Tag Archive for 'käitumisökonoomika'

Käitumisökonoomika üledoos võib olla ohtlik

Published on July 28, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , , , , , , , , .

Oleme siin palju kirjutanud käitumisökonoomika võidukäigust. See ei tähenda aga sugugi, et käitumisökonoomika peaks mingiski tähenduses asendama klassikalist majandusteadust või et see peaks ümber kujundama majanduspoliitikat või ettevõtluse. Kui keegi vastupidist väidab, siis on tavaliselt tegemist kunstilise liialduse või vähese informeeritusega.

Hiljuti avaldasid käitumisökonoomikud George Loewenstein (CMU) ja Peter Ubel (Duke) arvamust, et käitumisökonoomika on saanud väga populaarseks ja seda on rakendatud, aga et nende hinnangul on sellega mindud liiale.

But the field has its limits. As policymakers use it to devise programs, it’s becoming clear that behavioral economics is being asked to solve problems it wasn’t meant to address. Indeed, it seems in some cases that behavioral economics is being used as a political expedient, allowing policymakers to avoid painful but more effective solutions rooted in traditional economics.

Nad toovad näite energiatarbimise vähendamise meetmest Suurbritannias: elektriarvele pannakse lisaks kulutatud energiale kirja (100 kWh) ka see kui palju nende naabrid keskmiselt ja minimaalselt elektrit kulutasid. Meetme idee on lihtne ja geniaalne: ühe keskmise inimese jaoks ei oma number 100 kWh mingit erilist tähendust, meil pole aimugi, kas see number on suur või väike, rääkimata siis selle mõjust loodusele. Naabrite numbri lisamine annab meie numbrile tähenduse. Selle taustaks tasub vaadata Suurbritannia peaministri David Cameroni ettekannet TED konverentsilt.

Loewenstein ja Ubel ei kritiseeri seda meedet, meede iseenesest on väga hea. Nad juhivad hoopis tähelepanu asjaolule, et efekt energiatarbimisele on siiski üsna piiratud — suurusjärgus 1–3%. Isegi rakendades kogu käitumisökonoomika arsenali oleks selle mõju majade suurusele ja inimeste käitumisele üldiselt väike. Kui tahta meetmeid, mis paneksid inimesi rohkem energiat säästma tuleb ikkagi pöörduda klassikalise majandusteooria poole, mis soovitaks ebasoovitava käitumise suhtelist hinda tõsta, näiteks maksustamise abil. Käitumisökonoomika aitab seda meedet täiustada ja vastata küsimusele kuidas seda kõige paremini teha — mida trükkida arvele; kas maksustada ebasoovitavat käitumist või subsideerida soovitavat jne. Nii on need kaks lähenemist mitte teineteist asendavad, vaid täiendavad.

Peter Klein on käitumisökonoomikute suhtes eriti kriitiline. Ta toob näiteks ühe tuntuma käitumisökonoomiku Dan Ariely kolumni HBRis. Ariely kirjutab, et kui töötasu on funktsioon puhtalt aktsiahinnast, siis puhtalt aktsiahinna maksimeerimisega ettevõtte juhid tegelevadki ja soovitab mõõta ka muid olulisi kriteeriumeid, nagu loodusreostus, kaubamärgi väärtus, tarbijate rahulolu jms.

Kleinil on sellele kolm kommentaari. Esiteks on see ilmselge ja majandusteaduses ammu teada (nt Kerr 1975). Teiseks on Ariely pakutud lahend lepinguteoorias ammu tuntud (Holmstrom 1979 jpt). Kolmandaks on soovitus kasutada paljusid erinevaid kriteeriumeid ebapraktiline — see tähendab, et neid kriteeriumeid tuleb mõõta ja lõpuks ühele skaalale teisendada. Millise kriteeriumi alusel panna kokku tarbijate rahulolu, mõjud keskkonnale, firma reputatsioon jms? Senini üks parimaid kõike seda agregeerivaid suurusi on ettevõtte aktsiahind. Loomulikult on sellel omad puudused, aga vaevalt, et ettevõtte juhid või omanikud subjektiivselt suudaksid välja tulla mõõdikuga, millel puudusi poleks, sest ka need koosnevad inimestest, kes on ebatäiuslikud.

Need näited on muidugi rohkem karikatuurivormis esitatud, aga päris emotsionaalseid diskussioone võib leida ka teaduskirjandusest. Paar viidet:

Tulevane nobelist Ernst Fehr

Published on June 20, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , , .

New Scientist kirjutas portreeloo Ernst Fehrist, keda on pakutud tõenäoliseks Nobeli preemia võitjaks. Artiklist saab muuhulgas teada, et ta on olnud Austria meister maadluses ja oma teadusvaldkonna leidis ta tänu ebaõnnestumistele. Fehr on tänapäeval väga erandlik tippteadlane selles osas, et ta läbi ja lõhki eurooplane: sündis ja kogu oma hariduse sai ta Austriast ja oma senise akadeemilise karjääri on hoolimata paljudest muudest pakkumistest veetnud peamiselt Austrias ja Šveitsis.

Kakskümmend aastat tagasi oli Fehril väga lihtne ja väga eurooplaslik nägemus, et “õiglus” mängib inimkäitumises palju tähtsamat rolli kui majandusteooria seda kujutab. Tema arvates võib see selgitada väga paljusid reaalse elu külgi, näiteks seda miks firmad maksavad töötajatele minimaalsest võimalikust rohkem palka. Kui meile pakutav töötasu või leping on oluliselt kehvem kui kellelgi teisel, oleme me nördinud. Osutus, et sellist artiklit oli praktiliselt võimatu teadusajakirjas avaldada, selline eeldus tundus selle hetke teadmiste kohaselt liiga suvaline.

“Most economists would be deeply unhappy if paid less than what they consider to be fair, so I thought I had a convincing answer,” Fehr says. “But I found out that in theoretical economics, fairness just doesn’t count.”

Kui tundub veider, et majandusteadlased olid nii põikpäised, siis võib mõelda ühele käimasolevale reaalsele eksperimendile Eests. Nimelt on Äripäeval kampaania kus igaüks saab ise valida hinna, mille ta on Äripäeva proovitellimuse eest nõus maksma. Eksperimendi tulemused pole veel teada, aga midagi saab välja lugeda küsitlusest, mille Altex ja Äripäev korraldasid nad mõni aeg varem. Küsitluse tulemuste kohaselt on paljud inimesed nõus maksma minimaalsest rohkem, mis on vastuolus nii küünilise ratsionaalse mõtlemise kui ka standardmudelitega majandusteoorias. Ilmselgelt mõjutab inimeste maksevalmidust ka miski muu kui puhtalt soov saada võimalikult palju võimalikult vähese eest, on selleks siis soov õigluse, võrdsuse, sotsiaalse staatuse või millegi muu järele.

Nii otsustas Fehr oma ideed teaduses põhjendada ja hakkas tegema eksperimente, mis näitasid, et inimesed lähtuvad oma käitumises tõepoolest üllatavalt palju õigluse ja võrdsuse kaalutlustest, isegi siis kui neil selleks mingit ratsionaalset põhjust ei ole. Nüüdseks on käitumisökonoomika ja eksperimentaalökonoomika majandusteaduses tunnustatud valdkonnad ja nagu öeldud, üheks teerajajaks selles suunas peetakse just Fehri.

Meie puutusime Fehriga kokku umbes kuu aega tagasi, ta oli külas Northwesternis ja pidas siin mõned loengud. Tema praegusteks uurimisvaldkondadeks on sotsiaalne mõju eelistustele ja autoriteet. Neist esimese kohta rääkis ta huvitavast erinevusest sotsiaalteaduste sees. Ta üritas sotsiloogiast leida, mida nad kirjutavad ühiskonna mõjust eelistustele ja leidis, et sellest praktiliselt ei kirjutatagi. Väide, et ühiskond mõjutab eelistusi, pidavat olema sotsioloogia üks põhialuseid. Sotsioloogid peavad seda lihtsalt iseenesestmõistetavaks ja eeldavad et see väide kehtib, ilma seda testimata. Klassikaline majandusteooria aga eeldab vastupidist. Nimelt, et eelistused on fikseeritud ja ühiskond mõjutab ainult tegevusi ja mitte eelistusi. Fehr otsustas seda väidet testida. Ta tegi kavala eksperimendi eBay müüjatega, mis näitas, et inimeste eelistused õigluse osas on üsna tugevalt mõjutatavad suhtlusgruppide kaudu. Kaitstes siin natuke klassikalist majandusteooriat tuleks siinkohal mainida, et õiglus on oma olemuselt sotsiaalne toode, nii et vaevalt ükski klassik oleks sellise mõju puudumist kategooriliselt eitanud, lihtsalt niisugust küsimust ei peetud vanemal ajal piisavalt oluliseks.

Lõpetuseks tooks ühe arutelu Fehri loengu sissejuhatusest. Üks peamine vastuargument tema uurimustööle on see, et kui võimalik, ei peaks iga uut nähtust ja käitumist selgitama läbi eelistuste. Et see majandusteadusest väljaspoololijatele ilmselt palju ei ütle, toome ühe näite. Oletame, et (Tartu) Raekoja purskkaevus suplevad tudengid ja on vaja otsustada, mis nendega ette võtta. Selleks oleks vaja teada, miks nad seal suplevad. Üks võimalik selgitus on see, et neile lihtsalt meeldib seal supelda. Sel juhul tuleks purskkaevu juurde panna turvamees ja teha kokkuvõttes suplemine ebamugavaks. Võib-olla on tegemist hoopis kihlveoga, mis tähendaks et suplejaid peab lisaks ka trahvima. Aga võib-olla on tegemist hoopis protestiga, mis tähendaks, et karistamine on just see, mida need suplejad ootavad. See on muidugi naiivne näide, aga on palju reaalseid olukordi, kus on väga oluline vahe, kas inimesed käituvad nagu nad käituvad sellepärast, et neile meeldib nii (see on siis selgitus läbi eelistuste) või sellepärast, et mingid välised tegurid muudavad selle käitumise optimaalseks.

Fehr ütles, et on kaks peamist argumenti mitte selgitada käitumist läbi eelistuste. Esiteks, et see on “liiga lihtne”, st pole vaja kavalat mudelit ega mingit matemaatikat. Kui inimestele meeldib käituda nagu nad käituvad, siis see ongi ratsionaalne ja ühtlasi ka ühiskondlik tasakaal. Fehri hinnangul pole see hea vastuargument, sest teadlaste eesmärk on eelkõige maailma selgitamine ja mitte oma tarkuse demonstreerimine. Teiseks saab läbi eelistuste selgitada igasugust käitumist, mis muudab peaaegu võimatuks laiemate järelduste tegemise ja prognoosimise. Kui inimesel võivad olla igal ajahetkel kuitahes veidrad eelistused, siis ei tea me midagi selle kohta, mida ta järgmisel hetkel teeb. Ja see muudab vastava selle mudeli kasutuks, sõltumata sellest kas see on tegelikult õige või vale. Aga nagu Fehr ütles, sama kriitika kehtib tänapäevase majandusteooria kohta üldisemalt — enam-vähem igasugust nähtust on võimalik selgitada piisavalt keerulise mänguteoreetilise mudeliga. See argument on viinud revolutsioonini struktuuriökonoomikas, kus kaheksakümnendatel arendati (liiga!?) palju teooriat edasi ja nüüd on hea artikli puhul praktiliselt kohustuslikuks komponendiks ka empiiriline analüüs. Seetõttu pole ime, et hea käitumisökonoomikaga kaasneb paratamatult ka empiiriline pool (nt eksperimendid). Huvitav, kas sama saatus ootab ka mikroökonoomikat ja mänguteooriat laiemalt?

Kaks seika teadustöö ja psühholoogiaga seoses

Published on May 10, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , , .

Jüri Allik kirjutab Novaatoris artikli teadustöö avaldamisprotsessist. Kuna keskmine Eesti teadlane eriti palju ei suuda oma tööd avaldada, siis on huvitav kuulda kuidas üksikud tipud sellega siiski hakkama saavad.

Teiseks, majandusteaduses senimaani Eesti majandusteadlaste teadustööle ei viidata. Nii oli üllatus suur nähes käitumisökonoomika kursuses käsitletud artiklis viidet Eestist pärit inimesele. Tegemist oli Kanadas elava tunnustatud psühholoogiaprofessori Endel Tulvinguga.

Käitumisökonoomika, olevikueelistajad, kiirlaenud ja pudel head veini

Published on April 8, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , .

Nagu me aasta tagasi kirjutasime — käitumisökonoomika on moes. Seda nii akadeemias kui ka väljaspool professionaalset majandusteadust, kus viimase aja trendid reaalses majanduses on seda huvi ainult suurendanud. Käitumisökonoomikal on lisaks üks huvitav omadus. See on lihtne. Eksperimente ja neist järeldatud lihtsaid mudeleid on võimalik ka ilma matemaatikata lihtsalt ja lühidalt kirjeldada. See ei tee tulemusi vähem ega rohkem tõeseks, küll aga muudab valdkonna populaarteadusliku kirjanduse ja blogimise seisukohalt atraktiivseks. Selles postituses kirjutame natuke uurimustest, mis on seotud ajaliste eelistuste uurimisega, konkreetsemalt olevikueelistuste (present bias) ja dünaamilise ebajärjekindlusega.

Me peame tegema iga päev otsuseid ja iga otsus mõjutab nii meie olevikku kui ka tulevikku. Majandusteadlastel on kombeks seda modelleerida nn “hüperboolse diskonteerimise” mudeliga, kus sihifunktsiooniks on kaalutud summa kõigi tulevaste perioodide kasulikkustest ja kaaludeks tänasele, homsele, ülehomsele jne on vastavalt 1, \delta, \delta^2 jne. See on kõige lihtsam võimalik eeldus, millel on omadus, et tänane heaolu on mulle tähtsam kui homne ja homne tähtsam kui ülehomne. Lisaks on sellel mõned väga head omadused, millest ilmselt kõige olulisem on dünaamiline järjekindlus — sellise heaolufunktsiooni maksimeerija ei taha ilma uue informatsiooni saabumiseta kunagi oma varasemaid otsuseid muuta. Loomulikult ei arva majandusteadlased, et see ongi üks ja alati õige probleemipüstitus, mida inimesed reaaluses lahendavad. See on lihtsalt sobiv matemaatiline mudel, mis paljudel juhtudel kirjeldab üsna täpselt seda, mida inimesed otsustavad. Taustaks võib vaadata näiteks Samuelson (1937) artiklit, kus ta arutleb klassikaks saanud ülesandepüstituse põhjuste ja piiratuse üle.

Käitumisökonoomikud on viimase 10 aasta jooksul leidnud hulga veenvaid juhtumeid, kus selline püstitus ei kehti. Nt DellaVigna and Malmendier (2006) kuulus artikkel “Paying Not to Go to the Gym” uurisid spordiklubis käivaid inimesi. Sportiklubi kuumaks oli rohkem kui $70, ühe korra pilet $10 ja kuumaksu maksjad käisid spordiklubis keskmiselt 4.3 korda. See tähendab, et nad maksid süstemaatiliselt rohkem kui nad oleksid pidanud. Standardne ajaeelistuste mudel seda selgitada ei suuda — dünaamiliselt järjekindel inimene otsustaks kas rohkem sportima hakata või valiks soodsama maksmisviisi. Nende selgitus on see, et inimesed ülehindavad oma tulevast enesekontrolli.

Kõige lihtsam mudel sellise käitumise lisamiseks mudelisse on nn (beeta-delta) eelistuste mudel, mis on eelnevaga väga sarnane, ainult selle vahega, et kaalud on 1, \beta \delta, \beta \delta^2, \beta \delta^3 jne. Kui \beta=1, siis on inimene dünaamiliselt järjekindel. Kui aga ühest väiksem, siis eelistab igal perioodil olevikku natukene rohkem kui ta esialgu arvas. Ehk teisisõnu, tema enesekontroll ei ole täielik. Niisuguse sihifunktsiooni maksimeerimise puhul on spordiklubi andmed mudeliga hästi kooskõlas. Inimene kavatseb hakata sportima 3 korda nädalas ja seetõttu on mõistlik maksta kuumaksu. Ta on olevikueelistaja ja täna on kiire, seega täna ei lähe. Nii juhtub, et ta käib esimesel nädalal ainult ühe korra, samuti teisel, kolmandal jne, olles ise samal ajal naiivlsel arvamusel, et alates homsest hakkab käima 3 korda.

Sama mudel võimaldab selgitada ka käitumist muudes situatsioonides. Näiteks Skiba ja Tobacman (2008) enesekontrolli rolli kiirlaenude (payday loans) võtmisel. Kiirlaenud on USAs kiiresti kasvav laenusektor ja sama kehtib ka Eesti ja muude riikide kohta. Nad leiavad kaks fakti, mida korraga ei saa selgitada standardmudeliga. Esiteks inimesed võtavad kiirlaenusid hoolimata väga kõrgest intressist (mis ütleks, et nad on väga kannatamatud) ja teiseks maksavad nad need laenud väga sageli ka tagasi (see ütleb, et tulevik on siiski piisavalt oluline). Inimene, kes ei suuda laenu tagasi maksta on enne seda maksnud keskmiselt tagasi umbes 5 eelnevat kiirlaenu. Väga kannatamatud aga siiski dünaamiliselt järjekindlad inimesed üritaksid oma elu finantseerida mingil teisel viisil või siis loobuksid laenude tagasimaksmise üritamisest juba varem. (beeta-delta) mudel on nende andmetega aga hästi kooskõlas. Naiivne olevikku eelistav inimene arvab iga kord, et seekord on laenu võtmine oluline, aga see on viimane kord, kui seda tarvis läheb.

Eelnevas kirjelduses eeldasime me, et olevikueelistajad on rumalad ja arvavad, et täna on viimane kord, kui neil enesekontrolliga raskusi on. Loomulikult on ka tarkadel inimestel sama probleem olla. O’Donoghue ja Rabin (1999) uurisid, kuidas enesekontrolli probleemi teadvustamine mõjutab käitumist. Tuleb välja, et see vähendab oluliselt edasilükkamise (procrastination) probleemi. Ratsionaalne inimene teab, et kui ta otsustab täna mitte spordisaali minna, siis otsustab ta sama ka homme, ülehomme jne. Ja võtab selle suhtes midagi ette. Siiski pole mitte alati kasulik nii ettenägelik olla. O’Donoghue ja Rabin näitavad, et teatud tingimustel tuleb naiivsus hoopis kasuks. Toome ühe näite.

Oletame, et kapis on pudel head veini, mis on plaanis teha lahti sünnipäeval, mis jõuab kätte kahe nädala pärast. Igal õhtul tänasest kuni sünnipäevani tuleb aga teha otsus, kas juua see kohe ära või oodata. Sõltuvalt kui suur on inimese olevikueelistus võib ta selle pudeli juba täna lahti teha, nt alkohoolikul oleks väga raske seda võimalust kasutamata jätta.

Olevikku eelistav ja sellest eelistusest teadlik inimene võib arutleda nii: Arvatavasti tulevad mulle enne sünnipäeva sõbrad külla. Ma tean, et ma eelistan sel hetkel see veinipudel kohe lahti teha. Järelikult ei ole erilist lootustki, et see pudel sünnipäevani kapis seisab. Täna on mul isu veini järele, aga sõbrad tulevad mingil ebamäärasel ajal tulevikus. Kui ma seda nagunii sünnipäevaks ei hoia, võin selle samahästi ka täna ära juua. Naiivsel inimesel on see kiusatus palju väiksem, sest ta arvab, et kui ta täna pudelit ei tühjenda, siis säilib see sünnipäevani. Lõpetuseks — loo moraal ei ole see, et targad inimesed joovad rohkem. Meie teeksime sellest hoopis järelduse, et tark inimene ei osta endale kappi kiusatusi, millele ta ei suuda vastu panna.

Sutter Home Winery

Ratsionaalsed emotsioonid

Published on September 29, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , , .

Kujutame ette järgmist olukorda. Ootad Frankfurdi lennujaamas oma lendu ja valjuhääldist teatatakse, et lend jääb ära — reisjatel palutakse tulla homme samal ajal tagasi. Sellele võib järgneda mitu reaktsiooni. Stsenaarium A: Kaasreisjad asuvad vaikselt ja mornilt lahkuma. Paistab, et olukord on nigel, aga mis teha. Tuleb olukorraga leppida, otsida endale ööbimiskoht ja homme tagasi tulla. Stsenaarium B: Tuleb meelde hiljuti kohatud tuttava jutt, kes oli samas olukorras vihaseks saanud, lennujaamas skandaali korraldanud ja kellele seejärel samaks päevaks asenduslend otsiti. Mõeldes selle loo peale lähevad emotsioonid kõrgeks — miks mina pean kannatama, kui teised samas olukorras ei pidanud? Kassale lähenedes tõuseb adrenaliin ja kuuldes töötaja ametlikku hääletooni tekib automaatne reaktsioon valjuhäälselt protestida. See pole mitte ratsionaalne soov näha välja vihane, vaid tegelik emotsioon. Aga sellegipoolest täiesti ratsionaalne.

Umbes sellise näite tõi Eyal Winter oma ettekandes, kus ta rääkis ratsionaalsetest emotsioonidest ja nende mõjudest konfliktsituatsiooni tulemustele. Emotsioonid muudavad meie eelistusi, see tähendab, et ka ratsionaalset käitumist. Emotsiooni teesklemine on emotsiooni tundmisest erinev selle poolest, et eelistused ei muutu, seega ei pruugi ähvardused või lubadused olla usutavad. Selles artiklis defineerivad ja uurivad nad “mentaalset tasakaalu”, kus mitte ainult osalejate käitumine ei pea olema ratsionaalne, võttes arvesse teiste osalejate käitumist, vaid sama peab kehtima ka mentaalse seisundi kohta.

Loomulikult tekib siin küsimus, et kuidas saab tegeliku emotsiooni tundmine olla ratsionaalne. See pole üldjuhul ju otsus, umbes nii et nüüd saan vihaseks või nüüd tunne õnnetunnet. Winter (koostöös psühholoogidega) on ratsionaalseid emotsioone uurinud huvitava katsega. Artiklis Rational Emotions in the Lab kirjeldavad nad katset, mille sisu oli lühidalt järgnev.

Katses osalejatest üks oli anonüümne “diktaator”, kes pidi rahasumma jagama enda ja “saaja” vahel. Raha saajatele pandi külge mõõdikud, millega mõõdeti nende emotsioonide füsioloogilisi väljundeid (pulss, naha niiskus jms), nii et oli teada kui vihased, õnnelikud või rahulikud nad neile suunatud rahasummat kuuldes füüsiliselt olid. Saajad jagati juhuslikult gruppidesse. Ühe grupi liikmetele lubati, et kui nad saavad madala summa peale vihaseks, antakse neile raha juurde. Teist gruppi lubati täiendavalt premeerida suure summa üle rõõmustamise eest. Kolmanda grupi puhul premeeriti rahulikkust. Nende tulemused näitasid, et esimeses grupis said inimesed märkimisväärselt rohkem vihaseks kui teistes. Tuleb rõhutada, et mõõdeti emotsioonide füsioloogilisi väljundeid, umbes nagu valedetektor seda teeb, nii et seda on ilma spetsiaalsete oskuste ja teadmisteta väga raske petta. Seega võib tulemust tõlgendada kui fakti, et grupp, kellel oli ratsionaalne vihastada, saigi rohkem vihaseks.

On ka teine põhjendus, miks on emotsioonid sageli ratsionaalsed. Seda selgitatakse “evolutsioonilise” looga. Näiteks on ratsionaalne karta lõvi. Meie kaugetest esivanematest osa võib-olla ei kartnud, aga nemad söödi kiiresti ära. Allesjäänute hulgas on palju põlvkondi, kes kartsid ja võib arvata, et niisugune kartus on meile juba geneetiliselt kaasa antud. Selline lugu on muidugi usutavam selgitus mesilaste käitumisele kui paljudele inimeste emotsioonidele. Aga ka inimeste puhul on selline lugu olulisel kohal kui mõelda õppimisele ja selektsioonile. Meid on kasvatatud ja me oleme ennast ise harjutanud teatud olukordadele mentaalselt reageerima — tundma viha ebaõigluse vastu, rõõmu kuuldes uudiseid, mis meie tulevikku parendavad jne. Samuti selektsiooniga — meie elukoht, töökoht, sõpruskond ja muu pole suures osas juhuslik. Vastutusrikkale töökohale jõuavad need, kes suudavad muutustele sobivalt reageerida ja seetõttu on nende emotsioonid tõenäoliselt selle positsiooni jaoks ratsionaalsed. Meie sõprade hulgas pole tõenäoliselt inimesi, kelle emotsionaalsed reaktsioonid meiega suhtlemisel on meile sobimatud ehk siis suhte jaoks ebaratsionaalsed.

Kuidas neist teadmistest praktilist kasu saada? Võib ennast ja teisi kõrvalt jälgida ja mõelda, kuidas teatud situatsioonid mentaalset seisundit mõjutavad ja kuidas mentaalne seisund otsuseid mõjutavad.

  • Öeldakse, et e-maile ei tasu saata vihasena. Tihti tuleb sel juhul saadetut kahetseda. Samas on sellel soovitusel ka teine külg — võib-olla tasub mõne e-maili saatmiseks või telefonikõne tegemiseks oodata just sellist vihast hetke (nt ülaltoodud lennujaama näide või siis katkiste kingade tagastamine).
  • Kui grupis on mitu inimest, saab mingi tegevuse teostajat valida tema emotsionaalse seisundi järgi. Kui on vaja kaalutletud käitumist, siis teeb see, kes on rahulikum, kui aga pühendunult vihast, siis see kes on parajasti vihasem.

A duckling
Pilt: kõrge müüri otsas olles on mõistlik allakukkumist karta.

Ootuspärane irratsionaalsus ja Eesti külalistudeng MITs

Published on August 9, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , .

Dan Ariely populaarteadusliku raamatu Predictably Irrational lk 158 räägib õllemaitsmise eksperimendist MITs, kus osales külalistudeng Eestist nimega Mina. Kas seal raamatus on lihtsalt suvalised eksperimentides osalejate nimed valitud või oli tegemist Eesti tudengiga Miina või tegi keegi Eesti tudeng nalja?

Muuseas, see raamat oli lõbus lugemine. Aeg-ajalt esitas autor seal majanduspoliitilisi soovitusi, mis ei tuginenud otseselt teadustöö tulemustel vaid pigem autori maailmavaatel. Aga suur osa raamatust oli eksperimentide kirjeldus läbi isikliku vaatenurga ja see oli päris huvitav. Eesti keelde seda raamatut vist veel tõlgitud ei ole? Aga võiks. Müüa oleks seda ka lihtne — seal on terve peatükk erektsiooni mõjust meeste otsustele (eksperimendid Berkeley tudengitega).

Selle ülalmainitud õllemaitsmise eksperimendi eesmärk oli selgitada välja ootuste mõju maitsmiskogemusele. Lühidalt kokku võttes, kõik osalejad maitsesid kõigepealt kahte erinevat õlut ja siis said omal valikul ühe neist tasuta suure klaasi. Üks pakutud õlledest oli lihtsalt populaarne õlu Bostonis (eksperiment korraldati MIT pubis) ja teine oli seesama õlu, millele oli lisatud mõned tilgad äädikat. Nagu ikka jagati eksperimendis osalejad juhuslikult gruppidesse. Kui pubisse siseneja sattus esimesse gruppi, siis ta ei saanud nende õllede kohta mingit kirjeldust, tema jaoks olid valikud lihtsalt A ja B. Selgus, et sellisel juhul valisid inimesed valdavalt õlle millesse oli lisatud äädikas. Kui inimene sattus teise gruppi, siis talle öeldi enne kui ta sai proovida, et üks õlu on tavaline laiatarbe õlu ja teine on sama õlu millele on lisatud mõned tilgad äädikat. Selgus, et sellisel juhul valisid inimesed valdavalt õlle ilma äädikata. Seega lisainfo toote kohta muutis inimeste valikut. See tekitas küsimuse, et kas selle lisainfo mõjul õlu tõesti maitses halvemini või on inimestel maitsekogemusest sõltumatu vastumeelsus õllesse äädika lisamise vastu. Et sellele küsimusele vastata, tehti teine eksperiment, kus ühele grupile jagati infot nende õllede kohta enne kui nad maitsesid ja teisele pärast maitsmist aga enne kui nad valiku tegid (kumba õlut nad suure klaasi said). Tulemuste põhjal tundub, et ootused tõepoolest mõjutasid maitsmiskogemust. Nimelt, kui inimesed kõigepealt maitsesid ja siis said teada, et ühes õlles oli äädikas, siis neil ei tekkinud vastumeelsust äädikaga õlle osas.

Õlu oli kasutusel päris mitmes raamatus kirjeldatud eksperimendis ja autor ütleb, et neid õllearveid ei olnud lihtne MIT raamatupidamisele esitada. :-) Näiteks ühe õlleeksperimendi eesmärgiks oli selgitada välja kuidas kaaslased mõjutavad tootevalikut. Eksperiment nägi välja järgmine. Dan Ariely, kelneripõll ees, astub ühes University of North Carolina baaris just saabunud laudkonna juurde ja teatab, et baar pakub maitsmiseks tasuta õlut, iga klient saab valida ühe neljast võimalikust variandist ja esitab nende variantide kirjeldused (variandid ei ole laiatarbe joogid). Siis ta võtab oma klientidelt tellimused, toob neile joogid ja laseb täita rahulolu küsimustiku (kas neile meeldib see jook ja kas nad kahetsevad, et nad valisid just selle joogi) ja jälgib kas laudkond omavahel jagab neid jooke. Eksperiment seisneb siin selles, et laudkonnad jagati juhuslikult kahte gruppi, kus esimeses on tellimuse esitamine avalik (iga klient esitab tellimuse nii et teised laudkonnaliikmed kuulevad) ja teises salajane (iga inimene märgib oma tellimuse menüüle nii et teised laudkonnaliikmed ei näe seda). Dan Ariely ja kaasautorite hüpotees oli, et USAs tahavad inimesed näida originaalsed ja seepärast, kui tellimine on avalik, siis nad tellivad jooke mida nende kaaslased ei ole tellinud. Täpselt seda nad leidsidki. Nad korraldasid eksperimendi ka Hong Kongis ja leidsid, et ka seal kui tellimine oli avalik, siis kaaslased mõjutasid inimese tellimust. Aga seal oli see mõju vastupidises suunas. Nimelt, kui tellimus oli avalik, siis inimesed tellisid sama mida nende kaaslased.

Millest raamat veel rääkis? Omanditundest, sellest kuidas inimesed kipuvad väärtustama mingit asja rohkem, juhul kui nad seda omavad. Sellest kuidas müüja kipub mõtlema sellele kuidas päike paistab mõnusasti tema majaakendest sisse ja ostja kipub nägema hallitust majanurkades. Näiteks seal kirjeldati eriti kummalist viisi, kuidas Duke’i ülikoolis jagatakse korvpallimängudele piletiteid: tudengid päevade viisi telgivad elavas järjekorras ja lõpuks loteriiga nad kas saavad pileti või jäävad ilma. Tegemist on loomuliku eksperimendiga — enne loteriitulemuste väljakuulutamist on järjekorras olijad kõik ühtemoodi ekstreemsed korvpallifännid ja pärast väljakuulutamist on juhuslikult valitud grupil piletid ja teistel mitte. Dan Ariely oma kaasautoritega hakkas peale loteriitulemuste väljakuulutamist piletite edasimüüjaks. Nimelt nad helistasid läbi järjekorras osalejaid ja uurisid mis on hind millega nad oleksid nõus vastavalt kas müüma oma piletit või ostma pileti. Selgus, et müügihind oli oluliselt suurem kui ostuhind.

Raamatus räägiti palju hindadest. Muuhulgas sellest kuidas hind mida me oleme nõus mingi toote eest maksma sõltub oluliselt sellest mis me kunagi õppimisime, et on vastava asja “õige hind”, hoolimata sellest et vahepeal võib olla olukord muutunud. Mida see tähendab näiteks kinnisvaraturu languse korral või kui mingis valdkonnas toimub kiire tehnoloogiline areng? Ariely ja kaasautorid korraldasid eksperimendi asjaga, millele ei ole laialt teadaolevat turuhinda. Mis on hind sellele, et inimene kuulab ebameeldivat heli? Eksperimendis osalejatele lasti mitut erinevat ebameeldivat heli, igat heli 30 sekundit ja peale iga heli kuulamist küsiti neilt kaks küsimust. Esiteks: kas nad on nõus kuulama seda veelkord kui neile maksta x summa (ja seda summat x varieeriti). Teiseks: mis on minimaalne summa, mille eest nad oleksid nõus seda heli veelkord kuulama. Pikemalt loe raamatust, aga lühidalt selgus, et hind millega inimesed olid nõus ebameeldivaid helisid kuulama sõltus sellest milline oli esimene x.

Kuna raamatu teema on mitteratsionaalne käitumine, siis ei saa ta mööda minna ka platseeboefektist. Peatükk 10 esitab hulganisti eksperimente meditsiinist (võiks olla huvitav lugemine skeptikutele), sealhulgas räägib see ka platseebo operatsioonidest. Muuseas, Dan Ariely väidab, et USAs ei ole enamikku operatsioone teaduslikult testitud, nii et puudub teadmine, kas mingit tüüpi operatsioonist on tegelikult kasu või oleks mingi alternatiivne meetod parem. Seal peatükis on ka hulgaliselt lõbusaid platseebo lugusid ajaloost. Näiteks toob ta ära ühe 17. sajandi ravimivalmistamise retsepti, mille algus kõlab järgmiselt:

Võta 24-aastase punapäise vigastusteta mehe värske laip, mis on mitte rohkem kui üks päev vana. Soovitavalt tapetud poomise läbi, rattal või teibasse aetud.

Siis sellest laibast valmistatud ravim pidi aitama kõikvõimalike hädade vastu.

Raamatu kodulehelt leiab palju huvitavat lisainformatsiooni, nagu näiteks viiteid Dan Ariely teadusartiklitele, blogi ja lõbusa podcasti pealkirjaga Arming the Donkeys, kus Dan Ariely räägib igal nädalal umbes viis minutit ühe teadlasega ühest uurimustööst. Ja kahele lõbusale Dan Ariely ettekandele oleme me siin juba viidanud.


Image: Predictably Irrational, Revised and Expanded Edition: The Hidden Forces That Shape Our Decisions

Miks sinine dressipluus paneb meid valetama ja milleks on vaja käitumisökonoomikat?

Published on May 24, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 2 Comments Tags: , , .

Siin on kaks Dan Ariely ettekannet TED konverentsilt, kus ta räägib käitumisökonoomika uurimistulemustest. Esimeses videos räägib ta sellest kuidas ta jõudis käitumisökonoomikani ja eksperimentidest, kus uuritakse millal inimesed petavad. Muuseas saame teada, miks ühe kaastudengi dressipluusi värv võib teisi panna oluliselt rohkem petma või ausalt käituma.

Teise video lõpetab ta huvitava aruteluga käitumisökonoomika eesmärgi teemal. Me teame oma füüsilisi piiranguid ja usume, et me pole supermanid. Sellest üle saamiseks kasutame me abivahendeid — trepid, telefonid jne. Mentaalse maailma jaoks me neid abivahendeid ei ehita ja usume, et saame oma pensionisammaste, investeerimise või kaaslaste valimisega omast tarkusest hakkama. Käitumisökonoomika uurib, mida me nende otsuste tegemisel süstemaatiliselt valesti teeme ja ideaalis aitab välja töötada vahendeid meie piirangutest üle saamiseks.

Käitumisökonoomika suur tulek

Published on April 8, 2009 in Õpingud ja majandusteadus. 2 Comments Tags: , , , , , .

Ajakiri Time kirjutab Barack Obama valitsuse ja valimiskampaania telgitagustest. Täpsemalt sellest, et Obama meeskond kasutab palju teadustulemusi ja eelkõige on suur roll käitumisökonoomikal (behavioral economics). Käitumisökonoomika on traditsioonilise majandusteaduse ja psühholoogia ühine osa, mis eestikeelse Vikipeedia definitsiooni kohaselt: “uurib inimeste tegelikku käitumist otsuste ja valikute tegemisel. Vaadeldakse, millised tegurid mõjutavad valikuid, kuidas inimesed valivad oleviku ja tuleviku vahel, kuivõrd ollakse valmis koostööks või teiste huvidega arvestamiseks.” Toome Time artiklist mõned näited sellest, kuidas Obama käitumisökonoomika tulemusi arvesse võtab ja et tegemist on laiemale üldusele ilmselt vähem tuttava kirjandusega, siis räägime natuke ka selle taustast majandusteaduses.

Kampaania viimases osas ameeriklasi valimistel aktiivselt osalema kutsudes oli Obama põhisõnumiks: “oodata on rekordilist osalemist”. Esmapilgul veidra argumendi taga on psühholoogide uurimistulemus, mis ütleb, et üks kõige tugevam motivaator keskkonnasõbralikuks käitumiseks (näiteks hotellikülastajate poolt rätikute taaskasutus) ja valimistel osalemiseks on uskumus, et kõik teevad seda.

Majanduse stimuleerimiseks inimestele jagatav raha tuleb väikestes osades ja mitte ühekordse suurema summana. See tugineb uurimustulemusel, mis ütleb, et mitmes väikeses osas saadud summad kasutavad inimesed sageli tarbimisele, saades sama summa aga ühes tükis otsustavad nad sellest suure osa säästa. Rahasüsti eesmärk on majanduse elavdamine, seega saadetakse need seekord välja väikestes tükkides. Kui aga mingil teisel juhul on tarvis propageerida säästmist, tuleks teha vastupidi — eri summad kokku koguda ja maksta välja ühes tükis.

Kui inimesed peavad midagi otsustama, siis on väga suur vahe, milline on vaikevalik (ehk see mis rakendub, kui mitte midagi teha). Seda on uuritud ja kasutatud näiteks pensionifondidega liitumisel või keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtmisel. Time viitab Madrian, Shea (2001, QJE) artiklile pensionifondiga liitumiste kohta. Uurimus leidis, et kui pensionifondiga liitumiseks tuli selleks soovi avaldada (vaikevariant oli mitteliitumine), liitus sellega 36% naistest, aga kui uue süsteemi kohaselt oli liitumine automaatne ja mitteliitumiseks tuli soovi avaldada, siis liitus pensionifondiga 86% naistest. Homo oeconomicuse jaoks oleksid need kaks situatsiooni muidugi täpselt sarnased, sest sooviavaldamise kulu on väga tühine võrreldes erinevusega igakuistes ja pikaajalistes mõjudes, aga tuleb välja, et suur osa inimestest nii ei käitu.

Kokkuvõttes leiab artikkel, et Obama majanduspoliitika on eelnevate valitsuste omast erinev muuhulgas selle poolest, et see tugineb mitte ainult abstraktsetel matemaatilistel mudelitel (olgu selleks siis viimasel ajal populaarne neoklassikaline või samamoodi keinsistlik), vaid rohkem empiirilist kinnitust leidnud käitumuslikel mudelite. Tuleb rõhutada, et need poliitikad ei tugine kellegi kõhutundel või briljantsetel ideedel, vaid põhjalikes uuringutes leitud inimkäitumise aspektidel. Artikli üleskutse on võtta teadmiseks, et inimesed on aeg-ajalt laisad ja aeg-ajalt rumalad või emotsionaalsed ja mitte tingimata ratsionaalsed. Ja teades kuidas nad mingites situatsioonides tegelikult käituvad, teha majanduspoliitikat, mis jätkuvalt töötaks. Kas see on nüüd hea või halb järeldus sõltub ilmselt sellest kui targad me usume majanduspoliitika tegijad olevat, aga igal juhul võib öelda, et käitumisökonoomikat propageerivad majandusteadlased on olukorraga üsna rahul.

“We couldn’t have planned a better marketing campaign for behavioral economics,” MIT’s Ariely quips.

Natuke veel käitumisökonoomika taustast. Põhimõtteliselt pole tegemist sugugi uute teemadega. Nagu muude majandusteaduse harude korral, ulatuvad nendegi ideede juured sajandite taha ja näiteks 1978 a Nobeli majanduspreemia laureaat Herbert Simon oli suur käitumisökonoomika ja piiratud ratsionaalsuse propageerija. Viimase 30 aasta jooksul on need ideed tõusnud majandsusteaduse suurte teemade hulka ja praegu on see võib-olla üks kuumemaid majandusteaduse valdkondi. Täpsemalt tuleb öelda, et käitumisökonoomikaga tegeletakse omakorda päris mitmetes erinevates suundades, näiteks (loetelu pole kindlasti mitte järjestatud ega täielik)

  • Empiirilise taustaga käitumisökonoomika, mida näiteks Steven Levitt ja Dan Ariely (vt raamatusoovitust postituse lõpus) on üldsusele väga edukalt tutvustanud.
  • Otsesemalt psühholoogiliste uurimustega seotud empiirilised harud on eksperimentaalökonoomika, neuroökonoomika
  • Teises äärmuses võiks olla aksiomaatiline majandusteooria, mis võtab aluseks mingi empiirilistes uurimustes leitud käitumusliku nähtuse ja üritab sellist otsustusprotsessi võimalikult täpselt matemaatiliselt kirjeldada. See valdkond on Northwesterni üks leivanumbreid. Näiteks võiks olla Eddie Dekeli ja kaasautorite artikkel “kiusatustel põhinevatest eelistustest” (ilmumas, RES, vt ka Econometrica 2001).
  • Ja kusagile nende kõigi vahele jääb tegelikult kõige suurem hulk töid, mis võtavad teadmiseks mingi kas siis empiiriliselt või aktsiomaatiliselt põhjendatud käitumisreegli ja uurivad selle mõjusid, disainivad optimaalseid lahendusi turutõrgetele jne.

Me pole praegu kursis, kui palju Eesti ülikoolides käitumisökonoomikaga tegeletakse, aga paistab, et sellele tasuks mõelda. Heal juhul (või lihtsalt heade andmete korral) on võimalik panustada majandusteadusesse. Ja lisaks võiks arvata, et valitsused ja ka erasektor vajavad tulevikus aina rohkem inimesi, kes suudaksid neis teooriates orienteeruda ja neid vajadusel rakendada.


Image: Predictably Irrational: The Hidden Forces That Shape Our Decisions