Tag Archive for 'kindlustus'

Kindlustus 101: riskipreemia ja moraalirisk

Tõnu Toompark küsib miks keegi ei kindlusta oma elukohta nullprotsendilise omavastutusega ja mis konks selle asjaga on? Tarbija24.ee kirjutas mõni aeg tagasi, et kindlustuse olemus jääb üldse Eesti inimesele hämaraks. Raske on aru saada, miks maksad ja maksad ja vastu nagu midagi ei saakski. Kui aga ükskord juhtub midagi halba, siis tüütavad nad igasuguste paberitega ja lõpuks tuleb osa kahjusummast ikka ise kinni maksta.

Üritame siin lihtsa näite varal selgitada, miks on vaja kindlustust ja miks omavastutust. Konkreetsuse huvides lisame illustratsiooniks ka väikese arvulise näite, mida võib võtta kui lihtsat ülesannet mikroökonoomikast. Kui aga arvutused ei meeldi, võib need ka vabalt vahele jätta, sest nähtused millest räägime peaksid olema igaühele tuttavad ja arusaadavad.

Oletame, et Sinu kogu vara väärtus on 100 tuhat krooni. Oletame, et on 10% tõenäosus, et eluase põleb lähima kolmekümne aasta jooksul maani maha ja Sulle jäävad alles ainult kaasasolevad asjad 1 tuhande krooni väärtuses. Ülejäänud üheksal juhul kümnest ei juhtu midagi. Inimestele üldiselt ei meeldi risk. Seda on lihtne modelleerida näiteks eeldusega, et kasulikkusfunktsioon on kumer, võtame selleks näiteks log(w) ehk kümnendlogaritmi varast. Siis on kasulikkus suure tõenäosusega log(100)=2 aga õnnetuse korral log(1)=0 ehk kokkuvõttes on oodatav kasulikkus 1.8.

Oletame nüüd, et kindlustusfirma pakub võimalust oma vara täielikult ilma omavastutuseta kindlustada. Sina maksad hinna p ja kindlustusfirma garanteerib, et ükskõik mis ka ei juhtuks, Sinu rikkus on 100-p. Eeldades, et kindlustusfirmade vahel on tugev konkurents on hind p võrdne keskmise väljamaksega ehk 10% 99st tuhandest (kogu kaotus õnnetuse korral), mis teeb 9900 krooni. Selle summa juures on Sinu kasulikkus log(100-9.9) ehk umbes 1.95, mis on palju rohkem kui ilma kindlustuseta. Muuseas, kindlustus tasuks võtta isegi siis kui konkurents pole hinda nii alla viinud, sest maksimaalne hind mida tasub maksta on 36900 krooni.

Kui me ostame kindlustust, mille eest me siis maksame? Nagu Tõnu Toompark tabavalt ütleb — me ostame kindlustunnet. Võtame ühe analoogse näite riskist: kas keegi tahaks minna kasiionosse ja panna kõik oma vara loteriise, mis peaaegu alati annab 600 krooni võitu, aga väikese kaotab osaleja kogu oma vara? Enamik inimesi pole sellise variandiga nõus. Reaalne maailm on ebakindel ja meie elu täis just selliseid riske. Kindlustus võimaldab meil garanteerida, et selle ülimalt väikese tõenäosuse realiseerumisel ei kaota me kõike.

Toodud näites on nii kindlustusfirmale kui ka inimesele nullomavastutus kõige parem variant. Selleks, et aru saada omavastutuse vajadusest tuleb teada moraaliriski mõistet. Isegi kui inimene õnnetusi ise tahtlikult ei põhjusta on alati võimalik olla rohkem või vähem hoolikas. Kodust välja minnes saab kontrollida, kas triikraud jäi seina või mitte. Saab installeerida suitsuandurid või mitte. Saab elektrisüsteemi vahetada välja praegu või viie aasta pärast. Moraalirisk tähendab seda, et täieliku kindlustuse korral kaob inimesel ära motiiv olla hoolikas. Kui hoolimata pingutusest on garanteeritud samasugune heaolu, siis ei tasu eriti pingutada. Piisavalt suur omavastutus toob selle pingutamise motiivi tagasi.

Oletame nüüd oma arvulises näites, et lisaks eelnevale on inimesel valida, kas ta on hoolikas või mitte. Hoolikas olemine nõuab üsna väikest lisapingutust, mis tähendab väikest kasulikkuse vähenemist. Ütleme näiteks 0.005 ühiku võrra. Hooletu olles on õnnetuse tõenäosus suurem, oletame äärmuslikult, et õnnetuse tõenäosus suureneb 50%-le protsendile. Arvutuste läbitegemise jätame huvilistele koduseks ülesandeks, tulemused on sellised:

  • Ilma kindlustuseta on kasulik olla hoolikas. (1.795 > 1)
  • Täieliku kindlustuse korral on optimaalne olla hooletu. (log(100-p)-0.005 < log(100-p))
  • Isegi väike omavastutus 2600 krooni ja kindlustuse hind 9640 krooni garanteerivad selle, et inimene on hoolikas ja see on oluliselt parem kui eelnevad variandid.

Lõpetuseks juhiks tähelepanu sellele, et alati on osa “hoolikusest” täiesti jälgitav ja isegi lepingutes kajastatav. Kindlustusfirma saab vabalt nõuda suitsuandurit ja keelduda väljamaksest, kui inimene oli õnnetuses ise süüdi. Sellises olukorras on omavastutusest veelgi parem nõuda nende jälgitavate asjade täitmist. See võimaldab omavastutust madalamal hoida ja seetõttu kaotada ära rohkem riske, mis on kasulik mõlemale osapoolele. Nii et ei tasu olla üllatunud, kui kindlustusfirma nõuab kahjude dokumenteerimist. Tuleb lihtsalt ise hoolikas olla.

Pilt: liiklusõnnetus

Terviseökonoomika ja selle aasta noorte majandusteadlaste tööturg

Selle aasta noorte majandusteadlaste tööturg on enam-vähem läbi saanud. Oli suhteliselt halb aasta ja turg oli väga aeglane. See tähendab, et kui tavaliselt teeb iga ülikool hulga tööpakkumisi ühe korraga, oodates et suur osa kandidaate lükkab nende pakkumise tagasi, aga arvestades võimalusega, et kõik kandidaadid pakkumise vastu võtavad. Siis sel aastal on paljudel ülikoolidel eelarved rangelt piiratud ja nad saavad tõesti fikseeritud arvu noori professoreid tööle võtta. Mistõttu paljud tegid pakkumisi ühe kaupa — alles siis kui eelmine kandidaat oli pakkumise tagasi lükanud, said nad selle uuele inimesele esitada. Nii võttis see protsess väga kaua aega.

Aga kokkuvõtteid tehes saab öelda, et Northwesterni kaks parimat lõpetajat said töökohad Berkeley’s ja Pennsylvania ülikoolis. Et me nende doktorantide uurimistööst, keda NU kaalus tööle võtta oleme siin kirjutanud, siis räägime ka oma lõpetajatest.

Ben Handel on terviseökonoomik, kes võttis vastu pakkumise Berkeley’st. Oma tööturupaberis ta hindab ümberlülitumiskulude suurust tervisekindlustuses negatiivse selektsiooni tingimustes. Üldjuhul on empiiriliste uurimuste headuse algtingimuseks uus ja suurepärane andmehulk, mis võimaldab vastata seni vastamata küsimusele. Tema kasutada olev andmehulk on üsna imeline. Nimelt, nagu teada kasutab suur osa USA tööealistest inimestest oma tööandja poolt pakutavat tervisekindlustust. Benil on kasutada paneelandmed, mis sisaldavad üle aastate nii inimeste detailset meditsiiniteenuste tarbimist kui ka nende valikuid tööandja poolt pakutavate tervisekindlustusplaanide osas. Need andmed pärinevad ühest “anonüümsest” ligi 10000 töötajaga ettevõttest.

See uurimus üritab vastata küsimusele, mis mõju heaolule avaldavad ümberlülitumiskulud ja negatiivne valik (adverse selection). Ümberlülitamiskulud kirjeldavad olukorda, kus tarbija teeb rumalaid otsuseid. Nimelt, kui inimese jaoks otsustusprotsess on pingutav, siis ta kipub valima default valiku, isegi siis kui see ei ole tema jaoks kasulik. Et takistada inimesi tegemast endale kahjulikke valikuid tunduks mõistlik jagada inimestele informatsiooni — lihtsasti kättesaadav info valikute kohta muudab ümberlülitumiskulud madalaks. Aga Ben leiab, et negatiivse selektsiooni tingimustes ei pruugi ümberlülitumiskulude vähendamine heaolu suurendada. Nimelt, varasem kirjandus on ümberlülitumiskulude vähendamise mõju vaadanud vaid osalise tasakaalu mudelis, kus kindlustusplaanide hind ei muutu, kui erineva riskiga (ehk siis kuluga) tarbijad liiguvad plaanide vahel. Ben aga vaatab üldise tasakaalu mudelit, kus plaani hind kajastab tarbijate riski.

Tulles tagasi andmehulga juurde. Sel andmehulgal on unikaalsed omadused, mis võimaldavadki Benil vastata seni uurimata küsimusele. Nimelt, vaatlusaluse perioodi keskel muutis see ettevõte oluliselt oma pakutavaid tervisekindlustusplaane. See tähendab, et selle muutuse hetkel olid kõik töötajad sunnitud valima uute plaanide vahel, samas kui teistel aastatel oli töötajatel võimalus otsustada oma eelmise aasta valiku kasuks. Seega ta näeb inimeste valikuid nii ümberlülitumiskulude kui ka -kuludeta.

Juba tema esialgne andmeanalüüs näitab, et ümberlülitumiskulud on suured. Nimelt, ta võrdleb uusi töötajaid (kellel ümberlülitumiskulud puuduvad) sarnaste karakteristikutega olemasolevate töötajatega ja leiab, et nende valikud erinevad oluliselt. Lisaks sellele, üks pakutavatest plaanidest muutub vaatlusaluse perioodi jooksul domineerituks teiste poolt (plaanid pakkusid sama tervishoiuteenust ja erinesid ainult hinna ja omavastutuse poolest, aga sellisel viisil, et üks plaan oli mistahes tervishoiuteenuse tarbimise korral alati kallim kui teised). Tuleb välja, et enamik inimesi ei vali uut plaani, isegi siis kui nende plaan muutub domineerituks teiste poolt. Esialgne andmeanalüüs näitab ka negatiivse valiku olemasolu. Keskendudes inimestele, kel enne uute plaanide tulekut oli ühesugune plaan, siis ta leiab, et inimesed kelle tervisekulutused olid suuremad, valivad hiljem suuremat katet pakkuva plaani.

Et suuta kvantifitseerida ümberlülitumiskulude vähendamise mõju heaolule, hindab Ben struktuurse mudeli. Hinnangud näitavad, et mudelis ümberlülitumiskulude vähenemisel suureneb oluliselt negatiivne valik, mille tulemusena kogu heaolu väheneb.

Lume koristus katuselt ja tervisekindlustus

Kui inimene murrab jalaluu langevarjuhüppel, siis Eestis on ravi selle inimese jaoks suures osas tasuta. Täpsemalt öeldes, teised inimesed maksavad tema riski võtmise kinni. Siinpool lompi on aga paljudel inimestel tervisekindlustus, mis nii suuri riske nagu langevarjuhüpped ei kata.

Eestis on praegu päevakorral teine riskide võtmise küsimus. Nimelt lumi katusel. Ajalehed kirjutavad kuidas katused vajuvad lume raskuse all sisse ja soovitatakse ronida katusele ja lumi alla lükata. Samuti kirjutab Postimees kuidas Helsinkis inimesed katustelt lund rookimise käigus haiglasse sattuvad.

See situatsioon peegeldab ebasümmeetrilisust kindlustuses. Maja ei ole paljudel inimestel lumest tingitud katuse sissekukkumise vastu kindlustatud. Samas kui inimese tervis on katuselt kukkumisest tingitud vigastuste vastu kindlustatud.

Nii on igal inimesel endal igati mõistlik tegeleda ekstreemspordiga ja ronida katusele lund alla lükkama. Samas kui ühiskonna seisukohalt peaks kaaluma, kumb on odavam kas katuste sissekukkumisest tingitud kahju inimeste varale või inimeste katustelt allakukkumisest tingitud tervishoiu kulud.

Cold Windy City

Noored töö-ökonoomikud

Nagu öeldud, olid selle nädala värbamisseminarid töö-ökonoomika teemalised. Teisipäeval tegi ettekande MIT doktorant Matthew Notowidigdo, kelle teadustöö on töö-, tervise- ja avaliku sektori ökonoomika teemaline. Tema tööturupaber “The Incidence of Local Labor Demand Shocks” (pdf) üritas leida uut selgitust küsimusele, miks lokaalse tööjõunõudluse vähenemise tulemusel kõrge kvalifikatsiooniga töötajad kolivad mujale, aga madala kvalifikatsiooniga töötajad jäävad paigale hoolimata madalamatest palkadest ja väiksemast võimalusest tööd leida. Tavaliselt on seda põhjendatud kolimiskuludega ja täpsemalt, et madala kvalifikatsiooniga inimeste jaoks on mujale kolimine suhteliselt kallim. Tema hüpoteesi kohaselt on aga põhjus hoopis see, et negatiivne tööjõunõudluse shokk vähendab rendikulusid ja suurendab sissetulekut sotsiaaltoetustest, mis mõlemad mõjutavad suhteliselt rohkem madala kvalifikatsiooniga inimesi. Selle hüpoteesi testimise kohta võib paberist endast lugeda.

Kolmapäeval rääkis MIT doktorant Cynthia Kennan (valdkonnad: arengu-, lepingu- ja töö-ökonoomika) oma tööturupaberist “Distinguishing Barriers to Insurance in Thai Villages” (pdf). Ta testis Tai andmete põhjal erinevaid teooriaid selgitamaks, miks ei ole täielikku kindlustust. Väidetavalt on Tai külades levinud mitteformaalne kindlustus sissetulekushokkide vastu (st külaelanikud pakuvad üksteisele kindlustust), aga samas see kindlustus ei ole täielik. Teoreetilised mudelid põhjendavad mittetäielikku kindlustust mitmel viisil. Paber keskendus kolmele erinevale mudelile, kus põhjuseks on vastavalt: moraalirisk, mittejälgitav sissetulek ja piiratud kohustused (commitment). Tuletades testid eristamaks neid mudeleid, leidis ta, et need andmed on kooskõlas mittejälgitava sissetuleku mudeliga.