Tag Archive for 'majandusteadus-doktoriõpe'

Page 2 of 3

Külalispostitus: kommentaar majandusteaduse doktorantuuri astumise kohta

Published on January 11, 2009 in Külalispostitused. 0 Comments Tags: , , , .

Sander jätkab diskussiooni majandusteaduse doktorantuuri astumise teemadel.

Omalt poolt lisame, et ka meie kogemus on sarnane. Olgugi, et kogu vajaminev informatsioon on kusagil internetis olemas, ei osanud me keskkoolis või bakalaureuseõppes õppides seda leida ja tegelikult isegi mõelda selle otsimisele. Ka meie puhul oli kraadiõppesse astumisel oluline roll mõnel abivalmil inimesel Eestis (teiste hulgas näiteks Karsten Staehril), kes soovitasid meil välismaal õppimisele mõelda ja hiljem juba paaril välisülikoolide professoril, kes olid ise tippülikoolides kraadi omandanud ja soovitasid meil sama üritada. Neile, kel on huvi tippülikoolides majandusteaduse doktorikraadi omandamise vastu soovitame lugeda neid materjale internetis millele me siin postituses viitasime ja küsida nõu. Ja kindlasti kõvasti matemaatikat õppida.

Selleks ajaks, kui doktorantuuri sisseastumise protsessi kohta lugema hakatakse, on inimesed enamasti üsna kindlad, et nad tahavad majanduses doktorit teha. Siiski mainin, et enne aja-, energia- ja rahamahuka sisseastumisprotsessiga alustamist tuleks sügavalt järele mõelda, kas ja miks tahetakse doktoriõppesse astuda.

Üks vaatepunkt sellele küsimusele on Bellmani optimeerimine. Kuna inimese elu on lõpliku pikkusega, on meil tegemist lõpliku ajahorisondiga optimeerimisülesandega. Seda lahendatakse lõpust algusesse: kõigepealt leitakse parim lahendus viimase perioodi probleemile, siis seda arvesse võttes eelviimasele ja nii tagasi. See tähendab, et iga õppeastet peaks valima lähtuvalt sellele järgnevast sammust: keskkool lähtuvalt sellest, mida tahetakse bakalaureuses õppida, bakalaureuseprogramm selle põhjal, mis tööd tahetakse pärast bakalaureust teha või kus õppida, samamoodi doktoriprogramm lähtuvalt sellest, millega tahetakse pärast doktorikraadi saamist tegeleda. Laiemalt vaadates, mida tahetakse enne surma saavutanud olla (elueesmärk), mida selleks peab eelnevalt tegema, mida nende eelduste saavutamiseks peab tegema ja nii tagasi kuni praeguse hetke otsuseni.

Kui on otsustatud doktorikraadini jõuda, siis põhiline probleem on minu kogemuse põhjal informatsioonipuudus. Seda kõige laiemas tähenduses. Kui ma teadsin, mis infot mul vaja on, siis ma sain selle internetist või mujalt leida. Probleem oli, et ma ei teadnud, mis infot mul vaja on ja et see vajalik info üldse olemas on. See väljendus võimetuses formuleerida küsimusi, mille vastuseid oleks mul tagantjärgi vaadates olnud vaja teada.

Infopuudus tuleneb elementaarsest probleemist, et otsuse tegemiseks, kas mingit teavet hankida, oleks vaja seda teavet juba omada, sest kuidas muidu hinnata selle teabe väärtust ja vajalikkust. Teadmine, mida veel ei omata, on juba definitsiooni põhjal põrsas kotis ja nii peab iga õppeastme läbimise üle otsustama sellest eriti midagi teadmata. Üks lahendus on küsida nõu inimestelt, kes selle õppeastme juba läbinud on, teine on osaliselt tutvuda selle õppeastme sisuga, näiteks võttes bakalaureuseõppes mõned kraadiõppe ained, lugedes kraadiõppe kursuste õpikuid ja teadusartikleid. Ise mingi õppeastme sisuga tutvumine on võimalik vaid piiratult või kui seda tehakse piisavalt hästi (õpitakse kogu materjal ära), siis muudab selle õppeastme ametliku läbimise peaaegu mõttetuks. Seega jääb üle ainult nõu küsida.

Minu kogemuse põhjal on kraadiõppesse kandideerimiseks valmistumisel kõige olulisem leida mitu head nõuandjat, sest inimene, kes pole kraadiõppes olnud, ei tea sellest peaagu midagi – kogu valmistumise, sisseastumise ja esimese kraadiõppe semestri jooksul tabasin end tihti mõttelt, kui rumal ma ikka mõned kuud tagasi olin. Nõuandjaks võiksid olla inimesed, kes tunnevad kraadiõppesse vastuvõttu seestpoolt (valikukomiteedes olnud professorid) või on ise hiljuti protsessi läbi teinud (praegused kraadiõppurid). Professorid võiksid olla sarnastest ülikoolidest nendega, kuhu tahetakse sisse saada. Kraadiõppurid võiksid samamoodi olla nendest koolidest, kuhu kandideerida kavatsetakse, aga lisaks alustanud sinuga sarnaselt positsioonilt. Kraadiõppesse kandideerimise optimaalne strateegia tippülikoolist tulijale ja tundmatust ülikoolist inimesele võib olla erinev. Näiteks ainehinded omavad ilmselt erinevat kaalu. Minu tegevus kraadiõppesse saamiseks oli peaaegu täielikult planeeritud ja soovitatud teiste poolt (Ott Toomet, Toomas ja Marit Hinnosaar, Mihkel Tombak). Omast tarkusest poleks mul bakalaureuseõppes sellisest mitu aastat kestvast protsessist mingit ülevaadet olnud ja ma poleks kindlasti suutnud kõige vajalikuga õigel ajal valmis saada.

Nõu tuleks küsida paljudelt inimestelt, sest igaühel on veidi erinev vaatenurk ja inimesed rõhutavad erinevaid asju.

Külalispostitus: Yale’i sügissemestri ained

Published on January 10, 2009 in Külalispostitused. 0 Comments Tags: , , , , , , , , .

Seekordses külalispostituses annab Sander ülevaate Yale’i majandusteaduse doktoriõppe esimese semestri ainetest.

Võtsin mikro, makro, ökonomeetria I ja mõõduteooria (Yale’i majandusaineid kraadiõppes näeb http://www.econ.yale.edu/graduate/coursedesc.htm). Proovisin alguses ka matemaatikat majandusteadlastele ja majandusajalugu.

Bernard Chabot majandusajaloos pidi põhiliselt lugema palju artikleid, 5-10 loengu kohta, aine läbimiseks tuli replikeerida kahte majandusajaloo artiklit ja kirjutada ise üks. Enda artikli kirjutamine mind sellest ainest loobuma panigi, sest empiirilise töö kogemust vajalikul tasemel mul pole. Aine raamatuks oli Friedman, Schwartz „A monetary history of the United States“. Chabot rääkis üsna huvitavalt ja naljakalt Daron Acemoglu viimase aja töödest ja tema võistlusest Jeffrey Sachsiga majandusarengu seletamise alal.

Matemaatika majandusteadlastele (andis mikroteoreetik Eduardo Faingold) oli üsna keeruline, koosnedes tõestustest põhiliselt sellele materjalile, mida Math Campis anti. Kõik tõestused olid matemaatiliselt ranged, mitte nagu tavaliselt majanduskursustes kätega vehkimine. Aine loeng oli pärast mikroökonoomikat ja mõõduteooriat, nii et ma olin jälgimiseks liiga väsinud ja loobusin ainest. Faingold tundis materjali tõesti hästi, ta tuli klassi ainult kohvitops näpus ja esitas kogu loengu vigadeta peast. Tal oli väga hea tahvliruumi kasutus ja käekiri, tõestused nägid välja, nagu oleksid tahvlisuurusele paberile käekirja imiteeriva fondiga trükitud. Ta esitas materjali süstemaatiliselt ja ühtlase tempoga, minu nähtud Yale’i õppejõududest oli ta parim õpetaja. Tema tõestuste stiil mulle hästi ei istunud, ta defineeris palju objekte ja kasutas neid siis pikalt pärast nende tahvlilt kustutamist. Ise tõestades püüan ma kogu tõestust kogu aeg silme ees hoida ja kirjutan võimalikult palju objekte kõikjal lahti, et ma nende sisu tõestuse käigus ära ei unustaks ja tagantpoolt vaatama ei peaks.

Mikroökonoomikat andis alguses Truman Bewley ja teises pooles John Geanakopolos. Bewley esitus oli üsna igav, aga süstemaatiline ja loogilises järjestuses. Alla poole ajast järgis ta Mas-Colell, Whinston, Green õpiku esimesi peatükke ja ülejäänud aja tegi lihtsalt oma märkmete järgi. Materjal oli tarbija probleem, hästi natuke ettevõtte probleemi, valik riski tingimustes, sissejuhatus üldisesse tasakaalu ja stohhastiline domineerimine. Kodutöödes pidi enamasti lihtsalt arvutama, tõestusi oli vähe. Kodutöödes ja vaheeksamil (midterm) küsitud tõestused olid ülejäänud materjaliga nõrgalt seotud, põhinedes Bewley lemmikteoreemidel (duaalsusteoreem, Kuhn-Tuckeri teoreem, eraldava hüpertasandi teoreem).

Geanakopolose osa meeldis enamikule rohkem, mulle vähem. Geanakopolos on sündinud koomik ja pajatab loengu vahele jutukesi majandusteaduse ajaloost ja praegusest finantskriisist. Esitus on tal segane ja ta teeb üsna palju vigu, osad tema internetti pandud materjalidest on samuti segased. Tahvel näeb varsti pärast loengu algust välja tõeline sigrimigri, teksti on jupikaupa iga nurga all muu teksti ja arvutuste vahele kirjutatud. Argumentatsioon jookseb tahvlil ringi nagu 2D juhuslik hulkumine (random walk), kuna vahel otsustab Geanakopolos tõestuse pooleli jätta selle pikkuse ja keerukuse tõttu, siis mõtleb natukese aja pärast ümber ja jätkab tõestust, siis mõtleb jälle ümber… Geanakopolos ei kasutanud üldse Mas-Colelli, alguses andis natuke lihtsat teooriat (tasakaalu olemasolu ja Pareto optimaalsuse tõestused) ja pärast läks rakenduste peale üle. Rakendused olid väga lihtsad bakalaureusetaseme mikro mudelid (numbrilised Ricardo ja Hecksher-Ohlin, lihtne OLG, aktsiahindade riski-dispersiooni mudel).

Makroökonoomikat andis alguses Eduardo Engel, pärast Björn Brügemann. Engeli osa oli sotsiaalse planeerijaga mudelid, Brügemanni osa konkurentsitasakaal täieliku konkurentsi tingimustes. Makro oli peaaegu kõigile kõige vihatum aine. See oli keeruline ja igav mudelite mehaaniline läbilahendamine, kusjuures mudelid sulasid üksteisesse ja polnud selgelt eraldatud. Ainuke veidi selgem osa oli Engeli antud sissejuhatus aegridadesse, mis oli üsna loogiline ja ilmselt kasulik ka muude ainete jaoks. Kodutöödes oli vaja ainult algebralisi manipulatsioone ja natuke tõlgendust, Engeli vaheeksamil oli tõlgendusel suurem osa, umbes veerand, aga Brügemanni eksamil polnud tõlgendusi üldse vaja. Brügemann oli semestri viletsaim õppejõud, materjalist sain aru alles eksamiks valmistudes eelmiste aastate õppejõu Tony Smithi eksameid lahendades. Aine raamat oli Ljungqvist, Sargent „Recursive macroeconomic theory 2nd ed.“, mis on segane ja hüplik ning sisaldab palju matemaatilisi vigu, mõned neist olulistes kohtades.

Mitu esimese aasta doktorandi olid tugeva ökonomeetriataustaga ja võtsid kohe Peter Phillipsi aegridade ökonomeetria (Econometrics IV: Time Series). Mina võtsin Donald Andrewsi ökonomeetria I. Andrews on väga tore ja rõõmsameelne inimene, teda on mitu aastat teaduskonna parimaks õppejõuks hääletatud. Tal on head konspektid internetis ja ta järgib neid loengus üsna täpselt, nii et esitus on süstemaatiline ja vigu on vähe, aga minu arvates tugineb ta liiga palju näidetele ja annab liiga vähe tõestusi ja teoreetilist tausta. Kõik kraadiõppe ökonomeetriakursused on teoreetilised, kui pole eraldi mainitud, et tegu on rakendusökonomeetriaga. Ökonomeetria I alustas mõõduteoreetilisest tõenäosusteooriast ja sisaldas suurte arvude seadust, tsentraalseid piirteoreeme, koondumisviise, sissejuhatust suurima tõepära meetodisse (ML), usaldusvahemikke ja hüpoteeside testimist. Aine raamat oli Hogg, McKean ja Craig „Introduction to mathematical statistics 6th ed.“, mis on kohutavalt vilets ja segane, aga õnneks me seda palju ei kasutanud. Kursusekaaslased rääkisid, et kõigis internetiraamatupoodides on sellel väga halvad arvustused, inimesed hoiatavad, et selle raamatu lugemine teeb sind rumalamaks. Nõustun sellega täielikult.

Umbes viis majandusdoktorandi alustas koos minuga matemaatikateaduskonna Gregory Margulise mõõduteooria ja integratsiooni ainet, lõpuks jäi neist ainesse ainult üks. Üks teine doktorand vaatas Margulise internetist järgi – selgub, et Margulisel on Fieldsi medal (matemaatika kõrgeim auhind) ja Wolfi auhind. Margulisel on ülihea käekiri, nagu trükitud, üks teine doktorand ütles, et tahab seda oma arvutisse fondiks. Mõõduteoorial peale Lebesgue’i mõõdust elementaarse arusaama andmise majanduses erilist rakendust ei ole, võtsin selle lihtsalt huvi pärast ja et matemaatikaoskused rooste ei läheks. Mõõduteooria oli mu sügissemestri kõige keerulisem aine, arusaamine jäi pealiskaudseks. Aine põhines täielikult tõestustel nagu puhta matemaatika ainest oodata võib. Raamat oli Folland „Real analysis. Modern techniques and their applications“. See on hea süsteemiga ja loogiliselt üles ehitatud, ainukesed vead on mõned teksti trükivead, mis mõistmist ei sega. Sisu on tihe ja lakooniline, tõestused on väga lühidalt esitatud, nii et raamat võiks rahulikult kaks korda paksem olla. Minu jaoks oli Follandi raamat natuke liiga lakooniline, oleksin tahtnud tõestustes rohkem samme näha ja ülesanded oleksid võinud lihtsamad olla, sest umbes viiendikuga ei saanud ma hakkama. Mõõduteoorias võtsime läbi peatükid 1-3 ja algused 6. ja 7. peatükist

Kõik ained põhinesid kodutöödel, niisama materjali tuupimist ei nõutud ja sellest poleks ka erilist kasu olnud. Loenguid oli umbes 12 tundi nädalas, lisaks TA seminarid, aga kodutöödega võis ülejäänud aja rahulikult ära täita. Enamasti ei saanud ma kodutöödega nii pikalt tegeleda, kui oleksin tahtnud, osa ülesanded jäi seetõttu tegemata või viletsasti tehtuks. Majandusainetes oli üks kodutöö nädalas, mõõduteoorias kolm kodutööd semestris, aga need olid pikemad, nii et sisuliselt anti mitme nädala kodutööd korraga kätte. Ökonomeetria kodutööd olid lihtsad, enamasti võtsid 2-4 tundi. Mikroökonoomikas olid arvutuslikud kodutööd lihtsad, vähesed tõestustega kodutööd üsna keerulised. Aega läks keskmiselt 4-5 tundi. Makroökonoomika kodutööd olid pikad ja sisaldasid programmeerimist, mis oli väga ajamahukas. Enamasti lõpetasin nendega töötamise umbes 15 tunni järel (poolteist päeva), täielikult ära teha jõudsin vähesed. Mõõduteooria esimene kodutöö võttis kolm ja pool päeva, teised kaks olid vist pisut lühemad. Nädalavahetus oli mul sisuliselt kolmepäevane, sest reedel loenguid ega seminare polnud. Tegin enamasti ökonomeetria ja mikroökonoomika vahemikus esmaspäevast neljapäevani ja siis reedest laupäeva pärastlõunani tegelesin makroga ja edasi mõõduteooriaga või vastupidi.

Püüdsin alguses ainematerjale ette lugeda, et loengusse minnes oleks juba mingi arusaamine olemas, aga pärast esimest paari nädalat ei jäänud selleks enam aega. Kodutööd olid parem viis asju selgeks saada.

Käisin ka teaduskonna mikroteooria seminaridel umbes korra nädalas ja Cowlesi lõunatel, kus mõni tuntum professor teaduskonnast või väljast tutvustas kogu teaduskonnale, mitte ainult sama eriala inimestele oma valdkonda natuke lihtsamalt ja üldisemalt, kui seminarides. Peaaegu igal tööpäeval oli vähemalt üks seminar, enamasti rohkem. Keskmine oli umbes poolteist kuni kaks, maksimum viis.

Külalispostitus: Yale esimene semester

Published on January 9, 2009 in Külalispostitused. 0 Comments Tags: , , , .

Alljärgnev on järgmine külalispostitus Sandrilt, kes nüüd kirjeldab oma esimesi kogemusi Yale’i ülikoolis.

Lendasin 31. juulil kolme vahemaandumisega Tweed New Haveni lennujaama, mis on Yale’ile lähim. See on väga väike ja peab regulaarset ühendust ainult Philadelphiaga. Enamasti lennatakse Yale’i New Yorgi lennujaamade kaudu. Lend hilines paar tundi ja pagas kadus.

Tellisin lennujaama takso ja ootasin seda 45 minutit, kuni südaööni. Olin endale hotellitoa kinni pannud, sellest oli kasu, ei pidanud pargipingil magama. Ilm oli öösel +25 ja niiske.

Järgmisel hommikul käisin Office of International Students and Scholars’is (OISS, välisüliõpilastalitus) enda kohalejõudmist registreerimas. Siis läksin Hall of Graduate Studies’i (HGS, üks kraadiõppurite ühiselamutest) võtmeid kätte saama. See on vana hoone, 20. sajandi esikümnendil ehitatud, nii et tänapäevaseid mugavusi seal palju ei ole. Väljast on selle küljes palju reljeefe ja muud nikerdatud kivi, sees on söögisaalis ja suures saalis (Common Room) laemaalingud ja akendes vitraažid. Laed on päris kõrged, tubades umbes 3 meetrit, saalides palju rohkem. Augustis andis seal elades tunda konditsioneeri ja ventilatsiooni puudumine, sest ilmad olid palavad ja niisked. Temperatuurierinevuse puududes välis- ja siseõhu vahel ei liikunud õhk toa ja õue vahel.

Pagasi sain lennujaamast kätte kolm päeva pärast saabumist, lukk oli pisut lahti, sees olid kõik riided niisked ja osadel paberitel tint laiali valgunud. Ilmselt oli kott välja vihma kätte jäetud.

4. augustil algas Math Camp, matemaatika ja statistika kordamiskursus majandusteadlastele (illustratsioon). Esmaspäevast neljapäevani oli kolmel nädalal kolm tundi loengut päevas, lisaks kodused ülesanded ja TA seminarid. Materjal oli segu erinevate valdkondade matemaatikast (reaalanalüüs, mittelineaarne optimeerimine, dünaamiline programmeerimine), minu jaoks lõpu poole päris keeruline. Selle eesmärgiks on anda inimestele, kel seda veel pole, piisav matemaatikataust majanduse esimese aasta kursuste võtmiseks. Ma oleks tahtnud põhjalikumat Math Campi, seda just intensiivsuse osas – iga päev jäi palju aega üle ja pärast esimest nädalavahetust polnud New Havenis enam suurt midagi vaadata.

New Haven on väliselt kena väike linnake, roheline ja avar, eriti ülikoolilinnakus. Torontoga ei anna võrreldagi, seal olid ikka tavalised betoonkuudid, New Havenis on tõeline gooti kadedus, kindlusi ja katedraale imiteerivad hooned. Bussiga olen sõitnud ka läbi linnaosade, kus majad on räämas ja viltu, hoovides hein vööni, aga ülikoolilinnakus on kõik ikka väga uhke.

Orientatsioonil hoiatati, et New Haven pole kõige turvalisem koht. Ülikoolil on kohustus tudengeid teavitada, kui mõne tudengiga midagi juhtub ja suve jooksul olin saanud umbes viis meili sisuga “tudeng kõndis üksinda öösel mööda tänavat ja kolm meest võtsid talt rahakoti ära”. Ükskord tulistati ühte naistudengit ka kätte. Vanemad kraadiõppurid ja Yale lõpetanud professorid Torontos ütlesid, et ära väga uhket ratast osta. Ühel kraadiõppuril oli praegune juba teine ratas ja ta nimetas New Havenit USA rattavarguste pealinnaks.

Math Campile järgnenud orientatsiooninädalal oli üritusi päris tihedalt, iga päeva sai hommikust õhtuni ära täita, mõne ka kahekordselt, nii et tutvusin paljude inimestega. Teiste erialade tudengite põhiline mass saabus alles orientatsiooni ajal, nii et majandustudengid, kes juba kolm nädalat kohal olid, said vanasid kalasid mängida. Iga päev oli mingi tasuta toiduga üritus, lisaks organisatsioonide tutvustused, kesklinna kõrtsides käigud, filmivaatamine, matk jne. See tasuta toit, mis üritustel enamasti on, pole muidugi eriti tervislik, aga sobib kraadiõppuri toidupüramiidi hästi. Math Campi jooksul sain nende majandusinimeste nimed, kes seal olid, ka selgeks. Enamik uutest majandusdoktorandidest olid otsustanud Math Campis osaleda.

Ühel orientatsioonil hoiatati, et leidke orientatsiooninädala ajal teistest teaduskondadest sõpru, sest kui kool algab, siis ei näe te teiste alade inimesi terve aasta. Ma püüdsin võimalikult paljudel üritustel käia ja see tasus end küll ära. Mõned üritused olid igavad, aga enamasti oli lõbus ja sai tarkade inimestega juttu ajada.

Math Campi ajal nägin, et tausta osas olen uute majandustudengite hulgas ilmselt keskmine. Mõned olid võtnud funktsionaalanalüüsi, mõõduteooriat, optimaalse kontrolli teooriat ja üsna palju ökonomeetriat, nii et asusid kohe doktoritaseme Econometrics IV võtma. Mina alustan ikka Econometrics I-st. Mõnest olin Math Campis matemaatika osas parem, nii et lootust oli.

Oma kursusekaaslastega pole ma eriti laialt maast ja ilmast rääkinud, enamasti visatakse niisama nalja või räägitakse kodutöödest ja praktilistest probleemidest. Samas majandusintuitsioon on kursakaaslastel ikka hea – kui tasuta toiduga üritustel kommenteerisin pika saba või ressursside raiskamise kohta, siis said nad kohe aru, millest jutt ja vastasid huvitavalt. Osad doktorandid on enne majandusvaldkonnas töötanud, näiteks Föderaalreservis (Fed) või Saksa keskpangas (Bundesbank).

Koos vahetustudengitega oli esimese aasta aineid võtmas vähemalt 32 inimest. Saksamaalt on 2 doktorandi ja 6 vahetustudengit, nii et sakslasi oli esimese semestri kursustel vist rohkem, kui ameeriklasi. 6 sakslast on Mannheimist ja 2 Tübingenist, Mannheimil on Yale’iga ja Tübingenil Connecticuti osariigiga vahetusprogramm. Üks saksa doktorand oli kaks aastat tagasi Yale’is vahetuses, nüüd tuli pärisdoktorantuuri. Üldse on Yale’is palju sakslasi, ilmselt nende vahetusprogrammide tõttu, samas olen ma kohanud ainult ühte inglast, kahte itaallast ja pole kohanud ühtegi prantslast ega hispaanlast.

Yale’i majanduse doktoriprogrammis on palju ajaliselt paika pandud nõudeid selle kohta, mis peab ühe või teise aasta alguseks tehtud olema. Suuremad on esimese aasta kevade mikro- ja makroökonoomika eksamitest (Comprehensive exams, comps) läbi saamine, rakendusökonomeetria artikkel, ühe semestri majandusajaloo võtmine, doktoritöö kava ettekandmine mingi valdkonna seminaris, kaks aastat TA-na töötamine. Kriitiline on neist esimese aasta kevade eksamitest läbi saamine, sest reegliks on, et kes kaks korda sama aine eksamil läbi kukub, visatakse välja. 2007. aasta kevadel kukkus vähemalt ühel eksamil läbi 13 inimest 21-st, nii et eksamid on keerulised.

Pärast orientatsiooninädalat oli veel umbes kaks nädalat üsna palju üritusi ja erinevate organisatsioonide tutvustusi. Meil oli näiteks teaduskonna grill ja uued doktorandid said käia professor Shilleri suvilas Atlandi ookeanis asuval saarel. Semestri sees on samuti keskmiselt korra nädalas tasuta toiduga üritusi kõigi teaduskondade inimestele, et soodustada kraadiõppurite sotsiaalset suhtlemist, aga enamik üritusi, kus ma käisin, olid teaduskonnasisesed. Peamiselt olid need teaduskonna seminarid, kus professorid teistest ülikoolidest käisid oma artikleid esitlemas. Paljudel teaduskonna seminaridel, eriti lõuna paiku toimuvatel, pakutakse osalejatele tasuta toitu. Doktorandid, kes polnud söögikordi ette ära ostnud nagu mina ja teised HGSi elanikud, püüdsid siis võimalikult palju söögikordi teaduskonnas süüa, et raha kokku hoida

Mina elan suurimas kraadiõppurite ühikas HGS, mis on parim koht ülikoolilinnakus teiste kraadiõppuritega tutvumiseks. Selle elanikel on kohustuslik osta endale igaks semestriks 10 söögikorda nädalas sisaldav pakett (meal plan). Söögikordi saab kasutada kõigi bakalaureuseühikate (undergraduate colleges) söögisaalides, kõigile avatud Commonsi söögisaalis, HGSis, juudi kultuurikeskuses ja mujal. HGSi söögisaalis lõuna- ja õhtusöökide ajal teiste HGSi elanikega lauas istudes saab ka semestri ajal teiste teaduskondade inimestega kontakti hoida. Kõige huvitavamad jutuajamised söögisaalis ongi mul olnud teiste alade doktorandidega, mitte majandusinimestega.

Majandusteaduse doktorantuur USAs — sisseastumine

Published on January 8, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , .

Jätkates Sandri poolt alustatud teemat ja koondades vastuseid aja jooksul meile esitatud küsimustele, paneme siia kirja meie tähelepanekud USAsse majandusteaduse doktoriõppesse sisseastumise kohta.

Kuidas sisse saada — lühikokkuvõte

Sisseastumiseks tuleb ülikooli esitada suur hulk materjale (mitmeleheküljeline avaldusvorm, mõnes koolis veel eraldi avaldus teaduskonda, hinnetelehed, GRE ja TOEFLi testide tulemused, kolm soovituskirja, mõnes koolis teadustöö näidis) ja väga täpselt iga kooli nõudeid järgida. Sisseastumisavalduste tähtajad on detsembris ja aastavahetusel. Kõige hilisem aeg kandideerimisprotsessi alustamiseks on aasta enne doktoriõppe algust, aga seda eeldusel, et soovitajad on olemas ja enamik vajalikke kursuseid juba läbitud. Oma kogemustest võime öelda, et kandideerimine on hoopis suurem ettevõtmine kui see alguses tundub.

Oleme näinud, et üliõpilaste valikuprotsessi kujutatakse kahesammulisena (ja nüüd rohkem infot omades usume, et see ettekujutus on üsna õige). Samm 1: Peavad olema täidetud miinimumnõuded, et avaldus jõuaks pakki, kust professorid hakkavad tegelikku valikut tegema. (Miinimumnõuded on testid, piisavalt palju matemaatikakursuseid, head hinded, jms.) Samm 2: Avalduses peab olema midagi, mille tõttu professorid selle avalduse pakist välja valivad. Peaaegu alati on selleks soovituskirjad (aga ilmselt sobib ka tippteadusajakirjas avaldatud teadusartikkel).

Allpool kõigest täpsemalt.

Kasulikud materjalid internetis
Esiteks, kel on huvi majandusteaduse doktoriõppesse astumise vastu, siis internetist leiab selle kohta palju infot. Paljud professorid ja doktorandid on kirja pannud oma soovitused sisseastumise kohta. Meie arvates tasub kindlasti lugeda näiteks:

  1. Ühed värskeimad juhtnöörid doktorant Tony Williamsilt (Johns Hopkins University) (pdf)
  2. Harvardi professor Susan Athey soovitused
  3. Yale’i doktorandi Florian Ploeckli sisseastumise käsiraamat
  4. Chris Silvey’i Becoming an Economist leheküljel on doktorantide küsitluse tulemused
  5. EconPhD lehekülje sisseastumise käsiraamat

Lisaks, veel kaks olulist veebilehte:

  1. EconPhd: sinna on kokku kogutud palju materjale ja linke sh ülikoolide rankingud majandusteaduse kitsaste valdkondade kaupa, lingid professorite ja doktorantide soovitustele mistahes küsimuse (sisseastumise, artiklite kirjutamise jms) kohta, linke foorumitele jms.
  2. TestMagic foorum: sealt saab abi konkreetse küsimuse korral, saab hea ülevaate koolide nõuetest ja seal näeb missugustesse koolidesse kandideerivad sinuga sarnaste tulemustega inimesed ning kuidas sarnaste tulemustega inimestel varasematel aastatel läks. Seal on eraldi foorum majanduse doktoriõppesse astumise kohta.

Varasem haridus

  1. Majandusteaduse doktoriõppesse astumiseks ei ole vaja varasemat majandusharidust. (Meie kursusel ainult umbes pooled olid varem muuhulgas õppinud ka majandust, ülejäänud olid õppinud matemaatikat või füüsikat. Kusjuures magistrikraadi omamine ei olnud ebatavaline ja ühel meie kursusekaaslasel on doktorikraad füüsikas.)
  2. Mis iganes on varasem haridus, igatahes peab olema võtnud tõestustel põhinevaid matemaatikakursusi. Tavaliselt öeldakse, et miinimum on Real Analysis kursus (õpiku Rudin Principles of Real Analysis tasemel). Aga rohkem ei tee paha. St majandusteaduse doktoriõppe jaoks on üsna mõistlik omandada bakalaureuse- või magistrikraad matemaatikas. Sisseastumisel nõuavad koolid eraldi lehte, kus on üles loetud 5-10 kõige tõsisemat matemaatika- ja majanduskursust. (Pikemalt matemaatikakursustest loe siit.)
  3. Majandusteaduses on doktoriõppe kursused oluliselt erinevad madalama õppeastme kursustest. Seetõttu viimastest ei ole doktoriõppes suurt kasu. Doktoriõppe majanduskursused võivad olla kasulikud nii edasistes õpingutes kui ka sisseastumisel (nende kursuste õppejõud sobivad hästi ka soovitajaks).
  4. Mida paremast ülikoolist on varasem haridus seda parem. Tundmatust ülikoolist pärit kandideerijatel võib tihti olla mõistlik omandada kõigepealt magistrikraad mõnes paremas ülikoolis. See võib olla mõistlik ka soovituskirjade pärast.

Soovituskirjad

  1. Soovituskirjad on väga olulised.
  2. Hea soovitaja on majandusteadlane, kelle teadustööga on inimesed kursis, selles ülikoolis kuhu kandideerid. Veel parem, kui ta on ise õppinud või õpetanud selles ülikoolis.
  3. Teisest küljest, hea soovitaja peab sind hästi tundma. Tavaliselt öeldakse, et peaks olema võtnud vähemalt 2 tema ainet. See ei ole alati tarvilik, aga kindlasti on vaja pikemat seost kui nädalane lühikursus. Sobib ka professor, kelle juhendamisel oled teadustööd teinud.

Essee

  1. Majandusteaduses USA doktoriprogrammid ei küsi ei uurimisteema kirjeldust ega isegi mitte selle nimetamist. Koolid tahavad teada ainult eriala (nagu mikroökonoomika või riigirahandus või töö-ökonoomika vms), millest inimene on huvitatud. Selle kohta võib olla sisseastumisavalduses eraldi küsimus või mainitakse, et sellest peaks kirjutama essees (see kannab tavaliselt nime Statement of Purpose).
  2. Kui doktoriõppesse kandideerija on varem õppinud majandust ja teab moraaliriski mõistet, siis ta saab aru, miks essee ei peaks omama majandusteaduse doktoriõppesse astumisel suurt tähtsust. Tähtis on ainult inimese senised tulemused, mitte see, mida ta nende kohta räägib. Nii et ei tasu liigselt aega kulutada selle kirjatüki peale.
  3. Kuulujutud räägivad, et vastuvõtukomisjonid loevad esseesid ainult selleks, et teada saada, mis erialast inimene on huvitatud.

Testid

  1. Kaks kohustuslikku testi GRE ja TOEFL. GRE puhul vaadatakse ainult kvantitatiivset osa.
  2. Sisseastumisel muutub GRE test oluliseks ainult siis kui testi tulemus on halb (siis on ta oluline negatiivses mõttes). Nimelt ETSi statistika kohaselt, ligi 20% testi tegijatest, kes kandideerivad majandusteaduse kraadiõppesse, saavad kvantitatiivses osas maksimaalse võimaliku punktisumma (800). Seetõttu on tippülikooli kandideerimisel GREst saanud lihtsalt üks kohustuslik eeldus.
  3. TOEFLi testi korral seavad ülikoolid tavaliselt mingi nõutud alampiiri, näiteks 24 või 26 punkti 30st võimalikust igas testi osas. Test on inglise keelt oskajale muidu väga lihtne, aga rääkimise osa on suhteliselt ebamugav ja selleks et saada 26 punkti 30st tasub natuke harjutada nii et lubatud sekundite jooksul jõuaks ikka suu lahti teha.

Märkus

Sisseastumist puudutav info vananeb kiiresti. Kümme aastat tagasi kirja pandud soovitused on mitmes osas ebatäpsed ja 20 aastat tagasi sisse astumisega kokku puutunud inimese soovitused võivad olla olulistes küsimustes eksitavad. Näiteks vanades juhendites mainitakse majanduse GRE testi, aga see kaotati ära vist juba eelmisel sajandil (seda testi ei viida enam läbi ja koolid ei nõua seda). Samuti GRE analüütiline osa kaotati ära juba ammu. Seega ainus majandusteaduse jaoks oluline GRE osa on kvantitatiivne. Lisaks me panime tähele, et mida rohkem aastaid tagasi oli inimene sisseastumisprotsessiga kokku puutunud, seda vähem ta rõhutas matemaatika tähtsust ja seda rohkem ta rõhutas GRE tähtsust. Ja lõppkokkuvõttes on ka meie info järgmisel sügisel kandideerijate jaoks juba 4 aastat vana.

Lõpuks kinnitame veelkord üle, et kogu eelnev jutt käis ainult majandusteaduse doktoriõppe kohta. Võib-olla mõne teise eriala doktoriõppesse astumisel, on ülal kirjeldatuga mingeid ühisjooni — me ei tea seda. Jaanus Kase blogist leiab seeria USAsse magistrantuuri õppima asumise kohta (1, 2, 3, 4), milles on eelpooltooduga nii olulisi erinevusi kui ka sarnasusi. Aga kindlasti käib bakalaureuseõppesse astumine hoopis teistmoodi.

Külalispostitus: Kraadiõppesse saamine

Published on January 6, 2009 in Külalispostitused. 5 Comments Tags: , , , , , , .

Alljärgnev on külalispostitus Sander Heinsalult, kes seekord kirjeldab, mida ta pidi tegema selleks et astuda Yale’i ülikooli majandusteaduse doktoriõppesse.

Teise aasta alguses Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kutsusid Ott Toomet ja Raul Eamets mind juttu ajama ja küsisid, et kuna ma olen üks helgemaid päid, siis kas ma ei tahaks teadust tegema hakata. Ma polnud varem selle peale mõelnud, aga niipea, kui küsimus oli esitatud, teadsin, et just seda ma teha tahan. Olin Tartu majandusteaduskonnas esialgu ametliku staatuseta Oti juhendatav uurimistöö tegija, hiljem praktikant ja grandist tasustatav töötaja. Töö oli väga huvitav ja mitmekülgne, seetõttu olin nõus tegema seda algul tasuta ja hiljem väga väikese palga eest, kui töötunni kohta mõõta.

Üsna varakult ütlesid Raul ja Ott, et mul ei ole mõtet Tartus niisama oleleda, tuleks kuhugi välismaa heasse ülikooli kandideerida. Mina ei teadnud välisülikooli kandideerimisest midagi, aga Ott andis nõu ja eriti kasulik oli Toomas ja Marit Hinnosaare jutt nende kandideerimisest, mis päädis Northwesternisse sisse saamisega (majanduses maailma tippkümne ülikool). Kolmanda aasta sügisel kandideerisin Tilburgi, Gröningeni, Warwicki ja Cambridge ülikooli ja Tinbergeni Instituuti magistriprogrammi ja Toronto Ülikooli vahetustudengiks. Põhja-Ameerika ülikoolid nõudsid vähemalt nelja aastat ülikooliharidust, nii et kolmeaastase bakalaureusega polnud mul midagi teha. Kandideerimiseks tegin IELTS keeletesti ja GRE akadeemilise testi. IELTSist jäi hea mulje, organiseerimine oli professionaalne, tulemused sai kiiresti ja bürokraatia oli üsna valutu. GRE tegemine oli vastupidi äärmiselt ebamugav, halval ajal ja aeglase asjaajamisega. GRE tulemused pidid 6-8 nädala jooksul tulema, aga tulid 10 nädala pärast ja kuna need nii hilja saabusid, jäi mul ära plaanitud London School of Economicsisse (LSE) kandideerimine, sest avalduse tähtaeg oli 31. detsembril ja GRE tulemused sain 29. detsembril.

IELTSis testiti rääkimist, kuulamist, lugemist ja kirjutamist nagu keeletestist oodata oligi. Põhja-Ameerika ülikoolid eelistavad USA TOEFL testi Inglismaa IELTS testile, aga ükski koht, kuhu ma IELTSi saatsin, ei nõudnud selle asendamist TOEFLiga. GRE koosnes matemaatika, sõnade ja essee osast (nüüd peaks juba kõik GRE testid olema uued arvutipõhised, mina tegin veel pabervariandi). Matemaatika osa nõudis ainult lihtsamat keskkooli taseme matemaatikat, aga seda pidi tegema kiiresti ja vigadeta. Sain maksimumtulemuse. Ma ei tea, mida nad esseelt ootavad, sain seal enamvähem mediaantulemuse. Sõnade osa pidi testima inglise keele keerulistest sõnadest aru saamist, tegelikult luges seal rohkem ladina ja prantsuse kui inglise keele tundmine, sest enamik teadusliku või peenema stiili inglise keele sõnadest on tulnud läbi prantsuse keele ladina tüvedest. Sõnade osas sain 730/800. Majandusse kandideerides loeb ainult matemaatika osa.

Sain igale poole sisse ja paari kohta stipendiumi. Eriti hea mulje jäi Tilburgi Ülikooli asjaajamisest ja tudengitega suhtlemisest. Cambridge stipendiumi ei andnud ja küsis minu jaoks kaugelt liiga suurt õppemaksu 17500 naela aastas, nii et läksin ülikoolide paremusjärjestuse põhjal Torontosse vahetustudengiks. Toronto on majanduselt maailmas umbes 30. kohal.

Kolmanda aasta sügisel Tartus võtsin Toronto professori Mihkel Tombaku doktoriaine Advanced Industrial Organization. Sain A ja Tombak kutsus mind Torontosse, pakkudes hiljem kevadel ka palgalist uurimisassistendi kohta. Nii et õppimine Torontos oli erinevalt teistest ülikoolidest kasumlik, mitte kulukas. Põhja-Ameerika ülikoolides on vist kõigis ainetes õppeassistendid (teaching assistant, TA), kelleks on seminare andvad ja kodutöid ja eksameid parandavad kraadiõppurid. Minu teada on seal kõigis ülikoolides kõigil doktorandidel kohustus kaks või rohkem aastat õppeassistent olla, lisaraha teenimiseks võib vabatahtlikult seda tööd ka rohkem teha. Teine rahateenimisvõimalus on olla uurimisassistent (research assistant, RA), kes teeb mis iganes tööd, mida see professor, kelle uurimisassistent ollakse, anda suvatseb. Enamasti on RA ülesanded teadustöö igavad ja rutiinsed osad nagu andmebaasi koostamine ja selle kohta lihtsa kirjeldava statistika tegemine, küsitluste läbiviimine.

Ott soovitas Torontost soovitused hankida ja parematesse ülikoolidesse doktorantuuri kandideerida. Tombak seletas detailsemalt, kuidas asjad käivad, sest tundis Põhja-Ameerika ülikoolisüsteemi seestpoolt. Kuna mul keeletest ja GRE juba olid, siis vajasin lisaks enda koostatavatele paberitele (CV, nägemus tulevasest teadustööst, võetud ainete ülevaade) vaid soovitusi. Selleks pidin piisavalt kõrge taseme ainetes kolme parema hulka saama, et professorile muljet avaldada ja siis talt soovituse küsima. Olin Tombaku uurimisassistent, nii et üks soovitus pidi tulema temalt.

Kandideerimise tähtajad olid minu jaoks ebamugavalt vara, koondudes gruppidesse 1., 15., 31. detsembri ja 1. veebruari ümber (näide Yale’i kohta). Üldiselt mida nõrgem ülikool, seda hilisem kandideerimistähtaeg. Torontos sügissemestril võetud viiest ainest oli suurem kontrolltöö piisavalt vara ainult ühes, magistritaseme mikroökonoomika teoorias. See oli ka ainuke aine, milles õppejõud (Colin Stewart) loengus küsimusi esitas. Olin magistri mikros parim tudeng, teistes ainetes keskmine, nii et ainus aine, kus mul oli võimalus piisavalt vara õppejõule muljet avaldada, oli ka ainus, kus ma selleks piisavalt hea olin. Soovitusi oli vaja rohkem, nii et lisasin Tombaku ja Stewarti soovitustele ka Ott Toometi ja Raul Eametsa omad Tartust, kuigi oli selge, et Põhja-Ameerika ülikoolides need erilist kaalu ei oma. Sain paberid õigeks ajaks igale poole ära saata.

Mulle soovitati kandideerimist kahekümnesse ülikooli ja võtta mõned nõrgemad hulka, et kuhugi ikka sisse saaks. Kandideerisin kaheteistkümnesse ülikooli, neist kolm olid nõrgemad tagavarakoolid, sest rohkem ei jõudnud ja rohkemaks ei saanud ka testitulemusi tellida. Koolid olid (lõdvas majandusteaduskondade paremusjärjestuses) MIT, Harvard, Chicago, Princeton, Stanford GSB (Graduate School of Business ehk ärikool), Northwestern, Yale, UC Berkeley, UCLA, LSE, Toronto, Tilburg. Kolm viimast olid tagavarakoolid. Põhja-Ameerikas pole erilist vahet, kas teha majanduse doktorantuur ülikooli majandusteaduskonnas või ärikoolis. Peamine erinevus on, et ärikoolides ei nõuta makroökonoomikat. Uurimistööd on võimalik teha enamvähem samades valdkondades.

Kandideerimine maksis kokku umbes 20000 krooni (2007. aasta rahas). Õnneks teenisin Tombaku uurimisassistendina bakatudengi mõistes head raha ja võitsin Eesti üliõpilaste teadustööde võistlusel oma kategoorias esimese auhinna, 23000 krooni. Kandideerimisel on suured püsikulud, sest testid tuleb ikka teha, isegi kui ainult ühte kooli materjalid saadad. Muutuvkulud on väiksemad, tähitud kirjaga materjalide saatmine, kandideerimistasud (umbes 100 dollarit ülikool) ja lisa-testitulemuste tellimine. Suur kulu on ka aeg, sest ülikoolidel pole ühist standardvormi dokumentide jaoks ja nad nõuavad erinevaid pabereid. Hindan tagasivaates enda ajalisteks kuludeks vähemalt 10-15 tundi ülikooli kohta pluss püsikulu testide tegemiseks ja muuks 20-40 tundi. Testideks ma ette ei valmistunud, sest keeletestis vajaliku taseme saavutamises olin üsna kindel ja GRE puhul ei näinud lühiajalisel valmistumisel mõtet.

Sain vastuvõtmisteated (ajalises järjestuses) Yale’ist, Tilburgist, Northwesternist, LSEst ja UCLAst. Yale ja Northwestern pakkusid täisstipendiumi, Tilburg ei saatnud kohe stipendiumiotsust ja ma ütlesin neile paari päeva jooksul ära, kuna olin Yale’i sisse saanud. LSE stipendiumi ei pakkunud ja UCLAsse sain sisse tingimisi, kuna GRE tulemusi polnud nad saanud (olin GRE tulemused igale poole tellinud, aga sinna ei jõudnud need millegipärast kohale). Ütlesin ka neile ära. Parimad ülikoolid, kuhu sisse sain, olid Yale ja Northwestern, samas üks mu soovitajatest oli Colin Stewart, kelle kraad oli Yale’ist ja teine Mihkel Tombak, kes oli Northwesternis aasta töötanud. Sellest võib järeldada, et soovitused loevad kandideerimisel väga palju.

Mul tuli teha raske valik Yale ja Northwesterni majandusteaduskondade vahel. Yale on tuntum ülikool ja üldiselt tasemelt parem kui Northwestern, aga majandusteaduskonnad on neil võrdsed. Northwesternil on tuntum ärikool ja Northwestern on rohkem mind huvitava mikroteooria kallakuga. Kogusin suure hulga internetist kättesaadavaid andmeid nagu professorite ja kraadiõppurite arv, viimaste aastate töökohad, mille lõpetajad on saanud, tipp-viie ajakirjade artiklite arv majanduses kokku ja mikroteoorias. Rääkisin mitme professoriga Torontos ja küsisin nende arvamust ning käisin Yale’i ja Northwesterni külastuspäevadel.

Külastuspäevadel korraldavad ülikoolid vastuvõetud doktorandidele ülikooli tutvustavaid ja reklaamivaid üritusi ning kompenseerivad külastuspäevale mineku reisikulud teatud piirini. Mulle kompenseeris Yale 600 ja Northwestern 400 dollarit, kumbki ei katnud isegi lennupiletite hinda. Stewart ja Tombak soovitasid kindlasti külastuspäevadele minna. Mul on hea meel, et ma hoolimata keerulisest USA viisa saamise protseduurist külastuspäevadel ära käisin, sest need olid tõesti huvitavad ja kasulikud. Ülikoolide infot saab internetist lihtsalt, selleks pole vaja kohale minna, aga külastuspäevadel saab rääkida teiste vastuvõetud kandidaatidega, teaduskonna praeguste doktorandidega ja professoritega.

Alguses olin otsustanud raha järgi mitte valida, vaid ainult akadeemiliste kriteeriumite järgi, aga lõpuks olid koolid nii võrdsed, et valisin raha järgi nagu ka Aloysius Siow Torontost soovitas. Yale pakkus stipendiumi 36000 dollarit aastas, Northwestern alguses 20000, seejärel 28000. Pärast kuulsin, et Chris Neilson, kes pidi samuti Yale ja Northwesterni vahel valima, sai lõpuks Northwesternilt ka 36000 dollarise stipendiumipakkumise. Ilmselt kaotas Northwestern palju oma vastu võetud kandidaate Yale’ile, et nad pakkumisi lõpuks nii palju tõstsid.

Saatsin Northwesternisse äraütleva meili ja täitsin internetis nende äraütlemisvormi. Yale’i mineku kinnituse saatsin umbes samas vormis. Aprillis pidi Yale’is majutustaotluse esitama, juunis ülikooli ID taotluse ja vajalike vaktsineerimiste kinnituse saatma. Enamik vaktsiine oli mul kooliajal ja varem vastavalt graafikule saadud, aga selgus, et neljavalentset meningokokkvaktsiini pole Eestis kusagilt saada, seda pole isegi ravimiregistris kirjas. See tuli mul hiljem Yale’i tervisekeskuses ära teha ja läks maksma 115 dollarit. Juulis pidi majutuslepingu allkirjastama ja neile tagasi saatma ning sügissemestri majutuse eest ära maksma.

Külalispostitus: Eliitülikool

Published on December 1, 2008 in Külalispostitused. 5 Comments Tags: , , , , , , .

Alljärgnev on külalispostitus Sander Heinsalult. Sander on majandusteaduse esimese aasta doktorant Yale’i Ülikoolis ja me palusime tal kirjutada mõned postitused põhjustest miks ta valis Yale’i ülikooli ja muljetest sealse doktoriõppe osas.

Ma ei oska leida piisavaid tingimusi eliitülikooli jaoks. Ma oskan ainult tuua näiteks mõned omadused, mis eliitülikoolil on. Võibolla on need tarvilikud tingimused.

Inimesed, kes eliitülikooli kogenud ei ole, seda ilmselt mõista ei suuda. Üksikute tegurite kaupa kirjeldada on seda väga raske, aga selle tunneb ära.

Akadeemiline ausus on eliitülikoolides ja ka muidu heades ülikoolides keskne. Kui keegi rumalusest midagi valesti teeb, siis saadetakse tugev signaal, et parem tehku endale kähku reeglid selgeks. Teadliku pettuse eest karistatakse täie rauaga ja halastuseta. Tartus oli vähemalt majanduses spikerdamine tavaline ja kõik anti andeks. Teadliku plagiaadi esitajad pidid asja lihtsalt uuesti tegema ja selliseid juhtumeid lahendati eraviisilise kokkuleppega. Torontos kuulsin, kuidas noorem õppejõud ütles vanemale, et kuna ta aimas, et mõned tudengid võivad üksteise pealt maha kirjutada, pani ta nad eksamil eraldi istuma. Vanem õppejõud vastas, et nooremal on veel mõndagi õppida, tema oleks ebaausad tudengid nimelt lähestikku istuma pannud ja siis teolt tabanud.

Asi ei ole rahas, vähemalt majandusteaduses. Ma kujutan ette, et nendes valdkondades, kus on vajalikud kallid masinad (loodusteadustes näiteks), mängib raha suuremat rolli. Asi ei ole heas raamatukogus, vähemalt majanduses (raamatukogu ei puutu majanduses asjasse, kõik on internetis või Amazonist tellitav). Võibolla valdkondades, kus on palju haruldast kirjandust (keeleteadus, filosoofia?), on raamatukogu oluline, aga alati on ju olemas raamatukogudevaheline laenutus. Asi ei ole füüsilises keskkonnas – Yale pakub õppuritele umbes samasuguseid tingimusi õppimiseks kui Tartu Ülikool.

Mina sain Tartus näiteks bakalaureusetudengina endale teaduskonnas arvutiga töökoha. Ma ei kujuta ette, et Yales pakuks keegi bakatudengile isiklikku töökohta, isegi doktorandidel seda tavaliselt pole. Töö käib ühikas või raamatukogus või teaduskonna avalikus ruumis.

Eliitülikool seisneb inimestes, nii tudengites kui õppejõududes. Võetakse vastu andekad inimesed, kes on kõrgelt motiveeritud ja on eluaeg tahtnud õppida. Inimesed tõesti pingutavad selleks, et asju endale selgeks teha, mitte lihtsalt diplomini väljavedamise nimel nagu Tartus. Ülikooli ei tulda ka lihtsalt aega veetma, kuna ei osata eluga midagi paremat peale hakata.

Õppejõud on loomulikult maailma tipud, aga oma ülikooli õppejõud pole kaugeltki ainsad, kellega suhelda. Pidevalt kutsutakse nädalaks kuni aastaks külalisõppejõude ja soodustatakse igati nendega kohtumist. Siin on üks koht, kus raha võib rolli mängida, aga ülikooli maine on tõenäoliselt tähtsam. Ma arvan, et enamik neist külastajatest tuleksid ka tasuta, et uute inimestega mõtteid vahetada.

Korraldatakse seminare ja jälgitakse üksteise tööd. Tudengite tööd hinnatakse iga nädal ja kui kellelgi on raskusi, siis on alati võimalik küsida ja arutada.

Põhiline õppevorm majandusteaduses on ülesannete lahendamine, iseseisev aktiivne töö. Püütakse panna tudengeid mõtlema, mitte tuupima ja seotakse ülesandeid rakendustega ja kaasaegsete probleemidega.

Raha mängib ilmselt kõige olulisemat rolli õppejõudude palkamisel ja tudengite majanduslikul toetamisel. Miks peaksid maailma tipud minema kohta, kus neile halvasti makstakse.

Tudengite puhul ei pruugi raha nii ühest rolli mängida, sest sissetulek tudengina on pärastise palga kõrval peenraha ja edasine palk sõltub ülikooli ja õppejõudude kvaliteedist. Samuti antakse tudengitele oluline osa rahast mitmesuguste tööotsade kaudu ülikooli juures (raamatukogus leti taga istumine või raamatute riiulitele tagasipanek, ürituste korraldamine, giiditöö), nii et pole mustvalget olukorda, kus inimesed, keda rahaliselt toetatakse, saavad õppimisele keskenduda ega pea õppimisega mitteseotud tööd tegema. Yale on piisavalt rikas, et kõigile tudengitele lihtsalt raha peo peale laduda ja õppimisega mitteseotud töödeks inimesed palgata, aga seda meelega ei tehta. Põhjus võib olla selles, et inimesi ei pea eriti motiveerima õppima, pigem peab neile muid üritusi, töid ja ajaviiteid pakkuma, et nad ennast õppimisega ära ei tapaks.

Siin jällegi võrdluses Tartu Ülikooliga tekib mul retooriline küsimus, et kui Tartu tõepoolest kõigil kõik kulud kataks, siis kas inimesed tõesti pühendaksid töö pealt kokku hoitud aja õppimisele? Nii palju, kui ma Tartust mäletan, oli inimestel seal õppimine esimese järgu prioriteedist kaugel. Ma arvan, et rahapuudust ei saa õppurite vähese pühendumise korral süüdistada. Heade õppejõudude puuduse puhul ilmselt saab.

Eestil tuleks endalt küsida, mis on õppetoetuse eesmärk. Praegune madal toetus inimese kohta ei muuda inimeste käitumist – need, kes peaksid ilma selle toetuseta kooli kõrvalt töötama, peavad seda enamasti ka koos toetusega. Kui eesmärk on vabastada osa inimesi kooli kõrvalt töötamisest, tuleks toetus kontsentreerida väiksema arvu inimeste kätte, nii et selle tase võimaldaks elamiskulud katta. Toetada tuleks parimaid ja alles seejärel võimalikult suurt arvu inimesi.

Koolisüsteemis võib vaielda, kas eliitkoolid on hea või halb asi ja kas parimaid tuleks kuidagi teisiti kohelda kui ülejäänuid, aga ülikool seisab tippude peal ja seda igas õppeastmes. Parimad doktorandid saavad tuntud teadlasteks ja tõstavad ülikooli mainet, parimad muude diplomitega lõpetajad saavad erasektoris rikkaks ja toetavad ülikooli annetustega. Nii käib see tippülikoolides.

Eesti koolides on rumaluse kultuur ja see imbub paratamatult ka ülikoolidesse sisse. Koolides on populaarne olla loll. Kes hästi õpib, on nohik ja kannatab selle pärast, nii kaasõpilaste kui õpetajate tõttu.

Majandusteaduskondade pingeread ja kas Neivelt eksib

Published on November 21, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , , , , .

… aga majandus- ja ärialaseid tsiteeringuid pole Eestis mitte ühtegi

Nii ütles Indrek Neivelt oma ettekandes Tartu Ülikooli arengukonverentsil. Otsustasime seda väidet kontrollida. Kõigepealt tuleb täpsustada, mida mõelda tsiteeringu all.

Laiemas tähenduses tsiteering on ju iga viitamine ja Google Scholar otsing ütleb, et neid on Eesti majandusteadlastel küll. Aga seda ei saa väga tõsiselt võtta. Näiteks meie blogile viitavad paljud, samuti on tsiteeritud meie konverentsiartikleid ja toimetisi, mis ei tee meist veel tsiteeritud autoreid. Nii et ilmselt ei ole mõtet arvestada suvalise artikli mainimist suvalises teises kirjatükis.

Vaatame siis tsiteerimisandmebaasi, kuhu lisatakse artikleid, mis on avaldatud vähemalt ametlikult teadusajakirjaks liigitatavates väljaannetes. ISI Web of Knowledge andmetel on Maaja Vadil 43 tsiteeringut ja Raul Eametsal 6. Need on ainsad tsiteeringud, mida me TÜ majandusteaduskonna professorite kohta leidsime, aga tõenäoliselt on tsiteeringuid ka teistel Eesti majandusteadlastel. Igal juhul piisab eelpooltoodud väite ümberlükkamiseks ühest tsiteeringust ja seega võib järeldada, et Neivelti väide polnud õige.

Muidugi ei saa välistada võimalust, et ta pidas silmas midagi muud, näiteks majandusteaduse alastes “tunnustatud” teadusajakirjades avaldatud artiklitele viitamist “tunnustatud” teadusajakirjades. Et sellele küsimusele täpsemalt vastata, võtsime aluseks majandusteaduse ühe olulisemate teadusajakirjade nimestiku ja andmed Eesti teadusasutuste teaduspublikatsioonide kohta on Eesti Teadusinfosüsteemist. Leidsime selle kriteeriumi kohaselt kokku kolm “tunnustatud teaduspublikatsiooni” Eesti majandusteaduskondadelt1. Siinkohal peab täpsustama, et arvatavasti on Eesti majandusteadlastel tegelikult publikatsioone rohkem, kõik lihtsalt ei kajastu Eesti Teadusinfosüsteemis. Aga tulles tagasi küsimuse juurde — neist kolmest artiklist ühte (Kaia Philipsi ja kaasautorite oma) on korduvalt viidatud. Nii et ka selle kriteeriumi kohaselt leidub kontranäide postituse alguses toodud väitele.

Eelnevaga seotud on ikka ja jälle üleskerkiv küsimus, kas ja miks Eesti ülikoolid ei kuulu maailma paremikku. Loomulikult on edetabeleid igasuguseid ja vaadata tasub ikka eelkõige neid, mis konkreetsele lugejale midagi kasulikku ütlevad. Meie kui majandusteaduse doktorantide seisukohalt on kõige olulisemad edetabelid, mis järjestavad ülikoole majandusteaduse teadustöö alusel. Üks tuntud selline pingerida on 2003. aastal ajakirjas Journal of the European Economic Association2 avaldatud edetabel (täisartikkel, pdf). Selle edetabeli üldises nimekirjas (tabel 3) on 200 majandusteaduskonda ja Euroopa edetabelis (tabel 4) 120. Nende hulka ükski Eesti majandusteaduskond muidugi ei mahu. Et me olime publikatsioonid juba välja otsinud, otsustasime täpsemalt vaadata, kus Eesti majandusteaduskonnad nendes nimekirjades paikneksid.

Arvutades umbes sama metoodikat kasutades välja Eesti majadusteaduskondade indeksid saime Tartu Ülikooli majandusteaduskonnale numbri 0.34 (kahe artikli põhjal) ja Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnale 0.15 (üks artikkel). Teistel ülikoolidel on indeksiks 0. Arvutusmetoodika täpsustuseks märgime, et need indeksid Eesti ülikoolide kohta on pisut ülehinnatud, sest võtsime arvesse pikema perioodi publikatsioonid ja arvestasime kõiki avaldamisi, millele ülalmainitud ajakirjade pingerida positiivse skoori andis (artiklis kasutati ainult 30 olulisema ajakirja publikatsioone). Teisest küljest, nagu ülal mainitud, võib olla et me jätsime mõne publikatsiooni arvestamata. Mida me neist tulemustest järeldame?

Esiteks tuleb selgitada ülalviidatud J. of EEA artiklis esitatud indeksit. See indeks peaks kajastama erinevate artiklite olulisust majandusteaduse edasiviimisel. Indeksi koostamiseks hindavad autorid viitamiste põhjal erinevate ajakirjade mõjukust majandusteaduses ja niimoodi saavad siis igale ajakirjale mingi kaalu. Indeksi väärtus 1 tähendaks ühte lehekülge ajakirjas American Economic Review. Econometrica lehekülje kaal on 0.9678. Ülejäänud top-viide kuuluvad ajakirjad on juba oluliselt väiksema kaaluga: Journal of Political Economy on 0.6519, Journal of Economic Theory on 0.5876 ja Quarterly Journal of Economics on 0.5811. Ajakirjade mõjukus ja seega kaal seal indeksis kahaneb üsna kiiresti (mis artikli autorite kohaselt kajastab seda, et majandusteaduses tippajakirjade artiklid koguvad teistest oluliselt rohkem tsiteeringuid). Näiteks üks lehekülg ajakirjas Economic Letters võrdsustatakse umbes 0.19 AER leheküljega ja üks lehekülg ajakirjas Eastern European Economics on võrdväärne umbes 1/2000 AER lehega. Nii et Eesti majandusteadlaste summaarne skoor tähendab seda, et panus maailma majandusteadusesse oleks mingis mõttes samaväärne pooleleheküljelise nupukesega tippajakirjas.

Teiseks on rõõm näha, et Tartu ja natuke vähem ka TTÜ on Eesti majandusteaduse paremikus. Samas kui võrrelda Tartu ülikooli korralike Skandinaavia ülikoolidega, siis vahe on paarisajakordne ja tippülikoolidega on vahe tuhandeid kordi, vt graafikut. Euroopa 120 hulka pääsemiseks on vaja aga ainult 50 korda rohkem/paremaid teadusartikleid. See ei tundu sugugi võimatu.

Majandusteaduskondade pingerida


  1. Kolm publikatsiooni:
    • Lehmann, H.; Philips, K.; Wadsworth, J. (2005). The incidence and cost of job loss in a transition economy: displaced workers in Estonia, 1989 to 1999. Journal of Comparative Economics, 33(1), 59 – 87.
    • Purju, A (1995). Voucher privatisation in estonia. Communist Economies & Economic Transformation, 7(3), 385 – 408.
    • Masso, J.; Varblane, U.; Vahter, P. (2008). The Impact of Outward FDI on Home-Country Employment in a Low-Cost Transition Economy. Eastern European economics, x – x. [ilmumas]

    See ei kajastu küll Eesti teadusasutuste publikatsioonides, aga vähemalt üks samaväärne publikatsioon jäi ka Eesti Panga uurijatelt silma. [tagasi]

  2. Viide: Pantelis Kalaitzidakis; Theofanis P. Mamuneas; Thanasis Stengos, “Rankings of Academic Journals and Institutions in Economics” — Journal of the European Economic Association 12/2003, Volume: 1 , Issue: 6 , Pages: 1346-1366. [tagasi]

Meeste maailm?

Published on December 3, 2007 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , .

Ülikooli majandusteaduse doktorantide meililisti tuli kiri, milles mainiti, et see on suunatud kõigile kuuele seal listis olevale naisterahvale. See kõlas ilmselgelt kunstilise liialdusena. Listis on päris palju inimesi ja nende hulgas peaks olema rohkem naisi. Tuleb välja, et ongi — kokku on listis 125 doktorandi hulgas tervelt 14 naisterahvast.

Taustainfoks natuke statistikat Siegfriedi ja Stocki 2004. aasta AER artiklist. Viimase 30 aasta jooksul on USA ülikoolides majandusteaduses doktorikraadi saajate hulgas suurenenud välismaalaste osakaal (õppeaastal 2000/2001 oli see 62%) ja naiste osakaal (õppeaastal 2000/2001 oli see 28%). Muuseas, suhteliselt madal on nende osakaal, kelle varasem (bakalaureuseõppe tasemel) haridus on majanduses.


Allikas: John J. Siegfried; Wendy A. Stock, 2004 AER, tabel 1.

Palju asjaajamist

Published on November 2, 2007 in Õpingud ja majandusteadus and Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , , , .

Ülikool ei ole sugugi ainult õppimine ja teadustöö, vaid oluline osa ajast kulub asjaajamisele. Bakalaureusetudengid peaksid praegu keskenduma vaheeksamitele, aga samas tuleb neil usinalt kirjutada järgmise suve praktikakohtadele kandideerimise avaldusi. Väidetavalt juba 1. november oli paljudes kohtades tähtaeg.

Ja praktikakohad on USAs tõesti olulised. Me ei räägi siin taskuraha teenimisest mingis kohalikus väikeettevõttes, vaid erialase kogemuse omandamisest rahvusvaheliselt tuntud ettevõtetes ja uurimisasutustes ning riigiasutustes ja muidugi ülikoolides endas. On ilmselge, et praktikakogemusest on abi peale bakalaureusekraadi saamist töökoha leidmisel. Aga praktikad on olulised ka ülikooli astumisel, seda nii bakalaureuseõppesse kui ka näiteks MBAsse astumisel. Jah, nii imelik kui see ka pole, keskkooliõpilased, kes plaanivad headesse ülikoolidesse minna, käivad suviti praktikal ülikoolides/uurimisasutustes töötades tuntud professorite käe all.

Viimase aasta doktorandid, kes on sel aastal tööturul ja peaksid olema rahul oma just valmis saanud (tõenäoliselt oma elu parimate) teadusartiklitega, käivad ringi üldse mitte rahulolevate nägudega. Kõik need sadakond postipakki avalduste ja artiklitega, mis ülikoolidesse nüüd novembris laiali on vaja saata, eesootavad tööintervjuud, seminariettekanded ja kõik olulised otsused selle aasta jooksul ei tundu olema naljaasi, hoolimata sellest et ülikool teeb suure osa selle protsessi logistilisest poolest doktorandi eest ära. Majandusteadlaste tööturu korralduse kohta USAs loe siit ja Euroopas siit (linke selleteemalistele kirjutistele on kokku kogutud ka näiteks EconPhD lehele ja Harvardi lehele).

Väike väljavõte Harvardi majandusteaduskonna soovitustest oma doktorantidele tööturuartikli kirjutamise kohta (pdf), meie vabas tõlkes:

Reegel number 1: Tõenäoliselt ei ole ole sul suurepärast ideed.

  • Teoreem 1: Iga hea idee saab muuta suurepäraseks artikliks ja suurepäraseks ettekandeks.
  • Teoreem 2: Iga suurepärase idee saab muuta halvasti kirjutatud artikliks ja kehvaks ettekandeks.

Märkus: teoreem 2 tõenäoliselt ei ole sinu jaoks oluline, vt reeglit number 1.

Reegel number 6: Enamik lõike sisaldab liiga palju lauseid ja enamik lauseid sisaldab liiga palju sõnu. Kordused on igavad. Ma kordan: kordused on igavad.

Uus majanduspoliitika portaal

Published on June 25, 2007 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , , .

CEPR on loonud uue majanduspoliitika portaali VoxEU.org. Lehel ja CEPRi pressiteates on kirjas, et Voxi eesmärgiks on arendada uuringutel põhinevat majanduspoliitilist analüüsi ja et portaal on suunatud majandusinimestele nii valitsusametites, rahvusvahelistes organisatsioonides, ülikoolides kui ka erasektoris ning ka majandusajakirjanikele. Omalt poolt lisame, et Voxis osalevate teadlaste nimekiri on tõesti muljetavaldav ja seda lehte võiks soovitada regulaarselt lugeda ka majandusteaduskonna üliõpilastel.

Muuseas, portaal ootab teadustööl põhinevaid majanduspoliitilise rakendusega kaastöid, mis kirjelduse kohaselt peaks olema kirjutatud kõrgemal analüütilisel tasemel kui ajaleheartikkel aga palju lihtsamalt kui teadusartikkel.

Portaali tutvustuseks tsiteerime LSE professori ja CEPRi presidendi Richard Portesi ühte vana kolumni, sellisel majanduspoliitilisel teemal, mis meile kõige lähemal, nimelt konkurents Euroopa kõrghariduses.

Nevertheless, European presence in the top economics journals has not yet expanded noticeably. The key obstacle to progress is the inadequate competition in European academic life.
…
Europe has no economics departments in the international top 10, perhaps even top 15, but it does have two business schools (London Business School and Insead) that compete with the best in the US. The reason is simple: the business schools are essentially in the private sector and independent of the state systems. They do not have the wealth of their American counterparts, but they do pay market-determined salaries, and they know they must compete in order to survive. Their recruitment is completely international, in coverage and in standards, both for faculty and for students. Richard Portes © voxEU.org