Tag Archive for 'majanduspoliitika'

Käitumisökonoomika üledoos võib olla ohtlik

Published on July 28, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , , , , , , , .

Oleme siin palju kirjutanud käitumisökonoomika võidukäigust. See ei tähenda aga sugugi, et käitumisökonoomika peaks mingiski tähenduses asendama klassikalist majandusteadust või et see peaks ümber kujundama majanduspoliitikat või ettevõtluse. Kui keegi vastupidist väidab, siis on tavaliselt tegemist kunstilise liialduse või vähese informeeritusega.

Hiljuti avaldasid käitumisökonoomikud George Loewenstein (CMU) ja Peter Ubel (Duke) arvamust, et käitumisökonoomika on saanud väga populaarseks ja seda on rakendatud, aga et nende hinnangul on sellega mindud liiale.

But the field has its limits. As policymakers use it to devise programs, it’s becoming clear that behavioral economics is being asked to solve problems it wasn’t meant to address. Indeed, it seems in some cases that behavioral economics is being used as a political expedient, allowing policymakers to avoid painful but more effective solutions rooted in traditional economics.

Nad toovad näite energiatarbimise vähendamise meetmest Suurbritannias: elektriarvele pannakse lisaks kulutatud energiale kirja (100 kWh) ka see kui palju nende naabrid keskmiselt ja minimaalselt elektrit kulutasid. Meetme idee on lihtne ja geniaalne: ühe keskmise inimese jaoks ei oma number 100 kWh mingit erilist tähendust, meil pole aimugi, kas see number on suur või väike, rääkimata siis selle mõjust loodusele. Naabrite numbri lisamine annab meie numbrile tähenduse. Selle taustaks tasub vaadata Suurbritannia peaministri David Cameroni ettekannet TED konverentsilt.

Loewenstein ja Ubel ei kritiseeri seda meedet, meede iseenesest on väga hea. Nad juhivad hoopis tähelepanu asjaolule, et efekt energiatarbimisele on siiski üsna piiratud — suurusjärgus 1–3%. Isegi rakendades kogu käitumisökonoomika arsenali oleks selle mõju majade suurusele ja inimeste käitumisele üldiselt väike. Kui tahta meetmeid, mis paneksid inimesi rohkem energiat säästma tuleb ikkagi pöörduda klassikalise majandusteooria poole, mis soovitaks ebasoovitava käitumise suhtelist hinda tõsta, näiteks maksustamise abil. Käitumisökonoomika aitab seda meedet täiustada ja vastata küsimusele kuidas seda kõige paremini teha — mida trükkida arvele; kas maksustada ebasoovitavat käitumist või subsideerida soovitavat jne. Nii on need kaks lähenemist mitte teineteist asendavad, vaid täiendavad.

Peter Klein on käitumisökonoomikute suhtes eriti kriitiline. Ta toob näiteks ühe tuntuma käitumisökonoomiku Dan Ariely kolumni HBRis. Ariely kirjutab, et kui töötasu on funktsioon puhtalt aktsiahinnast, siis puhtalt aktsiahinna maksimeerimisega ettevõtte juhid tegelevadki ja soovitab mõõta ka muid olulisi kriteeriumeid, nagu loodusreostus, kaubamärgi väärtus, tarbijate rahulolu jms.

Kleinil on sellele kolm kommentaari. Esiteks on see ilmselge ja majandusteaduses ammu teada (nt Kerr 1975). Teiseks on Ariely pakutud lahend lepinguteoorias ammu tuntud (Holmstrom 1979 jpt). Kolmandaks on soovitus kasutada paljusid erinevaid kriteeriumeid ebapraktiline — see tähendab, et neid kriteeriumeid tuleb mõõta ja lõpuks ühele skaalale teisendada. Millise kriteeriumi alusel panna kokku tarbijate rahulolu, mõjud keskkonnale, firma reputatsioon jms? Senini üks parimaid kõike seda agregeerivaid suurusi on ettevõtte aktsiahind. Loomulikult on sellel omad puudused, aga vaevalt, et ettevõtte juhid või omanikud subjektiivselt suudaksid välja tulla mõõdikuga, millel puudusi poleks, sest ka need koosnevad inimestest, kes on ebatäiuslikud.

Need näited on muidugi rohkem karikatuurivormis esitatud, aga päris emotsionaalseid diskussioone võib leida ka teaduskirjandusest. Paar viidet:

Käitumisökonoomika suur tulek

Published on April 8, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 2 Comments Tags: , , , , , .

Ajakiri Time kirjutab Barack Obama valitsuse ja valimiskampaania telgitagustest. Täpsemalt sellest, et Obama meeskond kasutab palju teadustulemusi ja eelkõige on suur roll käitumisökonoomikal (behavioral economics). Käitumisökonoomika on traditsioonilise majandusteaduse ja psühholoogia ühine osa, mis eestikeelse Vikipeedia definitsiooni kohaselt: “uurib inimeste tegelikku käitumist otsuste ja valikute tegemisel. Vaadeldakse, millised tegurid mõjutavad valikuid, kuidas inimesed valivad oleviku ja tuleviku vahel, kuivõrd ollakse valmis koostööks või teiste huvidega arvestamiseks.” Toome Time artiklist mõned näited sellest, kuidas Obama käitumisökonoomika tulemusi arvesse võtab ja et tegemist on laiemale üldusele ilmselt vähem tuttava kirjandusega, siis räägime natuke ka selle taustast majandusteaduses.

Kampaania viimases osas ameeriklasi valimistel aktiivselt osalema kutsudes oli Obama põhisõnumiks: “oodata on rekordilist osalemist”. Esmapilgul veidra argumendi taga on psühholoogide uurimistulemus, mis ütleb, et üks kõige tugevam motivaator keskkonnasõbralikuks käitumiseks (näiteks hotellikülastajate poolt rätikute taaskasutus) ja valimistel osalemiseks on uskumus, et kõik teevad seda.

Majanduse stimuleerimiseks inimestele jagatav raha tuleb väikestes osades ja mitte ühekordse suurema summana. See tugineb uurimustulemusel, mis ütleb, et mitmes väikeses osas saadud summad kasutavad inimesed sageli tarbimisele, saades sama summa aga ühes tükis otsustavad nad sellest suure osa säästa. Rahasüsti eesmärk on majanduse elavdamine, seega saadetakse need seekord välja väikestes tükkides. Kui aga mingil teisel juhul on tarvis propageerida säästmist, tuleks teha vastupidi — eri summad kokku koguda ja maksta välja ühes tükis.

Kui inimesed peavad midagi otsustama, siis on väga suur vahe, milline on vaikevalik (ehk see mis rakendub, kui mitte midagi teha). Seda on uuritud ja kasutatud näiteks pensionifondidega liitumisel või keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtmisel. Time viitab Madrian, Shea (2001, QJE) artiklile pensionifondiga liitumiste kohta. Uurimus leidis, et kui pensionifondiga liitumiseks tuli selleks soovi avaldada (vaikevariant oli mitteliitumine), liitus sellega 36% naistest, aga kui uue süsteemi kohaselt oli liitumine automaatne ja mitteliitumiseks tuli soovi avaldada, siis liitus pensionifondiga 86% naistest. Homo oeconomicuse jaoks oleksid need kaks situatsiooni muidugi täpselt sarnased, sest sooviavaldamise kulu on väga tühine võrreldes erinevusega igakuistes ja pikaajalistes mõjudes, aga tuleb välja, et suur osa inimestest nii ei käitu.

Kokkuvõttes leiab artikkel, et Obama majanduspoliitika on eelnevate valitsuste omast erinev muuhulgas selle poolest, et see tugineb mitte ainult abstraktsetel matemaatilistel mudelitel (olgu selleks siis viimasel ajal populaarne neoklassikaline või samamoodi keinsistlik), vaid rohkem empiirilist kinnitust leidnud käitumuslikel mudelite. Tuleb rõhutada, et need poliitikad ei tugine kellegi kõhutundel või briljantsetel ideedel, vaid põhjalikes uuringutes leitud inimkäitumise aspektidel. Artikli üleskutse on võtta teadmiseks, et inimesed on aeg-ajalt laisad ja aeg-ajalt rumalad või emotsionaalsed ja mitte tingimata ratsionaalsed. Ja teades kuidas nad mingites situatsioonides tegelikult käituvad, teha majanduspoliitikat, mis jätkuvalt töötaks. Kas see on nüüd hea või halb järeldus sõltub ilmselt sellest kui targad me usume majanduspoliitika tegijad olevat, aga igal juhul võib öelda, et käitumisökonoomikat propageerivad majandusteadlased on olukorraga üsna rahul.

“We couldn’t have planned a better marketing campaign for behavioral economics,” MIT’s Ariely quips.

Natuke veel käitumisökonoomika taustast. Põhimõtteliselt pole tegemist sugugi uute teemadega. Nagu muude majandusteaduse harude korral, ulatuvad nendegi ideede juured sajandite taha ja näiteks 1978 a Nobeli majanduspreemia laureaat Herbert Simon oli suur käitumisökonoomika ja piiratud ratsionaalsuse propageerija. Viimase 30 aasta jooksul on need ideed tõusnud majandsusteaduse suurte teemade hulka ja praegu on see võib-olla üks kuumemaid majandusteaduse valdkondi. Täpsemalt tuleb öelda, et käitumisökonoomikaga tegeletakse omakorda päris mitmetes erinevates suundades, näiteks (loetelu pole kindlasti mitte järjestatud ega täielik)

  • Empiirilise taustaga käitumisökonoomika, mida näiteks Steven Levitt ja Dan Ariely (vt raamatusoovitust postituse lõpus) on üldsusele väga edukalt tutvustanud.
  • Otsesemalt psühholoogiliste uurimustega seotud empiirilised harud on eksperimentaalökonoomika, neuroökonoomika
  • Teises äärmuses võiks olla aksiomaatiline majandusteooria, mis võtab aluseks mingi empiirilistes uurimustes leitud käitumusliku nähtuse ja üritab sellist otsustusprotsessi võimalikult täpselt matemaatiliselt kirjeldada. See valdkond on Northwesterni üks leivanumbreid. Näiteks võiks olla Eddie Dekeli ja kaasautorite artikkel “kiusatustel põhinevatest eelistustest” (ilmumas, RES, vt ka Econometrica 2001).
  • Ja kusagile nende kõigi vahele jääb tegelikult kõige suurem hulk töid, mis võtavad teadmiseks mingi kas siis empiiriliselt või aktsiomaatiliselt põhjendatud käitumisreegli ja uurivad selle mõjusid, disainivad optimaalseid lahendusi turutõrgetele jne.

Me pole praegu kursis, kui palju Eesti ülikoolides käitumisökonoomikaga tegeletakse, aga paistab, et sellele tasuks mõelda. Heal juhul (või lihtsalt heade andmete korral) on võimalik panustada majandusteadusesse. Ja lisaks võiks arvata, et valitsused ja ka erasektor vajavad tulevikus aina rohkem inimesi, kes suudaksid neis teooriates orienteeruda ja neid vajadusel rakendada.


Image: Predictably Irrational: The Hidden Forces That Shape Our Decisions

Lawrence Lessig: rahast, sõltuvustest, usaldusest ja poliitikast

Published on March 6, 2009 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , , .

Käisime eile kuulamas Lawrence Lessigi ettekannet “The Challenge of Independence: How to Protect Institutions, Professions and Government from Dependencies that Corrupt.” Lessig on ilmselt kõige laiemalt tuntud autoriõiguste eksperdina ja sealhulgas Creative Commonsi rajajana. Kiirelt peale vaadates tundub, et eilne ettekanne Northwesternis oli üsna sarnane paar nädalat varem Google’s esitatule, nii et lisame siia selle video.

Ettekanne rääkis “seostest” või sõltuvustest, mis viivad usalduse ja võib-olla ka mõistlikkuse kadumiseni. Ta on väga hea esineja, nii et tegemist oli korraga meelelahutuse ja ka poliitilise (või siis maailmavaatelise) esinemisega. Tema järeldustega võib nõus olla ja võib ka mitte, aga kindlasti juhib ta tähelepanu olulistele probleemidele. Ja nagu tal kombeks, ta mitte ainult ei kritiseeri, vaid võtab ette ka konkreetseid samme maailma parandamiseks. Tema eestvedamisel toimiv ettevõtmine Change Congress kutsub üles valimiste rahastamissüsteemi muutmisele ja selle saavutamise meetmeks kutsutakse inimesi üles “streigile” — mitte andma poliitiliste kampaaniate jaoks raha niikaua kuni ei muudeta rahastamissüsteemi Washingtonis.

Ettekande peale mõeldes tekkis meil üks küsimus ka Eesti kohta. Ehk oskab keegi sellele vastuse pakkuda? Ajakirjanduse (siin ja siin) põhjal tundub, et Eestis eriti ei usaldata arstiteadust ja otsitakse palju abi alternatiivmeditsiinist (alates ravimtaimedest ja lõpetades imeravitsejatega). Lessig pakkus, et Ameerikas on usalduse puudumine arstiteaduse vastu (nt vaktsiinid) seotud rahaga — inimesed ei suuda vahet teha korrektselt tehtud teadusel ja nn “tubakateadusel” (tubakafirmad maksid kinni hulga uuringuid, mis leidsid, et tubakas pole kahjulik). Eestis pole meil jäänud muljet, et inimesed väga uuringute või arstide kinnimakstuse peale mõtleksid. Millega seda usaldamatust siis selgitada?

Finantskriis majandusteaduse doktorandi pilgu läbi

Published on September 30, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 2 Comments Tags: , , .

USA majanduses on praegu huvitavad ajad. Ja ülikoolid USAs ei jää sellest finantskriisist puutumata. Kriisil on täiesti otsene efekt ülikoolidele, sest oluline osa ülikooli sissetulekust tuleb investeeringutest finantsturul.

Vaadates seda olukorda kraadiõppurina on rahustuseks viimane PhD koomiks, mis kirjeldab, et kraadiõppuritel ja tenuuriga professoritel pole põhjust reaalses maailmas toimuva pärast muretseda. :-) Aga isegi kui doktorant on selle mõju eest kaitstud nii kaua kui ta on ülikooli kaitsvate sammaste vahel, siis siingi on omad võitjad ja kaotajad. Grupp, kel kindlasti vedas, olid sel sügisel doktorantuuriga alustajad. Ilmselt tuleval kevadel ligi neljakümne tuhande dollarilisi stipendiumeid naljalt enam ei pakuta. Ja õnnetu grupp, oli möödunud kevadel lõpetajad, kes läksid erasektorisse. Aga tõenäoliselt pole ka sel aastal lihtne tööturule minna.

Majandusteaduse kraadiõppuri jaoks on see olukord siiski keeruline. Probleem seisneb selles, et tavaliselt arvatakse, et majandusteaduse doktorant peaks asjast midagi teadma. Ja meiesugustel ei jää muud üle kui tõdeda, et oleme siin sama kompetentsed soovitusi andma kui näiteks kliimasoojenemise valdkonnas — info tuleb peamiselt ajakirjandusest. Loomulikult oleme me õppinud koostama teoreetilisi ja empiirilisi mudeleid, mis võimaldaksid finantsturgude toimimisest rohkem teada kui keskmine Juhan. Aga suurt osa siinsetest kraadiõppuritest ei huvita finantsturud ega ka võib-olla üldisemalt reaalne elu just väga palju. Northwestern on eelkõige tuntud (mikro)teooria poolest ja rahandusvaldkonnaga tegelejaid tasub pigem otsida näiteks NYUst.

Inglise keeles on huvitav küsimus, mida tavaliselt küsitakse esmakordsel kohtumisel: what do you do. Selle otsetõlge on ju: mis sa teed. Aga tähendab see: mis tööd sa teed või mis su valdkond on. Meile üks majandusteooria professor soovitas, et kui küsitakse, siis selle asemel et vastata, et oled majandusteaduse doktorant ja sattuda küsimusterahe alla aktsiahindadest, tasub öelda, et sa tegeled filosoofia ja matemaatikaga. See vastus pidavat tavaliselt kaotama küsija igasuguse huvi ja kusjuures, see pole üldse vale. Ilmselt kulub see soovitus just praegu marjaks ära.

Samal ajal on meie teaduskond siiski elevil. Meediale tuginedes võib öelda, et olukord tundub tõesti üsna ekstreemne. Kriis puudutab otseselt suurt osa ameeriklastest ja loomulikult ka investoreid mujal maailmas. Hetkeseis on nüüd see, et kongress on finantssektori päästeplaani tagasi lükanud. Ja sellega on suur osa majandusteadlastest rahul. Nimelt, eelmisel nädalal koostati kongressile palvekiri, millele kirjutas alla rohkem kui 200 majandusteadlast (sh 27 professorit meie majast) ja mille sõnum oli see, et nii kiiresti ja läbimõtlematult ei ole mõistlik seda päästeplaani kinnitada. Kel rohkem huvi rahandusprofessorite seisukohtade vastu, see vaadaku näiteks Kelloggi lehte ja Economists’ Voice kolumneid.

Pilt: Vaade New Yorkile

Koolist puudujate vanemate trahvimine

Published on February 15, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , .

Jaak Aaviksoo poolt väljakäidud idee, koolis mittekäiva lapse vanemate trahvimise osas, ei ole sugugi nii absurdne. Sarnaseid meetmeid on rakendatud mitmel pool. Näiteks viisil, et riiklike toetuste saamise tingimuseks on laste koolist mittepuudumine. Mehhikos ja teistes Ladina-Ameerika riikides on sellised programmid toiminud juba aastaid ja uuringud on näidanud, et nendel on koolihariduse kvaliteedile positiivne mõju. Muuseas eelmisel sügisel alustati sarnase programmi katsetamisega New Yorgis. Arenenud riikides ei võta vanemad lapsi koolist ära selleks, et neid lambakarja või tehasesse tööle saata. Aga sellegipoolest on ka siin lapsevanemaid, kes ei hinda kooliharidust või muul põhjusel ei näe probleemi, kui lapsed koolist puuduvad.

Ja mis puudutab trahve, siis näiteks Suurbritannias trahvitakse vanemaid laste koolist puudumise eest, kusjuures vanemad peavad maksma trahvi ka siis, kui nad koos lapsega kooliaasta jooksul puhkusereisile sõidavad. Sel teemal on ka Eesti ajakirjanduses diskuteeritud: õpetajatele on aeg-ajalt puuduvate õpilaste järeleaitamine lisatöö, lapsevanemad ütlevad, et kooliaasta jooksul reisile sõites saab raha kokku hoida. Lisaks võiks arvata, et kui õpilased aeg-ajalt puuduvad siis läheb alla klassi üldine tase ja nii halvendavad puudujad oma kaasõpilaste õppimisvõimalusi. Igatahes on siin tegemist klassikalise välismõju juhtumiga: puhkusele sõitvad lapsevanemad arvestavad ainult reisi hinda ja ei võta arvesse negatiivset välismõju, mis nad tekitavad oma lapse klassikaaslastele ja õpetajatele (ning võib-olla ka omaenda lapsele).

Uus majanduspoliitika portaal

Published on June 25, 2007 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , , .

CEPR on loonud uue majanduspoliitika portaali VoxEU.org. Lehel ja CEPRi pressiteates on kirjas, et Voxi eesmärgiks on arendada uuringutel põhinevat majanduspoliitilist analüüsi ja et portaal on suunatud majandusinimestele nii valitsusametites, rahvusvahelistes organisatsioonides, ülikoolides kui ka erasektoris ning ka majandusajakirjanikele. Omalt poolt lisame, et Voxis osalevate teadlaste nimekiri on tõesti muljetavaldav ja seda lehte võiks soovitada regulaarselt lugeda ka majandusteaduskonna üliõpilastel.

Muuseas, portaal ootab teadustööl põhinevaid majanduspoliitilise rakendusega kaastöid, mis kirjelduse kohaselt peaks olema kirjutatud kõrgemal analüütilisel tasemel kui ajaleheartikkel aga palju lihtsamalt kui teadusartikkel.

Portaali tutvustuseks tsiteerime LSE professori ja CEPRi presidendi Richard Portesi ühte vana kolumni, sellisel majanduspoliitilisel teemal, mis meile kõige lähemal, nimelt konkurents Euroopa kõrghariduses.

Nevertheless, European presence in the top economics journals has not yet expanded noticeably. The key obstacle to progress is the inadequate competition in European academic life.
…
Europe has no economics departments in the international top 10, perhaps even top 15, but it does have two business schools (London Business School and Insead) that compete with the best in the US. The reason is simple: the business schools are essentially in the private sector and independent of the state systems. They do not have the wealth of their American counterparts, but they do pay market-determined salaries, and they know they must compete in order to survive. Their recruitment is completely international, in coverage and in standards, both for faculty and for students. Richard Portes © voxEU.org