Tag Archive for 'Postimees'

Miks eestlased end venelastest paremaks peavad?

Published on July 8, 2010 in Üliõpilaselu. 2 Comments Tags: , , .

Pole ime, et Eestit süüdistatakse natsionalismis ja sallimatuses, kui inimene saab rahumeeli avaldada arvamust:

… ükskõik kui viisakalt me riides oleme või kui hästi inglise keelt räägime, siis arvatakse ikkagi, et me oleme venelased.

Me oleme uhked, et me oleme eestlased, aga ei ole leidnud põhjust solvuda, kui meid on peetud venelaseks, soomlaseks või prantslaseks. Ausalt öeldes, kui ookean on vahel, siis erinevused nende rahvaste vahel tunduvad märksa vähem tähtsad. Siitpoolt lompi vaadates on kõik nad meile peaaegu naabrid ja laias laastus on meil ühine kultuuritaust.

Kui mõni uus tuttav pakub, et me oleme Ida- või Põhja-Euroopast, siis me oleme tema geograafiateadmistega igati rahul. Taksos või poes on vahel läinud vaja veel selgitust, et Eesti ei olnud osa Jugoslaaviast ja Baltimaad ei asu Balkanil. Aga vähemalt ei ole mandriga mööda pandud. Me ise näiteks oleme korduvalt pidanud ungarlasi esmakohtumisel ladinaameeriklasteks. Ja kontinendiga pole üldse nii raske eksida kui mõelda Portugali ja Brasiilia peale või Hispaania ja teiste Ladina-Ameerika riikide peale.

Muuseas tuginedes tõenäosusteooriale on Venemaa ja Ida-Euroopa rahvuse arvamisel märksa kindlamad valikud kui väikese rahvaarvuga Põhjamaad. Väljaspool Euroopat ei tundu näiteks Soome olevat üldse nii tuntud riik, et keegi oskaks seda pakkuda. Meid on siin pool lompi pidanud soomlasteks ikkagi ainult Euroopast pärit inimesed või need, kel varem soomlastega kokkupuuteid. Ja põhjuseks on siis olnud meie nimi — kahekordseid vokaale teistes keeltes ei kipu esinema. Prantsusmaad muidugi teatakse. Ja kui baretti kanda ja veel mõnes nimes korralikult r-täht välja hääldada, siis on pranstlase pakkumine kerge tulema.

Võib-olla Eestist vaadates on mingil põhjusel ihaldusväärne olla pigem põhjaeurooplane kui idaeurooplane. Meile on tundunud, et mõlematega on meil palju ühist tausta. Ukrainlasest taksojuhti, poolakast torumeest või venelasest teenindajat kohates on ikka äratundmisrõõm. Võib-olla on piirkondi, kus idaeurooplastel on halb kuulsus (kalduvus kuritegevusele, madalamad palganõudmised mis kohalikelt töökohti ära võtavad). See õnneks ei kehti majandusteaduses. Põhjaeurooplastel me ei teagi, et oleks majandusteaduses mingit erilist reputatsiooni. Aga idaeurooplastelt oodatakse, et neil on suurepärane vana vene kooli matemaatikaharidus ja paremal juhul veel lisaks head programmeerimisoskused. Ja Ida-Euroopast on viimase paari kümnendi jooksul tulnud hulganisti suurepäraseid noori majandusteadlasi. Nii et venelaseks pidamist võib siin võtta komplimendina. Muuseas, venelased ise on meid pidanud soomlasteks. Ei tea, kas meie matemaatikateadmiste või olematuks kahanenud vene keele oskuse tõttu.

Kuhu kaovad naised teadusest?

Published on December 11, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 2 Comments Tags: , , , , , , .

Marju Himma kirjutab Postimehes soolisest koosseisust Tartu Ülikoolis:

… ülikoolis on 52% tudengkonnast naised. /…/ … teadureid on 474, mehi 236 ja naisi 238, ent aste kõrgemal, vanemteaduri ametikohal, töötab 189 meest ja vaid 80 naist. Muljetavaldavaimad käärid tulevad sisse aga professori ametikohal: 134 meesprofessorit ja vaid 35 naisprofessorit.

Kuhu siis kaovad naised teadusest? Seesama aastaraamat märgib ära, et naisprofessoritest on suurim hulk ehk 18 vanuses 51–60 eluaastat. 10 aastat nooremas rühmas ehk vanuses 41–50 eluaastat on üheksa naisprofessorit. Samast earühmast on muide kõrvale panna 37 meesprofessorit. Noorimas earühmas, kus Tartu Ülikoolist võib naisprofessoreid leida, vanuses 31–40 eluaastat, on kaks nais- ning 15 meesprofessorit.

Huvitav statistika. USAs on need numbrid eriti reaalaladel veel hullemad ja ka majanduses ollakse vähemalt tippülikoolides tugevalt meeste poole nihkes. 2008. aastal anti USA ülikoolides 35% majandusteaduse doktorikraadidest naisterahvastele, aga naiste osakaal täisprofessorite hulgas oli ainult 9%. Kusjuures top-10 ülikoolides on naiste osakaalud veel madalamad (vt tabelit 1 lk 9 pdf). Sealhulgas Northwesterni näide on siiski üsna erandlik: meil nimelt on 35st (assistant, associate ja täis) professorist vaid üks naisterahvas (paar aastat tagasi doktorikraadi saanud ja praegu assistant professor).

Üldiselt arvatakse, et naisprofessorite vähesuse põhjus USAs on suuresti tingitud USA ülikoolide tenuuri süsteemist. Täpsemalt nn tenuurikellast, mille kohaselt nii assistant kui ka associate professor peab suutma publitseerida etteantud koguse teadustööd tavaliselt kuni 6 aastaga. Tenuurikell tingib selle, et 12 aasta jooksul peale doktorikraadi saamist noored professorid rabavad kõvasti tööd teha, enne kui saabub kaua oodatud täielik akadeemiline vabadus koos tenuuriga täisprofessori kohaga. Et tenuurikell ei sõltu laste arvust, siis kipuvad lastega naisterahvad suunduma erasektorisse ja valitsusasutustesse, mis võimaldavad osaajaga tööd või veel enam, lubavad mõneks ajaks teadustöö juurest hoopis kõrvale jääda.

Eestis on seadusega tagatud lapsepuhkus (soovi korral isegi kuni 3 aastat). Seega ei saa väikeses naisprofessorite hulgas tenuurikella süüdistada. Mis siis on põhjused?

Reisijateta sõitev lennuk raiskab enim energiat

Published on August 28, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , .

Mis oleks keskkonnasäästlikum, kas minna plastikuvabale poeskäigule mootorratta, auto või bussiga? Millega peaksid inimesed sõitma Tallinna ja Tartu vahet? Aga Tartu ja Lissaboni?

US Department of Energy Transportation Energy Data Book annab neile küsimustele osalise vastuse. Allpooltoodud tabeli neljas tulp näitab eri sõidukite energiakulu miili kohta, üsna ootuspäraselt on see loetletud sõidukitest kõige suurem lennukil ja kõige väiksem mootorrattal. Viimases tulbas on toodud keskmine energiakulu ühe inimmiili kohta. See näitab, et võttes arvesse keskmist täituvust, osutusid USAs keskmiselt kõige keskkonnasõbralikumateks liikumisvahenditeks mootorrattad ja “jagatud mikrobussid” (vanpool — ei oskagi öelda, mis selle eestikeelne vaste oleks, näiteks võib mõelda marsruuttaksodele ja lennujaamabussidele). Autod ja bussid kasutasid aga levinud liikumisviisidest kõige rohkem energiat inimmiili kohta.

Arvude tõlgendamisel ja rakendamisel tuleb silmas pidada, et need on arvutatud tegeliku keskmise täituvuse põhjal. Kui autos oleks keskmiselt 3 inimest 1.57 asemel või bussis 40 inimest 8.8 asemel, tuleks keskmine efektiivsus hoopis suurem. Siit teeksime meie järelduse, et keskkonnasõbraliku transpordisüsteemi väljatöötamisel ei tule mõelda mitte ainult tehnoloogiale, vaid oluline on ka nõudluse pool — bussid on säästlikud ainult siis kui nende keskmine täituvus on piisavalt suur.

Lühiajaliselt pole üksikisiku seisukohalt neil arvudel muidugi erilist tähtsust. Kui inimene valib mootorratta, auto, bussi või rongi vahel, siis rongid ja bussid kulutavad sama palju kütust sõltumata sellest, kas tema sõidab või mitte. Nii et tema otsus sõita bussi asemel mootorrattaga võib tegelikult olla keskkonnale kahjulikum, isegi juhul, kui bussis on nii vähe inimesi, et keskmiselt oleks mootorrataste kasutamine säästlikum olnud. Pikaajalist mõju on aga juba keerulisem arvutada.


“Demand response”: includes passenger cars, vans, and small buses operating in response to calls from passengers to the transit operator who dispatches the vehicles.
Source: US Department of Energy Transportation Energy Data Book, Table 2.12, Chp 2.

Märkus: Postituse pealkiri on inspireeritud Postimehe majanduskülje nupukesest, mis tundub tuginevat samadele andmetele, aga paraku autor vist arvude tõlgendamisel midagi segi ajanud.
Pilt: lumine jalgratas

Halb sissejuhatus majandusteooriasse

Published on September 3, 2007 in Õpingud ja majandusteadus. 4 Comments Tags: , , , , , .

Robert Frank kirjutab, et kui inimesed kuulevad, et ta on majandusteadlane, on nad üldiselt pettunud. Miks? Tavaline vastus: “ma kuulasin ülikooli ajal ainet Sissejuhatus majandusteooriasse1 ja seal oli palju hirmsaid võrrandeid ja graafikuid.” Sarnast suhtumist oleme ka ise märganud (Orkuti foorum (Rahva)majandusteooria sakib! kirjeldab seda hästi). Mingil põhjusel ei tundu see kursus paljudele ei huvitav ega kasulik.

Kõigile majandusteoorias pettunutele on ilmselt lohutuseks Cornelli ülikooli professori Robert Franki artikkel New York Timesis (samal teemal ka videoloeng ja raamat), kus ta kirjutab just sellest, mis on sissejuhatava majandusteooriakursuse õpetamises valesti ja pakub välja viisi kuidas seda parandada.

Their unpleasant memories were apparently justified. Studies have shown that when students are tested about their knowledge of basic economic principles six months after completing an introductory economics course, they score no better, on average, than those who never took the course.

Lühidalt kokku võttes, ta ütleb, et traditsiooniliselt õpetatav majandusteooria sissejuhatav kursus on igav ja ka kasutu. Ta viitab testidele, kus on leitud, et kuus kuud pärast kursuse lõppu teavad sissejuhatava majandusteooria kursuse läbinud tudengid majandusteooria põhiprintsiipidest täpselt sama vähe (või palju) kui need, kes seda kursust läbinud pole.

Millest selline ebaefektiivsus? Franki pakutud hüpotees on see, et tudengitele püütakse õpetada korraga rohkem kui nad omandada suudavad — sadu uusi mõisteid, millest paljud on mõistetavad ainult läbi keeruliste valemite või graafikute. Osa sellest jääb meelde ja osa ununeb, aga seos reaalsusega jääb igal juhul kaugeks ja seepärast ei oska tudengid (ja isegi teadlased) majandusteooria põhimõisteid elementaarsete näidete korral rakendada. Robert Franki pakutud lahendus sellele probleemile on keskenduda väiksemale hulgale majanduskontseptsioonidele ja lasta neid tudengitel rakendada võimalikult paljudes situatsioonides. Näiteks on tal endal kombeks anda tudengitele kodune ülesanne, kus nad peavad mõtlema ise välja mingi lihtsa ja intrigeeriva küsimuse, millele saab vastata majandusteooriat kasutades.

Neist peamiselt tudengite poolt koostatud näidetest on ta kokku pannud raamatu The Economic Naturalist: In Search of Explanations for Everyday Enigmas, mis on piisavalt lõbus lugemine, et isegi Postimees refereeris seda. Ja lausa kahes artiklis korraga: Kõrged kontsad kui võidurelvastumine ja Majandusseadus kujundab nii piimapudeleid kui ka abielusid (see on juba iseenesest märkimisväärne panus majandusteaduse populariseerimisel).

Siinjuures täpsustuseks, et see raamat ei ole teaduskirjandus ja ei põhine teadustööl ning raamatus pole tõestusi ega printsiipe. Tegemist on lihtsalt majandusliku mõtlemise kasutamisega lõbusate näidete selgitamiseks. Kindlasti tasub neile Postimehe artiklitele pilk peale visata ja huvi korral raamat kätte võtta. Seal pole jubedad võrrandeid ega graafikuid, aga needsamad lõbusad lookesed võivad tegelikult võrranditele ja graafikutele päris arusaadava sisu anda.


Image: The Economic Naturalist: In Search of Explanations for Everyday Enigmas


  1. Alternatiivsed nimed: “Sissejuhatus rahvamajandusse” või välismaal “Economics 101″ [tagasi]

Üliõpilaskorporatsioonid USAs

Published on December 21, 2006 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , .

Üliõpilaskorporatsioonid USAs (inglise keeles fraternities ja sororities) on mitmel viisil üsna erinevad Eesti omadest ja et USAs on üliõpilaskorporatsioone ka väga erinevat tüüpi, siis on see süsteem siin üsna segadusse ajav. Üritame lühidalt kirjeldada. Kõigepealt korporatsioonide nimedest. Enamik USA üliõpilaskorporatsioone kannab kahest kuni kolmest kreeka tähest koosnevat nime. Nii et kui me kuulsime kreeka linnajaost Evanstonis ja arvasime, et seal on peamiselt kreeklastest asukad, siis nii palju oli meil õigus, et tõepoolest korporatsioonide nimede tõttu kutsutaksegi korporante kreeklasteks ja samal põhjusel nimetatakse korporatsioonide majade ümbrust kreeka linnajaoks. (Analoogiliselt, üleskutse “Go Greek” tähendab, et astu korporatsiooni.)


Nagu öeldud, on tudengikorporatsioonid USAs väga erinevat tüüpi, ja seega iial ei tea, mida korporatsiooni kuulumine tegelikult tähendab. Levinuim on sotsiaalne korporatsioon (nimekiri Wikipedias), mis oma tegevuse ja eesmärkide poolest näib olevat kõige sarnasem üliõpilaskorporatsioonidele Eestis. Eesmärkideks on ühiskondlikult aktiivne tegevus, eneseharimine ja juhtimisoskuste jm sotsiaalsete oskuste arendamine. Selliseid korporatsioone on (minevikus) seostatud ka liigse alkoholipruukimisega ja seetõttu on tänapäeval mõned korporatsioonid võtnud poliitika, mille kohaselt ei tohi korporatsiooni hoones üldse alkoholi tarbida.

Lisaks sotsiaalsetele korporatsioonidele on erialased ja honor ühendused. Honor ühendusi (nimekiri Wikipedias) on palju. Vist mõned tuntumad:

  • Phi Beta Kappa, mis on üks prestiizemaid honor ühendusi bakalaureuseõppe tudengite jaoks. Liikmeks kutsustakse ligi 1% parimatest bakalaureuseõppe lõpetajatest.
  • Phi Kappa Phi – suurim honor ühendus USAs. Liikmeks kutsutakse ligi 10 protsenti bakalaureuseõppe lõpetajatest.

Samuti on suur hulk erialaseid korporatsioone (nimekiri Wikipedias). Nii et korporatsiooni kuulumine võib reeta ka inimese eriala. Lisaks on ka erialaseid honor ühendusi. Meie teada, ei eksisteeri USAs ühtegi majanduse (economics) eriala korporatsiooni, küll on aga äri (business) eriala korporatsioone (mõned suuremad ja tuntumad Alpha Kappa Psi, Delta Sigma Pi ja Phi Gamma Nu).

Ajaloost: Üldjuhul peetakse kaasaegsele tudengikorporatsioonide süsteemile USAs alusepanijaks Phi Beta Kappa‘t, mis loodi 1776. Esimeseks sotsiaalset tüüpi tudengikorporatsiooniks oli Chi Phi 1824. Et aga vahepeal on olnud perioode, kus ta on oma tegevuse katkestanud, siis esimene seniajani järjepidevalt tegutsev sotsiaalne korporatsiooniks on Kappa Alpha, 1825. Esimene naiskorporatsioon Alpha Delta Pi loodi 1851.

Pilt: Alpha Chi Omega

Erinevalt Eestist on enamikul USA üliõpilaskorporatsioonidest oma majad, kus liikmed elavad. Majutus korporatsioonihoones muudab ka korporatsioonidega liitumise protsessi suhteliselt kiireks – uutel tudengitel on vaja õppeaasta alguseks endale elukoht ja sellega seoses ka korporatsioon leida. Uute liikmete korporatsiooni vastuvõtmine on kooliti erinev – mõnes kohas peab uus tudeng tutvuma kõigi korporatsioonidega enne kui ta mõne liikmeks astub, mõnes koolis ei saa esimese semestri jooksul üldse liikmest astuda. Sotsiaalsete korporatsioonide korral kehtib siin üldreegel, et tudeng tohib astuda vaid ühe sellise organisatsiooni liikmeks. See aga ei tähenda, et ta ei tohiks hiljem astuda mõnda erialasesse või honor tudengiühendusse.

Nagu Eestiski on ka USAs üliõpilaskorporatsioonid seotud teatud saladuskattega. Neil on omad salajased traditsioonid ja rituaalid (näiteks, on tihti korporatsioonide majades mõni tuba, kuhu võõrad ei tohi kunagi siseneda). Aeg-ajalt tegelevad nad ka kummaliste tegevustega (hackide kohta korporatsioonides loe Postimehes intervjuud Leopold Partsiga: “Elukool enesetapjate koolis”, 01.07.2006).

Pilt: Kreeka majad lumes

Arteri Ameerika-eri

Published on November 27, 2006 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , .

Viimase ajal oleme vähe postitanud, loodetavasti pole tegemist mitte langustrendi vaid ainult “kirjutamistsükli langusfaasiga”. Hüpotees paistab olevat, et mida kiiremad on õpingud ja teadustegemised, seda vähem on meil teistele oma jooksvatest tegemistest rääkida. Õnneks korvab meie novembrikuise postituste vähesuse selle nädalavahetuse Postimehe Arteri Ameerika-eri, kus on huvitavaid artikleid Ameerikast ja edukatest eestlastest siinkandis. Igal juhul soovitame lugeda.

  • Ameerikat pole olemas. Oleme üsna samal arvamusel Priit Pulleritsuga, kes kirjutab:

    “Niigi on Ameerika kohta ringlemas arvutult eel- ja eksiarvamusi. Tean inimesi, kes kinnitavad, et ei lähe sinna eales – et nõme koht, väidavad nad. Aga ma ei tea, kust nad seda teavad.
    …
    Ameerika võlu selles ongi, et teda pole olemas. Või kui täpsem olla: siis pole olemas ühtset Ameerikat, vaid see on igaühele erisugune.”

  • Rando Allikmets: suurte vastuste leidmise lävel — põnev intervjuu Eesti geeniteadlasega Columbia ülikoolist.
  • Piret Loone, meie Ally McBeal — teine edulugu: intervjuu Harvardi Law Schooli haridusega juristiga New Yorgist.
  • Armastus, seks ja… kinnisvara — me ei ole artiklis kirjeldatud inimesi USAs siiani veel märganud, aga me oleme kindlad, et kusagil siin on nad olemas (ja samas oleme täheldanud Eestis huvi kinnisvara, kodukaunistamise ja aianduse vastu).
  • Ameerika annid — artiklis toodud loetelule täienduseks: Ameerika on andnud umbes 80 protsenti majanduse Nobeli preemia väärilistest teadussaavutustest1 (kusjuures käesoleval sajandil 100%).

  1. Selgitus: 80 protsenti majandusteaduse nobelistidest on töötanud oma põhipanuse andmise ajal USAs (osa neist on sündinud mujal). [tagasi]