Tag Archive for 'majandusteooria'

Käitumisökonoomika üledoos võib olla ohtlik

Published on July 28, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , , , , , , , .

Oleme siin palju kirjutanud käitumisökonoomika võidukäigust. See ei tähenda aga sugugi, et käitumisökonoomika peaks mingiski tähenduses asendama klassikalist majandusteadust või et see peaks ümber kujundama majanduspoliitikat või ettevõtluse. Kui keegi vastupidist väidab, siis on tavaliselt tegemist kunstilise liialduse või vähese informeeritusega.

Hiljuti avaldasid käitumisökonoomikud George Loewenstein (CMU) ja Peter Ubel (Duke) arvamust, et käitumisökonoomika on saanud väga populaarseks ja seda on rakendatud, aga et nende hinnangul on sellega mindud liiale.

But the field has its limits. As policymakers use it to devise programs, it’s becoming clear that behavioral economics is being asked to solve problems it wasn’t meant to address. Indeed, it seems in some cases that behavioral economics is being used as a political expedient, allowing policymakers to avoid painful but more effective solutions rooted in traditional economics.

Nad toovad näite energiatarbimise vähendamise meetmest Suurbritannias: elektriarvele pannakse lisaks kulutatud energiale kirja (100 kWh) ka see kui palju nende naabrid keskmiselt ja minimaalselt elektrit kulutasid. Meetme idee on lihtne ja geniaalne: ühe keskmise inimese jaoks ei oma number 100 kWh mingit erilist tähendust, meil pole aimugi, kas see number on suur või väike, rääkimata siis selle mõjust loodusele. Naabrite numbri lisamine annab meie numbrile tähenduse. Selle taustaks tasub vaadata Suurbritannia peaministri David Cameroni ettekannet TED konverentsilt.

Loewenstein ja Ubel ei kritiseeri seda meedet, meede iseenesest on väga hea. Nad juhivad hoopis tähelepanu asjaolule, et efekt energiatarbimisele on siiski üsna piiratud — suurusjärgus 1–3%. Isegi rakendades kogu käitumisökonoomika arsenali oleks selle mõju majade suurusele ja inimeste käitumisele üldiselt väike. Kui tahta meetmeid, mis paneksid inimesi rohkem energiat säästma tuleb ikkagi pöörduda klassikalise majandusteooria poole, mis soovitaks ebasoovitava käitumise suhtelist hinda tõsta, näiteks maksustamise abil. Käitumisökonoomika aitab seda meedet täiustada ja vastata küsimusele kuidas seda kõige paremini teha — mida trükkida arvele; kas maksustada ebasoovitavat käitumist või subsideerida soovitavat jne. Nii on need kaks lähenemist mitte teineteist asendavad, vaid täiendavad.

Peter Klein on käitumisökonoomikute suhtes eriti kriitiline. Ta toob näiteks ühe tuntuma käitumisökonoomiku Dan Ariely kolumni HBRis. Ariely kirjutab, et kui töötasu on funktsioon puhtalt aktsiahinnast, siis puhtalt aktsiahinna maksimeerimisega ettevõtte juhid tegelevadki ja soovitab mõõta ka muid olulisi kriteeriumeid, nagu loodusreostus, kaubamärgi väärtus, tarbijate rahulolu jms.

Kleinil on sellele kolm kommentaari. Esiteks on see ilmselge ja majandusteaduses ammu teada (nt Kerr 1975). Teiseks on Ariely pakutud lahend lepinguteoorias ammu tuntud (Holmstrom 1979 jpt). Kolmandaks on soovitus kasutada paljusid erinevaid kriteeriumeid ebapraktiline — see tähendab, et neid kriteeriumeid tuleb mõõta ja lõpuks ühele skaalale teisendada. Millise kriteeriumi alusel panna kokku tarbijate rahulolu, mõjud keskkonnale, firma reputatsioon jms? Senini üks parimaid kõike seda agregeerivaid suurusi on ettevõtte aktsiahind. Loomulikult on sellel omad puudused, aga vaevalt, et ettevõtte juhid või omanikud subjektiivselt suudaksid välja tulla mõõdikuga, millel puudusi poleks, sest ka need koosnevad inimestest, kes on ebatäiuslikud.

Need näited on muidugi rohkem karikatuurivormis esitatud, aga päris emotsionaalseid diskussioone võib leida ka teaduskirjandusest. Paar viidet:

Rahvateoreem nõudepesust

Published on February 5, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 2 Comments Tags: , , , , , .

Vaatleme kahte abikaasat ja musti nõusid kraanikausis. Igal õhtul peab üks abikaasadest käised üles käärima ja nõud ära pesema. Seda võib lahendada lihtsalt — fikseeritud tööjaotus, pesta vaheldumisi või siis visata igal õhtul kulli ja kirja. Saab aga ka paremini. Kõige õigem oleks, kui keskeltläbi tehakse seda umbes võrdselt, aga igal õhtul see, kellel parajasti rohkem aega on ja kes on võib-olla muudest tegemistest vähem väsinud. Siin tekib aga probleem. Need tegurid on suures osas teada ainult inimesele endale ja nõudepesemine on tüütu. Nii võib juhtuda, et tekib asjatu nääklemine. Ilma täiendavate kokkulepeteta kaebavad mõlemad väga sageli, et aega pole ja nii kuhjuvad nõud kraanikaussi. Või peab selle töö ära tegema halvem teeskleja või see, keda mustad nõud rohkem häirivad.

Mida pakuvad selle küsimuse lahenduseks majandusteadlased1. Jackson ja Sonnenschein pakuvad välja skeemi, mida võib lihtsustatult kujutada nii. Mõlemad abikaasa vahel jagatakse iga aasta alguses ära 365 nõudepesemisest vabastuse voucherit. Õhtul võivad mõlemad abikaasad oma vouchereid kasutada — üks mittepesemine = üks voucher. Kui juhtub, et mõlemad abikaasad otsustavad voucherit korraga kasutada või mitte kasutada, siis visatakse kulli ja kirja. Kui augusti alguseks kõik voucherid otsa saavad, tuleb igal õhtul pesemiseks valmis olla. Mis on sellise skeemi pluss — väsimuse teesklemine ei ole enam “odav jutt” (cheap talk). Kui oled väsinud, siis tuleb seda kinnitada otsusega loobuda nõudepesemisest vabastusest tulevikus. Nii on tulemus keskmiselt sama, mis lihtsalt loosides (mõlemad pesevad võrselt), aga efektiivsem, sest tavaliselt peseb see, kellel parajasti rohkem aega on. Selle skeemi elluviimine on lihtsasti teostatav ja umbes sarnast meetodit võib kasutada ka näiteks koosolekute korraldamisel.

Sel aastal majandusteaduse tööturul lained lööv2 soomlane Juuso Toikka (Stanfordist, enne seda Helsinki ülikoolist), tutvustas täna oma tööturupaberit, mis küsis natuke veel realistlikumat ja keerulisemat küsimust. Mis juhtub siis, kui need individuaalsed asjaolud ei ole päris juhuslikud, vaid natuke ajas püsivad. Näiteks kui tööl oli täna kiire periood, siis on suurem tõenäosus, et sama juhtub ka homme. Sellisel juhul ülalkirjeldatud voucherite süsteem enam ei tööta, sest osalejatel tekib motivatsioon eelmiste õhtute põhjal prognoosida tänast. Seda teadmist on võimalik enda kasuks ära kasutada. Nõudepesu puhul pole erinevus võib-olla eriti märkimisväärne, aga ettevõtetevahelise koostöö puhul võib see olla oluline.

Seetõttu tuleb teha midagi keerulisemat ja tema artikkel on selle suunas esimene samm. Tulemus — ka niisuguses olukorras on iga efektiivne lahend (ligikaudu) saavutatav ja selleks saab rakendada ülalkirjeldatuga analoogilist süsteemi. Erinevus on aga see, et lihtsalt voucherite asemel (ehk siis lihtsalt nõudepesukordade lugemise asemel) tuleb kasutada keerulisemat süsteemi. Selle keerulisema süsteemi idee on selline: kui teatud situatsioonides on üks abikaasadest liiga sageli nõudepesemisest kõrvale hiilinud, siis tuleb teda karistada. Kui mõlemad räägivad alati tõtt, siis ei teki selle järgi vajadust peaaegu kunagi. Nii on võimalik saada jällegi olukord, kus mõlemad osapooled räägivad praktiliselt alati tõtt.



dirty dishes. Originally uploaded by espressobsessed


  1. Neile, kellel tekkis kahtlus, et majandusteadlased uurivad veidraid asju ütleks selgituseks, et see on meie piltlik tõlgendus hoopis üldisematest mudelitest. Samu mudeleid võib rakendada ka hoopis rohkem “majandust” meenuvavatele küsimustele: ettevõtetevaheline koostöö, kartellid, kaubanduslepped, korratavad oksjonid, jms. [tagasi]
  2. Nn “tööturu staarideks” võib nimetada doktorante, kes kutsutakse oma tööd väga paljudesse tippülikoolidesse tutvustama ja kes saavad paljudest neist tööpakkumised. Pakkumiste kohta me ei tea, aga ülikoolid, kuhu ta on kutsutud on muljetavaldavad: Harvard, MIT, Princeton, Northwestern, Yale, Penn, Stanford GSB, UCLA, Caltech, Duke. [tagasi]

Majandusteoreetiku unistus

Published on November 11, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , .

Eelmisel nädalavahetusel toimus Northwesternis kaks konverentsi — Nemmersi konverents ja DU-CSIO-T struktuuriökonoomika konverents ja kohal olid praktiliselt kõik praegusel hetkel tegevad kuulsad majandusteoreetikud. 200 inimesest saalis rääkimas turu disainist. See on päris muljetavaldav ka meile, kes me oleme igapäevaselt harjunud nägema 50 inimest teooriaseminarides. Teistes ülikoolides on teooriaprofessorite arv palju väiksem.

Nemmersi konverents on Nemmersi auhinna võitja ja tulevase Nobeli laureaadi Paul Milgromi auks. Al Roth refereerib konverentsi teema ülevaateks Milgromi ettekande sisukokkuvõtet

“Market design has become an exciting area of economics research, with many of its findings useful for setting detailed rules in real markets. For matching markets, most proposed designs aim to be “straightforward” – making it a dominant strategy for participants to report information truthfully. But some recent matching and auction designs sacrifice incentive-compatibility conditions to give priority to various other desiderata. This lecture reviews the goals of market design and the unavoidable trade-offs that are sometimes required, and explores how economists should seek to resolve these trade-offs.”

Paul Milgrom Nemmers Prize Lecture from Steve Goldband on Vimeo.

Allpool ongi meie muljed Nemmersi konverentsilt. Seal kuulis oluliste teooriate sünni telgitagusest, linnulennuülevaadet sellest, mis on tehtud ja mis teoksil, uutest tulemustest ja saavutustest. Mõned meeldejäävad seigad ettekannetest:

  • Robert Weber meenutas, et Milgrom-Weberi kuulsad artiklid sündisid MEDSi kohviruumis.
  • Vijay Krishna arvates on Milgrom-Weber 1982 artikkel majandusteoreetikute jaoks kättesaamatu unistus, sest see kombineerib: (1) sügavasisulise teooria, (2) väga konkreetsed tulemused, (3) selged poliitikasoovitused ja (4) on toetatud ka empiirikaga.
  • Preston McAfee arvas, et kui panna arvutiteadlased üksinda platvorme välja töötama, siis ehitaksid nad Nõukogude Liidu: suure keskse süsteemi, mis teoorias töötab ilusasti, aga kus individuaalsed osapooled ei taha käituda nii nagu nad peaksid. Samas on arvutiteadlaste vaatenurka ka praktikas vaja: kui on vaja müüa triljon erinevat toodet ja majandusteadlased soovitavad lihtsalt igale tootele arvutada välja optimaalne hind, siis arvutiteadlased juhivad tähelepanu kahe silma vahele jäänud asjaolule, et isegi Yahoos ei ole see võimalik.
  • Susan Athey ütles, et tänapäevastes suurtes tehnoloogiaettevõtetes (ta ise nõustab aktiivselt Microsofti) on suurel osal otsustajatest doktorikraad ja nad suhtuvad teadusesse väga tõsiselt — ootavad uurijatelt mitte ainult soovitusi, aga ka andmeid, teoreeme ja tõestusi.
  • Preston McAfee, kes on Yahoo asepresident, väitis, et mis eristab temast kõrgemal ametipostil olevaid inimesi Yahoos madalamatest, on see et üldjuhul temast kõrgemal ametipostil tahavad näha ainult teoreeme, samas kui madalamal ootavad ka nende teoreemide tõestuste esitamist. Aga vahel küsivad ka tema ülemused temalt teoreemide tõestusi.
  • Muuseas, Susan Athey ütles ka, mis teda tehnoloogiaettevõtete nõustamisel palju inspireerib. Mehhanismidisainerite üks suur eesmärk seal on viia omavahel paremini kokku reklaamiandja ja tootest potentsiaalselt huvitatud inimesed. Disainides mehhanismi, mis teeb seda efektiivsemalt saab näidata vähem häirivat reklaami ja pakkuda rohkem reklaami poolt kinnimakstud teenuseid. Kõik võidavad.
  • Bengt Holmstrom on juba 30 aastat Ameerikas olnud, aga tal on meie jaoks ikka koduselt tuttav tugev Soome aktsent.
  • Muuseas, kui ta rääkis töötajate mitterahalisest motiveerimisest, siis näide mis ta tõi oli selline. Tema esimene töökoht oli Northwestern, kus ta sai endale ilma akendeta ruumi. Samas kirjutas ta siin olles osa oma parimatest töödest. Võimalik, et spartalikud tingimused aitavad keskenduda.
  • John Roberts meenutas, kuidas nad Milgromiga panid alust organisatsiooniökonoomika teooriale. Nad olid koos Berkeleyt külastamas ja lugesid Williamsoni 1985. aasta artiklit. Nad ei saanud aru, millega on tegemist (see ei olnud teooria ja empiirika ei olnud see kindlasti mitte) ja mis ta täpselt tahab öelda. Arutasid ja visandasid väga kiiresti mudeli, et sellest aru saada. Samast arutelust koorus hiljem välja terve hulk olulisi artikleid.
  • Ta lubas ka, et Handbook of Organizational Economics tuleb kohe-kohe välja — “any decade from now”.

Ratsionaalsed emotsioonid

Published on September 29, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , , .

Kujutame ette järgmist olukorda. Ootad Frankfurdi lennujaamas oma lendu ja valjuhääldist teatatakse, et lend jääb ära — reisjatel palutakse tulla homme samal ajal tagasi. Sellele võib järgneda mitu reaktsiooni. Stsenaarium A: Kaasreisjad asuvad vaikselt ja mornilt lahkuma. Paistab, et olukord on nigel, aga mis teha. Tuleb olukorraga leppida, otsida endale ööbimiskoht ja homme tagasi tulla. Stsenaarium B: Tuleb meelde hiljuti kohatud tuttava jutt, kes oli samas olukorras vihaseks saanud, lennujaamas skandaali korraldanud ja kellele seejärel samaks päevaks asenduslend otsiti. Mõeldes selle loo peale lähevad emotsioonid kõrgeks — miks mina pean kannatama, kui teised samas olukorras ei pidanud? Kassale lähenedes tõuseb adrenaliin ja kuuldes töötaja ametlikku hääletooni tekib automaatne reaktsioon valjuhäälselt protestida. See pole mitte ratsionaalne soov näha välja vihane, vaid tegelik emotsioon. Aga sellegipoolest täiesti ratsionaalne.

Umbes sellise näite tõi Eyal Winter oma ettekandes, kus ta rääkis ratsionaalsetest emotsioonidest ja nende mõjudest konfliktsituatsiooni tulemustele. Emotsioonid muudavad meie eelistusi, see tähendab, et ka ratsionaalset käitumist. Emotsiooni teesklemine on emotsiooni tundmisest erinev selle poolest, et eelistused ei muutu, seega ei pruugi ähvardused või lubadused olla usutavad. Selles artiklis defineerivad ja uurivad nad “mentaalset tasakaalu”, kus mitte ainult osalejate käitumine ei pea olema ratsionaalne, võttes arvesse teiste osalejate käitumist, vaid sama peab kehtima ka mentaalse seisundi kohta.

Loomulikult tekib siin küsimus, et kuidas saab tegeliku emotsiooni tundmine olla ratsionaalne. See pole üldjuhul ju otsus, umbes nii et nüüd saan vihaseks või nüüd tunne õnnetunnet. Winter (koostöös psühholoogidega) on ratsionaalseid emotsioone uurinud huvitava katsega. Artiklis Rational Emotions in the Lab kirjeldavad nad katset, mille sisu oli lühidalt järgnev.

Katses osalejatest üks oli anonüümne “diktaator”, kes pidi rahasumma jagama enda ja “saaja” vahel. Raha saajatele pandi külge mõõdikud, millega mõõdeti nende emotsioonide füsioloogilisi väljundeid (pulss, naha niiskus jms), nii et oli teada kui vihased, õnnelikud või rahulikud nad neile suunatud rahasummat kuuldes füüsiliselt olid. Saajad jagati juhuslikult gruppidesse. Ühe grupi liikmetele lubati, et kui nad saavad madala summa peale vihaseks, antakse neile raha juurde. Teist gruppi lubati täiendavalt premeerida suure summa üle rõõmustamise eest. Kolmanda grupi puhul premeeriti rahulikkust. Nende tulemused näitasid, et esimeses grupis said inimesed märkimisväärselt rohkem vihaseks kui teistes. Tuleb rõhutada, et mõõdeti emotsioonide füsioloogilisi väljundeid, umbes nagu valedetektor seda teeb, nii et seda on ilma spetsiaalsete oskuste ja teadmisteta väga raske petta. Seega võib tulemust tõlgendada kui fakti, et grupp, kellel oli ratsionaalne vihastada, saigi rohkem vihaseks.

On ka teine põhjendus, miks on emotsioonid sageli ratsionaalsed. Seda selgitatakse “evolutsioonilise” looga. Näiteks on ratsionaalne karta lõvi. Meie kaugetest esivanematest osa võib-olla ei kartnud, aga nemad söödi kiiresti ära. Allesjäänute hulgas on palju põlvkondi, kes kartsid ja võib arvata, et niisugune kartus on meile juba geneetiliselt kaasa antud. Selline lugu on muidugi usutavam selgitus mesilaste käitumisele kui paljudele inimeste emotsioonidele. Aga ka inimeste puhul on selline lugu olulisel kohal kui mõelda õppimisele ja selektsioonile. Meid on kasvatatud ja me oleme ennast ise harjutanud teatud olukordadele mentaalselt reageerima — tundma viha ebaõigluse vastu, rõõmu kuuldes uudiseid, mis meie tulevikku parendavad jne. Samuti selektsiooniga — meie elukoht, töökoht, sõpruskond ja muu pole suures osas juhuslik. Vastutusrikkale töökohale jõuavad need, kes suudavad muutustele sobivalt reageerida ja seetõttu on nende emotsioonid tõenäoliselt selle positsiooni jaoks ratsionaalsed. Meie sõprade hulgas pole tõenäoliselt inimesi, kelle emotsionaalsed reaktsioonid meiega suhtlemisel on meile sobimatud ehk siis suhte jaoks ebaratsionaalsed.

Kuidas neist teadmistest praktilist kasu saada? Võib ennast ja teisi kõrvalt jälgida ja mõelda, kuidas teatud situatsioonid mentaalset seisundit mõjutavad ja kuidas mentaalne seisund otsuseid mõjutavad.

  • Öeldakse, et e-maile ei tasu saata vihasena. Tihti tuleb sel juhul saadetut kahetseda. Samas on sellel soovitusel ka teine külg — võib-olla tasub mõne e-maili saatmiseks või telefonikõne tegemiseks oodata just sellist vihast hetke (nt ülaltoodud lennujaama näide või siis katkiste kingade tagastamine).
  • Kui grupis on mitu inimest, saab mingi tegevuse teostajat valida tema emotsionaalse seisundi järgi. Kui on vaja kaalutletud käitumist, siis teeb see, kes on rahulikum, kui aga pühendunult vihast, siis see kes on parajasti vihasem.

A duckling
Pilt: kõrge müüri otsas olles on mõistlik allakukkumist karta.

Suurepärased mänguteooria materjalid, tasuta

Published on May 14, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , , .

Ariel Rubinstein andis täna teada, et tema ja Martin Osborne klassikaline mänguteooria õpik “A Course in Game Theory” on nüüd igaühele tasuta allalaaditav. Ühtlasi tähendab see, et nüüd on kõik Rubinsteini õpikud tasuta kättesaadavad. Omalt poolt ütleme, et see on üks populaarsetest mänguteooriaõpikutest, ja mõni neist peab riiulis olema, kui tahta majandusteooriaga tegeleda.

Kui see materjal tundub alustuseks natuke keeruline siis tasub vaadata sissejuhatavat mänguteoorikursust Yale’i ülikoolis, kus on vabalt kättesaadavad nii videoloengud kui ka kõik kaasnevad materjalid. (Tänud viite eest Kristjan Velbrile).


Image: A Course in Game Theory

Twitterist ja Ashton Kutcheri mehhanismist majandusteadlaste pilgu läbi

Published on April 18, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , .

Filmistaarid suudavad kõike. Kui tarvis, siis kehastuda Nobeli laureaadiks, kui tarvis siis idioodiks. Ja kui tarvis, panna Twitteris oma igapäevase tegevuse vastu huvi tundma rohkem kui miljon inimest. Tuleb välja aga, et üks valdkond, milles Ashton Kutcher eriti tugev pole on mehhanismidisain.

Lühidalt võttis ta eesmärgiks saada endale Twitterisse rohkem kui miljon lugejat ja seda kiiremini kui CNN. Et lugejaid motiveerida, pakkus ta miljonendale registreerijale suurepärase auhinna. Probleem on aga selles, et see mehhanism töötab täpselt vastupidiselt soovitule — vähendab lugejate liitumise kiirust. Oletame, et praegu on registreerunuid 900000 ja me mõtleme, kas liituda täna, homme või võib-olla üldse mitte. Sellises olukorras on optimaalne oodata niikaua kuni täpselt 999999 inimest on registeerunud ja siis registreeruda. Kui aga kõik ootavad, siis number ei suurene ja keegi ei saa auhinda. Ja tasub veel tähele panna, et mida suurem ja ihaldusväärsem on auhind, seda suurem on motiiv registreerumisega viimase hetkeni oodata.

Jeff Ely pakub Cheap Talkis välja majandusteoreetiliselt oluliselt parema mehhanismi, millega ta saavutas selle, et kahe päeva jooksul liitus tema Twitteri uuendustega üle 150 tudengi ja temal kulus sellele täpselt üks dollar.

A better mechanism is the following. Set a deadline, say midnight. If at midnight there are fewer than 1,000,000 followers then each of the existing followers wins a prize and the prize that the nth follower wins is decreasing in n. Thus, the 1st follower gets a larger prize than the 2nd which is larger than the 3rd, etc. On the other hand, if before midnight the number of followers reaches 1,000,000, then give only the 1,000,000th follower a prize. And it can be a very small prize.

In this mechanism, there is no incentive to wait to sign up and as a result the goal is guaranteed to be reached and the beautiful twist is that the only prize given out is the small prize to the 1,000,00th.

Tuleb öelda, et Cheap Talk on ka muudel teemadel väga põnev lugemisvara, nii majandusteadusest huvitatutele kui ka neile, kellele meeldib igapäevastele uudistele ja küsimustele natuke teise nurga alt läheneda. Blogi autoriteks on kaks Northwesterni majandusprofessorit: Jeff Ely majandusteaduskonnast ja Sandeep Baliga Kelloggist.

Mida tähendab Cheap Talk ehk eesti keeles “odav jutt”? See on jutt, millega ei kaasne vastutust ega mingeid muid kulusid. Toome ühe näite. Oletame näiteks, et üks ülalmainitud blogi autoritest oleks meie õppejõud, meist ühe juhendaja ja oletame, et ülalmainitud postitus viitaks ühele meist. Sel juhul võiks meie kiitus selle blogi aadressil olla odav jutt, sest kiitmine pole meile kulukas, aga võib positiivselt mõjutada tulevikuperspektiive. See aga tähendaks, et meie juttu ei tasuks otse tõe pähe võtta ja tuleks ise lugeda ja otsustada millega on tegemist.

twitter_logo

Käitumisökonoomika suur tulek

Published on April 8, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 2 Comments Tags: , , , , , .

Ajakiri Time kirjutab Barack Obama valitsuse ja valimiskampaania telgitagustest. Täpsemalt sellest, et Obama meeskond kasutab palju teadustulemusi ja eelkõige on suur roll käitumisökonoomikal (behavioral economics). Käitumisökonoomika on traditsioonilise majandusteaduse ja psühholoogia ühine osa, mis eestikeelse Vikipeedia definitsiooni kohaselt: “uurib inimeste tegelikku käitumist otsuste ja valikute tegemisel. Vaadeldakse, millised tegurid mõjutavad valikuid, kuidas inimesed valivad oleviku ja tuleviku vahel, kuivõrd ollakse valmis koostööks või teiste huvidega arvestamiseks.” Toome Time artiklist mõned näited sellest, kuidas Obama käitumisökonoomika tulemusi arvesse võtab ja et tegemist on laiemale üldusele ilmselt vähem tuttava kirjandusega, siis räägime natuke ka selle taustast majandusteaduses.

Kampaania viimases osas ameeriklasi valimistel aktiivselt osalema kutsudes oli Obama põhisõnumiks: “oodata on rekordilist osalemist”. Esmapilgul veidra argumendi taga on psühholoogide uurimistulemus, mis ütleb, et üks kõige tugevam motivaator keskkonnasõbralikuks käitumiseks (näiteks hotellikülastajate poolt rätikute taaskasutus) ja valimistel osalemiseks on uskumus, et kõik teevad seda.

Majanduse stimuleerimiseks inimestele jagatav raha tuleb väikestes osades ja mitte ühekordse suurema summana. See tugineb uurimustulemusel, mis ütleb, et mitmes väikeses osas saadud summad kasutavad inimesed sageli tarbimisele, saades sama summa aga ühes tükis otsustavad nad sellest suure osa säästa. Rahasüsti eesmärk on majanduse elavdamine, seega saadetakse need seekord välja väikestes tükkides. Kui aga mingil teisel juhul on tarvis propageerida säästmist, tuleks teha vastupidi — eri summad kokku koguda ja maksta välja ühes tükis.

Kui inimesed peavad midagi otsustama, siis on väga suur vahe, milline on vaikevalik (ehk see mis rakendub, kui mitte midagi teha). Seda on uuritud ja kasutatud näiteks pensionifondidega liitumisel või keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtmisel. Time viitab Madrian, Shea (2001, QJE) artiklile pensionifondiga liitumiste kohta. Uurimus leidis, et kui pensionifondiga liitumiseks tuli selleks soovi avaldada (vaikevariant oli mitteliitumine), liitus sellega 36% naistest, aga kui uue süsteemi kohaselt oli liitumine automaatne ja mitteliitumiseks tuli soovi avaldada, siis liitus pensionifondiga 86% naistest. Homo oeconomicuse jaoks oleksid need kaks situatsiooni muidugi täpselt sarnased, sest sooviavaldamise kulu on väga tühine võrreldes erinevusega igakuistes ja pikaajalistes mõjudes, aga tuleb välja, et suur osa inimestest nii ei käitu.

Kokkuvõttes leiab artikkel, et Obama majanduspoliitika on eelnevate valitsuste omast erinev muuhulgas selle poolest, et see tugineb mitte ainult abstraktsetel matemaatilistel mudelitel (olgu selleks siis viimasel ajal populaarne neoklassikaline või samamoodi keinsistlik), vaid rohkem empiirilist kinnitust leidnud käitumuslikel mudelite. Tuleb rõhutada, et need poliitikad ei tugine kellegi kõhutundel või briljantsetel ideedel, vaid põhjalikes uuringutes leitud inimkäitumise aspektidel. Artikli üleskutse on võtta teadmiseks, et inimesed on aeg-ajalt laisad ja aeg-ajalt rumalad või emotsionaalsed ja mitte tingimata ratsionaalsed. Ja teades kuidas nad mingites situatsioonides tegelikult käituvad, teha majanduspoliitikat, mis jätkuvalt töötaks. Kas see on nüüd hea või halb järeldus sõltub ilmselt sellest kui targad me usume majanduspoliitika tegijad olevat, aga igal juhul võib öelda, et käitumisökonoomikat propageerivad majandusteadlased on olukorraga üsna rahul.

“We couldn’t have planned a better marketing campaign for behavioral economics,” MIT’s Ariely quips.

Natuke veel käitumisökonoomika taustast. Põhimõtteliselt pole tegemist sugugi uute teemadega. Nagu muude majandusteaduse harude korral, ulatuvad nendegi ideede juured sajandite taha ja näiteks 1978 a Nobeli majanduspreemia laureaat Herbert Simon oli suur käitumisökonoomika ja piiratud ratsionaalsuse propageerija. Viimase 30 aasta jooksul on need ideed tõusnud majandsusteaduse suurte teemade hulka ja praegu on see võib-olla üks kuumemaid majandusteaduse valdkondi. Täpsemalt tuleb öelda, et käitumisökonoomikaga tegeletakse omakorda päris mitmetes erinevates suundades, näiteks (loetelu pole kindlasti mitte järjestatud ega täielik)

  • Empiirilise taustaga käitumisökonoomika, mida näiteks Steven Levitt ja Dan Ariely (vt raamatusoovitust postituse lõpus) on üldsusele väga edukalt tutvustanud.
  • Otsesemalt psühholoogiliste uurimustega seotud empiirilised harud on eksperimentaalökonoomika, neuroökonoomika
  • Teises äärmuses võiks olla aksiomaatiline majandusteooria, mis võtab aluseks mingi empiirilistes uurimustes leitud käitumusliku nähtuse ja üritab sellist otsustusprotsessi võimalikult täpselt matemaatiliselt kirjeldada. See valdkond on Northwesterni üks leivanumbreid. Näiteks võiks olla Eddie Dekeli ja kaasautorite artikkel “kiusatustel põhinevatest eelistustest” (ilmumas, RES, vt ka Econometrica 2001).
  • Ja kusagile nende kõigi vahele jääb tegelikult kõige suurem hulk töid, mis võtavad teadmiseks mingi kas siis empiiriliselt või aktsiomaatiliselt põhjendatud käitumisreegli ja uurivad selle mõjusid, disainivad optimaalseid lahendusi turutõrgetele jne.

Me pole praegu kursis, kui palju Eesti ülikoolides käitumisökonoomikaga tegeletakse, aga paistab, et sellele tasuks mõelda. Heal juhul (või lihtsalt heade andmete korral) on võimalik panustada majandusteadusesse. Ja lisaks võiks arvata, et valitsused ja ka erasektor vajavad tulevikus aina rohkem inimesi, kes suudaksid neis teooriates orienteeruda ja neid vajadusel rakendada.


Image: Predictably Irrational: The Hidden Forces That Shape Our Decisions

Majandusteooria ja evolutsioon

Published on April 3, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , .

Hiljuti käis NUs Arthur Robson, kes rääkis majandusest ja evolutsioonist. Ta uurib inimeste käitumise bioloogilisi aluseid (ülevaate saamiseks vaata näiteks Robson, JEL 2001). Igatahes meie jaoks oli palju uusi mõtteid ja üsna lõbus. Näiteks järgmine lugu.

Oletame, et sa oled polaarjänese (lepus arcticus) geen. Sinu eesmärgiks on hoida võimalikult suurt polaarjäneste populatsiooni. Polaarjänesed on loomad, kes vahetavad karva — nad on talvel valged ja suvel hallid (vaata pilti). Oletame, et kliimasoojenemine on olukorda mõjutanud, nii et igal talvel enam ei ole lumi maas ja oletame äärmuslikult, et polaarjänes saab surma, kui ta lumise talvega on hall, ja samuti, kui ta lumeta talvega on valge. Sinu ülesanne on valida talveks kasuka värv. Missugune on su optimaalne strateegia?

PILT: Arctic Hare
Arctic Hare by Ansgar Walk

Talvine majandusteooria kursus Northwesternis

Published on March 31, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , .

Majandusteooria eriala talvist kursust luges Ron Siegel. Kursus keskendus peamiselt kahele teemale: mehhanismidisain ja mänguteooria. Mõlema puhul räägiti peamiselt suhteliselt keerukatest tehnilistest küsimustest, mida muudes ainetes ei käsitleta.

Mehhanismidisaini all käsitletud teemad (ei hakka arusaadavuse huvides tõlkima): Revenue Equivalence, Envelope Theorem, Monotone Comparative Statics, Contract Theory, Sufficient Conditions for Equilibrium, Optimal Auctions, Property Rights, Linkage Principle, Affiliation, Common Value, ja veel rohkem Revenue Equivalence’i. Mänguteooria teemad: Equilibrium Existence, Contests ja Wars of Attrition. Suurem osa aine materjalist pole veel õpikutesse jõudnud ja tegelikult pole päris paljud artiklid veel avaldatud. Nii et tegemist oli üsna uue materjaliga. Mänguteooria poolelt tasub mainida Roni enda tööturupaberit All-pay auctions. See üldistab mitmeid varasemaid mudeleid ja saab ilusad tulemused.

Sügisene majandusteooria kursus Northwesternis

Published on December 30, 2007 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , .

Enne uue aasta saabumist on veel viimane aeg anda ülevaade sügisestest kursustest. Majandusteooria eriala sügisese kursuse õppejõuks oli Wojciech Olszewski ja aine põhisisuks korratavad mängud. Muuseas, professor nagu nimest juba järeldada võib, on pärit Poolast, täpsemalt ta on saanud Varssavi ülikoolis matemaatika doktorikraadi ja Princetonis majanduse doktorikraadi.

Kursusel kajastatud teemad: “cheap talk” ehk siis eesti keeles “odav jutt” (eksperdid, karjakäitumine, informatsiooni kaskaadid), korratavad mängud (täiusliku ja mittetäiusliku informatsiooniga), reputatsioon, kauplemine (uskumuste hierarhiad, tüüpide topoloogiad). Põnev oli see, et lõpuks oleme me jõudnud olukorda, kus vanimad mudelid mida õppisime, pärinevad 80ndatest ja kursuse teine osa kajastas juba vaid sel sajandil (tavaliselt Econometricas) ilmunud artikleid. Lisaks, tuuakse loengus välja veel vastuseta uurimisküsimused ja julgustatakse ise valdkonda panust andma. Suur osa kursusel läbitud materjalist oli esitatud kas Mailath-Samuelson Repeated Games and Reputations: Long-Run Relationships või Fudenberg-Tirole Game Theory õpikus. Ja ligi pooled ülesanded olid sellest viimasest.

Tegemist oli teoreetilise kursusega, nii et kindlasti ei saa öelda, et õpitut saaks igapäevaelus otseselt rakendada. Aga reaalse elu näiteid on lihtne leida — näiteks hiljuti lugesime Vabalogist kaskaadide kohta. Selgituseks: informatsioonikaskaad on nähtus, kus igal järgneval osalejal on mõistlik ignoreerida temale teadaolevat informatsiooni ja matkida talle eelnenud osalejate tegevust. Nii tekib nn karjakäitumine.


Image: Repeated Games and Reputations: Long-Run Relationships

Image: Game Theory