Tag Archive for 'raamatud'

Kolmeteistkümnenda korruse lood

Published on July 17, 2010 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , , , .

Inimestele millegipärast ei meeldi number 13. Ühe suurima liftitootja Otise hinnangul puudub kolmeteistkümnes korrus umbes 85% maailma kõrghoonetes. See number jäetakse kas vahele või siis tähistatakse korrus teisiti — 12A, M või veel midagi muud.

Kolmeteistkümnenda korruse tähelepanuväärsuse tuletas meile meelde üks majanaaber, kes imestas, et me kolmeteistkümnendal korrusel maha läheme. Ta tahtis lausa näha, kas see tõepoolest eksisteerib ja milline välja näeb.

Lasteraamatu The 13th Floor andmetel jõuab kolmeteistkümnendal korrusel liftist väljudes hoopis seitsmeteistkümnenda sajandi piraadilaevale ja sealt edasi võib kohata nii piraate kui ka nõidu, tonte ja isegi oma kaugeid esivanemaid. Thriller Kolmeteistkümnes korrus (The Thirteenth Floor) näitab aga, et pilvelõhkuja 13. korrusel satub 1937. a Los Angelesi, kus elavad virtuaalsed inimesed, kes ei teagi, et nad on arvutiga loodud.

Eesti Päevaleht vahendab Viru hotelli omaniku Yrjö Vanhaneni meenutusi

“Siiani elab legend, et kogu hotelli kolmeteistkümnes korrus kuulus KGB-le. Mõned arvasid, et KGB oli ka kolmandal ja neljandal korrusel. Tegelikult asusid seal ka kontorid, mistõttu lift neil korrustel kunagi ei peatunud.”

Kolmeteistkümnenda korruse elanikena ja triskaidekafoobiat mitte põdevate inimestena saame kinnitada, et piraadilaevu ega virtuaalreaalsust meie korruselt ei leia. Korrus näeb välja täpselt samasugune nagu ülejäänud. Ja naabrid on täiesti tavalised inimesed. Väljaarvatud mõned kummitused, aga see on juba uus lugu.

07/17/2010

SuperHullumajandus

Published on April 11, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , .

Jätkates raamatuülevaadete seeriat ei saa jätta kirjutamata Levitti ja Dubneri uuest raamatust SuperFreakonomics. Nende eelmist raamatut Freakonomics: A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything (P.S.) on müüdud juba üle nelja miljoni eksemplari ja see on avanud tee tervele hulgale populaarteaduslikele majandusraamatutele, millest paljudest oleme siin juba kirjutanud. Seetõttu pole üllatav, et järge oodati põnevusega ja välja tulles tekitas see vähemalt asjast huvitatud gruppide hulgas üsna palju kõneainet. Meie hinnangul on tegemist jätkuvalt huvitava lugemisega, aga jääb oluliselt esimesele osale alla.

Teemad on muidugi ootuspäraselt intrigeerivad:

  • Sissejuhatus: “Hullu” lisamine majandusele
  • 1. peatükk: Mille poolest sarnaneb tänavaprostituut kaubamaja jõuluvanaga?
  • 2. peatükk: Miks peaksid enesetaputerroristid elukindlustuse ostma?
  • 3. peatükk: Uskumatud lood apaatsusest ja altruismist
  • 4. peatükk: Lahendus on olemas — ja see on odav ja lihtne
  • 5. peatükk: Mis on ühist Al Gore’il ja Pinatubo mäel?

Nagu eelmiseski raamatus, lähenevad nad küsimustele tavainimesest erinevalt. Nad üritavad ignoreerida moraalseid küsimusi, traditsioone ja muud, mis meie mõtlemist tavaliselt mõjutavad ja otsida küsimustele vastuseid arvudest ja inimeste käitumist mõjutavatest stiimulitest. Enamasti on need vastused huvitavad ja üllatavad. Paljude lugejate jaoks aga võib-olla mitte alati päris veenvad. Palju kõneainet on tekitanud näiteks kliimasoojenemist käsitlev peatükk.

Miks see raamat meile eriti ei meeldinud? Osaliselt on ilmselt põhjuseks lihtsalt uudsuse kadumine. Freakonomics oli lähenemisnurga poolest uus ja üllatav, SuperFreakonomics enam mitte. Me olime suurt osa teemadest varem kuulnud — Levitti loengust, Freakonomicsi blogist ja mujalt, nii et ahhaa-momente praktiliselt polnud. Teine ja olulisem põhjus on aga selles, et erinevalt Freakonomicsist oli see raamat peamiselt teiste uurimustel tuginev. Seetõttu jättis ta kohati pealiskaudse mulje — ootasime põnevat teadustööd, aga saime pigem arvamuste ja meelelahutuse kogumi. Mitte et see tingimata halb oleks, aga selliseid raamatuid kirjutatakse palju ja paremini. Heaks näiteks on Malcolm Gladwelli raamatud, millele on raske konkurentsi pakkuda.


Image: SuperFreakonomics: Global Cooling, Patriotic Prostitutes, and Why Suicide Bombers Should Buy Life Insurance

Kust tulevad tähed?

Published on January 24, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 3 Comments Tags: , , , , , , , , , .

Mis on ühist meie olümpialootustel Andrus Veerpalul, Jaak Mael ja Kristina Šmigun-Vähil? Vastus: nad kõik on sündinud veebruaris. Asi on tegelikult veel huvitavam: 50% Eesti murdmasuusatamise koondiste liikmetest on sündinud aasta kolmel esimesel kuul. Samas kui aasta viimasel kolmel kuul on sündinud alla 5%.

Ei-ei, me ei ole hakanud astroloogiahuvilisteks. Me vaatasime neid sünnikuupäevi lugedes Malcolm Gladwelli populaarteaduslikku raamatut Outliers: The Story of Success. Raamat kirjutab muuhulgas teadusartiklitest, mis pakuvad ühe võimaliku selgituse sellele, miks meie edukad suusatajad on sündinud enamjaolt aasta alguses. Nimelt, sünnikuupäeva olulisus võib tuleneda võistlusmäärustest, mis ütlevad, et vanusegruppi kuuluvust arvestatakse kalendriaasta järgi. Vanusegrupid ei tundu olümpiamängudele mõeldes olulised, küll aga on tähtsad laste ja noorte võistlustel. Veebruaris sündinud noor suusataja on peaaegu aasta vanem kui detsembris sündinud konkurent. See tähendab, et ta on natuke suurem ja tugevam, natuke treenitum ja võib-olla natuke täiskasvanum. See tähendab, et ta võidab võistlusi sagedamini, mis viib selleni, et ta saab paremad tingimused ja treenerid ja on motiveeritum. Järgmisel aastal palju treenitum ja jätkuvalt suurem ja tugevam. Ja võidab veelgi sagedamini. Jõudes täiskasvanuteklassi on ta parem sportlane ja pääseb võib-olla koondisessegi.1

Ülaltoodud mõttekäik ei tähenda, et meie olümpiasportlased pole andekad. Vastupidi. Andrus Veerpalusid ja Kristina ŠŠmigunisid sünnib väga harva. Aga nii andekaid inimesi sünnib veelgi harvem aasta esimese kolme kuu jooksul. Süsteem, mis selekteerib inimesi lisaks talendile ja töökusele ka lihtsalt sünnikuupäeva järgi viib selleni, et osa talentidest läheb kaotsi. Kui vanusegruppide määratlus oleks teistsugune (nt 0.5 aasta kaupa või miks mitte 1.25 aasta kaupa), siis oleks meil võib-olla 2-3 korda rohkem olümpialootusi?

Gladwelli raamatu põhiküsimus on, kust tulevad tõelised superstaarid — inimesed, kes on oma valdkonnas teistest palju paremad. Traditsiooniline vastus sellele on “andekus ja töökus”. See raamat toob aga hulga näiteid olukordadest, kus tegelikkus on mitmetahulisem. Oma erialal tõeliselt edukad inimesed on küll keskmisest andekamad ja teinud palju tööd. Aga lisaks on oluline roll ajal, kohal ja muudel suhteliselt suvalistel tingimustel, mis tihti jäävad tähelepanuta.

Toome veel ühe näite Eestist seoses sünniajaga — Eesti dividendimiljonärid. Võtame nimekirja eesotsast näiteks ühe. Olympic Casino Groupi suuromanikul Armin Karul on kahtlemata kõik vajalikud isikuomadused ja kogemused selleks, et olla äris väga edukas. Lisaks juhtus ta sündima täpselt õigel ajal õiges kohas. 1991. a oli Eestis hasartmängude turg (nagu ka paljud muud turud) väga hõre ja sel ajal 25-aastane Karu täitis selle lünga. Oleks ta sündinud 10 aastat hiljem poleks ta vähemalt samale turule saanud enam tulla. 10 aastat varem sündides oleks ta aga olnud suurte muutuste ajaks juba natuke liiga vana, et niisugust uudset ja riskantset ettevõtet luua. Vaadates peale dividendimiljonäride esisajale näeme, et enamus vastab samale profiilile. Ligi pooled esisaja miljonärid olid 1990. a 20-30-aastased.
Eesti 100 rikkama inimese vanuste jaotus 1990. a.

Gladwell viitab raamatus “10000 tunni reeglile” — oma valdkonnas tipptasemele jõudmiseks tuleb selle nimel teha 10000 tundi mõtestatud tööd — ja toob hulga näiteid selle toetuseks. Sealhulgas Bill Gates, kes oli PC-de väljatuleku ajal üks väga vähestest inimestest maailmas, kes oli piisavalt noor, et võtta riske ja samas omas 10000 tundi programmeerimiskogemust (mida enne PC-de tulekut oli praktiliselt võimatu saada). Samamoodi Biitlid, kes said Hamburgis enne tuntuks saamist suurusjärgus 10000-tundi koosmängu harjutada ja hakkasid alles siis oma paremaid palasid kirjutama. 10000 tundi on üsna palju: treenides 20 tundi nädalas teeb see umbes 10 aastat harjutamist. Samas on üsna ootuspärane, et see kehtib sportlaste, teadlaste ja näiteks pianistide kohta.

Nagu ülalpool toodud näidetest näha, võib osa inimesi sattuda juhuslikult parematesse tingimustesse, mis neid motiveerivad, samas kui teised loobuvad. Praktikas on võimatu pakkuda kõigile võrdseid tingimusi. Aga me saame teha seda, et üritada vältida olukordi, kus ebavõrdsed tingimused tulenevad ühiskonnas kehtestatud reeglitest, mis omavad soovimatut kõrvalmõju.

Seoses töötamise ja õppimisega viitame veel ühele raamatus kajastatud teemale, mille peale me ka varem mõelnud oleme. Miks on vaja pikka suvevaheaega? Vanasti oli põhjenduseks ilmselt põllumajandus — lapsi oli vaja põllul ja kooli saadeti nad alles siis kui olulised asjad tehtud said. Nüüd elame me aga teises sajandis, kus see argument enam ei kehti. Loomulikult peab lastele jääma aeg puhkamiseks (seda nii kooliaasta jooksul kui ka vaheaegade näol). Aga on väga kahtlane, et parim õppeaasta korraldus on kuhjata õppetöö 9 kuu sisse ja siis jätta lapsed kolmeks kuuks tegevuseta. Mis on suvevaheaja mõju haridusele ja ebavõrdsusele, seda uurisid Alexander, Entwisle, and Olson (2001). Nende andmeteks olid 1.-5. klassi õpilastele korraldatud tasemetööd, mis viidi läbi kooliaasta alguses ja lõpus. Nii said nad võrrelda õppimist kooliaasta jooksul ja õppimist suvevaheajal sotsiaalmajandusliku staatuse (SMS) alusel. (Sotsiaalmajandusliku staatuse grupid nad defineerisid vanemate hariduse, sissetuleku ja ametikoha põhjal.)

Tabelis on näha, et kooliaasta jooksul õpivad kõik grupid suhteliselt palju ja suhteliselt võrdselt, kõige rohkem just keskmised. Suur vahe tuleb sisse aga suvel, kus keskmine grupp ei õpi praktiliselt midagi, kõrgem grupp õpib palju ja madalam grupp lausa unustab. Ilmselt on selgitus see, et rikkamates/haritumates peredes, kus haridust väärtustatakse, loevad lapsed suvel raamatuid, osalevad laagrites ja suvekoolides ning tegelevad harivamate tegevustega, st õpivad nagunii. Vaestes ja madalama haridustasemega peredes aga üldse mitte. Traditsioonilise suvevaheaja lühendamine (näiteks asendamine mingi organiseeritud puhkuse ja madalama koormusega koolipäevadega) võiks viia selleni, et erinevatest oludest tulevatel lastel oleksid võrdsemad võimalused.

Raamatus on veel palju põnevaid lugusid. Miks on suurem osa New Yorki edukaid juriste juudid, kelle immigrantidest vanemad töötasid rõivatööstuses? Miks olid korealased kuni eelmise sajandi lõpuni ühed maailma halvimad lendurid? Miks õpivad hiinlased teistest rohkem?

Kokkuvõttes ütleks, et Outliers on väga huvitav ja mõtlemapanev raamat, mida me kindlasti soovitame. Aga samas hoiatame, et see raamat (nagu ka meie kirjutis) on üsna mitteteaduslik. See tähendab, et näited (sealhulgas viited teadustööle) on küll tõesed, aga otsitud nii, et need sobiksid hästi hüpoteesiga. Seda nimetatakse “kirsikorjamiseks” ja see sobib hästi hüpoteeside leidmiseks ja selgitamiseks, aga ei tõesta eriti midagi.


Image: Outliers: The Story of Success


  1. Siin on ilmselgelt alternatiivseid selgitusi: näiteks, et edukad suusatajad on tihti suusatajate perekonnast ja siin võib olla nende vanemate karjääriga seotud põhjus, miks lapsed aasta alguses sünnivad. [tagasi]

Tee endale ise majandus

Published on January 14, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , .

Vanadel hallidel aegadel lugesid inimesed raamatuid, käisid teatris ja vaatasid televiisorit. Käidi külas naabritel ja peeti ühendust koolikaaslastega. Rohi oli roheline. Maailm on muutunud. Raamatute asemel on 140-märgilised piuksud. Teatri ja televiisori asemel youtube. Sõpru on facebookis sadades ja lisandub igal nädalal.

Üks suur erinevus vana ja uue karikatuuri vahel on see, et varem otsustasid oluliselt suurema osa meie igapäevasest tarbimisest teised. Kaupade tarbimise otsus sõltus sellest, mida kohalikus poes saada oli. Millist kultuuri tarbida otsustasid meie eest tuntud autorid ja toimetajad. Meie sõpruskonna otsustas meie eest geograafia. Nagu Tyler Cowen oma viimases raamatus Create Your Own Economy kuulutab, on nüüd igaühel võimalik oma majandus ise kujundada.

Me pole siin ammu majandusraamatutest kirjutanud. Püüame selle vea nüüd parandada, alustades Tyler Coweni raamatust. Tema nägemuses on maailm muutunud tänu tehnoloogia arengule paremaks, sealhulgas muutused, mis ülaltoodud karikatuuris tunduvad esialgu võib-olla mitte nii positiivsed. Toome raamatust mõned huvitavad näited.

Suurepäraseks näiteks “vanast kultuurist” peab ta näiteks Mozarti ooperit Don Giovanni, mis kombineerib endas kõike — hirmust huumori ja armastuseni. Selle emotsioonidepaketi tarbimiseks tuleb aga teha märkimisväärseid kulutusi — hankida üsna kallid piletid, panna pidulikult riidesse, sõita õigel ajal õigesse kohta ja istuda 3-4 tundi saalis. On loomulik, et seda saab endale lubada ainult harva, kord kuus või võib-olla aastas ja me ootame sellest sündmusest palju. Tänapäeval on aga üsna võimalik samasugune kogus samu emotsioone koguda väikeste tükkidena igalt poolt kokku — vaadata naljakat videot youtubest, kuulata iTunesist mõnda laulu, vaadata reisipilte jne. See tuleb muude asjade kõrvalt ja ilma märkimisväärsete kuludeta. Ükski väike tükk ei ole eraldi vaadates võib-olla eriti märkimisväärne kunsti- ega muu teos, aga voog emotsioone, mis me sellest saame on märkimisväärne ja selles mõttes täiesti võrreldav Mozarti suurteosega.

Facebooki sõpruskond võib olla mitte päris sõpruse asendaja, aga on üldiselt positiivne sellegipoolest. Esiteks võimaldab see olla tihedamalt seotud oma nn päris sõprade ja tuttavatega — saada teada nende igapäevastest tegemistest ja anda teada enda omadest. Nii saab tegeliku kokkusaamise aja kulutada millegi sisukama peale kui lihtsalt päevauudiste vahetamine. Teiseks võimaldab avanenud maailm suhelda inimestega üle maailma, kellel on samad huvid. See pole küll sama, mis traditsiooniline sõprus, aga täiendav väärtus meie elus kindlasti.

Coweni raamatus on palju huvitavaid mõtteid. Samas tuleb mainida, et need on üsna hästi ära peidetud materjali vahele, mis ei ole kuidagi seotud majanduse ega raamatu pealkirjaga. Raamatu läbivaks teemaks on kummalisel kombel autism, mida ta ei käsitle mitte haiguse, vaid isikuomaduste kogumina. Lisaks jõuab tema lennukas mõttekäik läbida teemasid nagu budism, tolerantsus ja ufod. Oma eelmises raamatus Discover Your Inner Economist propageeris ta pöördumatute kulude ignoreerimist reaalses elus. Mida see tähendab? Kui kinos filmi vaadates või raamatut lugedes selgub, et see pole väga huvitav, siis ei ole mõtet kulutatud raha pärast muretseda (sest seda ei saa tagasi nii või teisiti) ja tasub mõelda, kas see on parajasti kõige mõistlikum ajakasutus. Võib-olla tasub väljuda saalist ja osta pilet mõnele paremale filmile või panna see raamat kõrvale ja hakata lugema hoopis midagi muud. Kui Coweni raamatu teises pooles selline küsimus tekib, siis julgeme seda lähenemist soovitada. Raamatu esimene pool oli kindlasti huvitavam.

Muuseas, oma mõttekäigus jõuab ta vahepeal ka meie põhjanaabrite soomlasteni, kelle kohta ta arvab, et soomlastel on palju kultuurilisi omapärasid, mis on sarnased autistidele: nad töötavad sageli kõrgtehnoloogilistel töökohtadel, tänaval on kummaliselt vaiksed, inimesed on napisõnalised, popularsed on nii klassikaline muusika kui ka lihtne arhitektuur ja paistab olema sotsiaalselt aktsepteeritav inimesega rääkides mitte talle otsa vaadata. Soomlastele ei meeldi kuulda mitut vestlust korraga, neile meeldib teha plaan ja seda punkt-punktilt järgida. Tema nägi selles kirjelduses midagi väga sarnast autistidele. Meie tundsime aga ennast ära. Võta nüüd kinni.


Image: Create Your Own Economy: The Path to Prosperity in a Disordered World

E-raamat ja Pöidlaküüdi teejuht

Published on December 14, 2009 in Üliõpilaselu. 1 Comment Tags: , .

Tulevik on üldiselt ainult kauge silmapiir. Alati ootame me midagi uut, unistame millesti paremast ja suuremast. Meie eesmärgid lähevad aina suuremaks ja vidinad aina targemaks. Siiski on mõnikord tore märgata, et kunagi kaugustes tundunud tulevik on nüüd käes. Eile tekkis just täpselt üks niisugune äratundmishetk lugedes seda lõiku

“[Ford Prefect] had a device that looked rather like a largish electronic calculator. This had about a hundred tiny flat press buttons and a screen about four inches square on which any one of a million ‘pages’ could be summoned at a moment’s notice. It looked insanely complicated, and this was one of the reasons why the snug plastic cover it fitted into had the words DON’T PANIC printed on it in large friendly letters. . . . The reason why it was published in the form of a micron sub meson electronic component is that if it were printed in normal book form, an interstellar hitchhiker would require several inconveniently large buildings to carry it around in.” (HHGTTG)

Kummaline oli lugeda seda Sony Readeri ekraanilt, kuhu potentsiaalselt tõepoolest mahuks miljon lehekülge. Ja eriti just Amazoni Kindle vastab sellele kirjeldusele päris täpselt. Isegi reaalne versioon Pöidlaküüdi teejuhist on olemas — ligipääs kõigile Wikipeedia lehtedele.

Don't Panic

Reklaampostitus: raamatud Petrone Printist

Published on November 13, 2009 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , .

Meile meeldivad ettevõtlikud inimesed ja nende hulgas veel need kel pealehakkamist oma ettevõte luua. Teiseks meile meeldivad inimesed, kes oma tegemisi sünnikohaks sattunud geograafilise asukohaga ei piira ja maailmas ringi reisivad. Ja kolmandaks on internetiturundus iseenesest põnev teema. Nii me saime juba kolm põhjust miks osaleda kirjastuse Petrone Print uute raamatute reklaamikampaanias.

Nimelt, Petrone Print on paar aastat vana kirjastus, mis muuhulgas annab välja reisiraamatute sarja “Minu …” ja punktide asemele pane mingi riigi või linna nimi. Eelmisteks jõuludeks saime kingiks sealt Minu Argentiina, kus Liis Kängsepp kirjutab oma kogemustest töötades vabatahtlikuna Buenos Airese getos. Nüüd on kirjastusel välja tulnud neli uut raamatut.

Kõigepealt Berit Renseri ja Terje Toomistu reisiromaan “Seitse maailma”. Muuseas, kel seiklusrikaste/hullumeelsete reisikogemuste vastu huvi, siis raamatu autorid kajastavad neid reaalajas Avantüristide blogis. Raamatu treilerit võib vaadata siin.

Ka järgmised kaks autorit on blogijad. Ja kui üks raamatu huvitavuse test võiks olla, et kas autori blogi tundub põnev lugeda, siis selle testi need kaks raamatut igatahes läbivad. Justin Petrone on USAst pärit inimene, kelle praeguseks elukohaks on Tartu. Siit siis raamat “Minu Eesti”. Raamatu katkendeid võib lugeda siin ja raamatut tutvustav intervjuu KUKU-raadios on siin. Jyväskylä ülikooli meediaprofessor Kaja Tampere kirjutab tavaliselt blogis Karuema Päevaraamat ja nüüd on ta oma Soome kogemused kogunud kaante vahele. Tema intervjuud KUKU-raadios, kus ta räägib raamatust “Minu Soome”, saab kuulata siin ja katkendeid raamatust saab lugeda siin.

Neljas raamat on Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalia”. Kel huvi, see võib vaadata videot selle raamatu esitluspeost siin.

Kõiki neid raamatuid saab osta muuhulgas ka Petrone Print netipoest.

Lõpetuseks, veel üks põhjus miks me otsustasime Petrone Print kampaanias osaleda on muidugi see, et me tahame Meie sarjast uut raamatut lugeda. Nimelt, kirjastus annab kampaanias osalejatele tasuta raamatu.

Petrone Print reklaamikampaania reeglid:

  • Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
  • Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
  • Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
  • Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
  • Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Auhinnaraamatute nimekiri:

Ootuspärane irratsionaalsus ja Eesti külalistudeng MITs

Published on August 9, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , .

Dan Ariely populaarteadusliku raamatu Predictably Irrational lk 158 räägib õllemaitsmise eksperimendist MITs, kus osales külalistudeng Eestist nimega Mina. Kas seal raamatus on lihtsalt suvalised eksperimentides osalejate nimed valitud või oli tegemist Eesti tudengiga Miina või tegi keegi Eesti tudeng nalja?

Muuseas, see raamat oli lõbus lugemine. Aeg-ajalt esitas autor seal majanduspoliitilisi soovitusi, mis ei tuginenud otseselt teadustöö tulemustel vaid pigem autori maailmavaatel. Aga suur osa raamatust oli eksperimentide kirjeldus läbi isikliku vaatenurga ja see oli päris huvitav. Eesti keelde seda raamatut vist veel tõlgitud ei ole? Aga võiks. Müüa oleks seda ka lihtne — seal on terve peatükk erektsiooni mõjust meeste otsustele (eksperimendid Berkeley tudengitega).

Selle ülalmainitud õllemaitsmise eksperimendi eesmärk oli selgitada välja ootuste mõju maitsmiskogemusele. Lühidalt kokku võttes, kõik osalejad maitsesid kõigepealt kahte erinevat õlut ja siis said omal valikul ühe neist tasuta suure klaasi. Üks pakutud õlledest oli lihtsalt populaarne õlu Bostonis (eksperiment korraldati MIT pubis) ja teine oli seesama õlu, millele oli lisatud mõned tilgad äädikat. Nagu ikka jagati eksperimendis osalejad juhuslikult gruppidesse. Kui pubisse siseneja sattus esimesse gruppi, siis ta ei saanud nende õllede kohta mingit kirjeldust, tema jaoks olid valikud lihtsalt A ja B. Selgus, et sellisel juhul valisid inimesed valdavalt õlle millesse oli lisatud äädikas. Kui inimene sattus teise gruppi, siis talle öeldi enne kui ta sai proovida, et üks õlu on tavaline laiatarbe õlu ja teine on sama õlu millele on lisatud mõned tilgad äädikat. Selgus, et sellisel juhul valisid inimesed valdavalt õlle ilma äädikata. Seega lisainfo toote kohta muutis inimeste valikut. See tekitas küsimuse, et kas selle lisainfo mõjul õlu tõesti maitses halvemini või on inimestel maitsekogemusest sõltumatu vastumeelsus õllesse äädika lisamise vastu. Et sellele küsimusele vastata, tehti teine eksperiment, kus ühele grupile jagati infot nende õllede kohta enne kui nad maitsesid ja teisele pärast maitsmist aga enne kui nad valiku tegid (kumba õlut nad suure klaasi said). Tulemuste põhjal tundub, et ootused tõepoolest mõjutasid maitsmiskogemust. Nimelt, kui inimesed kõigepealt maitsesid ja siis said teada, et ühes õlles oli äädikas, siis neil ei tekkinud vastumeelsust äädikaga õlle osas.

Õlu oli kasutusel päris mitmes raamatus kirjeldatud eksperimendis ja autor ütleb, et neid õllearveid ei olnud lihtne MIT raamatupidamisele esitada. :-) Näiteks ühe õlleeksperimendi eesmärgiks oli selgitada välja kuidas kaaslased mõjutavad tootevalikut. Eksperiment nägi välja järgmine. Dan Ariely, kelneripõll ees, astub ühes University of North Carolina baaris just saabunud laudkonna juurde ja teatab, et baar pakub maitsmiseks tasuta õlut, iga klient saab valida ühe neljast võimalikust variandist ja esitab nende variantide kirjeldused (variandid ei ole laiatarbe joogid). Siis ta võtab oma klientidelt tellimused, toob neile joogid ja laseb täita rahulolu küsimustiku (kas neile meeldib see jook ja kas nad kahetsevad, et nad valisid just selle joogi) ja jälgib kas laudkond omavahel jagab neid jooke. Eksperiment seisneb siin selles, et laudkonnad jagati juhuslikult kahte gruppi, kus esimeses on tellimuse esitamine avalik (iga klient esitab tellimuse nii et teised laudkonnaliikmed kuulevad) ja teises salajane (iga inimene märgib oma tellimuse menüüle nii et teised laudkonnaliikmed ei näe seda). Dan Ariely ja kaasautorite hüpotees oli, et USAs tahavad inimesed näida originaalsed ja seepärast, kui tellimine on avalik, siis nad tellivad jooke mida nende kaaslased ei ole tellinud. Täpselt seda nad leidsidki. Nad korraldasid eksperimendi ka Hong Kongis ja leidsid, et ka seal kui tellimine oli avalik, siis kaaslased mõjutasid inimese tellimust. Aga seal oli see mõju vastupidises suunas. Nimelt, kui tellimus oli avalik, siis inimesed tellisid sama mida nende kaaslased.

Millest raamat veel rääkis? Omanditundest, sellest kuidas inimesed kipuvad väärtustama mingit asja rohkem, juhul kui nad seda omavad. Sellest kuidas müüja kipub mõtlema sellele kuidas päike paistab mõnusasti tema majaakendest sisse ja ostja kipub nägema hallitust majanurkades. Näiteks seal kirjeldati eriti kummalist viisi, kuidas Duke’i ülikoolis jagatakse korvpallimängudele piletiteid: tudengid päevade viisi telgivad elavas järjekorras ja lõpuks loteriiga nad kas saavad pileti või jäävad ilma. Tegemist on loomuliku eksperimendiga — enne loteriitulemuste väljakuulutamist on järjekorras olijad kõik ühtemoodi ekstreemsed korvpallifännid ja pärast väljakuulutamist on juhuslikult valitud grupil piletid ja teistel mitte. Dan Ariely oma kaasautoritega hakkas peale loteriitulemuste väljakuulutamist piletite edasimüüjaks. Nimelt nad helistasid läbi järjekorras osalejaid ja uurisid mis on hind millega nad oleksid nõus vastavalt kas müüma oma piletit või ostma pileti. Selgus, et müügihind oli oluliselt suurem kui ostuhind.

Raamatus räägiti palju hindadest. Muuhulgas sellest kuidas hind mida me oleme nõus mingi toote eest maksma sõltub oluliselt sellest mis me kunagi õppimisime, et on vastava asja “õige hind”, hoolimata sellest et vahepeal võib olla olukord muutunud. Mida see tähendab näiteks kinnisvaraturu languse korral või kui mingis valdkonnas toimub kiire tehnoloogiline areng? Ariely ja kaasautorid korraldasid eksperimendi asjaga, millele ei ole laialt teadaolevat turuhinda. Mis on hind sellele, et inimene kuulab ebameeldivat heli? Eksperimendis osalejatele lasti mitut erinevat ebameeldivat heli, igat heli 30 sekundit ja peale iga heli kuulamist küsiti neilt kaks küsimust. Esiteks: kas nad on nõus kuulama seda veelkord kui neile maksta x summa (ja seda summat x varieeriti). Teiseks: mis on minimaalne summa, mille eest nad oleksid nõus seda heli veelkord kuulama. Pikemalt loe raamatust, aga lühidalt selgus, et hind millega inimesed olid nõus ebameeldivaid helisid kuulama sõltus sellest milline oli esimene x.

Kuna raamatu teema on mitteratsionaalne käitumine, siis ei saa ta mööda minna ka platseeboefektist. Peatükk 10 esitab hulganisti eksperimente meditsiinist (võiks olla huvitav lugemine skeptikutele), sealhulgas räägib see ka platseebo operatsioonidest. Muuseas, Dan Ariely väidab, et USAs ei ole enamikku operatsioone teaduslikult testitud, nii et puudub teadmine, kas mingit tüüpi operatsioonist on tegelikult kasu või oleks mingi alternatiivne meetod parem. Seal peatükis on ka hulgaliselt lõbusaid platseebo lugusid ajaloost. Näiteks toob ta ära ühe 17. sajandi ravimivalmistamise retsepti, mille algus kõlab järgmiselt:

Võta 24-aastase punapäise vigastusteta mehe värske laip, mis on mitte rohkem kui üks päev vana. Soovitavalt tapetud poomise läbi, rattal või teibasse aetud.

Siis sellest laibast valmistatud ravim pidi aitama kõikvõimalike hädade vastu.

Raamatu kodulehelt leiab palju huvitavat lisainformatsiooni, nagu näiteks viiteid Dan Ariely teadusartiklitele, blogi ja lõbusa podcasti pealkirjaga Arming the Donkeys, kus Dan Ariely räägib igal nädalal umbes viis minutit ühe teadlasega ühest uurimustööst. Ja kahele lõbusale Dan Ariely ettekandele oleme me siin juba viidanud.


Image: Predictably Irrational, Revised and Expanded Edition: The Hidden Forces That Shape Our Decisions

Maailma produktiivseim kirjanik

Published on February 19, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: .

Ilmselt maailma kõige produktiivsem autor on INSEADi juhtimisprofessor Philip M. Parker. Amazonis on hetkel müügil 85757 tema raamatut. Muuseas, neist 159 räägivad Eesti majandusest, mistõttu võib öelda, et ta on ühtlasi ka üks viljakamaid Eesti majanduse kajastajaid.

Kõik neist ei ole loomulikult surematud teosed. Mõned tüüpilised näited raamatute pealkirjadest:

Need on automaatselt genereeritud raamatud, mida tõenäoliselt isegi autor pole läbi lugenud. Aga kui konkreetse teema kohta küsimus tekib, võib neist palju abi olla. Üks arvustus Amazonist:

This is hands-down the best analysis of the Finnish import and export market for toilet or facial tissue paper stock and towel or napkin stock. Nothing else comes close.


Image: The 2007 Import and Export Market for Cotton Bed Linens in Estonia

Numbriragistajad

Published on January 19, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , .

Veel üks eelmisel aastal ilmunud majandusraamat või on ta pigem statistikaraamat — Ian Ayresi “Super Crunchers“. See on praktiline, kasulik ja lõbus raamat, mida tõesti igaüks võiks lugeda, et saada aru, mis on statistika ja tõenäosus ja kuidas neid otsustamisel kasutada. Oleks palju kasu, kui see raamat eesti keelde tõlgitaks (aga isegi Freakonomics, mille läbimüüginumbrid on olnud palju suuremad, pole veel eesti keeles, nii et ilmselt pole siis ka sellel lootust).

Millest ta siis kirjutab? Ta kirjutab eksperimentidest nii era- kui riigisektoris. Meditsiinisektoris on üldine reegel, et enne ei tohi uut ravimit müüa, kui seda on testitud väikese grupi inimeste peal. Aga ühiskondlike reformide kohta sama reegel ei kehti, ei USAs ega paljudes teistes riikides. Ja niipalju kui meie teame, kasutatakse Eestis sotsiaal- ja hariduspoliitika alaseid eksperimente palju vähem kui USAs. Samas eks ka inimeste hulk, keda üks reform mõjutab, on USAs suurem. Eestis võib juhtuda, et statistiliselt usaldusväärsete järelduste tegemiseks ongi tarvis ühe reformi mõju terve riigi peal testida.

Lisaks räägitakse sellest, et tänu internetile on praegu eksperimentide läbiviimine palju lihtsam ja andmeid on palju rohkem. Erasektor kasutab uusi võimalusi juba üsna aktiivselt, aga kindlasti vähem kui võiks. Näited: testitakse hindu, testitakse missugused reklaamid töötavad, Ian Ayres ise pani oma raamatule pealkirja testides võimalike variantide edukust Google’i Adwordsi abil.

Ta kirjutab sellest, et inimestes tekitab statistika kasutamine tihti vastumeelsust. Isegi kui inimesed arvavad, et statistikast võib mõnes valdkonnas kasu olla, siis üldiselt usutakse, et kindlasti mitte nende enda elualal. Ei õpetajad, filmitootjad, veinidegusteerijad jne taha alguses uskuda, et andmed oskavad öelda rohkem kui spetsialistid ise. (Ta toob musta huumori vallast võrdluse lendurite ja arstide vahel. Et miks lendurid kasutavad oma töös tarkvara abi parema meelega kui arstid? Sest erinevalt lenduritest arste ei ähvarda oht ise alla kukkuda.) Või mis veel hullem, kui inimestel on raskusi tõenäosusest arusaamisega (eelkõige tõenäosuste kombineerimisel — Bayesi valem) ja niimoodi näiteks meditsiinis on lihtne teha halbu otsuseid.


Image: Super Crunchers: Why Thinking-by-Numbers Is the New Way to Be Smart

Ian Ayres loeng:

Tugitoolimajandusteadus

Published on September 30, 2007 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , .

Terve mõistus ütleb, et maailm on lapik. (Stuart Chase)

Terve mõistus on kogum eelarvamusi, mis on välja kujunenud kaheksateistkümnendaks eluaastaks. (Albert Einstein)

Üldjuhul on terve mõistus nii elus kui ka teaduses päris hea teejuht. Aga mõnikord mitte. Paljudele (majandus)teadlastele meeldivad eriti just need küsimused, kus terve mõistus eksib. Steven Landsburgi1 sõnul on mitteintuitiivse tõeni jõudmine oluline, sest see on korraga nii õpetlik kui ka lõbus. Kui mõne küsimuse põhjalikum läbimõtlemine annab tulemuse, mis esialgu tundus terve mõistusega vastuolus olevat, siis on see protsess mõtlejale midagi õpetanud. Ja enamasti on see olnud huvitav. Niisuguseid ebaintuitiivseid, õpetlikke ja lõbusaid mõttekäike leiab päris palju tema uuest populaarteaduslikust raamatust More Sex Is Safer Sex: The Unconventional Wisdom of Economics.


Image: More Sex Is Safer Sex: The Unconventional Wisdom of Economics

Landsburg näitab, et kasutades loogikat ja ümbriku tagakülje arvutusi saab tugitoolist tõusmata mõelda välja lahendused väga paljudele probleemidele, millest suur osa ei tundu esialgu majanduslikud: tuletõrje, kohtusüsteem, AIDSi levik, ostukorvide suurus jms. Tema peamine tööriist on umbkaudne kulu-tulu analüüs selle kõige laiemas tähenduses, st võttes arvesse välismõjusid.

Majandusteooriast kaugetele inimestele üks praktiline näide välismõjudest: pallimängu vaadates saab püsti tõustes tihti mängust parema ülevaate. See on tulu. Aga püsti tõusmisega kaasneb ka kulu: tagapool istuvate pealtvaatajate vaade halveneb. See on kulu, aga seda kannavad tagapool istujad. Niisugust mõju nimetatakse (negatiivseks) välismõjuks ja on üsna üldine tulemus, et kui mingil tegevusel on negatiivne välismõju, siis teevad inimesed seda “liiga palju” (st ühiskonnale tervikuna oleks parem kui seda tehtaks vähem), näiteks tõusevad liiga sageli püsti. Sellisel juhul on ühiskonna seisukohalt kasulik panna indiviidi tundma oma tegevuse välismõju, kas siis maksude või muude regulatsioonidega (nt reegliga, et püstiseisjatele võib öelda midagi ebameeldivat).

Kõigi niisuguste kaudsete efektide arvesse võtmine on raske, kui mitte võimatu. Landsburg viitab Alfred Marshalli soovitusele2, kuidas lahendada mistahes majandusküsimust:

(1) Kasuta ülesande lahendamiseks matemaatikat kui arutluskäigu kompaktsemat esitust. (2) Hoia matemaatilised teisendused alles kuni oled ülesande täielikult lahendanud. (3) Tõlgi lahendus tagasi kõnekeelde. (4) Illustreeri see arutluskäik oluliste näidetega reaalsest elust. (5) Põleta matemaatika. (6) Kui 4. ei õnnestu, põleta 3.

Miks nii? Matemaatika aitab läbi närida küsimustest, mis oleksid jutuna liiga keerulised, pidades samal ajal silmas olulisi detailide. Aga et tegemist on siiski majandusprobleemiga, mis on ka reaalses elus oluline, siis tuleb aru saada, mida numbrid ja teisendused tegelikult tähendavad. (St oluline on tavakeelde tagasi tõlkida mitte ainult vastus, vaid ka tuletuskäik/põhjendus.)

Valemeid selles raamatus pole, aga ligikaudseid arvutusi kasutab Landsburg ohtralt. Seda isegi juhtudel, kus tavainimene peaks numbritest rääkimist kalgiks ja ebaviisakaks — inimelu väärtus, tervis, õiglus jms. Neil, kes tunnevad, et inimese väärtust ei tohiks rahas mõõta, soovitab Landsburg täiskasvanuks saada. Tahes või tahtmata paneme me selle rahasse. Iga kord, kui me ostame poest shokolaadi, oleks me võinud sama raha annetada heategevuseks ja säästa elusid. (CARE hinnangul sureb igal aastal 6 miljonit alla 5 aastast last alatoitumisega seotud põhjustel.) Nii et järelikult väärtustasime me shokolaadi rohkem kui näljas olevaid lapsi. Veel selgem on see erinevate majanduspoliitiliste otsuste korral: maksutulu, toetused, kulutused turvalisusele, haridusele, tervishoiule jms on kõik rahas mõõdetavad ja mõjutavad inimeste elusid ja elukvaliteeti üsna otseselt.

Nagu öeldud, üldjuhul kasutab Landsburg arvutuste jaoks ainult väga jämedaid hinnanguid ja ei tugine teadustöödele. Seega jääb lugeja otsustada, kas tema eeldused ja seega ka järeldused on õiged või mitte. Aga igal juhul on õpetlik jälgida tema arutluskäike, sarnaselt arutledes võib lugeja hiljem hakata hoopis teise pilguga näiteks ajaleheartikleid lugema ja võib-olla natuke adekvaatsemalt nende sisu hindama.

Muuseas, raamatus on päris huvitav peatükk kaubandusdefitsiidist: “My Barnes and Noble Trade Deficit”. Ajakirjanduses on ikka aeg-ajalt arvamusi, et USA kaubandusdefitsiit Mehhikoga on kasvanud väga suureks või et USA kaubandusdefitsiit üldiselt (st kogu maailmaga) on suureks kasvanud. Landsburg toob näite oma elust — pärast seda, kui lähedusse ehitati uus raamatupood, on ta sealt üsna tihti raamatuid ostnud. Aga ta pole raamatupoele midagi müünud, nii et tal on raamatupoega kaubandustefitsiit. See ei tähenda aga sugugi, et tema või raamatupood oleks sellest kuidagi õnnetu, samuti ei teki tal mingit soovi raamatupoodi tööle minema (ainus viis otseselt puudujääki tasakaalustada). Ta ütleb, et samal põhjusel ei peaks ühe riigi elanikud muretsema kaubandusdefitsiidi pärast mingi konkreetse riigiga. Aga isegi kaubandusdefitsiit kogu maailmaga ei ole eriti oluline — kui Landsburg pühapäeval midagi ostis ja sel päeval ei töötanud, siis suurenes tema defitsiit maailmaga. Selles pole aga midagi halba. Suur osa inimesi ei hoia oma eelarvet tasakaalus vaid laenavad või säästavad pika aja jooksul. Problemaatiline on olukord siis, kui puudujääk kestab pikka aega. Aga raske on hinnata, mis on riikide jaoks pikk aeg.

Et see raamatuülevaade ei läheks liiga ühekülgseks, siis kritiseeriks natuke ka. Raamatust on tunda, et suurem osa teemadest on alguse saanud ajakirja kolumnist ja raamatuformaadi jaoks uuesti ja põhjalikumalt läbi võetud (aeg-ajalt vastates kriitikute kommentaaridele). Kolumnid aga peavad üldiselt olema väga intrigeerivad, lühikesed ja löövad, mis annab raamatule niisuguse mõnevõrra ebaühtlase taseme, mõni teema on päris põhjalikult läbi mõeldud, aga mõni jälle ehk tarbetult intrigeeriv ja lünklik arvamusavaldus. Lisaks väljub ta aeg-ajalt neutraalse arutelu piiridest ja avaldab mõtteid moraali ja eetika teemadel. Võib-olla oleks ta pidanud järgima omaenda sõnu ja jätma moraali mõne teise raamatu teemaks (tõenäoliselt mõne teise autori kirjutatud).

Mõningaid stiilinäiteid saab lugeda tema kodulehelt, samuti tasub lugeda ka tema vanemat raamatut Armchair Economist: Economics & Everyday Life.


  1. Steven Landsburg on Rochesteri ülikooli majandusprofessor ja ajakirja Slate kolumnist, tema kolumnile Everyday Economics oleme juba varem viidanud. [tagasi]
  2. Marshall kirjutas oma raamatud nii, et tekst sobiks igale lugejale ja kõik matemaatilised teisendused on ääremärkustes ja lisades. [tagasi]