Tag Archive for 'TED'

Käitumisökonoomika üledoos võib olla ohtlik

Oleme siin palju kirjutanud käitumisökonoomika võidukäigust. See ei tähenda aga sugugi, et käitumisökonoomika peaks mingiski tähenduses asendama klassikalist majandusteadust või et see peaks ümber kujundama majanduspoliitikat või ettevõtluse. Kui keegi vastupidist väidab, siis on tavaliselt tegemist kunstilise liialduse või vähese informeeritusega.

Hiljuti avaldasid käitumisökonoomikud George Loewenstein (CMU) ja Peter Ubel (Duke) arvamust, et käitumisökonoomika on saanud väga populaarseks ja seda on rakendatud, aga et nende hinnangul on sellega mindud liiale.

But the field has its limits. As policymakers use it to devise programs, it’s becoming clear that behavioral economics is being asked to solve problems it wasn’t meant to address. Indeed, it seems in some cases that behavioral economics is being used as a political expedient, allowing policymakers to avoid painful but more effective solutions rooted in traditional economics.

Nad toovad näite energiatarbimise vähendamise meetmest Suurbritannias: elektriarvele pannakse lisaks kulutatud energiale kirja (100 kWh) ka see kui palju nende naabrid keskmiselt ja minimaalselt elektrit kulutasid. Meetme idee on lihtne ja geniaalne: ühe keskmise inimese jaoks ei oma number 100 kWh mingit erilist tähendust, meil pole aimugi, kas see number on suur või väike, rääkimata siis selle mõjust loodusele. Naabrite numbri lisamine annab meie numbrile tähenduse. Selle taustaks tasub vaadata Suurbritannia peaministri David Cameroni ettekannet TED konverentsilt.

Loewenstein ja Ubel ei kritiseeri seda meedet, meede iseenesest on väga hea. Nad juhivad hoopis tähelepanu asjaolule, et efekt energiatarbimisele on siiski üsna piiratud — suurusjärgus 1–3%. Isegi rakendades kogu käitumisökonoomika arsenali oleks selle mõju majade suurusele ja inimeste käitumisele üldiselt väike. Kui tahta meetmeid, mis paneksid inimesi rohkem energiat säästma tuleb ikkagi pöörduda klassikalise majandusteooria poole, mis soovitaks ebasoovitava käitumise suhtelist hinda tõsta, näiteks maksustamise abil. Käitumisökonoomika aitab seda meedet täiustada ja vastata küsimusele kuidas seda kõige paremini teha — mida trükkida arvele; kas maksustada ebasoovitavat käitumist või subsideerida soovitavat jne. Nii on need kaks lähenemist mitte teineteist asendavad, vaid täiendavad.

Peter Klein on käitumisökonoomikute suhtes eriti kriitiline. Ta toob näiteks ühe tuntuma käitumisökonoomiku Dan Ariely kolumni HBRis. Ariely kirjutab, et kui töötasu on funktsioon puhtalt aktsiahinnast, siis puhtalt aktsiahinna maksimeerimisega ettevõtte juhid tegelevadki ja soovitab mõõta ka muid olulisi kriteeriumeid, nagu loodusreostus, kaubamärgi väärtus, tarbijate rahulolu jms.

Kleinil on sellele kolm kommentaari. Esiteks on see ilmselge ja majandusteaduses ammu teada (nt Kerr 1975). Teiseks on Ariely pakutud lahend lepinguteoorias ammu tuntud (Holmstrom 1979 jpt). Kolmandaks on soovitus kasutada paljusid erinevaid kriteeriumeid ebapraktiline — see tähendab, et neid kriteeriumeid tuleb mõõta ja lõpuks ühele skaalale teisendada. Millise kriteeriumi alusel panna kokku tarbijate rahulolu, mõjud keskkonnale, firma reputatsioon jms? Senini üks parimaid kõike seda agregeerivaid suurusi on ettevõtte aktsiahind. Loomulikult on sellel omad puudused, aga vaevalt, et ettevõtte juhid või omanikud subjektiivselt suudaksid välja tulla mõõdikuga, millel puudusi poleks, sest ka need koosnevad inimestest, kes on ebatäiuslikud.

Need näited on muidugi rohkem karikatuurivormis esitatud, aga päris emotsionaalseid diskussioone võib leida ka teaduskirjandusest. Paar viidet:

Toitumisharjumused USAs

Kaks teemat seoses toitumisharjumustega on USA meediast viimasel ajal läbi käinud. Esiteks kuulus Briti kokk Jamie Oliver üritab ameeriklasi tervislikumalt toituma panna. Tema esinemist TED konverentsil võib näha siin. Tal on nüüd USAs oma saatesari, mis on sisuliselt tõsieluseriaal, mida filmitakse ühes eriti ülekaalulises USA linnakeses. Parimate palade hulgas on olnud näiteks:

  1. Lõik kus ta näitab kuidas lapsed ei tea üldse kuidas köögiviljad välja näevad — ei tee vahet kartulil ja tomatil jne.
  2. Ta reklaamis läbiproovitud ja väidetavalt alati töötavat võtet kuidas ajada lastel söögiisu ära näidates neile ebameeldivat kanapalakeste valmistamisprotsessi. Tuli välja, et see võte selle USA linnakese laste peal ei töötanud.

Teine päevakorral olnud teema on muidugi tervishoiureform. Nimelt vastuvõetud tervishoiureform sisaldab muuhulgas nõuet, et ketirestoranid peavad toidu hinna kõrval näitama kalorisisalduse. Praegu kehtib see nõue vaid üksikutes osariikides, aga hakkab kehtima kõikjal. Muidugi on küsitav, kas selle informatsiooni jagamine tõesti suudab mõjutada inimeste käitumist. (Ühest artiklist, mis seda uuris Starbucksi näitel oleme me kirjutanud siin ja siin.)

Me ise oleme selle info mõju paaril korral päris värvikalt kogenud. Näiteks täna läksime Panera Leiva nimelisse toidukohta, kus me regulaarselt käime salateid, suppe ja võileibu söömas. Hoolimata sellest, et siin Illinoisis ei ole kalorite suurelt näitamine veel kohustuslik, olid kalorite numbrid tekkinud seina peal olevasse menüüsse. Tulemus oli see, et pooled meist otsustasid oma tavalise tellimuse asemel salati kasuks ja me jäime endale kindlaks loobudes küpsisest-koogist, mida üritati järjekindlalt meie tellimusele lisada.

Calories

Teine sarnane kogemus oli hiljuti San Franciscos, kus me sattusime ketirestorani IHOP (nimi on lühend Rahvusvahelisest Pannkoogimajast). See koht on populaarne eelkõige hommikusöögikohana — pannkoogid, krepid, vahvlid, omletid jms. Nagu nad ise kuulutavad, nad serveerivad üle 700 miljoni pannkoogi aastas. Siin Evanstonis seda ei ole, nii et kui San Franciscos asus ta meie hotelli vastas, otsustasime kasutada juhust ja läksime sinna. Menüüle peale vaadates tundus kõik väga isuäratav, kuni me panime tähele toitude hindade kõrval olevaid kaloreid. Me ei oodanudki, et pannkook on kalorivaene hommikusöök, aga need numbrid olid lausa absurdsed — enamik asju oli umbes 1000 kalorit. Igatahes järgmistel päevadel me käitusime kooskõlas ülalviidatud uurimuse tulemustega ja hankisime ligi 3 korda vähem kaloreid sisaldava hommikusöögi Starbucksist. (Uurimus leidis, et kalorite kohustusliku näitamise tulemusena Starbucksi kasum kasvas kohtades, kus Dunkin Donuts asus lähedal, vt pdf.)

Televiisori asemel

Charlie Rose tegi hiljuti intervjuud Google asepresidendi Marissa Mayeri ja juhi Eric Schmidtiga. Kui on vähegi huvi tehnoloogiatööstuse trendide kohta, tasub mõlemat vaadata. Haridusteemast huvitatud võiks vaadata Bill Gatesi esinemist tänavuselt TED konverentsilt. Ta räägib oma praegustest tegemistest, sealhulgas koolihariduse edendamisest USAs, täpsemalt kuidas saada paremaid õpetajaid kooli (vt alates 8:07).

Nii Charlie Rose intervjuud kui ka TED konverentsi esinemised on tihti väga huvitavad ja harivad vaatamised. Kui siia loetellu lisada veel Google seminarid, The Colbert Report ja The Daily Show, siis see ongi umbkaudu loetelu meelelahutusest, mida me viimastel aastatel televiisori asemel tarbime.

Paar huvitavat väidet Marissa Mayeri intervjuust, mida me polnud varem kuulnud.

  • Google tugineb oma otsustes väga palju andmetele. Näiteks uurisid nad regressioonianalüüsi abil oma värbamisprotsessi, et saada teada milliseid kriteeriume tasub inimeste tööle võtmisel vaadata. Tuleb välja, et inimese varasem taust ja soovitajad on kõige olulisemad. (43:30)
  • Google juhid on algusest peale otsustanud, et umbes 25% inseneridest peaksid olema naissoost. (51:30)

Ka parimad tudengid teavad maailmast vähem kui šimpansid

Oleme juba varem kurtnud, et teame maailmast vähem kui tahaks. Selles valguses on muidugi rõõmustav kuulda tõestust, et Rootsi parimad tudengid teavad maailmast vähem kui šimpansid. Lisame siia kaks videot, kus Karolinska Instituudi professor Hans Roslingilt, kelle esinemisstiil ja emotsionaalsus annavad kindlasti silmad ette paljudele Eesti spordikommentaatoritele. Ettekannetes suudab ta päris piltlikult kirjeldada inimarengut kogu maailmas.

Kuidas see võimalik on? Ta kasutab selleks põnevat tarkvara, mille on välja töötanud tema enda loodud Gapminder Foundation. Gapminderi eesmärgiks on täita üks suur tühimik. Maailma arengu kohta on kogutud palju infot, aga sellele on traditsiooniliselt ligi pääsenud ainult vähesed valitud, näiteks nende riikide või organisatsioonide esindajad, kes selle eest konkreetselt maksid. Aga isegi siis, kui maksumaksjate raha eest kogutud andmed on täielikult avalikustatud, oskavad ja viitsivad ainult vähesed seda ise analüüsida. Siin tulebki mängu tarkvara, mis esitab statistikat põneval kujul, teeb andmetest paari hiireklikiga liikuva värvilise pildi, mida on üsna huvitav uurida. Tarkvara on kõigile kättesaadav, tuleb lihtsalt minna aadressile http://www.gapminder.org/.

Debunking third-world myths with the best stats you’ve ever seen:

New insights on poverty and life around the world: