Tõnu Toompark küsib miks keegi ei kindlusta oma elukohta nullprotsendilise omavastutusega ja mis konks selle asjaga on? Tarbija24.ee kirjutas mõni aeg tagasi, et kindlustuse olemus jääb üldse Eesti inimesele hämaraks. Raske on aru saada, miks maksad ja maksad ja vastu nagu midagi ei saakski. Kui aga ükskord juhtub midagi halba, siis tüütavad nad igasuguste paberitega ja lõpuks tuleb osa kahjusummast ikka ise kinni maksta.
Üritame siin lihtsa näite varal selgitada, miks on vaja kindlustust ja miks omavastutust. Konkreetsuse huvides lisame illustratsiooniks ka väikese arvulise näite, mida võib võtta kui lihtsat ülesannet mikroökonoomikast. Kui aga arvutused ei meeldi, võib need ka vabalt vahele jätta, sest nähtused millest räägime peaksid olema igaühele tuttavad ja arusaadavad.
Oletame, et Sinu kogu vara väärtus on 100 tuhat krooni. Oletame, et on 10% tõenäosus, et eluase põleb lähima kolmekümne aasta jooksul maani maha ja Sulle jäävad alles ainult kaasasolevad asjad 1 tuhande krooni väärtuses. Ülejäänud üheksal juhul kümnest ei juhtu midagi. Inimestele üldiselt ei meeldi risk. Seda on lihtne modelleerida näiteks eeldusega, et kasulikkusfunktsioon on kumer, võtame selleks näiteks log(w) ehk kümnendlogaritmi varast. Siis on kasulikkus suure tõenäosusega log(100)=2 aga õnnetuse korral log(1)=0 ehk kokkuvõttes on oodatav kasulikkus 1.8.
Oletame nüüd, et kindlustusfirma pakub võimalust oma vara täielikult ilma omavastutuseta kindlustada. Sina maksad hinna p ja kindlustusfirma garanteerib, et ükskõik mis ka ei juhtuks, Sinu rikkus on 100-p. Eeldades, et kindlustusfirmade vahel on tugev konkurents on hind p võrdne keskmise väljamaksega ehk 10% 99st tuhandest (kogu kaotus õnnetuse korral), mis teeb 9900 krooni. Selle summa juures on Sinu kasulikkus log(100-9.9) ehk umbes 1.95, mis on palju rohkem kui ilma kindlustuseta. Muuseas, kindlustus tasuks võtta isegi siis kui konkurents pole hinda nii alla viinud, sest maksimaalne hind mida tasub maksta on 36900 krooni.
Kui me ostame kindlustust, mille eest me siis maksame? Nagu Tõnu Toompark tabavalt ütleb — me ostame kindlustunnet. Võtame ühe analoogse näite riskist: kas keegi tahaks minna kasiionosse ja panna kõik oma vara loteriise, mis peaaegu alati annab 600 krooni võitu, aga väikese kaotab osaleja kogu oma vara? Enamik inimesi pole sellise variandiga nõus. Reaalne maailm on ebakindel ja meie elu täis just selliseid riske. Kindlustus võimaldab meil garanteerida, et selle ülimalt väikese tõenäosuse realiseerumisel ei kaota me kõike.
Toodud näites on nii kindlustusfirmale kui ka inimesele nullomavastutus kõige parem variant. Selleks, et aru saada omavastutuse vajadusest tuleb teada moraaliriski mõistet. Isegi kui inimene õnnetusi ise tahtlikult ei põhjusta on alati võimalik olla rohkem või vähem hoolikas. Kodust välja minnes saab kontrollida, kas triikraud jäi seina või mitte. Saab installeerida suitsuandurid või mitte. Saab elektrisüsteemi vahetada välja praegu või viie aasta pärast. Moraalirisk tähendab seda, et täieliku kindlustuse korral kaob inimesel ära motiiv olla hoolikas. Kui hoolimata pingutusest on garanteeritud samasugune heaolu, siis ei tasu eriti pingutada. Piisavalt suur omavastutus toob selle pingutamise motiivi tagasi.
Oletame nüüd oma arvulises näites, et lisaks eelnevale on inimesel valida, kas ta on hoolikas või mitte. Hoolikas olemine nõuab üsna väikest lisapingutust, mis tähendab väikest kasulikkuse vähenemist. Ütleme näiteks 0.005 ühiku võrra. Hooletu olles on õnnetuse tõenäosus suurem, oletame äärmuslikult, et õnnetuse tõenäosus suureneb 50%-le protsendile. Arvutuste läbitegemise jätame huvilistele koduseks ülesandeks, tulemused on sellised:
- Ilma kindlustuseta on kasulik olla hoolikas. (1.795 > 1)
- Täieliku kindlustuse korral on optimaalne olla hooletu. (log(100-p)-0.005 < log(100-p))
- Isegi väike omavastutus 2600 krooni ja kindlustuse hind 9640 krooni garanteerivad selle, et inimene on hoolikas ja see on oluliselt parem kui eelnevad variandid.
Lõpetuseks juhiks tähelepanu sellele, et alati on osa “hoolikusest” täiesti jälgitav ja isegi lepingutes kajastatav. Kindlustusfirma saab vabalt nõuda suitsuandurit ja keelduda väljamaksest, kui inimene oli õnnetuses ise süüdi. Sellises olukorras on omavastutusest veelgi parem nõuda nende jälgitavate asjade täitmist. See võimaldab omavastutust madalamal hoida ja seetõttu kaotada ära rohkem riske, mis on kasulik mõlemale osapoolele. Nii et ei tasu olla üllatunud, kui kindlustusfirma nõuab kahjude dokumenteerimist. Tuleb lihtsalt ise hoolikas olla.
RSS
Viimased kommentaarid