See on laul muusikalist Arukas Blondiin (Legally Blonde). Me oleme viimase kolme aasta jooksul siin Chicagos üsna regulaarselt käinud muusikale vaatamas ja see on üks lõbusamaid mida me oleme näinud. Vt YouTube’i videot siin all.
Tag Archive for 'muusikalid'
Meil on kevadvaheaja reis selja taga ja oleme ikka veel suures vaimustuses. Ta tõesti ongi selline nagu filmis! Ja rohkemgi veel. Broadway Times Square’i kandis on öösel särav ja valge, uudistekanalid ja vilkuvad reklaamid jooksevad suurtel ekraanidel, isegi Times Square’i politseihoone on neoonsiltidega. Nagu hüüdnimi ütleb: linn, mis ei maga.
Teisest küljest meid üllatas arhitektuur. Täpsemalt see, et Manhattanil ei ole ainult klaasist pilvelõhkujad. Me vist kippusime unustama, et New York oli suurlinn ka 19. sajandil ja suur osa hooneid pärineb sellest ajast ja 20. sajandi algusest. Loomulikult ei ole seal 13. sajandist linnamüüre. Aga nagu Eestiski, olid seal populaarsed igasugused neostiilid ja art deco, nii et linn näeb välja üsna vana.
Newyorklased näivad olevat uhked oma linna üle. Vähemalt nii tundus meile hulga giidide näitel. Meile kinnitati paljude ehitiste ja muude asjade kohta, et see või too on maailma suurim, kõrgeim, pikim või valitud maailma parimaks, ilusaimaks, oluliseimaks jne. Arvatavasti nad palju ei liialdanudki. (Kui välja arvata üks giid, kes suutis ühe ekskursiooni jooksul leida kaks erinevat pitsarestorani, mis pidavat pakkuma maailma parimat pitsat.) Ja ega selles oma paiga kiitmises ei ole midagi oluliselt erinevat Euroopast. Ehk väike erinevus on selles, et Euroopas ollakse uhked oma kaugema mineviku üle ja New Yorgis pigem lähimineviku või oleviku üle.
Üks asi veel. Siinkandis meid hoiatati, et New Yorgis on inimesed ebaviisakad, et neil lihtsalt ei ole aega, et olla viisakas. Nojah, tõepoolest, kui inimesed New Yorgi tänavatel üksteisest mööda trügides nii palju ette taha vabandaks kui Chicagos, siis nad ei jõuaks seal rahvamassis eriti kaugele. Aga samas meile, kes me ikka veel rohkem harjunud Eesti viisakusnormidega, sobis New York üsna hästi. Ja erinevalt Eestist, olid inimesed sõbralikud (isegi tuldi abi pakkuma kui tänavanurgal jäime pikemalt linnakaarti uurima) ja teenindus viisakas.
Lühiülevaade sellest, mis me teha jõudsime:
- 2 muusikali: Spamalot (ilma igasuguse sisuta lõbus muusikal) ja Chicago;
- 2 torni: Empire State Building (valmis 1931, hetkel New Yorgi kõrgeim ehitis) ja Top of the Rock (tasub minna, sest esiteks näeb sealt Empire State Building’ut ja teiseks järjekorrad puuduvad või on lühemad);
- 2 muuseumi: Metropolitan Museum of Art ja MoMA (moodsa kunsti muuseum);
- Central Park ja hulgaliselt ekskursioone.
Muusikal Ooperifantoom jõudis oma USA tuuriga 2 kuuks Chicagosse ja me ei saanud jätta võimalust kasutamata. Loomulikult oli etendus väga ilus. Et varasem kokkupuude selle muusikaliga oli meil eelkõige 2004. aasta filmi näol, siis otsisime me nüüd muusikali ennast vaadates sarnasusi ja erinevusi võrreldes filmiga. Kõige muljet avaldavam vist oligi see kuivõrd eriefektid ja dekoratsioonid suutsid lava muuta filmikaadritele sarnaseks. Muuseas Vikipeedia andmetel teatas Webber käesoleva aasta alguses, et kirjutab Ooperifantoomile järge.
Meie teine hiljutine muusikalikogemus pärineb aga mitte Broadway lavastusest, vaid hoopis Northwesterni enda teatriosakonnast. Vaatasime Rogersi ja Harti 1938. aasta muusikali Poisid Syracuse’ist. Lugu baseerub Shakespeare’i Eksituste komöödial (mida mängitakse praegu Linnateatris). “Kooliteater” oli väga heal tasemel, mis polnud üllatus, kuna ülikoolis on teatri- ja muusikaosakonnad, mille vilistlaste hulgas on ka praeguseid Broadway muusikalistaare.
Käisime vaatamas muusikali Wicked (Chicago Oriental teatris). Tegemist on Gregory Maguire samanimelisel raamatul põhineva muusikaliga, mis Broadwayl lavastati esmakordselt 2003. aastal. Muusika ja sõnad pärinevad Stephen Schwartzilt. Muuseas, muusikali on võimalik vaadata lisaks Broadwayle ja Chicagole veel Londonis ja Los Angeleses, kus seda mängitakse püsivalt (open-ended).
Lugu on seotud L. Frank Baumi Võlur Oziga (raamat, mille põhjal vändatud film on USAs saanud kultusfilmiks). Täpsemalt räägib lugu sellest, mis juhtus enne kui Dorothy asus teele Smaragdlinna, nimelt sellest kuidas Elphabast sai Kuri Läänenõid.
Raamatu autori Gregory Maguire’iga oli hiljuti intervjuu New York Timesis:
“I wanted to write about the nature of evil and the various ways people demonize their enemies,” Maguire said. “Once I got the idea of using the witch as a way to think about how we bully, I started thinking about what I knew about her. In the original ‘Wizard of Oz,’ the Wizard tells Dorothy, ‘Remember that the witch is wicked, tremendously wicked, and ought to be killed.’ Well, I found the Wizard hiding behind the curtain, sending children, effectively four children, off to kill somebody as scary as the witch.”
RSS
Viimased kommentaarid