Vaatasime hiljuti lõbusat filmi The Invention of Lying ja seda vaadates tekkisid meil kummalised assotsiatsioonid meie enda taustaga. Filmis kujutatakse maailma, kus valetamist ei eksisteeri. Inimesed räägivad alati täpselt seda, mida nad mõtlevad. Osutub, et selline maailm on üsna morn ja igav. Kohtamas käies saab inimene kohe teada, et on paks luuser ja liftiga tööle sõites, et vilets töötaja. Hollywoodi filmides loetakse ette ajalooraamatuid ja Pepsi hüüdlauseks on “Pepsi: When they don’t have Coke.”
Üsna palju selles karikatuuris meenutas meile Eestit. Kui võrrelda eestlasi ameeriklastega, siis on siinpool ookeanit inimesed üldiselt väga kenad ja viisakad. Võõrad inimesed tervitavad, juhatavad teed, teevad komplimente ja uurivad kuidas läheb. Loomulikult on see üsna pealiskaudne, aga siiski meeldiv. Eestlased seevastu on teatavasti mõnevõrra otsekohesemad. Ja ebaviisakamad.
Justin Petrone annab oma blogis sellest erinevusest väga tabava pildi, kirjeldades eestlasest äripartneri Tiina käitumist:
To put it bluntly, Tin was blunt. Too blunt. Absolutely rude. Tactless. Rather than trying to assuage the publishing house about our good intentions in cutting part of the book, she went to work on detailing exactly why we had absolutely no need to republish all that crap in their manuscript.
With some buttery, flowery, feel-good American language, I was able to smooth out the kinks in Tin’s text to make it sound as polite and quasi-British as possible, cutting of course the obligatory insincerity that pollutes English discourse (“I’m terribly sorry”), and dressing it up in sunny, optimistic tones (“Let’s work together to make this book a success”).
Teine külg samast nähtusest on see, et ameeriklased kipuvad võõraste inimestega palju rohkem suhtlema kui eestlased. Meile kui eestlastele on small-talk üsna võõras nähtus. Pigem põrnitseme kruvid liftiseinast välja, kui sisseastujale tere ütleme. Ja kui võõras inimene meiega rääkima hakkab, kahtustame et ta on purjus. Ameerikas on üldiselt vastupidi. Arvestades eelpool toodud erinevusi suhtlemisstiilis on mõlemad lahendused head. Kui rääkimine toob endaga kaasa meeldivaid emotsioone, tasub seda teha rohkem ja kui halbu emotsioone, tasub pigem vait olla. Inimestevaheline suhtlemine, reklaam ja muu informatsioonivahetus jõuab ühiskonnas oma loomulikku tasakaalu.
See oli üks koht, mis meie arvates filmis natuke ebausutavalt välja kukkus. Film paistis tuginevat eeldusel, et kõik toimib täpselt samamoodi nagu tänapäevases ameerika ühiskonnas, ainult selle erinevusega, et inimesed räägivad alati tõtt ja usuvad kõike. Teistsuguses ühiskonnas pole aga mingit põhjust arvata, et kõik institutsioonid alates small-talkist ja lõpetades filmitööstusega on samamoodi korraldatud. Vaevalt, et Coca-Cola ostaks reklaamiaega, et öelda “… Coke’s very high in sugar, and like any high calorie soda, it can lead to obesity in children and adults who don’t sustain a very healthy diet. And that’s it. It’s coke. It’s very famous.”
Teisest sarnasest puudusest kirjutas Jeff Cheap Talkis. Faktist, et inimesed on ausad ei peaks veel järelduma, et iga nende väide on tõene. Filmis ütleb peategelane pangatellerile, et tema arvel on 800 dollarit, aga arvutisüsteem näitab arve suuruseks 300 dollarit, millest teller järeldab, et arvuti teeb vea. Aga kui on võimalik, et arvuti teeb vea, siis peaks ju olema ka võimalik, et inimene eksis.
RSS
Viimased kommentaarid