Tag Archive for 'Yale'

Külalispostitus: Vahetusprogramm kui jalg ukse vahel

Published on August 2, 2009 in Külalispostitused. 2 Comments Tags: , , , , .

Sander kirjutab doktorantuuri astumisest ja vahetusprogrammidest. Veeta paar semestrit mõnes paremas ülikoolis on igal juhul kasulik. Aga nagu Sander kirjutab, võib vahetusprogramm anda võimaluse ka kraadi omandamiseks tippülikoolist.

Yale majandusteaduskonnas on päris paljud olnud kunagi ülikoolide vahetusprogrammis. Parim näide on Mannheimi ülikooli vahetused Yale ja Berkeley ülikoolidega, kus päris paljud osalenud tudengid saavad pärast parematesse ülikoolidesse sisse. Minu kursusel on kaks sakslast, kellest üks oli kaks aastat enne Yale’i sissesaamist seal vahetuses ja teine tegi vahetuse Berkeleys. Yale majandusteaduskonnas on üldse palju sakslasi, igas aastas mõni. Samas pole seal minu teada ühtegi prantslast või hispaanlast, kuigi rahvaarvu järgi võiks ju olla. Ja peaaegu kõik sakslased, keda ma seal tean, on Mannheimi ülikoolist, nii et sakslaste domineerimist peaks Mannheimi vahetusprogramm päris hästi seletama.

Vahetusprogrammis osalemine võib ennustada tippülikooli saamist selektsioonimehhanismi tõttu ehk vahetusprogrammi valitakse targemad ja aktiivsemad inimesed nagu ülikoolidesse vastuvõtmiselgi. Mingi selektsiooninihe selles suunas on kindlasti olemas, aga arvatavasti ei seleta see kogu sissesaamistõenäosuse suurenemist vahetusprogrammi järel. Rohkem aitab vahetus minu arvates heasse ülikoolis sissesaamisel seetõttu, et vahetuse käigus on võimalik hankida soovituskirju tuntud professoritelt. Ja soovituskirjad on sissesaamisel vähemalt majandusteaduses kõige olulisem faktor. Hea soovituse saamiseks tuleks muidugi olla aines kolme parema hulgas, et õppejõule meelde jääda. Kõige paremini aitab vahetusprogramm sisse saada muidugi sellesse ülikooli, kus see toimub (soovitused selle ülikooli professoritelt), mis seletab ka Mannheimi ülikoolist pärit inimeste suhteliselt suurt osakaalu Yale’is.

Lisaks sissesaamisele on vahetuses käimine kasulik ka baasi omandamisel. Heas ülikoolis vahetuses olles saab õppida doktoriprogrammis edaspidi vajalikke aineid kõrgel tasemel, mis teeb kraadiõppe ainete võtmise lihtsamaks või võimaldab mõne aine juba ette ära teha.

Vahetusprogrammist on heasse ülikooli sissesaamisel kasu muidugi siis, kui seda kasutatakse õppimiseks. Torontos nägin küllalt inimesi, kelle eesmärk vahetusprogrammis osaledes oli välismaal vanemate silma alt ära aasta otsa pidutseda. Aineid võtsid ja nendes pingutasid nad minimaalselt. Sama olen kuulnud ka Erasmuse vahetusprogrammi kohta. Eks kogemusi ja CV-le täiendust annab ka lihtsalt vahetusprogrammis olemine ja kuna inimeste eesmärgid elus on erinevad, siis ei saa üheselt öelda, et vahetuses olles tuleks ainult või põhiliselt õppida. Kõik nõuanded saavad olla vaid kui-siis vormis, näiteks kui tahta edaspidi heasse ülikooli sisse saada, siis peaks vahetuse pühendama õppimisele.

Külalispostitus: Kevadsemestri ained Yale’is

Published on July 19, 2009 in Külalispostitused. 5 Comments Tags: , , , , , , , , .

Sander Heinsalu kirjutab seekordses külalispostituses Yale’i majandusteaduse doktoriõppe teise semestri kursustest.

Kevadsemestril võtsin neli ainet nagu sügiselgi. Elu oli selle võrra lihtsam, et üks ainetest oli majandusajalugu, aga pinge oli suurem, sest mikro ja makro tasemeeksamid lähenesid. Teised kevade ained olid mikroökonoomika, makroökonoomika ja ökonomeetria 2.

Mikroökonoomikas andis Larry Samuelson täieliku informatsiooniga mängude osa ja Dirk Bergemann informatsiooniökonoomika ja mehhanismidisaini osa. Lisaks majanduse esimese aasta doktorandidele oli seal ka palju muud rahvast, eriti alguses – ärikooli doktorandid finantsist, turundusest, majandusarvestusest, poliitikateaduse ja keskkonnateaduse doktorandid, mõned edasijõudnumad bakalaureusetudengid. Kursuse korraldus ei soodustanud eriti mittemajanduse inimeste osalemist, sest aine esimene osa oli abstraktsem teooria ja alles Bergemanni osas tegeleti laialdaselt rakendustega, mis enamikule huvi pakkusid.

Mänguteooria osa algas päris baastasemelt, defineeriti mäng ja võeti järjest läbi palju tasakaalukontseptsioone – domineerivad strateegiad, domineeritud strateegiate järjestikune eemaldamine, ratsionaliseeritavus, Nashi tasakaal ja selle arendused (refinements) nagu perfektne ja korralik (proper) tasakaal. Ma polnud varem näinud Nashi tasakaalu üldistust korreleeritud tasakaalu, mille kohta oli minu üllatuseks ka vaheeksamil üks tõestusküsimus.

Edasi oli Samuelsoni osas ekstensiivse vormi mängude osa. Võtsime läbi mängu definitsiooni, Nashi tasakaalu, alammängu perfektse tasakaalu, lühidalt järjestikuse tasakaalu ja nõrga perfektse Bayesi tasakaalu ning (minu lemmiknimega) ekstensiivse vormi väriseva käe perfektse tasakaalu. Ainuke arendus, mida me lühidalt võtsime oli Cho-Krepsi intuitiivne kriteerium. Kuna In-Koo Cho Torontos õpetab, olin ma intuitiivse kriteeriumiga eelmisel aastal ebaproportsionaalselt palju kokku puutunud. Intuitiivne kriteerium on minu arvates kõige vähemintuitiivsem mõiste esimese aasta mänguteoorias ja paljudel inimestel oli tõsiseid raskusi sellest aru saamisega.

Samuelsoni osa viimane teema oli õppejõu enda uurimisvaldkond korratavad mängud. Seal oli põhiliseks tasakaaluks alammängu perfektne tasakaal. Esimest korda nägin selles kursuses automaatoneid, mille suur pooldaja Samuelson on. Korratavates mängudes käsitleti nii täiusliku kui ebatäiusliku vaadeldavusega mänge, päästikustrateegiaid, kahepoolse minmaxi strateegiaid ja mängijaspetsiifiliste karistustega strateegiaid. Peamiselt pidi leidma automaatoneid, mis neid strateegiaid rakendaksid.

Mikro vaheeksamis küsiti umbes pooles ulatuses mängude lahendamist ja pooles tõestusi või vastunäiteid. Ühte küsimust ei lugenud ma korralikult ja unustasin täieliku info eelduse, mis tähendab, et mu tõestus oli vale asja kohta. Tõestus ise oli õige ja minu üllatuseks andis Samuelson selle eest peaaegu täispunktid. Korreleeritud tasakaalu küsimuses ei osanud ma tõestada, et korreleeritud tasakaalude hulk on kumer.

Dirk Bergemanni osas alustasime nagu infoökonoomikas tavaliselt Akerlofi kasutatud autode mudelist. Defineeriti Bayesi Nashi tasakaal ja siis mindi üle oksjoniteooriale, mis on ka üks Bergemanni enda valdkondi. Kolm peamist oksjonitüüpi kogu kursuse jooksul olid esimese hinna, teise hinna ja kõik maksavad oksjon, aga hiljem tuli ette ka huvitavamaid tüüpe nagu ühtlane k-nda hinna oksjon.

Edasi võtsime odava jutu mänge koonduvate ja eralduvate tasakaaludega, palju Spence’i hariduse kui signaali mudelit, ebasoodsa valimi, mittelineaarsete hindade ja kindlustuse mudeleid. Järgmine osa oli mehhanismidisain, selles oli ka natuke teooriat – avaldamisprintsiip ja tuluekvivalentsi teoreem. Muidu oli Bergemanni osa üsna rakenduslik järjest erinevate mudelite (osaline) lahendamine. Viimaseks teemaks oli moraalirisk ja lepingu muutmise läbirääkimised (renegotiation).

Eksamis oli Bergemanni osas tööturusignaliseerimine, kahepoolne vahetus, mittelineaarsed hinnad ja moraalirisk. Samuelsoni osas oli ratsionaliseeritavus, ekstensiivse vormi mäng täiusliku ja ebatäiusliku jälgimisega ja korratav mäng täiusliku ja ebatäiusliku jälgimisega. Eksam oli hästi pikk (kolm ja pool tundi), meile anti lisaaega ja ma lahendasin peaaegu mõttepausideta, aga umbes veerand jäi tegemata.

Bergemann kutsus aine lõpus kogu kursuse kahes jaos endaga lõunale. See polnud nii huvitav, kui ma ootasin, sest mänguteooriast ja muidu teadusest rääkis ta vähe, aga oli päris naljakas. Bergemann pajatas huvitavaid seiku oma elust, näiteks sain teada, et tal pole bürokraatia vingerpussi tõttu muud diplomit peale doktorikraadi – bakalaureus jäi tal lõpetamata ja magistrit ta ei teinud. Ta on sellega aeg-ajalt administratiivseid töötajaid šokeerinud, et tal bakalaureust pole.

Mänguteooria kursus oli minu jaoks kevade kõige huvitavam aine ja lihtsuselt teine majandusajaloo järel. Peale korratavate mängude olin ma peaagu kõike mingil kujul varem näinud. Mänguteoorias on mul hea intuitsioon, lahendus paistab vahel juba enne algebraga alustamist kätte, erinevalt makrost ja ökonomeetriast.

Mikro tasemeeksam algas nagu kõik teisedki eksamid kella kümnest. Nagu enne makro tasemeeksamitki pakkusid teise aasta doktorandid meile enne eksamit eksamiruumis hommikusööki, aga sellest eelnevalt ei teatatud. Õnneks läksin piisavalt vara kohale, et natuke süüa. Pärast eksamit oli teaduskonna ühe maja taga teaduskonna kevadgrill. Ilm oli uduvihmane, nii et võibolla viis professorit näitasid nägu, põhiliselt olid seal doktorandid organiseerimiskomiteest ja meie, esimese aasta omad. Pakuti burgereid, küpsiseid, puuvilju, õlut ja veini. Mitmel inimesel oli kojusõiduga kiire, nii et üritus jäi lühikeseks.

Mikro tasemeeksam oli oodatust tunduvalt kergem, erinevalt makrost. Mitu inimest lõpetasid varem, mina nende hulgas. Sain kõigi ülesannetega hakkama ja isegi erilisi kahtlusi polnud. Pärast selgus, et sain 78%, läbi saamiseks oli vaja 60%. Eksamis oli kaks küsimust igalt esimese kolme veerandi õppejõult ja üks pikem Bergemannilt. Truman Bewley osas oli üks küsimus, kas antud hindade ja koguste vektorite kogumid saavad olla valitud ratsionaalse agendi poolt ja kui, siis mis on kasulikkusfunktsioon. Üks kogum polnud ratsionaliseeritav, üks oli Cobb-Douglas. Teine küsimus oli üldise tasakaalu leidmisest mittediferentseeruvate mitte-von Neumann-Morgensterni kasulikkusfunktsioonidega. Pidi lihtsalt ära arvama, mis tasakaal on ja selle kirjutama. John Geanakoplose osas olid täiesti oodatavad küsimused – üldine tasakaal Leontjevi agentidega, selle intressimäär ja tatonnement stabiilsus, üldine tasakaal kattuvate generatsioonidega, selle intressimäär ja varade hinnad. Larry Samuelsoni osas oli kaks hästi lihtsat mänguteooria küsimust – kui laual on masin, mis kümne perioodi jooksul väljastab igal perioodil 100 dollarit (või kuni üks agent raha üles korjab), siis mis on Nashi tasakaal ja alammängu perfektne tasakaal. Teine küsimus oli Cournot ja Stackelbergi konkurentsist. Dirk Bergemanni osas oli oodatav küsimus perfektse Bayesi tasakaalu kohta, koonduva ja eralduva tasakaalu leidmine Spence’i tööturusignaliseerimise mudelis, kus töötaja nimi oli firma ja tööandja nimi oli investor.

Makroökonoomikat andsid kevadel Giuseppe Moscarini ja taas kord Eduardo Engel. Makroökonoomika on minu jaoks kummalisel kombel nii igav kui ka keeruline. Ainuke motivatsioon (ja tugev motivatsioon) oli makro tasemeeksam. Eelmisel aastal kukkus makros esimesel korral läbi kaheksa ja mikros viis inimest. Sel aastal jõudsin pärast makro tulemuste kättesaamist rääkida ainult kahe inimesega, kes mõlemad said samuti makros läbi.

Makro Moscarini osas oli mitu erinevat osalise tasakaalu mudelit ja mingit keskset teemat ei paistnud olevat. Võeti aine ülejäänud veeranditest üle jäävaid asju. Esiteks õppisime investeerimismudeleid nõgusate ja konstantsete kohandumiskuludega täiusliku ja ebatäiusliku info keskkonnas (q-teooria). Siis tuli teoreetilisem osa difusiooniprotsesside kohta, mis oli minu jaoks uus matemaatika – Wieneri protsess ja Ito integraal. Seda rakendasime pöördumatu investeeringu mudelis difusiooniprotsessi järgi areneva tuluga.

Järgmine teoreetiline osa oli Poissoni protsessid, mida rakendati tööturu otsimismudelites. Viimane mudel, mida me eksamiks teadma pidime, oli saarestiku otsimismudel (täiuslik konkurents igal saarel, liikumiskulud ja seega ebatäiuslik konkurents saarte vahel). Selle järel võtsime veel töölepingute kindlustusfunktsiooni mudelit lepingust taganemisega. Kogu ülejäänud esimese aasta jooksul makroökonoomika mudelites lepingust taganemist polnud.

Vaheeksamil olid lühikesed intuitsiooniküsimused, kus matemaatikat polnud, neis tuli mõne mudeli kohta kvalitatiivseid ennustusi teha või empiiriliste paberite tulemusi teada. Üks ülesanne oli tööturu otsimismudelitest ja teine diskreetsest investeerimisest q-teooria osast.

Aasialastel oli raskusi Moscarini itaalia aktsendist aru saamisega, aga mind ei seganud see üldse. Mul on rohkem raskusi aasia aktsentidega, kuna ma neid keeli ei tunne. Moscarini kasutas loengutes slaide, ta oli ainus õppejõud, kes seda regulaarselt tegi. Mikros ja sügise matemaatika aines ei kasutanud slaide keegi ja ökonomeetrias, majandusajaloos ja makro teistes veerandites tehti seda harva. Moscarini oli makro õppejõududest parim, ta andis ainet selgelt ja süstematiseeritult. Slaidid aitasid hiljem korrata ja nende tõttu polnud vaja loengus pidevalt kirjutada. Põhiline pluss slaidide juures on see, et nad distsiplineerivad õppejõudu ja sunnivad teda materjali eelnevalt läbi mõtlema ja struktureerima.

Eduardo Engeli osa oli makroökonoomika rahandusmudelid ehk uuskeinsistlikud ehk nominaalsete jäikustega mudelid. Eelnevates makroveerandites polnud rahal mudelites olulist rolli, tavaliselt seda ei mainitudki. Engel alustas empiirilise paberiga hüperinflatsioonidest ja Kiyotaki-Wrighti otsimismudeliga, kus raha suurendab tehingu tõenäosust. Siis õppisime raha ette ja raha kasulikkusfunktsioonis mudeleid, mille suhtes Engel kohe alguses oma vastumeelsust väljendas. Raha makroökonoomilisse mudelisse sisestamiseks tuleb enamasti mingeid trikke teha ja muuta mudelit viisil, mis on empiiriliste andmetega vastuolus.

Teoreetiline osa oli viimases makroveerandis vektorautoregressiooni kohta. Ökonomeetria 2-s võtsime vektorautoregressiooni ainult pool tundi, makros tunduvalt pikemalt, nii et makro aitas ökonomeetria seda osa õppida. Pärast seda õppisime rahandusteooria ja rahanduspoliitika osa, uuskeinsistlikku mudelit Calvo ja muude hinnakohandamise viisidega ja erinevaid Taylori reegli variante. Lühidalt võtsime mänguteoreetilist mudelit keskpanga siduvate lubaduste kasulikkuse kohta, mis oli üllatuslikult hiljem tasemeeksamis sees.

Eksamis olid nagu makros tavaks intuitsiooniküsimused ja seejärel üks ülesanne Kiyotaki-Wrighti mudeli kohta ja üks jäikade hindade ja hinnaindekseerimise kohta (Calvo mudel). Engelile meeldib väga loglineariseerimine, see oli kevadel juba eelduseks ja Engeli mudelites kasutasime seda laialdaselt.

Makro tasemeeksam oli eelmiste aastate omadest väga erinev, pikem, keerulisem ja selle ülesanded olid loengutes lühidalt käsitletud ja teisejärguliste teemade kohta. Esimest korda oli eksamis programmeerimisküsimus – pidi ühe sügissemestri programmeerimisülesande põhjal kirjeldama, kuidas teha Matlabis väärtusfunktsiooni iteratsiooni. Tasemeeksamis olid ka tavalised intuitsiooniküsimused. Esimene ülesanne oli kestvus- ja tarbekaupade segamudel rekursiivse struktuuriga, mille sarnast ma varem näinud polnud. Esimest korda pidi selles ülesandes tegema eksamil Taylori arendust. Teine ülesanne oli rekursiivsest tasakaalust uusklassikalises kasvumudelis. See oli natuke standardsem, kui esimene, aga kummalise kujuga väärtusfunktsiooniga, mille saamine oli väga algebraintensiivne. Kolmas ülesanne oli jagamatu tööjõu pakkumise ja töötamisloteriidega, iseenesest lihtne mudel, aga kahte tüüpi agentidega ja eksamil täiesti ootamatu. Neljas ülesanne oli mänguteoreetiline mudel keskpanga siduva lubaduse kohta, mida ma samuti eksamil ei oodanud.

Ökonomeetriat andis kevadel Taisuke Otsu, kes kirjutas kõik hästi kiiresti tahvlil läbi, aga eriti palju ei seletanud, sest inimesed ei küsinud. Ökonomeetrias oli peaagu kõik minu jaoks uus, aga matemaatiliselt oli see tavaline lineaaralgebra, nii et mitte eriti huvitav. Lahendusmeetodid mulle eriti külge ei jäänud, ilma konspektist vaatamata ei osanud ma peaagu midagi teha, lihtsalt ei tulnud selle peale, mis suunas algebrat arendada. Esimene pool oli teoreetiline ja teine rakenduslik, pidime ka arvutis empiirikaülesandeid tegema, enamasti lihtsaid mudelihindamisi. Ma püüdsin neid teha Matlabis ja sain selgeks, et Matlab ökonomeetria jaoks ei sobi, tuleks ikka mõnda spetsialiseeritumat programmi kasutada. Üldiselt on kõik ökonomeetriakursused Yale’is väga teoreetilised, uuritakse meetodite asümptootilisi omadusi ja tõestatakse konsistentsust ja asümptootilist normaaljaotust.

Ökonomeetrias võtsime järjest läbi parameetrilised meetodid, põhilisi teooriaid oli kaks, GMM ja ML. Alustasime projektsiooni- ja regressioonimudelitest ja momentide meetodist, üldistasime GMM-ile. Õppisime mittelineaarset vähimruutude meetodit, empiirilise tõepära meetodit, kvantiilregressiooni ja üht mitteparameetrilist meetodit (kernel regression). Rakenduslikus osas õppisime põhiliselt piiratud sõltuva muutuja mudeleid – binoom- ja multinoommudelit, loendusmudelit, tsensoreeritud ja lõigatud sõltuvat muutujat ja kestusmudelit. Edasi võtsime instrumentmuutuja regressiooni ja GMM-i. Kõige lõpus ja eksamist väljas oli struktuurivõrrandite hindamine rekursiivse investeerimismudeli näitel. Otsu õpetatud Bellmani võrrand oli abstraktsem ja keerulisem kui need, mida me makroökonoomikas võtsime ja selle lihtsustamise tehnika oli samuti uus ja mitmesammuline. Seda osa ökonomeetriast oleksin tahtnud sügisel näha, sest see oleks makros palju aidanud.

Oleksin tahtnud paremini süstematiseeritud kursust, näiteks oleks võinud alustada teoreetilise struktuuri tutvustamisega. Käsitleti kahte peamist parameetriliste mudelite klassi – ML ja GMM, vist kõik peale mitteparameetrilise meetodi ja struktuurivõrrandite hindamise oli ML-i ja GMM-i erinevad rakendused. Oleks pidanud alustama ML-i ja GMM-i üldisest teooriast ja siis iga rakenduse puhul näitama, missugune üldisema meetodi erijuht see on.

Ökonomeetria 2 vaheeksam oli avatud materjalidega, mis tundus mulle üsna kummaline. Suurema osa kirjutasin lihtsalt oma loengumärkmetest maha ja seda, mida loengukonspektis polnud, ei osanud teha. Ökonomeetria 2 oli mu kevadsemestri kõige vähemtähtis aine ja mul polnud eriti aega sellesse süveneda.

Majandusajalugu on doktoriprogrammis kohustuslik, ega eriti keegi seda muidu ei võtaks, kuigi see, mida meile anti, oli üsna huvitav. Euroopa majandusajalugu andis Timothy Guinnane. See oli ainuke esimese aasta aine, mis oli peaaegu täielikult artiklitepõhine. Aines rääkis Guinnane pabereid arutades peaaegu kogu majandusteaduse spektrumist – mikrost, makrost, ökonomeetriast, kaubandusest, töö-ökonoomikast, arenguökonoomikast, finantsist. Ökonomeetria kohta sain ma sellest ainest natuke intuitsiooni juurde, kui Guinnane loengus empiirilisi pabereid kritiseeris. Igaks nädalaks pidime 2-5 paberit lugema ja olema valmis loengus sõna sekka ütlema. Aines oli seitse inimest ja põhiline sõnavõtja olin mina.

Majandusajaloos pidime kirjutama kolm lühipaberit või ühe pikema, mille võis esitada suvel. Lühipaberites tuli paari loengus arutatud paberi kohta arvamust avaldada, muid artikleid lugeda polnud vaja. Üks lühipaber võttis umbes ühe päeva, alternatiiviks olnud pikem paber oleks kindlasti rohkem kui kolm päeva võtnud.

Alustasime majandusajaloos niinimetatud suurtest teooriatest, mis püüavad kogu majandusarengut mingi ühtse printsiibi järgi seletada. Neid teooriaid on igasuguseid, suurem osa populaarteaduslikud ja mõned lausa segased. Me õppisime Acemoglu, Johnsoni ja Robinsoni institutsioonide ja majandusarengu vastasmõju teooriat ja Sachsi kriitikat sellele.

Ajaliselt alustasime 11. sajandi Vahemere kaupmeestest. Nende kohta oli Greifi mänguteoreetiline mudel lepingute jõustamisest kahepoolse ja mitmepoolse reputatsioonimehhanismiga ja koalitsioonilise tegutsemisega. Sarnased paberid olid gildide tekkepõhjustest ja sotsiaalsest kapitalist nendes. Edasi lugesime empiirilisi pabereid põllumajandusest tööstusrevolutsiooni ajal ja selle mõjust tööstusele. Demograafia kohta 18. sajandil lugesime Malthusi mudeleid hindavaid empiirilisi pabereid, üks neist ka Guinnane enda oma. Järgmine teema oli tööstusrevolutsioon Inglismaal, finantskeskkonna ja elustandardi muutus. Sellele järgnes sotsiaalabisüsteemi väljakujunemine ja mõju demograafiale ja majandusarengule Inglismaal.

19. sajandi kohta õppisime Saksamaa tolliliidu tekkepõhjusi ja mõjusid. Edasi pidime lugema pabereid raudteedest ja tootlikkuse arengust alates 19. sajandist. Mõned paberid olid tollide ja kartellide mõjust majandusarengule, selgub, et 19. sajandil mõnes riigis tollid ja kartellid kiirendasid majanduskasvu erinevalt 20. sajandist, mille kohta on leitud tugevaid tõendeid protektsionismi kahjulikkusest.

Üks artikkel oli inimeste pikkuse ja elustandardi seosest (pikkus sõltub kogu lapsepõlve toitumusest, haiguskoormusest ja töökoormusest), üks institutsioonide arengust Inglismaal ja majandus- ning poliitiliste vabaduste mõjust majandusarengule. Üks paber oli ka kullastandardi rahvusvahelisest kerge deflatsiooni ja vabakaubanduse soodustamisest ja riigi usaldusväärsuse signaliseerimisest. Viimane paber oli erinevatest ettevõtlusvormidest ja ettevõtluskeskkonna headuse mõõtmisest erinevates riikides.

Riikide lõikes oli tähelepanu keskmes Inglismaa võrdluses Prantsusmaa, Saksamaa ja USAga. Põhilised ideed majandusajaloost olid, et ajalugu on keeruline ja tõenäosuslik, mitte deterministlik, nii et suured teooriad, mis püüavad kõike korraga seletada, on peaaegu kindlasti valed. Pabereid peaks lugema kriitilise pilguga, sest ajaloolistest allikatest tulevad enamasti üsna halva kvaliteediga ja piiratud andmed. Majandusajaloos oli palju uut ja huvitavat materjali, näiteks sain teada, et tööstusrevolutsiooni ajal polnud majanduskasv oluliselt kõrgem seda ümbritsevate perioodide omast ja kõigepealt toimus oluline tootlikkuse kasv põllumajanduses. Aine ise oli kõige lihtsam esimese aasta omadest, sest ei pidanud ülesandeid lahendama, ainult (enamasti üsna lihtsaid) pabereid lugema.

Guinnane korraldas kevadsemestri lõpu poole oma majas esimese aasta doktorandidele ja majandusajalooga seotud kõrgemate aastate doktorandidele peo. Peole tulek oli tal nalja pärast ka aine nõuetesse kirja pandud. Paar professorit ja järeldoktorandi oli ka seal, kahjuks rääkisid professorid omavahel ja meie, esimese aasta omad, omavahel, nii et midagi uut ja huvitavat seal teada ei saanud.

Minu jaoks oli neli ainet ülemine piir, peaaegu kogu aeg oli täidetud ja rohkem poleks ma suutnud õppida. Aga ma olen majandusteaduskonnas oma aastas umbes mediaantasemel. Intelligentsuse jaotus paistab Yale’is olevat selline pika parempoolse sabaga, et keskmine ja mediaan suurt midagi ei ütle (kui keskmine üldse eksisteeribki). Inimeste intelligentsus on normaaljaotusega ja sellest parempoolset otsa lõigates peakski selline tugevalt asümmeetriline jaotus tekkima. Kursusekaaslastest Zhentao Shi ja Byoung-Gun Park võtsid kevadel viis ainet, nende hulgas ökonomeetria 3 ja 5. Alexis Akira Toda võttis kuus: puhta matemaatika teaduskonnast funktsionaalanalüüsi ja harmoonilise analüüsi, statistikateaduskonnast informatsiooniteooria ja majandusteaduskonnast mikro, makro ja ökonomeetria 3. Ma ei usuks selle võimalikkust isegi Yale doktorandi puhul, kui poleks ise näinud – kodutööde mahtu arvestades ei tohiks juba füüsiliselt aega jätkuda. Matemaatika ja statistika ainetes sai ta kõrgeima hinde. Lisaks sai ta valmis teise paberi üldise tasakaalu teooria valdkonnas: Integration of Walrasian Paradigm into Statistical Paradigm.

Külalispostitus: Yale’i sügissemestri ained

Published on January 10, 2009 in Külalispostitused. 0 Comments Tags: , , , , , , , , .

Seekordses külalispostituses annab Sander ülevaate Yale’i majandusteaduse doktoriõppe esimese semestri ainetest.

Võtsin mikro, makro, ökonomeetria I ja mõõduteooria (Yale’i majandusaineid kraadiõppes näeb http://www.econ.yale.edu/graduate/coursedesc.htm). Proovisin alguses ka matemaatikat majandusteadlastele ja majandusajalugu.

Bernard Chabot majandusajaloos pidi põhiliselt lugema palju artikleid, 5-10 loengu kohta, aine läbimiseks tuli replikeerida kahte majandusajaloo artiklit ja kirjutada ise üks. Enda artikli kirjutamine mind sellest ainest loobuma panigi, sest empiirilise töö kogemust vajalikul tasemel mul pole. Aine raamatuks oli Friedman, Schwartz „A monetary history of the United States“. Chabot rääkis üsna huvitavalt ja naljakalt Daron Acemoglu viimase aja töödest ja tema võistlusest Jeffrey Sachsiga majandusarengu seletamise alal.

Matemaatika majandusteadlastele (andis mikroteoreetik Eduardo Faingold) oli üsna keeruline, koosnedes tõestustest põhiliselt sellele materjalile, mida Math Campis anti. Kõik tõestused olid matemaatiliselt ranged, mitte nagu tavaliselt majanduskursustes kätega vehkimine. Aine loeng oli pärast mikroökonoomikat ja mõõduteooriat, nii et ma olin jälgimiseks liiga väsinud ja loobusin ainest. Faingold tundis materjali tõesti hästi, ta tuli klassi ainult kohvitops näpus ja esitas kogu loengu vigadeta peast. Tal oli väga hea tahvliruumi kasutus ja käekiri, tõestused nägid välja, nagu oleksid tahvlisuurusele paberile käekirja imiteeriva fondiga trükitud. Ta esitas materjali süstemaatiliselt ja ühtlase tempoga, minu nähtud Yale’i õppejõududest oli ta parim õpetaja. Tema tõestuste stiil mulle hästi ei istunud, ta defineeris palju objekte ja kasutas neid siis pikalt pärast nende tahvlilt kustutamist. Ise tõestades püüan ma kogu tõestust kogu aeg silme ees hoida ja kirjutan võimalikult palju objekte kõikjal lahti, et ma nende sisu tõestuse käigus ära ei unustaks ja tagantpoolt vaatama ei peaks.

Mikroökonoomikat andis alguses Truman Bewley ja teises pooles John Geanakopolos. Bewley esitus oli üsna igav, aga süstemaatiline ja loogilises järjestuses. Alla poole ajast järgis ta Mas-Colell, Whinston, Green õpiku esimesi peatükke ja ülejäänud aja tegi lihtsalt oma märkmete järgi. Materjal oli tarbija probleem, hästi natuke ettevõtte probleemi, valik riski tingimustes, sissejuhatus üldisesse tasakaalu ja stohhastiline domineerimine. Kodutöödes pidi enamasti lihtsalt arvutama, tõestusi oli vähe. Kodutöödes ja vaheeksamil (midterm) küsitud tõestused olid ülejäänud materjaliga nõrgalt seotud, põhinedes Bewley lemmikteoreemidel (duaalsusteoreem, Kuhn-Tuckeri teoreem, eraldava hüpertasandi teoreem).

Geanakopolose osa meeldis enamikule rohkem, mulle vähem. Geanakopolos on sündinud koomik ja pajatab loengu vahele jutukesi majandusteaduse ajaloost ja praegusest finantskriisist. Esitus on tal segane ja ta teeb üsna palju vigu, osad tema internetti pandud materjalidest on samuti segased. Tahvel näeb varsti pärast loengu algust välja tõeline sigrimigri, teksti on jupikaupa iga nurga all muu teksti ja arvutuste vahele kirjutatud. Argumentatsioon jookseb tahvlil ringi nagu 2D juhuslik hulkumine (random walk), kuna vahel otsustab Geanakopolos tõestuse pooleli jätta selle pikkuse ja keerukuse tõttu, siis mõtleb natukese aja pärast ümber ja jätkab tõestust, siis mõtleb jälle ümber… Geanakopolos ei kasutanud üldse Mas-Colelli, alguses andis natuke lihtsat teooriat (tasakaalu olemasolu ja Pareto optimaalsuse tõestused) ja pärast läks rakenduste peale üle. Rakendused olid väga lihtsad bakalaureusetaseme mikro mudelid (numbrilised Ricardo ja Hecksher-Ohlin, lihtne OLG, aktsiahindade riski-dispersiooni mudel).

Makroökonoomikat andis alguses Eduardo Engel, pärast Björn Brügemann. Engeli osa oli sotsiaalse planeerijaga mudelid, Brügemanni osa konkurentsitasakaal täieliku konkurentsi tingimustes. Makro oli peaaegu kõigile kõige vihatum aine. See oli keeruline ja igav mudelite mehaaniline läbilahendamine, kusjuures mudelid sulasid üksteisesse ja polnud selgelt eraldatud. Ainuke veidi selgem osa oli Engeli antud sissejuhatus aegridadesse, mis oli üsna loogiline ja ilmselt kasulik ka muude ainete jaoks. Kodutöödes oli vaja ainult algebralisi manipulatsioone ja natuke tõlgendust, Engeli vaheeksamil oli tõlgendusel suurem osa, umbes veerand, aga Brügemanni eksamil polnud tõlgendusi üldse vaja. Brügemann oli semestri viletsaim õppejõud, materjalist sain aru alles eksamiks valmistudes eelmiste aastate õppejõu Tony Smithi eksameid lahendades. Aine raamat oli Ljungqvist, Sargent „Recursive macroeconomic theory 2nd ed.“, mis on segane ja hüplik ning sisaldab palju matemaatilisi vigu, mõned neist olulistes kohtades.

Mitu esimese aasta doktorandi olid tugeva ökonomeetriataustaga ja võtsid kohe Peter Phillipsi aegridade ökonomeetria (Econometrics IV: Time Series). Mina võtsin Donald Andrewsi ökonomeetria I. Andrews on väga tore ja rõõmsameelne inimene, teda on mitu aastat teaduskonna parimaks õppejõuks hääletatud. Tal on head konspektid internetis ja ta järgib neid loengus üsna täpselt, nii et esitus on süstemaatiline ja vigu on vähe, aga minu arvates tugineb ta liiga palju näidetele ja annab liiga vähe tõestusi ja teoreetilist tausta. Kõik kraadiõppe ökonomeetriakursused on teoreetilised, kui pole eraldi mainitud, et tegu on rakendusökonomeetriaga. Ökonomeetria I alustas mõõduteoreetilisest tõenäosusteooriast ja sisaldas suurte arvude seadust, tsentraalseid piirteoreeme, koondumisviise, sissejuhatust suurima tõepära meetodisse (ML), usaldusvahemikke ja hüpoteeside testimist. Aine raamat oli Hogg, McKean ja Craig „Introduction to mathematical statistics 6th ed.“, mis on kohutavalt vilets ja segane, aga õnneks me seda palju ei kasutanud. Kursusekaaslased rääkisid, et kõigis internetiraamatupoodides on sellel väga halvad arvustused, inimesed hoiatavad, et selle raamatu lugemine teeb sind rumalamaks. Nõustun sellega täielikult.

Umbes viis majandusdoktorandi alustas koos minuga matemaatikateaduskonna Gregory Margulise mõõduteooria ja integratsiooni ainet, lõpuks jäi neist ainesse ainult üks. Üks teine doktorand vaatas Margulise internetist järgi – selgub, et Margulisel on Fieldsi medal (matemaatika kõrgeim auhind) ja Wolfi auhind. Margulisel on ülihea käekiri, nagu trükitud, üks teine doktorand ütles, et tahab seda oma arvutisse fondiks. Mõõduteoorial peale Lebesgue’i mõõdust elementaarse arusaama andmise majanduses erilist rakendust ei ole, võtsin selle lihtsalt huvi pärast ja et matemaatikaoskused rooste ei läheks. Mõõduteooria oli mu sügissemestri kõige keerulisem aine, arusaamine jäi pealiskaudseks. Aine põhines täielikult tõestustel nagu puhta matemaatika ainest oodata võib. Raamat oli Folland „Real analysis. Modern techniques and their applications“. See on hea süsteemiga ja loogiliselt üles ehitatud, ainukesed vead on mõned teksti trükivead, mis mõistmist ei sega. Sisu on tihe ja lakooniline, tõestused on väga lühidalt esitatud, nii et raamat võiks rahulikult kaks korda paksem olla. Minu jaoks oli Follandi raamat natuke liiga lakooniline, oleksin tahtnud tõestustes rohkem samme näha ja ülesanded oleksid võinud lihtsamad olla, sest umbes viiendikuga ei saanud ma hakkama. Mõõduteoorias võtsime läbi peatükid 1-3 ja algused 6. ja 7. peatükist

Kõik ained põhinesid kodutöödel, niisama materjali tuupimist ei nõutud ja sellest poleks ka erilist kasu olnud. Loenguid oli umbes 12 tundi nädalas, lisaks TA seminarid, aga kodutöödega võis ülejäänud aja rahulikult ära täita. Enamasti ei saanud ma kodutöödega nii pikalt tegeleda, kui oleksin tahtnud, osa ülesanded jäi seetõttu tegemata või viletsasti tehtuks. Majandusainetes oli üks kodutöö nädalas, mõõduteoorias kolm kodutööd semestris, aga need olid pikemad, nii et sisuliselt anti mitme nädala kodutööd korraga kätte. Ökonomeetria kodutööd olid lihtsad, enamasti võtsid 2-4 tundi. Mikroökonoomikas olid arvutuslikud kodutööd lihtsad, vähesed tõestustega kodutööd üsna keerulised. Aega läks keskmiselt 4-5 tundi. Makroökonoomika kodutööd olid pikad ja sisaldasid programmeerimist, mis oli väga ajamahukas. Enamasti lõpetasin nendega töötamise umbes 15 tunni järel (poolteist päeva), täielikult ära teha jõudsin vähesed. Mõõduteooria esimene kodutöö võttis kolm ja pool päeva, teised kaks olid vist pisut lühemad. Nädalavahetus oli mul sisuliselt kolmepäevane, sest reedel loenguid ega seminare polnud. Tegin enamasti ökonomeetria ja mikroökonoomika vahemikus esmaspäevast neljapäevani ja siis reedest laupäeva pärastlõunani tegelesin makroga ja edasi mõõduteooriaga või vastupidi.

Püüdsin alguses ainematerjale ette lugeda, et loengusse minnes oleks juba mingi arusaamine olemas, aga pärast esimest paari nädalat ei jäänud selleks enam aega. Kodutööd olid parem viis asju selgeks saada.

Käisin ka teaduskonna mikroteooria seminaridel umbes korra nädalas ja Cowlesi lõunatel, kus mõni tuntum professor teaduskonnast või väljast tutvustas kogu teaduskonnale, mitte ainult sama eriala inimestele oma valdkonda natuke lihtsamalt ja üldisemalt, kui seminarides. Peaaegu igal tööpäeval oli vähemalt üks seminar, enamasti rohkem. Keskmine oli umbes poolteist kuni kaks, maksimum viis.

Külalispostitus: Yale esimene semester

Published on January 9, 2009 in Külalispostitused. 0 Comments Tags: , , , .

Alljärgnev on järgmine külalispostitus Sandrilt, kes nüüd kirjeldab oma esimesi kogemusi Yale’i ülikoolis.

Lendasin 31. juulil kolme vahemaandumisega Tweed New Haveni lennujaama, mis on Yale’ile lähim. See on väga väike ja peab regulaarset ühendust ainult Philadelphiaga. Enamasti lennatakse Yale’i New Yorgi lennujaamade kaudu. Lend hilines paar tundi ja pagas kadus.

Tellisin lennujaama takso ja ootasin seda 45 minutit, kuni südaööni. Olin endale hotellitoa kinni pannud, sellest oli kasu, ei pidanud pargipingil magama. Ilm oli öösel +25 ja niiske.

Järgmisel hommikul käisin Office of International Students and Scholars’is (OISS, välisüliõpilastalitus) enda kohalejõudmist registreerimas. Siis läksin Hall of Graduate Studies’i (HGS, üks kraadiõppurite ühiselamutest) võtmeid kätte saama. See on vana hoone, 20. sajandi esikümnendil ehitatud, nii et tänapäevaseid mugavusi seal palju ei ole. Väljast on selle küljes palju reljeefe ja muud nikerdatud kivi, sees on söögisaalis ja suures saalis (Common Room) laemaalingud ja akendes vitraažid. Laed on päris kõrged, tubades umbes 3 meetrit, saalides palju rohkem. Augustis andis seal elades tunda konditsioneeri ja ventilatsiooni puudumine, sest ilmad olid palavad ja niisked. Temperatuurierinevuse puududes välis- ja siseõhu vahel ei liikunud õhk toa ja õue vahel.

Pagasi sain lennujaamast kätte kolm päeva pärast saabumist, lukk oli pisut lahti, sees olid kõik riided niisked ja osadel paberitel tint laiali valgunud. Ilmselt oli kott välja vihma kätte jäetud.

4. augustil algas Math Camp, matemaatika ja statistika kordamiskursus majandusteadlastele (illustratsioon). Esmaspäevast neljapäevani oli kolmel nädalal kolm tundi loengut päevas, lisaks kodused ülesanded ja TA seminarid. Materjal oli segu erinevate valdkondade matemaatikast (reaalanalüüs, mittelineaarne optimeerimine, dünaamiline programmeerimine), minu jaoks lõpu poole päris keeruline. Selle eesmärgiks on anda inimestele, kel seda veel pole, piisav matemaatikataust majanduse esimese aasta kursuste võtmiseks. Ma oleks tahtnud põhjalikumat Math Campi, seda just intensiivsuse osas – iga päev jäi palju aega üle ja pärast esimest nädalavahetust polnud New Havenis enam suurt midagi vaadata.

New Haven on väliselt kena väike linnake, roheline ja avar, eriti ülikoolilinnakus. Torontoga ei anna võrreldagi, seal olid ikka tavalised betoonkuudid, New Havenis on tõeline gooti kadedus, kindlusi ja katedraale imiteerivad hooned. Bussiga olen sõitnud ka läbi linnaosade, kus majad on räämas ja viltu, hoovides hein vööni, aga ülikoolilinnakus on kõik ikka väga uhke.

Orientatsioonil hoiatati, et New Haven pole kõige turvalisem koht. Ülikoolil on kohustus tudengeid teavitada, kui mõne tudengiga midagi juhtub ja suve jooksul olin saanud umbes viis meili sisuga “tudeng kõndis üksinda öösel mööda tänavat ja kolm meest võtsid talt rahakoti ära”. Ükskord tulistati ühte naistudengit ka kätte. Vanemad kraadiõppurid ja Yale lõpetanud professorid Torontos ütlesid, et ära väga uhket ratast osta. Ühel kraadiõppuril oli praegune juba teine ratas ja ta nimetas New Havenit USA rattavarguste pealinnaks.

Math Campile järgnenud orientatsiooninädalal oli üritusi päris tihedalt, iga päeva sai hommikust õhtuni ära täita, mõne ka kahekordselt, nii et tutvusin paljude inimestega. Teiste erialade tudengite põhiline mass saabus alles orientatsiooni ajal, nii et majandustudengid, kes juba kolm nädalat kohal olid, said vanasid kalasid mängida. Iga päev oli mingi tasuta toiduga üritus, lisaks organisatsioonide tutvustused, kesklinna kõrtsides käigud, filmivaatamine, matk jne. See tasuta toit, mis üritustel enamasti on, pole muidugi eriti tervislik, aga sobib kraadiõppuri toidupüramiidi hästi. Math Campi jooksul sain nende majandusinimeste nimed, kes seal olid, ka selgeks. Enamik uutest majandusdoktorandidest olid otsustanud Math Campis osaleda.

Ühel orientatsioonil hoiatati, et leidke orientatsiooninädala ajal teistest teaduskondadest sõpru, sest kui kool algab, siis ei näe te teiste alade inimesi terve aasta. Ma püüdsin võimalikult paljudel üritustel käia ja see tasus end küll ära. Mõned üritused olid igavad, aga enamasti oli lõbus ja sai tarkade inimestega juttu ajada.

Math Campi ajal nägin, et tausta osas olen uute majandustudengite hulgas ilmselt keskmine. Mõned olid võtnud funktsionaalanalüüsi, mõõduteooriat, optimaalse kontrolli teooriat ja üsna palju ökonomeetriat, nii et asusid kohe doktoritaseme Econometrics IV võtma. Mina alustan ikka Econometrics I-st. Mõnest olin Math Campis matemaatika osas parem, nii et lootust oli.

Oma kursusekaaslastega pole ma eriti laialt maast ja ilmast rääkinud, enamasti visatakse niisama nalja või räägitakse kodutöödest ja praktilistest probleemidest. Samas majandusintuitsioon on kursakaaslastel ikka hea – kui tasuta toiduga üritustel kommenteerisin pika saba või ressursside raiskamise kohta, siis said nad kohe aru, millest jutt ja vastasid huvitavalt. Osad doktorandid on enne majandusvaldkonnas töötanud, näiteks Föderaalreservis (Fed) või Saksa keskpangas (Bundesbank).

Koos vahetustudengitega oli esimese aasta aineid võtmas vähemalt 32 inimest. Saksamaalt on 2 doktorandi ja 6 vahetustudengit, nii et sakslasi oli esimese semestri kursustel vist rohkem, kui ameeriklasi. 6 sakslast on Mannheimist ja 2 Tübingenist, Mannheimil on Yale’iga ja Tübingenil Connecticuti osariigiga vahetusprogramm. Üks saksa doktorand oli kaks aastat tagasi Yale’is vahetuses, nüüd tuli pärisdoktorantuuri. Üldse on Yale’is palju sakslasi, ilmselt nende vahetusprogrammide tõttu, samas olen ma kohanud ainult ühte inglast, kahte itaallast ja pole kohanud ühtegi prantslast ega hispaanlast.

Yale’i majanduse doktoriprogrammis on palju ajaliselt paika pandud nõudeid selle kohta, mis peab ühe või teise aasta alguseks tehtud olema. Suuremad on esimese aasta kevade mikro- ja makroökonoomika eksamitest (Comprehensive exams, comps) läbi saamine, rakendusökonomeetria artikkel, ühe semestri majandusajaloo võtmine, doktoritöö kava ettekandmine mingi valdkonna seminaris, kaks aastat TA-na töötamine. Kriitiline on neist esimese aasta kevade eksamitest läbi saamine, sest reegliks on, et kes kaks korda sama aine eksamil läbi kukub, visatakse välja. 2007. aasta kevadel kukkus vähemalt ühel eksamil läbi 13 inimest 21-st, nii et eksamid on keerulised.

Pärast orientatsiooninädalat oli veel umbes kaks nädalat üsna palju üritusi ja erinevate organisatsioonide tutvustusi. Meil oli näiteks teaduskonna grill ja uued doktorandid said käia professor Shilleri suvilas Atlandi ookeanis asuval saarel. Semestri sees on samuti keskmiselt korra nädalas tasuta toiduga üritusi kõigi teaduskondade inimestele, et soodustada kraadiõppurite sotsiaalset suhtlemist, aga enamik üritusi, kus ma käisin, olid teaduskonnasisesed. Peamiselt olid need teaduskonna seminarid, kus professorid teistest ülikoolidest käisid oma artikleid esitlemas. Paljudel teaduskonna seminaridel, eriti lõuna paiku toimuvatel, pakutakse osalejatele tasuta toitu. Doktorandid, kes polnud söögikordi ette ära ostnud nagu mina ja teised HGSi elanikud, püüdsid siis võimalikult palju söögikordi teaduskonnas süüa, et raha kokku hoida

Mina elan suurimas kraadiõppurite ühikas HGS, mis on parim koht ülikoolilinnakus teiste kraadiõppuritega tutvumiseks. Selle elanikel on kohustuslik osta endale igaks semestriks 10 söögikorda nädalas sisaldav pakett (meal plan). Söögikordi saab kasutada kõigi bakalaureuseühikate (undergraduate colleges) söögisaalides, kõigile avatud Commonsi söögisaalis, HGSis, juudi kultuurikeskuses ja mujal. HGSi söögisaalis lõuna- ja õhtusöökide ajal teiste HGSi elanikega lauas istudes saab ka semestri ajal teiste teaduskondade inimestega kontakti hoida. Kõige huvitavamad jutuajamised söögisaalis ongi mul olnud teiste alade doktorandidega, mitte majandusinimestega.

Külalispostitus: Kraadiõppesse saamine

Published on January 6, 2009 in Külalispostitused. 5 Comments Tags: , , , , , , .

Alljärgnev on külalispostitus Sander Heinsalult, kes seekord kirjeldab, mida ta pidi tegema selleks et astuda Yale’i ülikooli majandusteaduse doktoriõppesse.

Teise aasta alguses Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kutsusid Ott Toomet ja Raul Eamets mind juttu ajama ja küsisid, et kuna ma olen üks helgemaid päid, siis kas ma ei tahaks teadust tegema hakata. Ma polnud varem selle peale mõelnud, aga niipea, kui küsimus oli esitatud, teadsin, et just seda ma teha tahan. Olin Tartu majandusteaduskonnas esialgu ametliku staatuseta Oti juhendatav uurimistöö tegija, hiljem praktikant ja grandist tasustatav töötaja. Töö oli väga huvitav ja mitmekülgne, seetõttu olin nõus tegema seda algul tasuta ja hiljem väga väikese palga eest, kui töötunni kohta mõõta.

Üsna varakult ütlesid Raul ja Ott, et mul ei ole mõtet Tartus niisama oleleda, tuleks kuhugi välismaa heasse ülikooli kandideerida. Mina ei teadnud välisülikooli kandideerimisest midagi, aga Ott andis nõu ja eriti kasulik oli Toomas ja Marit Hinnosaare jutt nende kandideerimisest, mis päädis Northwesternisse sisse saamisega (majanduses maailma tippkümne ülikool). Kolmanda aasta sügisel kandideerisin Tilburgi, Gröningeni, Warwicki ja Cambridge ülikooli ja Tinbergeni Instituuti magistriprogrammi ja Toronto Ülikooli vahetustudengiks. Põhja-Ameerika ülikoolid nõudsid vähemalt nelja aastat ülikooliharidust, nii et kolmeaastase bakalaureusega polnud mul midagi teha. Kandideerimiseks tegin IELTS keeletesti ja GRE akadeemilise testi. IELTSist jäi hea mulje, organiseerimine oli professionaalne, tulemused sai kiiresti ja bürokraatia oli üsna valutu. GRE tegemine oli vastupidi äärmiselt ebamugav, halval ajal ja aeglase asjaajamisega. GRE tulemused pidid 6-8 nädala jooksul tulema, aga tulid 10 nädala pärast ja kuna need nii hilja saabusid, jäi mul ära plaanitud London School of Economicsisse (LSE) kandideerimine, sest avalduse tähtaeg oli 31. detsembril ja GRE tulemused sain 29. detsembril.

IELTSis testiti rääkimist, kuulamist, lugemist ja kirjutamist nagu keeletestist oodata oligi. Põhja-Ameerika ülikoolid eelistavad USA TOEFL testi Inglismaa IELTS testile, aga ükski koht, kuhu ma IELTSi saatsin, ei nõudnud selle asendamist TOEFLiga. GRE koosnes matemaatika, sõnade ja essee osast (nüüd peaks juba kõik GRE testid olema uued arvutipõhised, mina tegin veel pabervariandi). Matemaatika osa nõudis ainult lihtsamat keskkooli taseme matemaatikat, aga seda pidi tegema kiiresti ja vigadeta. Sain maksimumtulemuse. Ma ei tea, mida nad esseelt ootavad, sain seal enamvähem mediaantulemuse. Sõnade osa pidi testima inglise keele keerulistest sõnadest aru saamist, tegelikult luges seal rohkem ladina ja prantsuse kui inglise keele tundmine, sest enamik teadusliku või peenema stiili inglise keele sõnadest on tulnud läbi prantsuse keele ladina tüvedest. Sõnade osas sain 730/800. Majandusse kandideerides loeb ainult matemaatika osa.

Sain igale poole sisse ja paari kohta stipendiumi. Eriti hea mulje jäi Tilburgi Ülikooli asjaajamisest ja tudengitega suhtlemisest. Cambridge stipendiumi ei andnud ja küsis minu jaoks kaugelt liiga suurt õppemaksu 17500 naela aastas, nii et läksin ülikoolide paremusjärjestuse põhjal Torontosse vahetustudengiks. Toronto on majanduselt maailmas umbes 30. kohal.

Kolmanda aasta sügisel Tartus võtsin Toronto professori Mihkel Tombaku doktoriaine Advanced Industrial Organization. Sain A ja Tombak kutsus mind Torontosse, pakkudes hiljem kevadel ka palgalist uurimisassistendi kohta. Nii et õppimine Torontos oli erinevalt teistest ülikoolidest kasumlik, mitte kulukas. Põhja-Ameerika ülikoolides on vist kõigis ainetes õppeassistendid (teaching assistant, TA), kelleks on seminare andvad ja kodutöid ja eksameid parandavad kraadiõppurid. Minu teada on seal kõigis ülikoolides kõigil doktorandidel kohustus kaks või rohkem aastat õppeassistent olla, lisaraha teenimiseks võib vabatahtlikult seda tööd ka rohkem teha. Teine rahateenimisvõimalus on olla uurimisassistent (research assistant, RA), kes teeb mis iganes tööd, mida see professor, kelle uurimisassistent ollakse, anda suvatseb. Enamasti on RA ülesanded teadustöö igavad ja rutiinsed osad nagu andmebaasi koostamine ja selle kohta lihtsa kirjeldava statistika tegemine, küsitluste läbiviimine.

Ott soovitas Torontost soovitused hankida ja parematesse ülikoolidesse doktorantuuri kandideerida. Tombak seletas detailsemalt, kuidas asjad käivad, sest tundis Põhja-Ameerika ülikoolisüsteemi seestpoolt. Kuna mul keeletest ja GRE juba olid, siis vajasin lisaks enda koostatavatele paberitele (CV, nägemus tulevasest teadustööst, võetud ainete ülevaade) vaid soovitusi. Selleks pidin piisavalt kõrge taseme ainetes kolme parema hulka saama, et professorile muljet avaldada ja siis talt soovituse küsima. Olin Tombaku uurimisassistent, nii et üks soovitus pidi tulema temalt.

Kandideerimise tähtajad olid minu jaoks ebamugavalt vara, koondudes gruppidesse 1., 15., 31. detsembri ja 1. veebruari ümber (näide Yale’i kohta). Üldiselt mida nõrgem ülikool, seda hilisem kandideerimistähtaeg. Torontos sügissemestril võetud viiest ainest oli suurem kontrolltöö piisavalt vara ainult ühes, magistritaseme mikroökonoomika teoorias. See oli ka ainuke aine, milles õppejõud (Colin Stewart) loengus küsimusi esitas. Olin magistri mikros parim tudeng, teistes ainetes keskmine, nii et ainus aine, kus mul oli võimalus piisavalt vara õppejõule muljet avaldada, oli ka ainus, kus ma selleks piisavalt hea olin. Soovitusi oli vaja rohkem, nii et lisasin Tombaku ja Stewarti soovitustele ka Ott Toometi ja Raul Eametsa omad Tartust, kuigi oli selge, et Põhja-Ameerika ülikoolides need erilist kaalu ei oma. Sain paberid õigeks ajaks igale poole ära saata.

Mulle soovitati kandideerimist kahekümnesse ülikooli ja võtta mõned nõrgemad hulka, et kuhugi ikka sisse saaks. Kandideerisin kaheteistkümnesse ülikooli, neist kolm olid nõrgemad tagavarakoolid, sest rohkem ei jõudnud ja rohkemaks ei saanud ka testitulemusi tellida. Koolid olid (lõdvas majandusteaduskondade paremusjärjestuses) MIT, Harvard, Chicago, Princeton, Stanford GSB (Graduate School of Business ehk ärikool), Northwestern, Yale, UC Berkeley, UCLA, LSE, Toronto, Tilburg. Kolm viimast olid tagavarakoolid. Põhja-Ameerikas pole erilist vahet, kas teha majanduse doktorantuur ülikooli majandusteaduskonnas või ärikoolis. Peamine erinevus on, et ärikoolides ei nõuta makroökonoomikat. Uurimistööd on võimalik teha enamvähem samades valdkondades.

Kandideerimine maksis kokku umbes 20000 krooni (2007. aasta rahas). Õnneks teenisin Tombaku uurimisassistendina bakatudengi mõistes head raha ja võitsin Eesti üliõpilaste teadustööde võistlusel oma kategoorias esimese auhinna, 23000 krooni. Kandideerimisel on suured püsikulud, sest testid tuleb ikka teha, isegi kui ainult ühte kooli materjalid saadad. Muutuvkulud on väiksemad, tähitud kirjaga materjalide saatmine, kandideerimistasud (umbes 100 dollarit ülikool) ja lisa-testitulemuste tellimine. Suur kulu on ka aeg, sest ülikoolidel pole ühist standardvormi dokumentide jaoks ja nad nõuavad erinevaid pabereid. Hindan tagasivaates enda ajalisteks kuludeks vähemalt 10-15 tundi ülikooli kohta pluss püsikulu testide tegemiseks ja muuks 20-40 tundi. Testideks ma ette ei valmistunud, sest keeletestis vajaliku taseme saavutamises olin üsna kindel ja GRE puhul ei näinud lühiajalisel valmistumisel mõtet.

Sain vastuvõtmisteated (ajalises järjestuses) Yale’ist, Tilburgist, Northwesternist, LSEst ja UCLAst. Yale ja Northwestern pakkusid täisstipendiumi, Tilburg ei saatnud kohe stipendiumiotsust ja ma ütlesin neile paari päeva jooksul ära, kuna olin Yale’i sisse saanud. LSE stipendiumi ei pakkunud ja UCLAsse sain sisse tingimisi, kuna GRE tulemusi polnud nad saanud (olin GRE tulemused igale poole tellinud, aga sinna ei jõudnud need millegipärast kohale). Ütlesin ka neile ära. Parimad ülikoolid, kuhu sisse sain, olid Yale ja Northwestern, samas üks mu soovitajatest oli Colin Stewart, kelle kraad oli Yale’ist ja teine Mihkel Tombak, kes oli Northwesternis aasta töötanud. Sellest võib järeldada, et soovitused loevad kandideerimisel väga palju.

Mul tuli teha raske valik Yale ja Northwesterni majandusteaduskondade vahel. Yale on tuntum ülikool ja üldiselt tasemelt parem kui Northwestern, aga majandusteaduskonnad on neil võrdsed. Northwesternil on tuntum ärikool ja Northwestern on rohkem mind huvitava mikroteooria kallakuga. Kogusin suure hulga internetist kättesaadavaid andmeid nagu professorite ja kraadiõppurite arv, viimaste aastate töökohad, mille lõpetajad on saanud, tipp-viie ajakirjade artiklite arv majanduses kokku ja mikroteoorias. Rääkisin mitme professoriga Torontos ja küsisin nende arvamust ning käisin Yale’i ja Northwesterni külastuspäevadel.

Külastuspäevadel korraldavad ülikoolid vastuvõetud doktorandidele ülikooli tutvustavaid ja reklaamivaid üritusi ning kompenseerivad külastuspäevale mineku reisikulud teatud piirini. Mulle kompenseeris Yale 600 ja Northwestern 400 dollarit, kumbki ei katnud isegi lennupiletite hinda. Stewart ja Tombak soovitasid kindlasti külastuspäevadele minna. Mul on hea meel, et ma hoolimata keerulisest USA viisa saamise protseduurist külastuspäevadel ära käisin, sest need olid tõesti huvitavad ja kasulikud. Ülikoolide infot saab internetist lihtsalt, selleks pole vaja kohale minna, aga külastuspäevadel saab rääkida teiste vastuvõetud kandidaatidega, teaduskonna praeguste doktorandidega ja professoritega.

Alguses olin otsustanud raha järgi mitte valida, vaid ainult akadeemiliste kriteeriumite järgi, aga lõpuks olid koolid nii võrdsed, et valisin raha järgi nagu ka Aloysius Siow Torontost soovitas. Yale pakkus stipendiumi 36000 dollarit aastas, Northwestern alguses 20000, seejärel 28000. Pärast kuulsin, et Chris Neilson, kes pidi samuti Yale ja Northwesterni vahel valima, sai lõpuks Northwesternilt ka 36000 dollarise stipendiumipakkumise. Ilmselt kaotas Northwestern palju oma vastu võetud kandidaate Yale’ile, et nad pakkumisi lõpuks nii palju tõstsid.

Saatsin Northwesternisse äraütleva meili ja täitsin internetis nende äraütlemisvormi. Yale’i mineku kinnituse saatsin umbes samas vormis. Aprillis pidi Yale’is majutustaotluse esitama, juunis ülikooli ID taotluse ja vajalike vaktsineerimiste kinnituse saatma. Enamik vaktsiine oli mul kooliajal ja varem vastavalt graafikule saadud, aga selgus, et neljavalentset meningokokkvaktsiini pole Eestis kusagilt saada, seda pole isegi ravimiregistris kirjas. See tuli mul hiljem Yale’i tervisekeskuses ära teha ja läks maksma 115 dollarit. Juulis pidi majutuslepingu allkirjastama ja neile tagasi saatma ning sügissemestri majutuse eest ära maksma.

Külalispostitus: Eliitülikool

Published on December 1, 2008 in Külalispostitused. 5 Comments Tags: , , , , , , .

Alljärgnev on külalispostitus Sander Heinsalult. Sander on majandusteaduse esimese aasta doktorant Yale’i Ülikoolis ja me palusime tal kirjutada mõned postitused põhjustest miks ta valis Yale’i ülikooli ja muljetest sealse doktoriõppe osas.

Ma ei oska leida piisavaid tingimusi eliitülikooli jaoks. Ma oskan ainult tuua näiteks mõned omadused, mis eliitülikoolil on. Võibolla on need tarvilikud tingimused.

Inimesed, kes eliitülikooli kogenud ei ole, seda ilmselt mõista ei suuda. Üksikute tegurite kaupa kirjeldada on seda väga raske, aga selle tunneb ära.

Akadeemiline ausus on eliitülikoolides ja ka muidu heades ülikoolides keskne. Kui keegi rumalusest midagi valesti teeb, siis saadetakse tugev signaal, et parem tehku endale kähku reeglid selgeks. Teadliku pettuse eest karistatakse täie rauaga ja halastuseta. Tartus oli vähemalt majanduses spikerdamine tavaline ja kõik anti andeks. Teadliku plagiaadi esitajad pidid asja lihtsalt uuesti tegema ja selliseid juhtumeid lahendati eraviisilise kokkuleppega. Torontos kuulsin, kuidas noorem õppejõud ütles vanemale, et kuna ta aimas, et mõned tudengid võivad üksteise pealt maha kirjutada, pani ta nad eksamil eraldi istuma. Vanem õppejõud vastas, et nooremal on veel mõndagi õppida, tema oleks ebaausad tudengid nimelt lähestikku istuma pannud ja siis teolt tabanud.

Asi ei ole rahas, vähemalt majandusteaduses. Ma kujutan ette, et nendes valdkondades, kus on vajalikud kallid masinad (loodusteadustes näiteks), mängib raha suuremat rolli. Asi ei ole heas raamatukogus, vähemalt majanduses (raamatukogu ei puutu majanduses asjasse, kõik on internetis või Amazonist tellitav). Võibolla valdkondades, kus on palju haruldast kirjandust (keeleteadus, filosoofia?), on raamatukogu oluline, aga alati on ju olemas raamatukogudevaheline laenutus. Asi ei ole füüsilises keskkonnas – Yale pakub õppuritele umbes samasuguseid tingimusi õppimiseks kui Tartu Ülikool.

Mina sain Tartus näiteks bakalaureusetudengina endale teaduskonnas arvutiga töökoha. Ma ei kujuta ette, et Yales pakuks keegi bakatudengile isiklikku töökohta, isegi doktorandidel seda tavaliselt pole. Töö käib ühikas või raamatukogus või teaduskonna avalikus ruumis.

Eliitülikool seisneb inimestes, nii tudengites kui õppejõududes. Võetakse vastu andekad inimesed, kes on kõrgelt motiveeritud ja on eluaeg tahtnud õppida. Inimesed tõesti pingutavad selleks, et asju endale selgeks teha, mitte lihtsalt diplomini väljavedamise nimel nagu Tartus. Ülikooli ei tulda ka lihtsalt aega veetma, kuna ei osata eluga midagi paremat peale hakata.

Õppejõud on loomulikult maailma tipud, aga oma ülikooli õppejõud pole kaugeltki ainsad, kellega suhelda. Pidevalt kutsutakse nädalaks kuni aastaks külalisõppejõude ja soodustatakse igati nendega kohtumist. Siin on üks koht, kus raha võib rolli mängida, aga ülikooli maine on tõenäoliselt tähtsam. Ma arvan, et enamik neist külastajatest tuleksid ka tasuta, et uute inimestega mõtteid vahetada.

Korraldatakse seminare ja jälgitakse üksteise tööd. Tudengite tööd hinnatakse iga nädal ja kui kellelgi on raskusi, siis on alati võimalik küsida ja arutada.

Põhiline õppevorm majandusteaduses on ülesannete lahendamine, iseseisev aktiivne töö. Püütakse panna tudengeid mõtlema, mitte tuupima ja seotakse ülesandeid rakendustega ja kaasaegsete probleemidega.

Raha mängib ilmselt kõige olulisemat rolli õppejõudude palkamisel ja tudengite majanduslikul toetamisel. Miks peaksid maailma tipud minema kohta, kus neile halvasti makstakse.

Tudengite puhul ei pruugi raha nii ühest rolli mängida, sest sissetulek tudengina on pärastise palga kõrval peenraha ja edasine palk sõltub ülikooli ja õppejõudude kvaliteedist. Samuti antakse tudengitele oluline osa rahast mitmesuguste tööotsade kaudu ülikooli juures (raamatukogus leti taga istumine või raamatute riiulitele tagasipanek, ürituste korraldamine, giiditöö), nii et pole mustvalget olukorda, kus inimesed, keda rahaliselt toetatakse, saavad õppimisele keskenduda ega pea õppimisega mitteseotud tööd tegema. Yale on piisavalt rikas, et kõigile tudengitele lihtsalt raha peo peale laduda ja õppimisega mitteseotud töödeks inimesed palgata, aga seda meelega ei tehta. Põhjus võib olla selles, et inimesi ei pea eriti motiveerima õppima, pigem peab neile muid üritusi, töid ja ajaviiteid pakkuma, et nad ennast õppimisega ära ei tapaks.

Siin jällegi võrdluses Tartu Ülikooliga tekib mul retooriline küsimus, et kui Tartu tõepoolest kõigil kõik kulud kataks, siis kas inimesed tõesti pühendaksid töö pealt kokku hoitud aja õppimisele? Nii palju, kui ma Tartust mäletan, oli inimestel seal õppimine esimese järgu prioriteedist kaugel. Ma arvan, et rahapuudust ei saa õppurite vähese pühendumise korral süüdistada. Heade õppejõudude puuduse puhul ilmselt saab.

Eestil tuleks endalt küsida, mis on õppetoetuse eesmärk. Praegune madal toetus inimese kohta ei muuda inimeste käitumist – need, kes peaksid ilma selle toetuseta kooli kõrvalt töötama, peavad seda enamasti ka koos toetusega. Kui eesmärk on vabastada osa inimesi kooli kõrvalt töötamisest, tuleks toetus kontsentreerida väiksema arvu inimeste kätte, nii et selle tase võimaldaks elamiskulud katta. Toetada tuleks parimaid ja alles seejärel võimalikult suurt arvu inimesi.

Koolisüsteemis võib vaielda, kas eliitkoolid on hea või halb asi ja kas parimaid tuleks kuidagi teisiti kohelda kui ülejäänuid, aga ülikool seisab tippude peal ja seda igas õppeastmes. Parimad doktorandid saavad tuntud teadlasteks ja tõstavad ülikooli mainet, parimad muude diplomitega lõpetajad saavad erasektoris rikkaks ja toetavad ülikooli annetustega. Nii käib see tippülikoolides.

Eesti koolides on rumaluse kultuur ja see imbub paratamatult ka ülikoolidesse sisse. Koolides on populaarne olla loll. Kes hästi õpib, on nohik ja kannatab selle pärast, nii kaasõpilaste kui õpetajate tõttu.