Kui aga leppida kellegagi kokku, et Brasiilia võidu korral viskab ta täringut ja kui tulemuseks on kuuest väiksem number, siis ütleb Sulle mängu tulemuse. Siis tead Sa mängu vaatama asudes, et on kaks võimalust: kas Tšiili võitis või Brasiilia võitis ja täringuviske tulemus oli 6. Arvutades tõenäosused kokku osutub, et kummagi meeskonna võidu tõenäosus on 1/2, nii et tulemus on palju ettearvamatum. Nii jääb küll osa mängudest vaatamata, aga need, mida Sa vaatad on palju põnevamad.

Lõpetuseks aga üks halb uudis: paraku ei saa niisuguse põnevust tõstva instrumendina kasutada meediat ega asjasse mittepühendatud sõpru, sest nemad räägivad Sulle eelkõige ära just üllatavad tulemused. See tähendab, et kui Sa päeva jooksul kusagilt mängu tulemust ei kuule saab mäng olema kindlasti igav.

Miks eestlased end venelastest paremaks peavad?

Published on July 8, 2010 in Üliõpilaselu. 2 Comments Tags: , , .

Pole ime, et Eestit süüdistatakse natsionalismis ja sallimatuses, kui inimene saab rahumeeli avaldada arvamust:

… ükskõik kui viisakalt me riides oleme või kui hästi inglise keelt räägime, siis arvatakse ikkagi, et me oleme venelased.

Me oleme uhked, et me oleme eestlased, aga ei ole leidnud põhjust solvuda, kui meid on peetud venelaseks, soomlaseks või prantslaseks. Ausalt öeldes, kui ookean on vahel, siis erinevused nende rahvaste vahel tunduvad märksa vähem tähtsad. Siitpoolt lompi vaadates on kõik nad meile peaaegu naabrid ja laias laastus on meil ühine kultuuritaust.

Kui mõni uus tuttav pakub, et me oleme Ida- või Põhja-Euroopast, siis me oleme tema geograafiateadmistega igati rahul. Taksos või poes on vahel läinud vaja veel selgitust, et Eesti ei olnud osa Jugoslaaviast ja Baltimaad ei asu Balkanil. Aga vähemalt ei ole mandriga mööda pandud. Me ise näiteks oleme korduvalt pidanud ungarlasi esmakohtumisel ladinaameeriklasteks. Ja kontinendiga pole üldse nii raske eksida kui mõelda Portugali ja Brasiilia peale või Hispaania ja teiste Ladina-Ameerika riikide peale.

Muuseas tuginedes tõenäosusteooriale on Venemaa ja Ida-Euroopa rahvuse arvamisel märksa kindlamad valikud kui väikese rahvaarvuga Põhjamaad. Väljaspool Euroopat ei tundu näiteks Soome olevat üldse nii tuntud riik, et keegi oskaks seda pakkuda. Meid on siin pool lompi pidanud soomlasteks ikkagi ainult Euroopast pärit inimesed või need, kel varem soomlastega kokkupuuteid. Ja põhjuseks on siis olnud meie nimi — kahekordseid vokaale teistes keeltes ei kipu esinema. Prantsusmaad muidugi teatakse. Ja kui baretti kanda ja veel mõnes nimes korralikult r-täht välja hääldada, siis on pranstlase pakkumine kerge tulema.

Võib-olla Eestist vaadates on mingil põhjusel ihaldusväärne olla pigem põhjaeurooplane kui idaeurooplane. Meile on tundunud, et mõlematega on meil palju ühist tausta. Ukrainlasest taksojuhti, poolakast torumeest või venelasest teenindajat kohates on ikka äratundmisrõõm. Võib-olla on piirkondi, kus idaeurooplastel on halb kuulsus (kalduvus kuritegevusele, madalamad palganõudmised mis kohalikelt töökohti ära võtavad). See õnneks ei kehti majandusteaduses. Põhjaeurooplastel me ei teagi, et oleks majandusteaduses mingit erilist reputatsiooni. Aga idaeurooplastelt oodatakse, et neil on suurepärane vana vene kooli matemaatikaharidus ja paremal juhul veel lisaks head programmeerimisoskused. Ja Ida-Euroopast on viimase paari kümnendi jooksul tulnud hulganisti suurepäraseid noori majandusteadlasi. Nii et venelaseks pidamist võib siin võtta komplimendina. Muuseas, venelased ise on meid pidanud soomlasteks. Ei tea, kas meie matemaatikateadmiste või olematuks kahanenud vene keele oskuse tõttu.

Relvad Chicagos

Published on July 4, 2010 in Üliõpilaselu. 1 Comment Tags: , , .

Möödunud esmaspäeval otsustas USA ülemkohus, et Chicago seadus, mille kohaselt käsirelvad (st püstolid ja revolvrid, ingl keeles handgun) on Chicagos keelatud, on põhiseadusega vastuolus.

Üldiselt on USAs relvad Eestiga võrreldes tavalised ja on piirkondi, kus tulirelvadega inimesi on näha igal pool. Statistika aastast 1997, ütleb et umbes 25% täiskasvanutest omas vähemalt ühte relva ja 40% ameeriklastest elas leibkondades, kus on relv. Levinud relva omamise põhjus oli enesekaitse, vaid 11% leibkondadest käis jahil.

Kas relvad muudavad USAs elu ohutumaks või ohtlikumaks on lahtine küsimus. Selle üle käivad ägedad vaidlused enne valimisi. Üldiselt vabariiklased toetavad õigust omada ja kanda relvi, demokraadid tavaliselt arvavad, et relvade levikut peaks rohkem piirama. Majandusteadlased on samuti seda küsimust uurinud ja konsensust siin siiani ei ole. Kuulus Lott vs Levitt vastasseis jõudis isegi kohtusse. Igatahes tulirelva abil tapmiste määr on USAs kõrgem kui teistes arenenud riikides. Nimelt 2000. aastal 2.97 inimest iga saja tuhande elaniku kohta. Samas kui Euroopa riikides oli see näitaja üldiselt alla ühe, Eestis oli 1.53. Aga et USAs on üldse kõrge tapmiste määr, siis küsimus kas relvad teevad elu ohtlikumaks või on vaja kanda relvi, sest on ohtlik, on vastuseta.

Relvade omamise ja kandmise seadused erinevad siin piirkonniti üsna palju. Enamik osariikide lubab tulirelva nähtavalt kanda (mõnel pool on selleks vaja luba, teistes võib seda teha iga kodanik). Varjatud relva kandmine on veel vähem takistatud. St see on lubatud pea kõigis osariikides, eranditeks on vaid Illinois, Wisconsin ja District of Columbia (ehk siis Washington DC). See ei tähenda et relvaga võib kindlasti jalutada igale poole. Näiteks isegi kui relva kandmine on üldiselt lubatud, võib olla keelatud relva kanda valitsusasutustes, koolides jms.

Ja seadused ei erine mitte ainult osariigiti vaid ka linnade kaupa. Näiteks Chicagos kehtib juba 28 aastat seadus mis keelab käsirelvad. Neli pensionäri andsid aga Chicago linna kohtusse, nõudes õigust enesekaitseks hoida kodus käsirelva. Ja esmaspäeval jõudiski ülemkohus otsusele, et Chicago seadus on vastuolus USA põhiseaduse teise paragrahviga. See paragrahv ütleb enam-vähem seda, et inimesel on õigus omada ja kanda relvi. See ei tähenda nüüd kohe seda, et käsirelvade omamine Chicagos saab olema väga levinud. Nimelt Chicago linnavalitsus reageeris ülemkohtu otsusele kiiresti ja võttis reedel vastu uus seaduse, mida peetakse üheks karmimaks relvade regulatsiooniks kogu USAs. Uue seaduse eesmärgiks on ikkagi muuta relvade omamine võimalikult ebamugavaks ja igatahes ei tohi inimesed oma relvadega kodust välja tulla. Selle seaduse kohaselt:

  • käsirelvad on lubatud vaid elumajades sees, kusjuures mitte garaazis ega maja ees verandal, ja mitte hotellides ega ühiselamutes jms
  • igal inimesel võib olla vaid üks laetud relv
  • tulirelvade müük Chicagos on keelatud
  • tulirelva transportida tohib vaid mittelaetult ja spetsiaalses kastis
  • käsirelva ostmiseks peab taotlema politseilt luba, ja loa saamiseks tuleb läbida 8 tunniline relva käsitlemise kursus (kusjuures kursust ei saa läbida Chicagos, sest lasketiirud on linnas keelatud)
  • luba ei anta inimesele, kes on toime pannud vägivaldse kuriteo või kellel on 2 või rohkem seaduserikkumist alkoholi või narkojoobes juhtimisega
  • luba antakse alates 21. eluaastast ja vanema nõusolekul alates 18. eluaastast
  • käsirelvi tuleb iga 3 aasta tagant registreerida.