Tag Archive for 'eksperimentaalökonoomika'

Tulevane nobelist Ernst Fehr

New Scientist kirjutas portreeloo Ernst Fehrist, keda on pakutud tõenäoliseks Nobeli preemia võitjaks. Artiklist saab muuhulgas teada, et ta on olnud Austria meister maadluses ja oma teadusvaldkonna leidis ta tänu ebaõnnestumistele. Fehr on tänapäeval väga erandlik tippteadlane selles osas, et ta läbi ja lõhki eurooplane: sündis ja kogu oma hariduse sai ta Austriast ja oma senise akadeemilise karjääri on hoolimata paljudest muudest pakkumistest veetnud peamiselt Austrias ja Šveitsis.

Kakskümmend aastat tagasi oli Fehril väga lihtne ja väga eurooplaslik nägemus, et “õiglus” mängib inimkäitumises palju tähtsamat rolli kui majandusteooria seda kujutab. Tema arvates võib see selgitada väga paljusid reaalse elu külgi, näiteks seda miks firmad maksavad töötajatele minimaalsest võimalikust rohkem palka. Kui meile pakutav töötasu või leping on oluliselt kehvem kui kellelgi teisel, oleme me nördinud. Osutus, et sellist artiklit oli praktiliselt võimatu teadusajakirjas avaldada, selline eeldus tundus selle hetke teadmiste kohaselt liiga suvaline.

“Most economists would be deeply unhappy if paid less than what they consider to be fair, so I thought I had a convincing answer,” Fehr says. “But I found out that in theoretical economics, fairness just doesn’t count.”

Kui tundub veider, et majandusteadlased olid nii põikpäised, siis võib mõelda ühele käimasolevale reaalsele eksperimendile Eests. Nimelt on Äripäeval kampaania kus igaüks saab ise valida hinna, mille ta on Äripäeva proovitellimuse eest nõus maksma. Eksperimendi tulemused pole veel teada, aga midagi saab välja lugeda küsitlusest, mille Altex ja Äripäev korraldasid nad mõni aeg varem. Küsitluse tulemuste kohaselt on paljud inimesed nõus maksma minimaalsest rohkem, mis on vastuolus nii küünilise ratsionaalse mõtlemise kui ka standardmudelitega majandusteoorias. Ilmselgelt mõjutab inimeste maksevalmidust ka miski muu kui puhtalt soov saada võimalikult palju võimalikult vähese eest, on selleks siis soov õigluse, võrdsuse, sotsiaalse staatuse või millegi muu järele.

Nii otsustas Fehr oma ideed teaduses põhjendada ja hakkas tegema eksperimente, mis näitasid, et inimesed lähtuvad oma käitumises tõepoolest üllatavalt palju õigluse ja võrdsuse kaalutlustest, isegi siis kui neil selleks mingit ratsionaalset põhjust ei ole. Nüüdseks on käitumisökonoomika ja eksperimentaalökonoomika majandusteaduses tunnustatud valdkonnad ja nagu öeldud, üheks teerajajaks selles suunas peetakse just Fehri.

Meie puutusime Fehriga kokku umbes kuu aega tagasi, ta oli külas Northwesternis ja pidas siin mõned loengud. Tema praegusteks uurimisvaldkondadeks on sotsiaalne mõju eelistustele ja autoriteet. Neist esimese kohta rääkis ta huvitavast erinevusest sotsiaalteaduste sees. Ta üritas sotsiloogiast leida, mida nad kirjutavad ühiskonna mõjust eelistustele ja leidis, et sellest praktiliselt ei kirjutatagi. Väide, et ühiskond mõjutab eelistusi, pidavat olema sotsioloogia üks põhialuseid. Sotsioloogid peavad seda lihtsalt iseenesestmõistetavaks ja eeldavad et see väide kehtib, ilma seda testimata. Klassikaline majandusteooria aga eeldab vastupidist. Nimelt, et eelistused on fikseeritud ja ühiskond mõjutab ainult tegevusi ja mitte eelistusi. Fehr otsustas seda väidet testida. Ta tegi kavala eksperimendi eBay müüjatega, mis näitas, et inimeste eelistused õigluse osas on üsna tugevalt mõjutatavad suhtlusgruppide kaudu. Kaitstes siin natuke klassikalist majandusteooriat tuleks siinkohal mainida, et õiglus on oma olemuselt sotsiaalne toode, nii et vaevalt ükski klassik oleks sellise mõju puudumist kategooriliselt eitanud, lihtsalt niisugust küsimust ei peetud vanemal ajal piisavalt oluliseks.

Lõpetuseks tooks ühe arutelu Fehri loengu sissejuhatusest. Üks peamine vastuargument tema uurimustööle on see, et kui võimalik, ei peaks iga uut nähtust ja käitumist selgitama läbi eelistuste. Et see majandusteadusest väljaspoololijatele ilmselt palju ei ütle, toome ühe näite. Oletame, et (Tartu) Raekoja purskkaevus suplevad tudengid ja on vaja otsustada, mis nendega ette võtta. Selleks oleks vaja teada, miks nad seal suplevad. Üks võimalik selgitus on see, et neile lihtsalt meeldib seal supelda. Sel juhul tuleks purskkaevu juurde panna turvamees ja teha kokkuvõttes suplemine ebamugavaks. Võib-olla on tegemist hoopis kihlveoga, mis tähendaks et suplejaid peab lisaks ka trahvima. Aga võib-olla on tegemist hoopis protestiga, mis tähendaks, et karistamine on just see, mida need suplejad ootavad. See on muidugi naiivne näide, aga on palju reaalseid olukordi, kus on väga oluline vahe, kas inimesed käituvad nagu nad käituvad sellepärast, et neile meeldib nii (see on siis selgitus läbi eelistuste) või sellepärast, et mingid välised tegurid muudavad selle käitumise optimaalseks.

Fehr ütles, et on kaks peamist argumenti mitte selgitada käitumist läbi eelistuste. Esiteks, et see on “liiga lihtne”, st pole vaja kavalat mudelit ega mingit matemaatikat. Kui inimestele meeldib käituda nagu nad käituvad, siis see ongi ratsionaalne ja ühtlasi ka ühiskondlik tasakaal. Fehri hinnangul pole see hea vastuargument, sest teadlaste eesmärk on eelkõige maailma selgitamine ja mitte oma tarkuse demonstreerimine. Teiseks saab läbi eelistuste selgitada igasugust käitumist, mis muudab peaaegu võimatuks laiemate järelduste tegemise ja prognoosimise. Kui inimesel võivad olla igal ajahetkel kuitahes veidrad eelistused, siis ei tea me midagi selle kohta, mida ta järgmisel hetkel teeb. Ja see muudab vastava selle mudeli kasutuks, sõltumata sellest kas see on tegelikult õige või vale. Aga nagu Fehr ütles, sama kriitika kehtib tänapäevase majandusteooria kohta üldisemalt — enam-vähem igasugust nähtust on võimalik selgitada piisavalt keerulise mänguteoreetilise mudeliga. See argument on viinud revolutsioonini struktuuriökonoomikas, kus kaheksakümnendatel arendati (liiga!?) palju teooriat edasi ja nüüd on hea artikli puhul praktiliselt kohustuslikuks komponendiks ka empiiriline analüüs. Seetõttu pole ime, et hea käitumisökonoomikaga kaasneb paratamatult ka empiiriline pool (nt eksperimendid). Huvitav, kas sama saatus ootab ka mikroökonoomikat ja mänguteooriat laiemalt?

Käitumisökonoomika suur tulek

Ajakiri Time kirjutab Barack Obama valitsuse ja valimiskampaania telgitagustest. Täpsemalt sellest, et Obama meeskond kasutab palju teadustulemusi ja eelkõige on suur roll käitumisökonoomikal (behavioral economics). Käitumisökonoomika on traditsioonilise majandusteaduse ja psühholoogia ühine osa, mis eestikeelse Vikipeedia definitsiooni kohaselt: “uurib inimeste tegelikku käitumist otsuste ja valikute tegemisel. Vaadeldakse, millised tegurid mõjutavad valikuid, kuidas inimesed valivad oleviku ja tuleviku vahel, kuivõrd ollakse valmis koostööks või teiste huvidega arvestamiseks.” Toome Time artiklist mõned näited sellest, kuidas Obama käitumisökonoomika tulemusi arvesse võtab ja et tegemist on laiemale üldusele ilmselt vähem tuttava kirjandusega, siis räägime natuke ka selle taustast majandusteaduses.

Kampaania viimases osas ameeriklasi valimistel aktiivselt osalema kutsudes oli Obama põhisõnumiks: “oodata on rekordilist osalemist”. Esmapilgul veidra argumendi taga on psühholoogide uurimistulemus, mis ütleb, et üks kõige tugevam motivaator keskkonnasõbralikuks käitumiseks (näiteks hotellikülastajate poolt rätikute taaskasutus) ja valimistel osalemiseks on uskumus, et kõik teevad seda.

Majanduse stimuleerimiseks inimestele jagatav raha tuleb väikestes osades ja mitte ühekordse suurema summana. See tugineb uurimustulemusel, mis ütleb, et mitmes väikeses osas saadud summad kasutavad inimesed sageli tarbimisele, saades sama summa aga ühes tükis otsustavad nad sellest suure osa säästa. Rahasüsti eesmärk on majanduse elavdamine, seega saadetakse need seekord välja väikestes tükkides. Kui aga mingil teisel juhul on tarvis propageerida säästmist, tuleks teha vastupidi — eri summad kokku koguda ja maksta välja ühes tükis.

Kui inimesed peavad midagi otsustama, siis on väga suur vahe, milline on vaikevalik (ehk see mis rakendub, kui mitte midagi teha). Seda on uuritud ja kasutatud näiteks pensionifondidega liitumisel või keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtmisel. Time viitab Madrian, Shea (2001, QJE) artiklile pensionifondiga liitumiste kohta. Uurimus leidis, et kui pensionifondiga liitumiseks tuli selleks soovi avaldada (vaikevariant oli mitteliitumine), liitus sellega 36% naistest, aga kui uue süsteemi kohaselt oli liitumine automaatne ja mitteliitumiseks tuli soovi avaldada, siis liitus pensionifondiga 86% naistest. Homo oeconomicuse jaoks oleksid need kaks situatsiooni muidugi täpselt sarnased, sest sooviavaldamise kulu on väga tühine võrreldes erinevusega igakuistes ja pikaajalistes mõjudes, aga tuleb välja, et suur osa inimestest nii ei käitu.

Kokkuvõttes leiab artikkel, et Obama majanduspoliitika on eelnevate valitsuste omast erinev muuhulgas selle poolest, et see tugineb mitte ainult abstraktsetel matemaatilistel mudelitel (olgu selleks siis viimasel ajal populaarne neoklassikaline või samamoodi keinsistlik), vaid rohkem empiirilist kinnitust leidnud käitumuslikel mudelite. Tuleb rõhutada, et need poliitikad ei tugine kellegi kõhutundel või briljantsetel ideedel, vaid põhjalikes uuringutes leitud inimkäitumise aspektidel. Artikli üleskutse on võtta teadmiseks, et inimesed on aeg-ajalt laisad ja aeg-ajalt rumalad või emotsionaalsed ja mitte tingimata ratsionaalsed. Ja teades kuidas nad mingites situatsioonides tegelikult käituvad, teha majanduspoliitikat, mis jätkuvalt töötaks. Kas see on nüüd hea või halb järeldus sõltub ilmselt sellest kui targad me usume majanduspoliitika tegijad olevat, aga igal juhul võib öelda, et käitumisökonoomikat propageerivad majandusteadlased on olukorraga üsna rahul.

“We couldn’t have planned a better marketing campaign for behavioral economics,” MIT’s Ariely quips.

Natuke veel käitumisökonoomika taustast. Põhimõtteliselt pole tegemist sugugi uute teemadega. Nagu muude majandusteaduse harude korral, ulatuvad nendegi ideede juured sajandite taha ja näiteks 1978 a Nobeli majanduspreemia laureaat Herbert Simon oli suur käitumisökonoomika ja piiratud ratsionaalsuse propageerija. Viimase 30 aasta jooksul on need ideed tõusnud majandsusteaduse suurte teemade hulka ja praegu on see võib-olla üks kuumemaid majandusteaduse valdkondi. Täpsemalt tuleb öelda, et käitumisökonoomikaga tegeletakse omakorda päris mitmetes erinevates suundades, näiteks (loetelu pole kindlasti mitte järjestatud ega täielik)

  • Empiirilise taustaga käitumisökonoomika, mida näiteks Steven Levitt ja Dan Ariely (vt raamatusoovitust postituse lõpus) on üldsusele väga edukalt tutvustanud.
  • Otsesemalt psühholoogiliste uurimustega seotud empiirilised harud on eksperimentaalökonoomika, neuroökonoomika
  • Teises äärmuses võiks olla aksiomaatiline majandusteooria, mis võtab aluseks mingi empiirilistes uurimustes leitud käitumusliku nähtuse ja üritab sellist otsustusprotsessi võimalikult täpselt matemaatiliselt kirjeldada. See valdkond on Northwesterni üks leivanumbreid. Näiteks võiks olla Eddie Dekeli ja kaasautorite artikkel “kiusatustel põhinevatest eelistustest” (ilmumas, RES, vt ka Econometrica 2001).
  • Ja kusagile nende kõigi vahele jääb tegelikult kõige suurem hulk töid, mis võtavad teadmiseks mingi kas siis empiiriliselt või aktsiomaatiliselt põhjendatud käitumisreegli ja uurivad selle mõjusid, disainivad optimaalseid lahendusi turutõrgetele jne.

Me pole praegu kursis, kui palju Eesti ülikoolides käitumisökonoomikaga tegeletakse, aga paistab, et sellele tasuks mõelda. Heal juhul (või lihtsalt heade andmete korral) on võimalik panustada majandusteadusesse. Ja lisaks võiks arvata, et valitsused ja ka erasektor vajavad tulevikus aina rohkem inimesi, kes suudaksid neis teooriates orienteeruda ja neid vajadusel rakendada.


Image: Predictably Irrational: The Hidden Forces That Shape Our Decisions

AC/DC — suurepärane taust palgaläbirääkimisteks

Steven Levitt viitab lõbusale paberile, mis võrdleb ansambli AC/DC erinevate solistide1 mõju kuulajale. Majanduspoliitiline järeldus: kui kuulata poliitiliste arutelude või palgaläbirääkimiste taustaks AC/DC muusikat, siis on mõistlik valida midagi Brian Johnsoni perioodist.

Our analysis has direct implications for policy and organizational design: when policymakers or employers are engaging in negotiations (or setting up environments in which other parties will negotiate) and are interested in playing the music of AC/DC, they should choose from the band’s Brian Johnson era discography.


Image: High Voltage (Dlx)

Image: Back In Black

Autor kasutab uurimuses standardmeetodit eksperimentaalökonoomikastultimaatummängu. Ultimaatummängus osaleb kaks mängijat (pakkuja ja vastaja), kes peavad otsustama mingi rahasumma (nt 100 krooni) jaotuse. Ühele mängijatest (pakkujale) antakse võimalus pakkuda välja jaotus ja teine (vastaja) saab pakkumisega nõustuda või mitte nõustuda. Kui vastaja on pakutud jaotusega nõus, siis jaotatakse summa vastavalt ettepanekule. Kui aga mitte, siis ei saa kumbki ühtegi krooni. Mängu ainus Nashi tasakaal on jaotus, kus pakkuja saab kõik 100 krooni endale (sest vastajal ei ole mingit ratsionaalset põhjust sellega mitte nõustuda). Eksperimentides on aga tihti leitud, et reaalsed inimesed annavad 20–50% rahast vastasele. Siiani pole üksmeelele jõutud, kas selle altruistliku tegevuse põhjuseks on katses osalejate headus, rumalus või hoopis vigane eksperiment (oleme ühte võimalikku selgitust ka varem maininud).

Võrdlemaks AC/DC solistide mõju, viidi läbi täpselt samasugune eksperiment, kusjuures poolte katsete ajal mängis ruumis AC/DC laul ühe solisti esituses ja poolte katsete ajal teise solisti esituses. Tulemus: Brian Johnsoni laulu ajal tegid pakkujad keskmiselt altruistlikumaid pakkumisi ja vastajad lükkasid tagasi vähem pakkumisi.

Kardetavasti hakkas nii mõnigi lugeja mõtlema majandusteaduse ja terve mõistuse seoste üle. Majandustudengitele võiks anda isegi väikese koduse ülesande — leida võimalikult palju asju, mis selles uuringus valesti on. Paberi autor Rob Oxoby kommenteerib:

To ease everyone’s concerns, yes the paper is a joke. The paper was written using old data from a grad student studying the effects of different genres of music on behavior (following previous research identifying the effect of different genres on heart rate, etc.; her original interest was on the use of music in behavior therapy). She abandoned the project and has since disappeared from her program. The AC/DC spin was due to a mistake in the protocols: different songs were played in two sessions. As far as I know the grad student paid for the experiments. I wrote this piece while delayed in the Vancouver airport.


  1. Ansambli esimene solist Bon Scott suri 1980. aastal, pärast seda liitus bändiga Brian Johnson. [tagasi]