Kaks teemat seoses toitumisharjumustega on USA meediast viimasel ajal läbi käinud. Esiteks kuulus Briti kokk Jamie Oliver üritab ameeriklasi tervislikumalt toituma panna. Tema esinemist TED konverentsil võib näha siin. Tal on nüüd USAs oma saatesari, mis on sisuliselt tõsieluseriaal, mida filmitakse ühes eriti ülekaalulises USA linnakeses. Parimate palade hulgas on olnud näiteks:
-
Lõik kus ta näitab kuidas lapsed ei tea üldse kuidas köögiviljad välja näevad — ei tee vahet kartulil ja tomatil jne.
-
Ta reklaamis läbiproovitud ja väidetavalt alati töötavat võtet kuidas ajada lastel söögiisu ära näidates neile ebameeldivat kanapalakeste valmistamisprotsessi. Tuli välja, et see võte selle USA linnakese laste peal ei töötanud.
Teine päevakorral olnud teema on muidugi tervishoiureform. Nimelt vastuvõetud tervishoiureform sisaldab muuhulgas nõuet, et ketirestoranid peavad toidu hinna kõrval näitama kalorisisalduse. Praegu kehtib see nõue vaid üksikutes osariikides, aga hakkab kehtima kõikjal. Muidugi on küsitav, kas selle informatsiooni jagamine tõesti suudab mõjutada inimeste käitumist. (Ühest artiklist, mis seda uuris Starbucksi näitel oleme me kirjutanud siin ja siin.)
Me ise oleme selle info mõju paaril korral päris värvikalt kogenud. Näiteks täna läksime Panera Leiva nimelisse toidukohta, kus me regulaarselt käime salateid, suppe ja võileibu söömas. Hoolimata sellest, et siin Illinoisis ei ole kalorite suurelt näitamine veel kohustuslik, olid kalorite numbrid tekkinud seina peal olevasse menüüsse. Tulemus oli see, et pooled meist otsustasid oma tavalise tellimuse asemel salati kasuks ja me jäime endale kindlaks loobudes küpsisest-koogist, mida üritati järjekindlalt meie tellimusele lisada.
Teine sarnane kogemus oli hiljuti San Franciscos, kus me sattusime ketirestorani IHOP (nimi on lühend Rahvusvahelisest Pannkoogimajast). See koht on populaarne eelkõige hommikusöögikohana — pannkoogid, krepid, vahvlid, omletid jms. Nagu nad ise kuulutavad, nad serveerivad üle 700 miljoni pannkoogi aastas. Siin Evanstonis seda ei ole, nii et kui San Franciscos asus ta meie hotelli vastas, otsustasime kasutada juhust ja läksime sinna. Menüüle peale vaadates tundus kõik väga isuäratav, kuni me panime tähele toitude hindade kõrval olevaid kaloreid. Me ei oodanudki, et pannkook on kalorivaene hommikusöök, aga need numbrid olid lausa absurdsed — enamik asju oli umbes 1000 kalorit. Igatahes järgmistel päevadel me käitusime kooskõlas ülalviidatud uurimuse tulemustega ja hankisime ligi 3 korda vähem kaloreid sisaldava hommikusöögi Starbucksist. (Uurimus leidis, et kalorite kohustusliku näitamise tulemusena Starbucksi kasum kasvas kohtades, kus Dunkin Donuts asus lähedal, vt pdf.)
People are getting fat.
Niisuguse tähelepanekuga algab Chicago Ülikooli teadlaste Marianne Bertrandi ja Diane Schanzenbachi viimases AERis ilmunud artikkel Time Use and Food Consumption (vanem pdf). Nad alustavad tähelepanekuga, et ameeriklased kulutavad söömisele aina vähem aega (ja oluliselt vähem kui eurooplased), aga keskmine kaal suureneb.
Keskmine ameeriklane kulutab põhitegevusena söömisele ja joomisele päevas kokku 67 minutit, aga peaaegu sama palju aega kulutatakse päevas söömisele ja joomisele kõrvaltegevusena. Uurimaks selle nähtuse mõjusid viisid nad läbi ligi 1000 telefoniintervjuud. Nende uuringust selgus, et ainult 46% kaloritest omandatakse söömisel põhitegevusena, ülejäänu tuleb muude tegevuste kõrvalt süües või juues. Ootuspäraselt oli neist muudest tegevustest esikohal televiisorivaatamine, mille kõrvale umbes pooltel kordadel midagi süüakse või juuakse ja kui juba süüakse, siis omandatakse sellega keskmiselt ligi neljandik päevasest kaloritarbimisest. Teised tegevused, mille kõrvalt suhteliselt palju kaloreid omandatakse: kodused tööd, liiklemine, töötamine, sotsiaalne suhtlemine. Nad uurivad natuke ka seoseid aja, kehakaalu, kalorite hulga ja muude suuruste vahel ja järeldavad järgmist:
While this is a very coarse preliminary test that needs to be refined and extended to other time use categories, the patterns we observe are strongly consistent with the idea that secondary eating might be more “mindless” (or at least less related to how hungry or full one should feel because of prior eating) than primary eating.
Sellega seotud teemal oli Northwesternis hiljuti üks ettekanne, kus Alan Sorensen Stanfordist rääkis paberist “The Impact of Nutrition Disclosure Laws on Consumer Purchases” (kaasautorid Bryan Bollinger, Phillip Leslie). Seda paberit pole veel veebist saada, sest enne peavad nad tulemuste jagamiseks nõusoleku saama. Uurimus tugineb faktil, et New Yorkis ja veel mõnes osariigis tehti eelmisel aastal kohustuslikuks toidus sisalduvate kalorite näitamine kõrvuti hinnaga. Selle informatsiooni avaldamine voldikutes ja kodulehel oli ka varem kohustuslik, aga nüüd on inimesed ostu sooritamise hetkel sunnitud nägema kui ebatervislik on nende tellitav kohvijook, praad või küpsis. Mõned tähelepanekud ettekandest
- Kohvijookide tarbimist kaloriinformatsioon eriti ei mõjuta. Kui ikka inimene on otsustanud osta suure mokka-latte karamelli ja šokolaadisiirupiga, siis ta selle ostab.
- Küll aga mõjutab kaloriinformatsioon kohvijookide kõrvale tellitavat. Nähes, et kohvi juurde võetav küpsis sisaldab kolmandiku päevasest kalorivajadusest, siis otsustavad mõned seda mitte võtta.
- Siiski on inimestel on hämmastav oskus sellist informatsiooni ignoreerida. Kui küsida inimestelt, kui palju nende toit kaloreid sisaldab, siis saab väga suures variatsioonis vastuseid isegi juhul kui nad on seda infot paar minutit tagasi näinud.
McDonaldsit on tihti peetud maailma süveneva ülekaalulisuse üheks põhjuseks. Seda on kajastatud meedias, filmides ja muidugi uuritud ka teadusartiklites. USAs on aastate jooksul suurenenud nii inimeste keskmine kehakaal kui ka väljaspool kodu söömise osakaal. Kas siis restoranid panevad inimesi rohkem ja ebatervislikumalt sööma? Tõepoolest enamikus kiirtoidurestoranides pakutav toit on ebatervislik. USA andmetel on leitud, et ka mida rohkem söövad inimesed tavalistes restoranides, seda rohkem kaloreid nad tarbivad. Sellest järelduste tegemisel tasub aga ettevaatlik olla, sest iga korrelatsioon ei ole veel põhjuslik seos.
Michael Anderson (Berkeley) ja David Matsa (Northwestern) kirjutasid hiljuti artikli pealkirjaga Are Restaurants Really Supersizing America?, mis uuris just neid küsimusi. Nad järeldasid, et restoranid ei suurenda keskmist kehakaalu. Olgugi, et inimesed söövad restoranides suuremaid portsioneid kui nad kodus sööksid, kaovad need erinevused kui võtta arvesse päeva jooksul kokku tarbitud toidu hulk. Nende soovitus: restoranide rajamise takistamine ei ole mõistlik tervishoiupoliitika vahend, see vaid vähendab inimeste heaolu ilma nende tervist parandamata.
Selline uuring vajab natuke selgitamist, sest seda on väga lihtne valesti tõlgendada. Seose identifitseerimiseks kasutasid nad loomulikku eksperimenti. Nad vaatasid USA maapiirkondi, mida läbis osariikidevaheline kiirtee. Sisuliselt võrreldi kiirtee ääres ja kiirteest kaugemal elavaid muus mõttes sarnaseid inimesi.
Mõned märkused selle kohta, kuidas seda uuringutulemust ei saa tõlgendada.
- Päris kindlasti ei näidanud nad, et kiirtoit ei tee paksuks. Nende tulemus ütleb lihtsalt, et sarnased inimesed toitusid võrdselt ebatervislikult ükskõik, kas nad tegid seda kodus või väljas.
- Nad ei uurinud, miks inimesed on hakanud liiga palju sööma. Võib-olla on põhjuseks kiirtoidukettide reklaamid, mis tekitavad isu ebatervisliku toidu järele nii kodus kui ka väljas. Aga võib-olla hoopis Lendav Spagettikoletis.
RSS
Viimased kommentaarid