Tag Archive for 'Euroopa'

Tulevane nobelist Ernst Fehr

New Scientist kirjutas portreeloo Ernst Fehrist, keda on pakutud tõenäoliseks Nobeli preemia võitjaks. Artiklist saab muuhulgas teada, et ta on olnud Austria meister maadluses ja oma teadusvaldkonna leidis ta tänu ebaõnnestumistele. Fehr on tänapäeval väga erandlik tippteadlane selles osas, et ta läbi ja lõhki eurooplane: sündis ja kogu oma hariduse sai ta Austriast ja oma senise akadeemilise karjääri on hoolimata paljudest muudest pakkumistest veetnud peamiselt Austrias ja Šveitsis.

Kakskümmend aastat tagasi oli Fehril väga lihtne ja väga eurooplaslik nägemus, et “õiglus” mängib inimkäitumises palju tähtsamat rolli kui majandusteooria seda kujutab. Tema arvates võib see selgitada väga paljusid reaalse elu külgi, näiteks seda miks firmad maksavad töötajatele minimaalsest võimalikust rohkem palka. Kui meile pakutav töötasu või leping on oluliselt kehvem kui kellelgi teisel, oleme me nördinud. Osutus, et sellist artiklit oli praktiliselt võimatu teadusajakirjas avaldada, selline eeldus tundus selle hetke teadmiste kohaselt liiga suvaline.

“Most economists would be deeply unhappy if paid less than what they consider to be fair, so I thought I had a convincing answer,” Fehr says. “But I found out that in theoretical economics, fairness just doesn’t count.”

Kui tundub veider, et majandusteadlased olid nii põikpäised, siis võib mõelda ühele käimasolevale reaalsele eksperimendile Eests. Nimelt on Äripäeval kampaania kus igaüks saab ise valida hinna, mille ta on Äripäeva proovitellimuse eest nõus maksma. Eksperimendi tulemused pole veel teada, aga midagi saab välja lugeda küsitlusest, mille Altex ja Äripäev korraldasid nad mõni aeg varem. Küsitluse tulemuste kohaselt on paljud inimesed nõus maksma minimaalsest rohkem, mis on vastuolus nii küünilise ratsionaalse mõtlemise kui ka standardmudelitega majandusteoorias. Ilmselgelt mõjutab inimeste maksevalmidust ka miski muu kui puhtalt soov saada võimalikult palju võimalikult vähese eest, on selleks siis soov õigluse, võrdsuse, sotsiaalse staatuse või millegi muu järele.

Nii otsustas Fehr oma ideed teaduses põhjendada ja hakkas tegema eksperimente, mis näitasid, et inimesed lähtuvad oma käitumises tõepoolest üllatavalt palju õigluse ja võrdsuse kaalutlustest, isegi siis kui neil selleks mingit ratsionaalset põhjust ei ole. Nüüdseks on käitumisökonoomika ja eksperimentaalökonoomika majandusteaduses tunnustatud valdkonnad ja nagu öeldud, üheks teerajajaks selles suunas peetakse just Fehri.

Meie puutusime Fehriga kokku umbes kuu aega tagasi, ta oli külas Northwesternis ja pidas siin mõned loengud. Tema praegusteks uurimisvaldkondadeks on sotsiaalne mõju eelistustele ja autoriteet. Neist esimese kohta rääkis ta huvitavast erinevusest sotsiaalteaduste sees. Ta üritas sotsiloogiast leida, mida nad kirjutavad ühiskonna mõjust eelistustele ja leidis, et sellest praktiliselt ei kirjutatagi. Väide, et ühiskond mõjutab eelistusi, pidavat olema sotsioloogia üks põhialuseid. Sotsioloogid peavad seda lihtsalt iseenesestmõistetavaks ja eeldavad et see väide kehtib, ilma seda testimata. Klassikaline majandusteooria aga eeldab vastupidist. Nimelt, et eelistused on fikseeritud ja ühiskond mõjutab ainult tegevusi ja mitte eelistusi. Fehr otsustas seda väidet testida. Ta tegi kavala eksperimendi eBay müüjatega, mis näitas, et inimeste eelistused õigluse osas on üsna tugevalt mõjutatavad suhtlusgruppide kaudu. Kaitstes siin natuke klassikalist majandusteooriat tuleks siinkohal mainida, et õiglus on oma olemuselt sotsiaalne toode, nii et vaevalt ükski klassik oleks sellise mõju puudumist kategooriliselt eitanud, lihtsalt niisugust küsimust ei peetud vanemal ajal piisavalt oluliseks.

Lõpetuseks tooks ühe arutelu Fehri loengu sissejuhatusest. Üks peamine vastuargument tema uurimustööle on see, et kui võimalik, ei peaks iga uut nähtust ja käitumist selgitama läbi eelistuste. Et see majandusteadusest väljaspoololijatele ilmselt palju ei ütle, toome ühe näite. Oletame, et (Tartu) Raekoja purskkaevus suplevad tudengid ja on vaja otsustada, mis nendega ette võtta. Selleks oleks vaja teada, miks nad seal suplevad. Üks võimalik selgitus on see, et neile lihtsalt meeldib seal supelda. Sel juhul tuleks purskkaevu juurde panna turvamees ja teha kokkuvõttes suplemine ebamugavaks. Võib-olla on tegemist hoopis kihlveoga, mis tähendaks et suplejaid peab lisaks ka trahvima. Aga võib-olla on tegemist hoopis protestiga, mis tähendaks, et karistamine on just see, mida need suplejad ootavad. See on muidugi naiivne näide, aga on palju reaalseid olukordi, kus on väga oluline vahe, kas inimesed käituvad nagu nad käituvad sellepärast, et neile meeldib nii (see on siis selgitus läbi eelistuste) või sellepärast, et mingid välised tegurid muudavad selle käitumise optimaalseks.

Fehr ütles, et on kaks peamist argumenti mitte selgitada käitumist läbi eelistuste. Esiteks, et see on “liiga lihtne”, st pole vaja kavalat mudelit ega mingit matemaatikat. Kui inimestele meeldib käituda nagu nad käituvad, siis see ongi ratsionaalne ja ühtlasi ka ühiskondlik tasakaal. Fehri hinnangul pole see hea vastuargument, sest teadlaste eesmärk on eelkõige maailma selgitamine ja mitte oma tarkuse demonstreerimine. Teiseks saab läbi eelistuste selgitada igasugust käitumist, mis muudab peaaegu võimatuks laiemate järelduste tegemise ja prognoosimise. Kui inimesel võivad olla igal ajahetkel kuitahes veidrad eelistused, siis ei tea me midagi selle kohta, mida ta järgmisel hetkel teeb. Ja see muudab vastava selle mudeli kasutuks, sõltumata sellest kas see on tegelikult õige või vale. Aga nagu Fehr ütles, sama kriitika kehtib tänapäevase majandusteooria kohta üldisemalt — enam-vähem igasugust nähtust on võimalik selgitada piisavalt keerulise mänguteoreetilise mudeliga. See argument on viinud revolutsioonini struktuuriökonoomikas, kus kaheksakümnendatel arendati (liiga!?) palju teooriat edasi ja nüüd on hea artikli puhul praktiliselt kohustuslikuks komponendiks ka empiiriline analüüs. Seetõttu pole ime, et hea käitumisökonoomikaga kaasneb paratamatult ka empiiriline pool (nt eksperimendid). Huvitav, kas sama saatus ootab ka mikroökonoomikat ja mänguteooriat laiemalt?

Professorite palgad Euroopas ja USAs

Helen on teinud põhjaliku ülevaate professorite palgaerinevustest riigiti. Järeldus on, et palgaerinevused on suured ja Euroopa on kõvasti USAst maas. Seetõttu on arusaadav, et toimub teadlaste äravool Euroopast USAsse. Järgnevalt paar kommentaari teema kohta.

Esiteks, raha ei ole ainus põhjus liikumiseks. Piisab sellest, et väike protsent teadlastest otsustab raha põhjal ülikooli valida. Siis ülejäänud on sunnitud järgi minema. Vaatame hüpoteetilist olukorda. Näiteks oletame et 10 protsendile teadlastest, kellel on tööpakkumisi nii USA kui ka Euroopa parimatest ülikoolidest, on palgaerinevus Euroopa ja USA ülikoolide vahel oluline. Nemad otsustavad USA ülikoolide kasuks. Selle 10 protsendi tõttu on keskmine teadlaste tase Euroopa parimates ülikoolides madalam kui USAs. Nüüd eeldame, et ülejäänud nendest teadlastest, kellel on tööpakkumisi parimates koolides nii seal kui siinpool lompi, tahavad võimalikult hea tasemega kolleege. Et keskmine tase on USAs parem, siis on nemad sunnitud samuti USA ülikoolidesse minema.

Teine märkus puudutab juba siin varem arutatud USA eelist elukeskkonnana Euroopa riikide ees. Tollest vanast diskussioonist võis palkade osas järeldada järgmist. Väikesed Euroopa riigid, kus on oma rahvuskeel ja välismaalastele sisseelamiseks raske keskkond (nagu näiteks Eesti või Taani) peaksid hoopis peale maksma, et välismaalasest teadlane oleks nõus USAt, kus on multikultuurne inglisekeelne keskkond, pisikese suletud kultuuriruumi vastu vahetama. Loomulikult, inimesed on erinevad ja kindlasti leidub Hiina teadlasi, kellele meeldib Helsinki rohkem kui Boston. Aga kui enamikule välisteadlastest on väikeriigi oma rahvuskeel ja suletus probleemiks, siis on siin ikkagi USAl loomulik eelis, mida Euroopa ülikoolid tööandjatena on sunnitud kuidagi kompenseerima.

Ameeriklased töötavad rohkem kui eurooplased – müüt või tegelikkus?

Suvel kui eurooplased pikalt puhkavad, jätab suur osa ameeriklastest oma kahenädalase puhkuse välja võtmata. Nii et kas siis ameeriklased töötavad rohkem kui eurooplased? Tavaliselt vist arvatakse, et see on tõsi. Ja kui vaadata peale töötatud tundide arvu andmetele, siis nn vanade Euroopa Liidu liikmesriikide ja USA võrdluse kohta see laial laastus kehtibki. OECD andmete kohaselt oli 2006. aastal keskmine töötundide arv töötaja kohta USAs 1797 ja EU15-s 1625.

Küsimus on, et millele eurooplased kulutavad aja, mida nad ei veeda palgatööd tehes? Kas eurooplased lihtsalt eelistavad rohkem vaba aega nautida? Andmed näitavad, et eurooplased kulutavad selle aja kodutöödele, st tasustamata tööle (nagu söögivalmistamine, laste ja vanemate eest hoolitsemine, koristamine jms) kodus. Ja kui tasustatud ja tasustamata tööle kulutatud tunnid kokku liita, siis USA ja Euroopa vahel erinevus kaob ära.

See tähendab, et kui kokku arvata palgatöö ja kodus tehtav tasustamata töö, siis nii eurooplased kui ameeriklased töötavad keskmiselt 60 tundi nädalas. Kui vaadata töötunde soo kaupa, siis Euroopa ja USA mehed käituvad sarnaselt. Aga mingil põhjusel naised töötavad Euroopas keskmiselt 10 tundi nädalas rohkem kodus ja teevad keskmiselt 10 tundi nädalas vähem palgatööd kui USAs.

Mõned märkused andmete kohta:
- selline erinevus USA ja Euroopa vahel on tekkinud viimastel aastakümnetel, veel 70ndate alguses jaotati aega Euroopas ja USAs sarnasemal viisil ning mitmetes Euroopa riikides kulutati palgatööle isegi rohkem tunde kui USAs;
- erinevus palgatöö ja tasustamata töö vahel Euroopas ja USAs tuleneb peamiselt naiste käitumisest;
- palgatöö ja kodutöö suhe on seotud haridustasemega, mida kõrgem haridus seda vähem kulutatakse aega kodutöödele.

Erinevusi ajajaotuses on üritatud selgitada väga erinevalt. Populaarsemad põhjused:
1) Kõrged maksud Euroopas.
2) Väikesed palgaerinevused Euroopas — Euroopas on palgajaotus suhteliselt ühtlane, samas kui USAs on lihttööd palju madalamalt tasustatud.
3) Eelistused — et võib-olla eurooplastele meeldibki võrreldes ameeriklastega rohkem kodutöid ja vähem palgatööd teha. Aga siis tekib küsimus, et miks kusagil 80ndatel sellised erinevused eelistustes tekkisid.
4) Naiste haridustase — erinevused palgatöö ja kodutöö vahekorras tekisid ajal kui USAs oli kõrgharidusega naiste osakaal suurem kui Euroopas.

Pikemalt võib selle teema kohta lugeda Freemani ja Schettkati 2005.a Economic Policy artiklist. Või lühidalt siit ja siit.

Ja illustratsiooniks näide toiduvalmistamisele kulutatud aja erinevustest riikide vahel (allikas: Freeman, Schettkat 2005, tabel 8).

Kusjuures Eesti Statistikaameti kohaselt kulutati Eestis 1999-2000. aastal keskmiselt 7.5 tundi nädalas toiduvalmistamisele.