Seekordse külalispostituse kirjutab Priit Jeenas, kes annab ülevaate oma kandideerimisest Euroopa parimatesse majandusteaduse magistriprogrammidesse.
Siin on väike ülevaade sellest, mida mina pidin tegema, et jõuda õppima Barcelona Graduate School of Economicsi magistriprogrammi.
Esimese bakalaureuseaasta kevadsemestril Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kutsus Ott-Siim Toomet mind vestlema minu edasistest plaanidest, kuna olin talle silma jäänud heade tulemustega tema loetud makroökonoomika aines. Muuhulgas rääkis ta sellest, et kursuse paremikku kuuluvatel tudengitel võib olla potentsiaali asuda õppima mõnda maailma tippülikoolidest, ning olin sellisest mõttest kohe vaimustuses. Olin küll varem unistanud tugeva hariduse omandamisest ning mõelnud ka võimalikule doktorikraadile, kuid taolistest võimalustest polnud mul enne Otiga rääkimist mingit aimu, rääkimata sellest, mida nii kaugele jõudmiseks tegema peab. Tema andis mulle esmased juhtnöörid tegutsemiseks ja info hankimiseks. Lisaks oli ta minu uurimis- ja bakalaureusetöö juhendajaks ning ka kogu hilisema otsustusprotsessi peamiseks nõustajaks olemisele. Loomulikult oli üks minu esmastest lugemismaterjalidest Mariti ja Toomase blogi, ennekõike Sander Heinsalu külalispostitused, mis aitasid mul kogu seda keerulist protsessi enda jaoks kaardistada. Võib öelda, et minu tegevus on paljuski seisnenud tema astutud sammude järgimises. Eks olnud meil stardipositsioon üpriski sarnane ning lootsin, et ehk ka sarnase teekonna ette võtmine võib viia sama viljakate tulemusteni kui teda.
Eks vajalikest tingimustest tugevasse ülikooli jõudmiseks on Chicago Sõnumite varasemates kannetes küllaga juttu olnud, nii et liigsetesse detailidesse pole hetkel mõtet laskuda. Olles saanud aimu matemaatiliste oskuste olulisusest, alustasin alates enda teisest õppeaastast lisaainete võtmist meie matemaatika teaduskonnast, sealsete esmakursuslaste õppekavast. Kahjuks ei sobinud aga paljud neist minu tunniplaani, nii et lõppkokkuvõttes jõudsin neid läbida vähem kui oleks soovinud. Teise ja kolmanda bakalaureuseaasta jooksul sain edukalt võetud ained „Hulgateooria ja matemaatiline loogika”, „Programmeerimine”, „Matemaatiline analüüs I ja II” ning „Tõenäosusteooria I”. Kuigi nii Marit, Toomas kui ka Sander jõudsid Tartus matemaatikat tunduvalt rohkem õppida, tundub minu kogemuse põhjal, et vähemalt Euroopa magistriprogrammidesse kandideerimisel neist esmapilgul piisas.
Kuna USA kraadiõppega alustamiseks on vaja vähemalt nelja-aastast kõrgharidust, on mul vaja vaheetapina läbida lisaks Tartu bakalaureuseõppele vähemalt üks aasta lisaõpet ning teha seda võimalikult tunnustatud ülikoolis, saamaks tugevaid soovitusi edasi kandideerimiseks. Seadsin endale peaeesmärgiks saada Euroopasse magistriõppesse, parimal juhul koolipoolse stipendiumipakkumisega. Varasemalt kandideerimisega kokkupuutunud teadsid rääkida, et koolidesse sisse saamine ei tohiks väga suuri raskusi valmistada, kuid stipendiumi saamine ei pruugi väga tõenäoline olla. Seetõttu plaanisin kandideerida suhteliselt suurde hulka koolidesse. Minu õnneks sain teise õppeaasta kevadsemestril TÜ Sihtasutuselt KMPG poolt pakutava stipendiumi, mis võimaldas kandideerimisprotsessi rahastada ning pakkus mulle olulisel määral enam vabadust.
Esmalt said läbitud TOEFL ja GRE testid. TOEFL testi sooritasin Tartus juba enda teise bakalaureuseaasta kevadel, et see varakult kaelast saaks. Sain enda jaoks rahuldava tulemuse, vähemalt sellise, mis ületaks kõigi koolide poolt nõutava keeleoskuse lävendi. Kuna GRE tegemise võimalust pakutakse Eestis vähestel kordadel aastas ning siin oli see vähemalt aasta tagasi veel paberipõhine (tulemuste saamine võtab kauem aega), otsustasin käia seda Helsingis tegemas. Seal toimus testimine arvutipõhiselt ning näiteks oktoobris, mil mina seda tegin, pakuti igaks nädalaks kolme võimalikku aega (teisipäevast neljapäevani iga päev üks aeg). Matemaatika osas sain maksimumtulemuse. Esseede kirjutamises sain tulemuse veidi alla mediaani ning verbaalse võimekuse osas 520 võimalikust 800-st (68. protsentiil). Esialgu
kartsin, et ehk viimased kaks võivad veidi liiga teha. Nende kahe osa tulemuste olulisuse teemal vaieldakse laialdaselt ning mina ei oska ka midagi konkreetset arvata. Tundub taas, et vähemalt Euroopa magistriõppe tasemel minu tulemustest piisas.
Potentsiaalsete koolide nimekirja koostamisel lähtusin eelkõige erinevatest edetabelitest (IDEAS, econphd.net jm), Oti soovitustest ning ka TestMagic-u foorumist (http://www.urch.com/forums/forum.php). Otseloomulikult uurisin koolide kodulehtedelt ka pakutavaid õppekavasid ning stipendiumivõimalusi. Minu väljavalitud koolide nimekiri kujunes järgmiseks:
- London School of Economics (LSE),
- Toulouse School of Economics,
- Barcelona Graduate School of Economics,
- CEMFI,
- University College London,
- Universidad Carlos III de Madrid,
- Tinbergen Institute,
- Tilburg University,
- Stockholm School of Economics ning
- Helsingi Ülikool.
Viimase kahe puhul oli tegemist pigem varuvariantidega, kuna seal on õppimine tasuta, kuid samas ei pakuta minu teada ka mingeid laialdasi stipendiumivõimalusi. Lisaks kandideerisin Tartu Ülikooli partnerülikoolide programmi kaudu vahetusõppesse Toronto Ülikooli (nagu Sandergi).
Kandideerimise keerukus varieerus kooliti üpriski palju. Mõnes koolis olid loodud mugavad internetipõhised ankeedid ning tavaposti teel polnud mitte midagi vaja saata, vaid vajalikud dokumendid üles laadida. Osad neist ankeetidest olid pikemad (näiteks LSE ja Barcelona), teised lühemad (CEMFI ja Tilburg, kui mu mälu ei peta). Toulouse’i puhul piisas aga hoopis ühe kaheleheküljelise ankeedi ning muude vajalike dokumentide saatmisest e-posti teel, seal ei nõutud isegi TOEFL ja GRE testide tulemuste saatmist ametlikul moel. Samas mõnes teises kohas läks seda vaja (Barcelona, Universidad Carlos III ja mitmed muud). Tinbergeni, Stockholmi ja Helsingi puhul oli näiteks tegu elektroonilise ja tavaposti teel kandideerimise seguga: täidad netis ankeedi, prindid selle välja, lisad vajalikud dokumendid juurde ning saadad ümbrikuga. UCL-i puhul toimus asi aga täiesti tavapostipõhiselt.
Ka kandideerimistähtajad olid kooliti erinevad. Näiteks LSE-s ja Barcelonas oli minulegi üllatuseks tegemist jooksva vastuvõtuga, mis tähendas seda, et mingist kindlast kuupäevast alates võis hakata pabereid saatma ning õppekohti hakati peaaegu koheselt sobivate kandidaatidega täitma. Sisuliselt tähendas see seda, et mida varem kandideerisid, seda suuremad olid võimalused sisse saamiseks. Mainitud kahes koolis olid kandideerimisperioodi algused vastavalt novembri keskel ning detsembri alguses. Samas lõpptähtajad olid ikkagi kevade poole. Teiste koolide puhul oli tegemist tavalise kandideerimisprotsessiga ehk kõiki soovijaid kõrvutati siis, kui lõpptähtaeg kukkunud oli. Enamikes juhtusid vastavad kuupäevad olema jaanuaris ja veebruaris, kuid leidus ka hilisemaid võimalusi. Näiteks Toulouse’is lõppes tavaline kandideerimine alles aprillis, kuid Prantsuse riigi poolt välistudengitele makstavale Eiffeli stipendiumile kandideerimiseks tuli seda teha juba detsembri alguses (TSE ise stipendiume ei maksa).
Kandideerimise tulemused olid ootamatult edukad. Sain igasse kooli sisse. Lisaks sain koolipoolsed stipendiumid (tasuta õpe + elamisraha) Barcelonast, CEMFI-st, Universidad Carlos III-st, Tinbergenist ja Tilburgist. Ka toetas Toulouse minu kandideerimist Eiffeli stipendiumile, mille samuti sain. Endalegi suureks üllatuseks pakuti ka Stockholmist ühte stipendiumi, millest ma varem teadlik polnudki. LSE ja UCL nõudsid aga Briti ülikoolidele omaseid kopsakaid õppemakse ja ei pakkunud mulle mingit toetust.
Minu lõplik valik seisnes sobivaima leidmises hulgast: Barcelona, CEMFI, Toulouse ning vahetus Torontos. Pidin Barcelonale vastuse teada andma enne, kui olin Carlos III-st pakkumise saanud, mistõttu viimane langes valikust välja. Loomulikult polnud otsuse tegemine lihtne. Tunnustatuse ja rankingu poolest paistis tol hetkel enim silma Toulouse, mille puhul on tegemist suurepärase kohaga mikroökonoomika ja Industrial Organizationi jaoks. Mind aga huvitab pigem makroökonoomika, mis kuuldavasti pidavat seal tagaplaanil olema. Ka heidutasid mind veidi TestMagicu foorumis levivad jutud sealsest rangest õhkkonnast. Kuigi ka Toronto puhul on tegemist väga tugeva kooliga, jäi sealne vahetusõpe minu jaoks kõrvale, kuna soovisin läbida terve magistriprogrammi, saamaks kätte magistrikraadi juhuks, kui ma ikka ei otsusta kraadiõppes jätkata. CEMFI puhul on tegemist väga väikese õpingute keskusega, mida mõningad foorumikülastajad kippusid taevani (isegi Euroopa üheks parimaks kohaks) kiitma. Kuigi seal pakutakse väga asjalikku õppekava ning varasemad lõpetajad on jõudnud USA kraadiõppe tippkohtadesse, hirmutas mind veidi koha väiksus ja vähene tuntus laiemates ringkondades. Ka polnud neil koolidel (välja arvatud Toronto) vastu panna nii tugevat õppejõudude kaadrit kui Barcelona GSE-l. Barcelona GSE näol on tegemist noore kooliga, mis loodi 2006. aastal kahe Barcelona ülikooli (Universitat Pompeu Fabra ja Universitat Autonoma de Barcelona) ning kahe uurimisinstituudi (IAE ja CREI) koostöös. Täpsemalt asun ma õppima sealsesse MSc Economics õppekavasse, mille kestuseks on üks aasta, võrreldes enamike teiste koolide pakutavate kaheaastaste programmidega (see oli minu jaoks ka ainsaks miinuseks selle kooli puhul). Sisuliselt toimub õpe antud õppekavas Pompeu Fabra majandusteaduskonna ning CREI töötajate eestvedamisel.
Ühe huvitava faktina tuleb mainida, et Barcelona GSE oli ainuke kool, kes nõudis kohapakkumise vastuvõtmisel kinnitustasu 600 €. Kuna mina olen üks stipendiumisaajatest, lubati mulle see raha kooliaasta alguses tagastada. Neil, kes õppemaksu maksavad, läheb see summa lihtsalt edasisest õppemaksust maha. Elamiskoha asjus otsustasin kandideerida ühiselamusse, mida pakub ettevõte nimega RESA koostöös erinevate Hispaania ülikoolidega, konkreetsel juhul siis Pompeu Fabraga. Kuigi esmapilgul kuulutati, et ühikates on vabu kohti igal aastal väga vähe, tundub, et siiski paljud soovinutest on koha saanud, kaasa arvatud mina. Ühekohalises vannitoa ja köögiga toas on kuuüür veidi alla 400 €, mis on võrreldes Barcelona kesklinna ühetoaliste korteritega odav. Samas on mulle jäänud mulje, et jagades teistega mitmetoalist korterit, võib hakkama saada ka odavamalt, alates 250-300 eurost.
