Tag Archive for 'NYT'

Käitumisökonoomika üledoos võib olla ohtlik

Oleme siin palju kirjutanud käitumisökonoomika võidukäigust. See ei tähenda aga sugugi, et käitumisökonoomika peaks mingiski tähenduses asendama klassikalist majandusteadust või et see peaks ümber kujundama majanduspoliitikat või ettevõtluse. Kui keegi vastupidist väidab, siis on tavaliselt tegemist kunstilise liialduse või vähese informeeritusega.

Hiljuti avaldasid käitumisökonoomikud George Loewenstein (CMU) ja Peter Ubel (Duke) arvamust, et käitumisökonoomika on saanud väga populaarseks ja seda on rakendatud, aga et nende hinnangul on sellega mindud liiale.

But the field has its limits. As policymakers use it to devise programs, it’s becoming clear that behavioral economics is being asked to solve problems it wasn’t meant to address. Indeed, it seems in some cases that behavioral economics is being used as a political expedient, allowing policymakers to avoid painful but more effective solutions rooted in traditional economics.

Nad toovad näite energiatarbimise vähendamise meetmest Suurbritannias: elektriarvele pannakse lisaks kulutatud energiale kirja (100 kWh) ka see kui palju nende naabrid keskmiselt ja minimaalselt elektrit kulutasid. Meetme idee on lihtne ja geniaalne: ühe keskmise inimese jaoks ei oma number 100 kWh mingit erilist tähendust, meil pole aimugi, kas see number on suur või väike, rääkimata siis selle mõjust loodusele. Naabrite numbri lisamine annab meie numbrile tähenduse. Selle taustaks tasub vaadata Suurbritannia peaministri David Cameroni ettekannet TED konverentsilt.

Loewenstein ja Ubel ei kritiseeri seda meedet, meede iseenesest on väga hea. Nad juhivad hoopis tähelepanu asjaolule, et efekt energiatarbimisele on siiski üsna piiratud — suurusjärgus 1–3%. Isegi rakendades kogu käitumisökonoomika arsenali oleks selle mõju majade suurusele ja inimeste käitumisele üldiselt väike. Kui tahta meetmeid, mis paneksid inimesi rohkem energiat säästma tuleb ikkagi pöörduda klassikalise majandusteooria poole, mis soovitaks ebasoovitava käitumise suhtelist hinda tõsta, näiteks maksustamise abil. Käitumisökonoomika aitab seda meedet täiustada ja vastata küsimusele kuidas seda kõige paremini teha — mida trükkida arvele; kas maksustada ebasoovitavat käitumist või subsideerida soovitavat jne. Nii on need kaks lähenemist mitte teineteist asendavad, vaid täiendavad.

Peter Klein on käitumisökonoomikute suhtes eriti kriitiline. Ta toob näiteks ühe tuntuma käitumisökonoomiku Dan Ariely kolumni HBRis. Ariely kirjutab, et kui töötasu on funktsioon puhtalt aktsiahinnast, siis puhtalt aktsiahinna maksimeerimisega ettevõtte juhid tegelevadki ja soovitab mõõta ka muid olulisi kriteeriumeid, nagu loodusreostus, kaubamärgi väärtus, tarbijate rahulolu jms.

Kleinil on sellele kolm kommentaari. Esiteks on see ilmselge ja majandusteaduses ammu teada (nt Kerr 1975). Teiseks on Ariely pakutud lahend lepinguteoorias ammu tuntud (Holmstrom 1979 jpt). Kolmandaks on soovitus kasutada paljusid erinevaid kriteeriumeid ebapraktiline — see tähendab, et neid kriteeriumeid tuleb mõõta ja lõpuks ühele skaalale teisendada. Millise kriteeriumi alusel panna kokku tarbijate rahulolu, mõjud keskkonnale, firma reputatsioon jms? Senini üks parimaid kõike seda agregeerivaid suurusi on ettevõtte aktsiahind. Loomulikult on sellel omad puudused, aga vaevalt, et ettevõtte juhid või omanikud subjektiivselt suudaksid välja tulla mõõdikuga, millel puudusi poleks, sest ka need koosnevad inimestest, kes on ebatäiuslikud.

Need näited on muidugi rohkem karikatuurivormis esitatud, aga päris emotsionaalseid diskussioone võib leida ka teaduskirjandusest. Paar viidet:

Osta või üürida?

Juba iidsetest aegadest on inimkonda vaevanud küsimus, kas elamispinna peaks ostma või üürima. Inimesed võib selle küsimuse järgi jagada kolme gruppi. Esiteks on olemas inimesed, kes ei saa aru majanduse toimimisest. Need inimesed võib tuvastada selle järgi, et nad soovitavad üldist reeglit, nt “ostmine on alati kasulikum”. Või vastupidi. Niisugune reegel lihtsalt ei kehti ja tugineb tõenäoliselt vääral kõhutundel või siis arvutustel, mis jätavad midagi olulist arvestamata.

Teiseks inimesed, kes teavad majandusteooriat ja usuvad, et traditsioonilised majandusmudelid on sobilikud kirjeldamaks ka vaatlusalust olukorda. Need inimesed tunneb ära selle järgi, et nad ei usu et üks või teine saab märkimisväärselt soodsam olla. Nagu öeldakse, majandusteoreetik ei korja kunagi üles sajakroonist, sest seda ei saa seal olla — keegi oleks selle juba üles korjanud. Samamoodi arvab efektiivsetesse turgudesse uskuv inimene, et kui liita kõik otsesed ja kaudsed kulud, siis saaks ostmine olla soodsam või kallim kui üürimine. Turg oleks selle hinna juba enne meid paika liigutanud.

Viimasesse gruppi kuuluvad inimesed, kes tunnevad majanduse toimimisprintsiipe ja samas arvavad, et reaalsuses on asjad ebatäiuslikumad. Võib-olla näiteks käitumisökonoomikud või kinnisvaraeksperdid. Need inimesed usuvad, et informeeritud otsus on parem kui rusikareegel. Esiteks võib kinnisvaraturul olla erinevaid turutõrkeid (maksusoodustused, transaktsioonikulud jne), teiseks ei käitu kõik inimesed täiuslikult ratsionaalselt (nii tekivad kinnisvarabuumid ja krahhid) ja kolmandaks võib otsustusülesandes olla dimensioone, mida turg ei arvesta (sh isiklikud eelistused). Näiteks on kinnisvarasse investeerimine sageli pühendumismehhanism, mis võib inimest motiveerida rohkem säästma.

Kolmandasse gruppi kuulujate jaoks on võib-olla huvipakkuv hiljutine NYT artikkel. Sealt leiab kalkulaatori, mis aitab otsust teha ja ka ühe suhteliselt mõistlikult kõlava rusikareegli. Nimelt soovitatakse seal arvutada “üüri suhtarv” (rent ratio), mis on ostuhind jagatuna aastase üürihinnaga. Rusikareegel lihtne: kui see suhtarv on oluliselt suurem kui 20, siis ei tasu osta; kui aga oluliselt väiksem kui 20, siis ei tasu üürida. Loomulikult on mõistlik teadliku otsuse tegemiseks enda jaoks täpsem number välja arvutada, aga ka see on suhteliselt hea alguspunkt. Nad toovad ära üüri suhtarvud USA suuremates linnades, kust paistab, et 2005. aasta paiku oli paljudes linnades tõepoolest kinnisvarabuum (suhtarv oli nii suur, et mõislik inimene poleks pidanud ostma). Aga nagu arvab Northwesterni professor Thomas Lys, on nüüd aga paljudes linnades mõistlik aeg ostmist üürimisele eelistada. Huvitav, mida näitaksid sarnased arvutused Eesti linnade kohta?

Painted Ladies