Tag Archive for 'Eesti'

Miks eestlased end venelastest paremaks peavad?

Published on July 8, 2010 in Üliõpilaselu. 2 Comments Tags: , , .

Pole ime, et Eestit süüdistatakse natsionalismis ja sallimatuses, kui inimene saab rahumeeli avaldada arvamust:

… ükskõik kui viisakalt me riides oleme või kui hästi inglise keelt räägime, siis arvatakse ikkagi, et me oleme venelased.

Me oleme uhked, et me oleme eestlased, aga ei ole leidnud põhjust solvuda, kui meid on peetud venelaseks, soomlaseks või prantslaseks. Ausalt öeldes, kui ookean on vahel, siis erinevused nende rahvaste vahel tunduvad märksa vähem tähtsad. Siitpoolt lompi vaadates on kõik nad meile peaaegu naabrid ja laias laastus on meil ühine kultuuritaust.

Kui mõni uus tuttav pakub, et me oleme Ida- või Põhja-Euroopast, siis me oleme tema geograafiateadmistega igati rahul. Taksos või poes on vahel läinud vaja veel selgitust, et Eesti ei olnud osa Jugoslaaviast ja Baltimaad ei asu Balkanil. Aga vähemalt ei ole mandriga mööda pandud. Me ise näiteks oleme korduvalt pidanud ungarlasi esmakohtumisel ladinaameeriklasteks. Ja kontinendiga pole üldse nii raske eksida kui mõelda Portugali ja Brasiilia peale või Hispaania ja teiste Ladina-Ameerika riikide peale.

Muuseas tuginedes tõenäosusteooriale on Venemaa ja Ida-Euroopa rahvuse arvamisel märksa kindlamad valikud kui väikese rahvaarvuga Põhjamaad. Väljaspool Euroopat ei tundu näiteks Soome olevat üldse nii tuntud riik, et keegi oskaks seda pakkuda. Meid on siin pool lompi pidanud soomlasteks ikkagi ainult Euroopast pärit inimesed või need, kel varem soomlastega kokkupuuteid. Ja põhjuseks on siis olnud meie nimi — kahekordseid vokaale teistes keeltes ei kipu esinema. Prantsusmaad muidugi teatakse. Ja kui baretti kanda ja veel mõnes nimes korralikult r-täht välja hääldada, siis on pranstlase pakkumine kerge tulema.

Võib-olla Eestist vaadates on mingil põhjusel ihaldusväärne olla pigem põhjaeurooplane kui idaeurooplane. Meile on tundunud, et mõlematega on meil palju ühist tausta. Ukrainlasest taksojuhti, poolakast torumeest või venelasest teenindajat kohates on ikka äratundmisrõõm. Võib-olla on piirkondi, kus idaeurooplastel on halb kuulsus (kalduvus kuritegevusele, madalamad palganõudmised mis kohalikelt töökohti ära võtavad). See õnneks ei kehti majandusteaduses. Põhjaeurooplastel me ei teagi, et oleks majandusteaduses mingit erilist reputatsiooni. Aga idaeurooplastelt oodatakse, et neil on suurepärane vana vene kooli matemaatikaharidus ja paremal juhul veel lisaks head programmeerimisoskused. Ja Ida-Euroopast on viimase paari kümnendi jooksul tulnud hulganisti suurepäraseid noori majandusteadlasi. Nii et venelaseks pidamist võib siin võtta komplimendina. Muuseas, venelased ise on meid pidanud soomlasteks. Ei tea, kas meie matemaatikateadmiste või olematuks kahanenud vene keele oskuse tõttu.

Kui on valida Nõo ja Rocca al Mare kooli vahel

Published on April 12, 2010 in Üliõpilaselu. 6 Comments Tags: , , , , , .

… siis mine Tallinna Reaalkooli.

Me üritasime aru saada, kuidas peaks keskkooli valima reaalainetest tõsiselt huvitatud noor. Ja umbes sellisele järeldusele me jõudsime järjestades koole reaalainete olümpiaadide tulemuste alusel.

Pingeread on meie arvates väga hea koht, kust alustada valiku tegemist (nagu me siin varemgi oleme kirjutanud). Neil on oma nõrkused, aga nad on emotsioonivabad ja võrreldavad. On siililegi selge, et mõtet on arvesse võtta vaid seda pingerida, mis on konkreetse eesmärgi seisukohalt oluline. Kui tahta saada muusikuks, siis ei sisalda füüsika riigieksami pingerida olulist informatsiooni. Riigieksamite pingeridu tuleb kindlasti vaadata ainete kaupa ja pidada silmas, et need näitavad eksamisooritajate keskmisi tulemusi. Mitte midagi rohkem ega midagi vähem.

Me ei tea, et Eestis oleks tehtud statistikat, mis aitaks keskkooli valida inimesel, kes on huvitatud reaalalade õppimisest suuremas mahus kui tavaline kooliprogramm ette näeb. Selle üle mõeldes leidsime, et kõige sobivam kriteerium on tõenäoliselt kooli edukus reaalainete olümpiaadidel. Riigieksamid näitavad kui edukas on kooli keskmine õpilane, vabariiklikud olümpiaadid aga kui suur osa vabariigi parimatest õpib selles koolis. Need on kaks täiesti erinevat kuigi mitte täiesti sõltumatut kriteeriumit. Kooli edukus aineolümpiaadidel on oluline eelkõige väga andekatele noortele, kes tahavad õppida mingit valdkonda tava programmist suuremas mahus. Sel juhul tasub õppida koolis, kus on palju teisi samasuguseid — seal on õpetajad, kellel on sellega kogemusi ja kaasõpilased, kellega koos on motivatsioon suurem.

Koolide pingerida reaalainete olümpiaadide alusel1

  Kool Matem. 2002– 2010 Füüsika 2002– 2010 M+F 2002– 2004 M+F 2005– 2007 M+F 2008– 2010 M+F 2002– 2010
1 Tallinna Reaalkool 14.4 23.9 17.8 15.5 24.2 19.2
2 Hugo Treffneri G. 23.2 14.2 15.9 19.3 20.9 18.7
3 Tallinna Tõnismäe Reaalkool 14.1 6.1 9 13.8 7.5 10.1
4 Pärnu Koidula G. 4 7.6 4 5 8.4 5.8
5 Viljandi Jakobsoni G. 4.7 6 5.8 4.2 6.1 5.3
6 Narva Humanitaarg. 3.2 7.1 6.9 5.5 3 5.1
7 Nõo Reaalgümnaasium 4.3 4.8 3.7 5.1 5 4.6
8 Narva Pähklimäe G. 5 3 4.6 5.5 1.9 4
9 Gustav Adolfi G. 2.3 2.9 1 2 4.9 2.6
10 Vene G. 2.7 0.9 1.7 3.3 0.5 1.8
>10 Ülejäänud koolid 22.1 23.5 29.6 20.8 17.6 22.8

Mõned kommentaarid ja tähelepanekud selle tabeli kohta.

  • Tippude kontsentratsioon on väga suur. Peaaegu 80% protsenti punktidest läheb kümne parima kooli õpilastele ja sealjuures 50% kolme parimasse kooli. See kontsentreeritus on viimasel kümnendil ajas ainult süvenenud.
  • Loomulikult ei tähenda see, et muudes koolides poleks häid õpilasi, on küll. Üle 20% punktidest läheb tublidele õpilastele üle kogu Eesti. Targad inimesed võivad tulla ka Karjamaalt. Ilma naljata. Karjamaa Gümnaasium on selles pingereas 21. kohal (matemaatikas isegi 15.).
  • See tabel mõõdab korraga õpilaste hulka ja nende edukust olümpiaadil. Et neid tegureid eriastada tegime sama arvutuse läbi ka ainult kooli parima õpilase edukust arvestades ja tulemused ei olnud väga erinevad. Mõned üksikud kohavahetused, aga üldine järjekord jäi samaks.
  • Kõik neli esikümnes olevat venekeelset kooli on viimasel kolmel aastal oma tavapärasest tunduvalt halvemini esinenud. Sellele trendile juhtis juba eelmisel aastal tähelepanu Jaan Kalda, kes mainis ka loomulikku eksperimenti, mis sellele natuke valgust heidab:

    Igatahes pole põhjus eestikeelsete koolide füüsikaõppe paranemine. Seda kinnitab fakt, et tänavusel lahtisel füüsikavõistlusel oli üks ülesanne täpselt sama, mis 12 aastat tagasi Eesti füüsikaolümpiaadi lõppvoorus, täislahenduste protsent oli aga toonasest märksa madalam. Nii ehk teisiti, tegemist on probleemiga, mida tuleks hariduspoliitika kujundamisel hoolsalt silmas pidada.

Nüüd on aeg selgitada, kuidas me jõudsime pealkirjas sisalduva sõnumini. Paljudel tulevastel keskkooliõpilastel pole praktilistel põhjustel võimalik valida nimekirjast kõige esimesi koole. Igale poole ei pruugi sisse saada või siis on kolimine liiga keeruline. Kui on võimalik valida Tallinna erakooli ja tugeva reaalgümnaasiumi vahel, siis see tähendab, et tõenäoliselt on olemas kõik võimalused Eesti parimatesse koolidesse minna. Kui aga puudub üks või teine, siis tuleb teha kompromiss ja valida madalamalt. Et kõigis suuremates linnades on olemas üks või mitu väga tugevat gümnaasiumit, siis enamikul Eesti tulevastest keskkooliõpilastest pole isegi tarvis kolida (kuigi ega see ei pruugi sugugi halb mõte olla, kui sobivaim kool asub teises linnas).

Siinkohal reklaamime tabeli ainsat kooli, mis ei asu linnas. Nõo Reaalgümnaasium on tugev reaalkool, seal on head õpetajad, kaasõpilased ja lahe ühikaelu. Ka praktilised küsimused on mugavalt korraldatud, internaat tasuta, kaetakse osa transpordikuludest, sööklas saab kolm korda päevas soodsalt süüa jne. Kui tekkis huvi, siis Nõos on sel reedel-laupäeval sisseastumiskatsed.


  1. Tabel on koostatud vabariiklike olümpiaadide tulemuste alusel matemaatikas ja füüsikas. Andmed on saadaval Tartu Ülikooli Teaduskooli kodulehel. Tabelis olevad arvud näitavad, mitu protsenti vastaval olümpiaadidel antud kogupunktidest läks sellesse kooli. See tähendab, et 100 oleks teoreetiliselt võimalik maksimum, see tähendaks, et ükski õpilane muudest koolidest ei saanud ühtegi punkti. Miinimum on 0, mis on igati võimalik näiteks juhul kui ükski õpilane ei pääsenud vabariiklikule olümpiaadile. [tagasi]

Tuntud Eesti sportlased

Published on March 31, 2010 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , , , , .

Tavaliselt elame me siin Eesti sportlastele kaasa omaette ja eelkõige Eesti ajakirjanduse vahendusel, sest spordialad nagu kettaheide ja murdmaasuusatamine ei ületa siinse meedia ega lõunalauavestluste uudisekünnist. Täna kaasdoktorantidega juttu ajades tekkis aga harukordne võimalus Eesti sportlaste üle uhke olla.

Kõigepealt patsutas Jaapanist pärit kursusekaaslane õlale ja õnnitles Baruto saavutuse üle. Tema edu viimasel turniiril ja kiire tõus päris tippu paistab jaapani meedias täiesti silmapaistev teema olema. Kuuldes, et me räägime Eesti sportlastest tuli aga juttu ajama ka üks teine doktorant (ameeriklane), kes arvas, et jutt peab tõenäoliselt olema Joel Lindperest, kes on New Yorki Red Bullsi ridades saanud lühikese aja jooksul hakkama suurepäraste saavutustega. Kõigepealt lõi ta klubi uue staadioni esimese värava (sõprusmängus Brasiilia Santos FC üle) ja siis ka võiduvärava hooaja avamängus (seda kahjuks Chicago Fire vastu mängides). Jalgpall (soccer ehk assotsiatsiooni-jalgpall) on USAs küll tähtsuselt kaugel pesapalli, jalgpalli, korvpalli ja hoki järel, aga sellest siiski räägitakse, eriti veel mõned kuud enne maailmameistrivõistlusi. Tuleb tunnistada, et ega me ise kummagi sportlase karjääriga eriti kursis pole, aga tore on Eestist sellises võtmes kuulda igal juhul. Loodetavasti kuuleme neist tulevikus veel suuri asju.

Silmakirjalikud ameeriklased vs ebaviisakad eestlased

Published on March 21, 2010 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , , .

Vaatasime hiljuti lõbusat filmi The Invention of Lying ja seda vaadates tekkisid meil kummalised assotsiatsioonid meie enda taustaga. Filmis kujutatakse maailma, kus valetamist ei eksisteeri. Inimesed räägivad alati täpselt seda, mida nad mõtlevad. Osutub, et selline maailm on üsna morn ja igav. Kohtamas käies saab inimene kohe teada, et on paks luuser ja liftiga tööle sõites, et vilets töötaja. Hollywoodi filmides loetakse ette ajalooraamatuid ja Pepsi hüüdlauseks on “Pepsi: When they don’t have Coke.”

Üsna palju selles karikatuuris meenutas meile Eestit. Kui võrrelda eestlasi ameeriklastega, siis on siinpool ookeanit inimesed üldiselt väga kenad ja viisakad. Võõrad inimesed tervitavad, juhatavad teed, teevad komplimente ja uurivad kuidas läheb. Loomulikult on see üsna pealiskaudne, aga siiski meeldiv. Eestlased seevastu on teatavasti mõnevõrra otsekohesemad. Ja ebaviisakamad.

Justin Petrone annab oma blogis sellest erinevusest väga tabava pildi, kirjeldades eestlasest äripartneri Tiina käitumist:

To put it bluntly, Tin was blunt. Too blunt. Absolutely rude. Tactless. Rather than trying to assuage the publishing house about our good intentions in cutting part of the book, she went to work on detailing exactly why we had absolutely no need to republish all that crap in their manuscript.

With some buttery, flowery, feel-good American language, I was able to smooth out the kinks in Tin’s text to make it sound as polite and quasi-British as possible, cutting of course the obligatory insincerity that pollutes English discourse (“I’m terribly sorry”), and dressing it up in sunny, optimistic tones (“Let’s work together to make this book a success”).

Teine külg samast nähtusest on see, et ameeriklased kipuvad võõraste inimestega palju rohkem suhtlema kui eestlased. Meile kui eestlastele on small-talk üsna võõras nähtus. Pigem põrnitseme kruvid liftiseinast välja, kui sisseastujale tere ütleme. Ja kui võõras inimene meiega rääkima hakkab, kahtustame et ta on purjus. Ameerikas on üldiselt vastupidi. Arvestades eelpool toodud erinevusi suhtlemisstiilis on mõlemad lahendused head. Kui rääkimine toob endaga kaasa meeldivaid emotsioone, tasub seda teha rohkem ja kui halbu emotsioone, tasub pigem vait olla. Inimestevaheline suhtlemine, reklaam ja muu informatsioonivahetus jõuab ühiskonnas oma loomulikku tasakaalu.

See oli üks koht, mis meie arvates filmis natuke ebausutavalt välja kukkus. Film paistis tuginevat eeldusel, et kõik toimib täpselt samamoodi nagu tänapäevases ameerika ühiskonnas, ainult selle erinevusega, et inimesed räägivad alati tõtt ja usuvad kõike. Teistsuguses ühiskonnas pole aga mingit põhjust arvata, et kõik institutsioonid alates small-talkist ja lõpetades filmitööstusega on samamoodi korraldatud. Vaevalt, et Coca-Cola ostaks reklaamiaega, et öelda “… Coke’s very high in sugar, and like any high calorie soda, it can lead to obesity in children and adults who don’t sustain a very healthy diet. And that’s it. It’s coke. It’s very famous.”

Teisest sarnasest puudusest kirjutas Jeff Cheap Talkis. Faktist, et inimesed on ausad ei peaks veel järelduma, et iga nende väide on tõene. Filmis ütleb peategelane pangatellerile, et tema arvel on 800 dollarit, aga arvutisüsteem näitab arve suuruseks 300 dollarit, millest teller järeldab, et arvuti teeb vea. Aga kui on võimalik, et arvuti teeb vea, siis peaks ju olema ka võimalik, et inimene eksis.


Image: The Invention of Lying

Lume koristus katuselt ja tervisekindlustus

Published on February 28, 2010 in Üliõpilaselu. 3 Comments Tags: , , , .

Kui inimene murrab jalaluu langevarjuhüppel, siis Eestis on ravi selle inimese jaoks suures osas tasuta. Täpsemalt öeldes, teised inimesed maksavad tema riski võtmise kinni. Siinpool lompi on aga paljudel inimestel tervisekindlustus, mis nii suuri riske nagu langevarjuhüpped ei kata.

Eestis on praegu päevakorral teine riskide võtmise küsimus. Nimelt lumi katusel. Ajalehed kirjutavad kuidas katused vajuvad lume raskuse all sisse ja soovitatakse ronida katusele ja lumi alla lükata. Samuti kirjutab Postimees kuidas Helsinkis inimesed katustelt lund rookimise käigus haiglasse sattuvad.

See situatsioon peegeldab ebasümmeetrilisust kindlustuses. Maja ei ole paljudel inimestel lumest tingitud katuse sissekukkumise vastu kindlustatud. Samas kui inimese tervis on katuselt kukkumisest tingitud vigastuste vastu kindlustatud.

Nii on igal inimesel endal igati mõistlik tegeleda ekstreemspordiga ja ronida katusele lund alla lükkama. Samas kui ühiskonna seisukohalt peaks kaaluma, kumb on odavam kas katuste sissekukkumisest tingitud kahju inimeste varale või inimeste katustelt allakukkumisest tingitud tervishoiu kulud.

Cold Windy City

Kust tulevad tähed?

Published on January 24, 2010 in Õpingud ja majandusteadus. 3 Comments Tags: , , , , , , , , , .

Mis on ühist meie olümpialootustel Andrus Veerpalul, Jaak Mael ja Kristina Šmigun-Vähil? Vastus: nad kõik on sündinud veebruaris. Asi on tegelikult veel huvitavam: 50% Eesti murdmasuusatamise koondiste liikmetest on sündinud aasta kolmel esimesel kuul. Samas kui aasta viimasel kolmel kuul on sündinud alla 5%.

Ei-ei, me ei ole hakanud astroloogiahuvilisteks. Me vaatasime neid sünnikuupäevi lugedes Malcolm Gladwelli populaarteaduslikku raamatut Outliers: The Story of Success. Raamat kirjutab muuhulgas teadusartiklitest, mis pakuvad ühe võimaliku selgituse sellele, miks meie edukad suusatajad on sündinud enamjaolt aasta alguses. Nimelt, sünnikuupäeva olulisus võib tuleneda võistlusmäärustest, mis ütlevad, et vanusegruppi kuuluvust arvestatakse kalendriaasta järgi. Vanusegrupid ei tundu olümpiamängudele mõeldes olulised, küll aga on tähtsad laste ja noorte võistlustel. Veebruaris sündinud noor suusataja on peaaegu aasta vanem kui detsembris sündinud konkurent. See tähendab, et ta on natuke suurem ja tugevam, natuke treenitum ja võib-olla natuke täiskasvanum. See tähendab, et ta võidab võistlusi sagedamini, mis viib selleni, et ta saab paremad tingimused ja treenerid ja on motiveeritum. Järgmisel aastal palju treenitum ja jätkuvalt suurem ja tugevam. Ja võidab veelgi sagedamini. Jõudes täiskasvanuteklassi on ta parem sportlane ja pääseb võib-olla koondisessegi.1

Ülaltoodud mõttekäik ei tähenda, et meie olümpiasportlased pole andekad. Vastupidi. Andrus Veerpalusid ja Kristina ŠŠmigunisid sünnib väga harva. Aga nii andekaid inimesi sünnib veelgi harvem aasta esimese kolme kuu jooksul. Süsteem, mis selekteerib inimesi lisaks talendile ja töökusele ka lihtsalt sünnikuupäeva järgi viib selleni, et osa talentidest läheb kaotsi. Kui vanusegruppide määratlus oleks teistsugune (nt 0.5 aasta kaupa või miks mitte 1.25 aasta kaupa), siis oleks meil võib-olla 2-3 korda rohkem olümpialootusi?

Gladwelli raamatu põhiküsimus on, kust tulevad tõelised superstaarid — inimesed, kes on oma valdkonnas teistest palju paremad. Traditsiooniline vastus sellele on “andekus ja töökus”. See raamat toob aga hulga näiteid olukordadest, kus tegelikkus on mitmetahulisem. Oma erialal tõeliselt edukad inimesed on küll keskmisest andekamad ja teinud palju tööd. Aga lisaks on oluline roll ajal, kohal ja muudel suhteliselt suvalistel tingimustel, mis tihti jäävad tähelepanuta.

Toome veel ühe näite Eestist seoses sünniajaga — Eesti dividendimiljonärid. Võtame nimekirja eesotsast näiteks ühe. Olympic Casino Groupi suuromanikul Armin Karul on kahtlemata kõik vajalikud isikuomadused ja kogemused selleks, et olla äris väga edukas. Lisaks juhtus ta sündima täpselt õigel ajal õiges kohas. 1991. a oli Eestis hasartmängude turg (nagu ka paljud muud turud) väga hõre ja sel ajal 25-aastane Karu täitis selle lünga. Oleks ta sündinud 10 aastat hiljem poleks ta vähemalt samale turule saanud enam tulla. 10 aastat varem sündides oleks ta aga olnud suurte muutuste ajaks juba natuke liiga vana, et niisugust uudset ja riskantset ettevõtet luua. Vaadates peale dividendimiljonäride esisajale näeme, et enamus vastab samale profiilile. Ligi pooled esisaja miljonärid olid 1990. a 20-30-aastased.
Eesti 100 rikkama inimese vanuste jaotus 1990. a.

Gladwell viitab raamatus “10000 tunni reeglile” — oma valdkonnas tipptasemele jõudmiseks tuleb selle nimel teha 10000 tundi mõtestatud tööd — ja toob hulga näiteid selle toetuseks. Sealhulgas Bill Gates, kes oli PC-de väljatuleku ajal üks väga vähestest inimestest maailmas, kes oli piisavalt noor, et võtta riske ja samas omas 10000 tundi programmeerimiskogemust (mida enne PC-de tulekut oli praktiliselt võimatu saada). Samamoodi Biitlid, kes said Hamburgis enne tuntuks saamist suurusjärgus 10000-tundi koosmängu harjutada ja hakkasid alles siis oma paremaid palasid kirjutama. 10000 tundi on üsna palju: treenides 20 tundi nädalas teeb see umbes 10 aastat harjutamist. Samas on üsna ootuspärane, et see kehtib sportlaste, teadlaste ja näiteks pianistide kohta.

Nagu ülalpool toodud näidetest näha, võib osa inimesi sattuda juhuslikult parematesse tingimustesse, mis neid motiveerivad, samas kui teised loobuvad. Praktikas on võimatu pakkuda kõigile võrdseid tingimusi. Aga me saame teha seda, et üritada vältida olukordi, kus ebavõrdsed tingimused tulenevad ühiskonnas kehtestatud reeglitest, mis omavad soovimatut kõrvalmõju.

Seoses töötamise ja õppimisega viitame veel ühele raamatus kajastatud teemale, mille peale me ka varem mõelnud oleme. Miks on vaja pikka suvevaheaega? Vanasti oli põhjenduseks ilmselt põllumajandus — lapsi oli vaja põllul ja kooli saadeti nad alles siis kui olulised asjad tehtud said. Nüüd elame me aga teises sajandis, kus see argument enam ei kehti. Loomulikult peab lastele jääma aeg puhkamiseks (seda nii kooliaasta jooksul kui ka vaheaegade näol). Aga on väga kahtlane, et parim õppeaasta korraldus on kuhjata õppetöö 9 kuu sisse ja siis jätta lapsed kolmeks kuuks tegevuseta. Mis on suvevaheaja mõju haridusele ja ebavõrdsusele, seda uurisid Alexander, Entwisle, and Olson (2001). Nende andmeteks olid 1.-5. klassi õpilastele korraldatud tasemetööd, mis viidi läbi kooliaasta alguses ja lõpus. Nii said nad võrrelda õppimist kooliaasta jooksul ja õppimist suvevaheajal sotsiaalmajandusliku staatuse (SMS) alusel. (Sotsiaalmajandusliku staatuse grupid nad defineerisid vanemate hariduse, sissetuleku ja ametikoha põhjal.)

Tabelis on näha, et kooliaasta jooksul õpivad kõik grupid suhteliselt palju ja suhteliselt võrdselt, kõige rohkem just keskmised. Suur vahe tuleb sisse aga suvel, kus keskmine grupp ei õpi praktiliselt midagi, kõrgem grupp õpib palju ja madalam grupp lausa unustab. Ilmselt on selgitus see, et rikkamates/haritumates peredes, kus haridust väärtustatakse, loevad lapsed suvel raamatuid, osalevad laagrites ja suvekoolides ning tegelevad harivamate tegevustega, st õpivad nagunii. Vaestes ja madalama haridustasemega peredes aga üldse mitte. Traditsioonilise suvevaheaja lühendamine (näiteks asendamine mingi organiseeritud puhkuse ja madalama koormusega koolipäevadega) võiks viia selleni, et erinevatest oludest tulevatel lastel oleksid võrdsemad võimalused.

Raamatus on veel palju põnevaid lugusid. Miks on suurem osa New Yorki edukaid juriste juudid, kelle immigrantidest vanemad töötasid rõivatööstuses? Miks olid korealased kuni eelmise sajandi lõpuni ühed maailma halvimad lendurid? Miks õpivad hiinlased teistest rohkem?

Kokkuvõttes ütleks, et Outliers on väga huvitav ja mõtlemapanev raamat, mida me kindlasti soovitame. Aga samas hoiatame, et see raamat (nagu ka meie kirjutis) on üsna mitteteaduslik. See tähendab, et näited (sealhulgas viited teadustööle) on küll tõesed, aga otsitud nii, et need sobiksid hästi hüpoteesiga. Seda nimetatakse “kirsikorjamiseks” ja see sobib hästi hüpoteeside leidmiseks ja selgitamiseks, aga ei tõesta eriti midagi.


Image: Outliers: The Story of Success


  1. Siin on ilmselgelt alternatiivseid selgitusi: näiteks, et edukad suusatajad on tihti suusatajate perekonnast ja siin võib olla nende vanemate karjääriga seotud põhjus, miks lapsed aasta alguses sünnivad. [tagasi]

Lotoabi väärtusest

Published on October 19, 2009 in Üliõpilaselu. 4 Comments Tags: , .

Sattusime vaatama huvitavat lehekülge nimega lotoabi.com, mis tundub määravat oma sihtgrupi inimestega, kes ei oska neljani lugeda. Tsiteerime:

  • Kas ka sind vaevab mõte, et ükskõik milliseid numbreid Viking loto mängimisel kasutad, ei too need edu?
  • Oled tüdinud numbrikombinatsioonide valimisest ja mõtled, et ehk saaks selle valiku teha lihtsamalt ja targemalt?
  • Lase arvutil valida numbrid järgmiseks Viking loto loosimiseks statistika alusel ja mugavalt siinsamas veebikeskkonnas.
  • Soovime kõigile head loosiõnne ja soovitame mängida lotot mõistlikult.

Kui need neli küsimust on sulle tuttavad, siis oled sattunud just õigele leheküljele.

Loomulikult pani see meid mõtlema, et millist väärtust saab selline teenus ikkagi pakkuda. Eriti veel arvestades seda, et lotonumbrite valimine tundub olevat täiesti läbipaistev ja avalik protsess ja kogu senine statistika on Eesti Loto lehelt kättesaadav. Tutvustusest saame teada, et

Vaevalt tänapäeva kiires elus on kellegil aega hakata süvenema kõrgemasse matemaatikasse ja raisata päevadeviisi aega Viking loto numbrite valimiseks.
…
Programm arvestab paljusid erinevaid lototeooriaid ja valemeid ning tõenäosusteooriat, statistikat ja loogikat, et genereerida kasutajatele statistiliselt parimad numbrikombinatsioonid järgmiseks Viking loto loosimiseks…

Samalt lehelt saab ka esmase sissejuhatuse statistikasse:

See, mis on kõige tõenäolisem, juhtub ka kõige tihedamini. See, mis on vähemtõenäoline, juhtub ka harvem.

Nali naljaks, aga natuke asja üle arutades jõudsime järeldusele, et selline teenus võib siiski olla mitmes mõttes hea. Esiteks suurendab see lotomängijate psühholoogilist rahulolu. Me pole küll näinud vastavaid eksperimente, aga tundub üsna loogiline, et kui pole head argumenti paljude numbrikombinatsioonide vahel valimiseks, siis on tänuväärne, kui keegi selle töö ära teeb. Ja samuti on hea pärast kedagi süüdistada.

Teiseks jõudsime järeldusele, et statistika võib teatud määral aidata ja võib-olla just seda saab ka mõni lehekülg pakkuda. Nimelt on lotonumbrid küll täiesti juhuslikud ja sõltumatud, aga lotomängijate valitavad numbrid ei ole. Inimene on halb juhuslike arvude generaator ja kipub valima numbreid mingi süsteemi järgi (nt fookuspunktid mänguteoorias). Võidud aga jaotatakse võitjate vahel, nii et populaarsemate numbrite korral on oodatav võit väiksem.

Kolmandaks on kasu ühiskonnale. Lotot mängivad inimesed näitavad oma käitumisega, et neil pole selle rahaga midagi targemat teha, kui panna see negatiivse oodatava tulususega riskantsesse investeeringusse. Lotoabi lehekülje loojad paistavad olema ettevõtlikud inimesed, kellel on uudseid ideid ja võib-olla oskavad nad kogutud raha investeerida viisil mis toob ühiskonnale rohkem kasu.

Sports betting

Eesti filmid Chicagos

Published on March 9, 2009 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , , .

6. märtsist 2. aprillini on Chicagos 12. Euroopa Liidu filmifestival. Seal on filme igast EL liikmesriigist ja Eesti on esindatud kahe filmiga: Taarka ja Mina olin siin. Täpsemalt võib lugeda siit. Meie igatahes plaanime vaatama minna.

Külalispostitus: Eliitülikool

Published on December 1, 2008 in Külalispostitused. 5 Comments Tags: , , , , , , .

Alljärgnev on külalispostitus Sander Heinsalult. Sander on majandusteaduse esimese aasta doktorant Yale’i Ülikoolis ja me palusime tal kirjutada mõned postitused põhjustest miks ta valis Yale’i ülikooli ja muljetest sealse doktoriõppe osas.

Ma ei oska leida piisavaid tingimusi eliitülikooli jaoks. Ma oskan ainult tuua näiteks mõned omadused, mis eliitülikoolil on. Võibolla on need tarvilikud tingimused.

Inimesed, kes eliitülikooli kogenud ei ole, seda ilmselt mõista ei suuda. Üksikute tegurite kaupa kirjeldada on seda väga raske, aga selle tunneb ära.

Akadeemiline ausus on eliitülikoolides ja ka muidu heades ülikoolides keskne. Kui keegi rumalusest midagi valesti teeb, siis saadetakse tugev signaal, et parem tehku endale kähku reeglid selgeks. Teadliku pettuse eest karistatakse täie rauaga ja halastuseta. Tartus oli vähemalt majanduses spikerdamine tavaline ja kõik anti andeks. Teadliku plagiaadi esitajad pidid asja lihtsalt uuesti tegema ja selliseid juhtumeid lahendati eraviisilise kokkuleppega. Torontos kuulsin, kuidas noorem õppejõud ütles vanemale, et kuna ta aimas, et mõned tudengid võivad üksteise pealt maha kirjutada, pani ta nad eksamil eraldi istuma. Vanem õppejõud vastas, et nooremal on veel mõndagi õppida, tema oleks ebaausad tudengid nimelt lähestikku istuma pannud ja siis teolt tabanud.

Asi ei ole rahas, vähemalt majandusteaduses. Ma kujutan ette, et nendes valdkondades, kus on vajalikud kallid masinad (loodusteadustes näiteks), mängib raha suuremat rolli. Asi ei ole heas raamatukogus, vähemalt majanduses (raamatukogu ei puutu majanduses asjasse, kõik on internetis või Amazonist tellitav). Võibolla valdkondades, kus on palju haruldast kirjandust (keeleteadus, filosoofia?), on raamatukogu oluline, aga alati on ju olemas raamatukogudevaheline laenutus. Asi ei ole füüsilises keskkonnas – Yale pakub õppuritele umbes samasuguseid tingimusi õppimiseks kui Tartu Ülikool.

Mina sain Tartus näiteks bakalaureusetudengina endale teaduskonnas arvutiga töökoha. Ma ei kujuta ette, et Yales pakuks keegi bakatudengile isiklikku töökohta, isegi doktorandidel seda tavaliselt pole. Töö käib ühikas või raamatukogus või teaduskonna avalikus ruumis.

Eliitülikool seisneb inimestes, nii tudengites kui õppejõududes. Võetakse vastu andekad inimesed, kes on kõrgelt motiveeritud ja on eluaeg tahtnud õppida. Inimesed tõesti pingutavad selleks, et asju endale selgeks teha, mitte lihtsalt diplomini väljavedamise nimel nagu Tartus. Ülikooli ei tulda ka lihtsalt aega veetma, kuna ei osata eluga midagi paremat peale hakata.

Õppejõud on loomulikult maailma tipud, aga oma ülikooli õppejõud pole kaugeltki ainsad, kellega suhelda. Pidevalt kutsutakse nädalaks kuni aastaks külalisõppejõude ja soodustatakse igati nendega kohtumist. Siin on üks koht, kus raha võib rolli mängida, aga ülikooli maine on tõenäoliselt tähtsam. Ma arvan, et enamik neist külastajatest tuleksid ka tasuta, et uute inimestega mõtteid vahetada.

Korraldatakse seminare ja jälgitakse üksteise tööd. Tudengite tööd hinnatakse iga nädal ja kui kellelgi on raskusi, siis on alati võimalik küsida ja arutada.

Põhiline õppevorm majandusteaduses on ülesannete lahendamine, iseseisev aktiivne töö. Püütakse panna tudengeid mõtlema, mitte tuupima ja seotakse ülesandeid rakendustega ja kaasaegsete probleemidega.

Raha mängib ilmselt kõige olulisemat rolli õppejõudude palkamisel ja tudengite majanduslikul toetamisel. Miks peaksid maailma tipud minema kohta, kus neile halvasti makstakse.

Tudengite puhul ei pruugi raha nii ühest rolli mängida, sest sissetulek tudengina on pärastise palga kõrval peenraha ja edasine palk sõltub ülikooli ja õppejõudude kvaliteedist. Samuti antakse tudengitele oluline osa rahast mitmesuguste tööotsade kaudu ülikooli juures (raamatukogus leti taga istumine või raamatute riiulitele tagasipanek, ürituste korraldamine, giiditöö), nii et pole mustvalget olukorda, kus inimesed, keda rahaliselt toetatakse, saavad õppimisele keskenduda ega pea õppimisega mitteseotud tööd tegema. Yale on piisavalt rikas, et kõigile tudengitele lihtsalt raha peo peale laduda ja õppimisega mitteseotud töödeks inimesed palgata, aga seda meelega ei tehta. Põhjus võib olla selles, et inimesi ei pea eriti motiveerima õppima, pigem peab neile muid üritusi, töid ja ajaviiteid pakkuma, et nad ennast õppimisega ära ei tapaks.

Siin jällegi võrdluses Tartu Ülikooliga tekib mul retooriline küsimus, et kui Tartu tõepoolest kõigil kõik kulud kataks, siis kas inimesed tõesti pühendaksid töö pealt kokku hoitud aja õppimisele? Nii palju, kui ma Tartust mäletan, oli inimestel seal õppimine esimese järgu prioriteedist kaugel. Ma arvan, et rahapuudust ei saa õppurite vähese pühendumise korral süüdistada. Heade õppejõudude puuduse puhul ilmselt saab.

Eestil tuleks endalt küsida, mis on õppetoetuse eesmärk. Praegune madal toetus inimese kohta ei muuda inimeste käitumist – need, kes peaksid ilma selle toetuseta kooli kõrvalt töötama, peavad seda enamasti ka koos toetusega. Kui eesmärk on vabastada osa inimesi kooli kõrvalt töötamisest, tuleks toetus kontsentreerida väiksema arvu inimeste kätte, nii et selle tase võimaldaks elamiskulud katta. Toetada tuleks parimaid ja alles seejärel võimalikult suurt arvu inimesi.

Koolisüsteemis võib vaielda, kas eliitkoolid on hea või halb asi ja kas parimaid tuleks kuidagi teisiti kohelda kui ülejäänuid, aga ülikool seisab tippude peal ja seda igas õppeastmes. Parimad doktorandid saavad tuntud teadlasteks ja tõstavad ülikooli mainet, parimad muude diplomitega lõpetajad saavad erasektoris rikkaks ja toetavad ülikooli annetustega. Nii käib see tippülikoolides.

Eesti koolides on rumaluse kultuur ja see imbub paratamatult ka ülikoolidesse sisse. Koolides on populaarne olla loll. Kes hästi õpib, on nohik ja kannatab selle pärast, nii kaasõpilaste kui õpetajate tõttu.

Majandusteaduskondade pingeread ja kas Neivelt eksib

Published on November 21, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , , , , .

… aga majandus- ja ärialaseid tsiteeringuid pole Eestis mitte ühtegi

Nii ütles Indrek Neivelt oma ettekandes Tartu Ülikooli arengukonverentsil. Otsustasime seda väidet kontrollida. Kõigepealt tuleb täpsustada, mida mõelda tsiteeringu all.

Laiemas tähenduses tsiteering on ju iga viitamine ja Google Scholar otsing ütleb, et neid on Eesti majandusteadlastel küll. Aga seda ei saa väga tõsiselt võtta. Näiteks meie blogile viitavad paljud, samuti on tsiteeritud meie konverentsiartikleid ja toimetisi, mis ei tee meist veel tsiteeritud autoreid. Nii et ilmselt ei ole mõtet arvestada suvalise artikli mainimist suvalises teises kirjatükis.

Vaatame siis tsiteerimisandmebaasi, kuhu lisatakse artikleid, mis on avaldatud vähemalt ametlikult teadusajakirjaks liigitatavates väljaannetes. ISI Web of Knowledge andmetel on Maaja Vadil 43 tsiteeringut ja Raul Eametsal 6. Need on ainsad tsiteeringud, mida me TÜ majandusteaduskonna professorite kohta leidsime, aga tõenäoliselt on tsiteeringuid ka teistel Eesti majandusteadlastel. Igal juhul piisab eelpooltoodud väite ümberlükkamiseks ühest tsiteeringust ja seega võib järeldada, et Neivelti väide polnud õige.

Muidugi ei saa välistada võimalust, et ta pidas silmas midagi muud, näiteks majandusteaduse alastes “tunnustatud” teadusajakirjades avaldatud artiklitele viitamist “tunnustatud” teadusajakirjades. Et sellele küsimusele täpsemalt vastata, võtsime aluseks majandusteaduse ühe olulisemate teadusajakirjade nimestiku ja andmed Eesti teadusasutuste teaduspublikatsioonide kohta on Eesti Teadusinfosüsteemist. Leidsime selle kriteeriumi kohaselt kokku kolm “tunnustatud teaduspublikatsiooni” Eesti majandusteaduskondadelt1. Siinkohal peab täpsustama, et arvatavasti on Eesti majandusteadlastel tegelikult publikatsioone rohkem, kõik lihtsalt ei kajastu Eesti Teadusinfosüsteemis. Aga tulles tagasi küsimuse juurde — neist kolmest artiklist ühte (Kaia Philipsi ja kaasautorite oma) on korduvalt viidatud. Nii et ka selle kriteeriumi kohaselt leidub kontranäide postituse alguses toodud väitele.

Eelnevaga seotud on ikka ja jälle üleskerkiv küsimus, kas ja miks Eesti ülikoolid ei kuulu maailma paremikku. Loomulikult on edetabeleid igasuguseid ja vaadata tasub ikka eelkõige neid, mis konkreetsele lugejale midagi kasulikku ütlevad. Meie kui majandusteaduse doktorantide seisukohalt on kõige olulisemad edetabelid, mis järjestavad ülikoole majandusteaduse teadustöö alusel. Üks tuntud selline pingerida on 2003. aastal ajakirjas Journal of the European Economic Association2 avaldatud edetabel (täisartikkel, pdf). Selle edetabeli üldises nimekirjas (tabel 3) on 200 majandusteaduskonda ja Euroopa edetabelis (tabel 4) 120. Nende hulka ükski Eesti majandusteaduskond muidugi ei mahu. Et me olime publikatsioonid juba välja otsinud, otsustasime täpsemalt vaadata, kus Eesti majandusteaduskonnad nendes nimekirjades paikneksid.

Arvutades umbes sama metoodikat kasutades välja Eesti majadusteaduskondade indeksid saime Tartu Ülikooli majandusteaduskonnale numbri 0.34 (kahe artikli põhjal) ja Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnale 0.15 (üks artikkel). Teistel ülikoolidel on indeksiks 0. Arvutusmetoodika täpsustuseks märgime, et need indeksid Eesti ülikoolide kohta on pisut ülehinnatud, sest võtsime arvesse pikema perioodi publikatsioonid ja arvestasime kõiki avaldamisi, millele ülalmainitud ajakirjade pingerida positiivse skoori andis (artiklis kasutati ainult 30 olulisema ajakirja publikatsioone). Teisest küljest, nagu ülal mainitud, võib olla et me jätsime mõne publikatsiooni arvestamata. Mida me neist tulemustest järeldame?

Esiteks tuleb selgitada ülalviidatud J. of EEA artiklis esitatud indeksit. See indeks peaks kajastama erinevate artiklite olulisust majandusteaduse edasiviimisel. Indeksi koostamiseks hindavad autorid viitamiste põhjal erinevate ajakirjade mõjukust majandusteaduses ja niimoodi saavad siis igale ajakirjale mingi kaalu. Indeksi väärtus 1 tähendaks ühte lehekülge ajakirjas American Economic Review. Econometrica lehekülje kaal on 0.9678. Ülejäänud top-viide kuuluvad ajakirjad on juba oluliselt väiksema kaaluga: Journal of Political Economy on 0.6519, Journal of Economic Theory on 0.5876 ja Quarterly Journal of Economics on 0.5811. Ajakirjade mõjukus ja seega kaal seal indeksis kahaneb üsna kiiresti (mis artikli autorite kohaselt kajastab seda, et majandusteaduses tippajakirjade artiklid koguvad teistest oluliselt rohkem tsiteeringuid). Näiteks üks lehekülg ajakirjas Economic Letters võrdsustatakse umbes 0.19 AER leheküljega ja üks lehekülg ajakirjas Eastern European Economics on võrdväärne umbes 1/2000 AER lehega. Nii et Eesti majandusteadlaste summaarne skoor tähendab seda, et panus maailma majandusteadusesse oleks mingis mõttes samaväärne pooleleheküljelise nupukesega tippajakirjas.

Teiseks on rõõm näha, et Tartu ja natuke vähem ka TTÜ on Eesti majandusteaduse paremikus. Samas kui võrrelda Tartu ülikooli korralike Skandinaavia ülikoolidega, siis vahe on paarisajakordne ja tippülikoolidega on vahe tuhandeid kordi, vt graafikut. Euroopa 120 hulka pääsemiseks on vaja aga ainult 50 korda rohkem/paremaid teadusartikleid. See ei tundu sugugi võimatu.

Majandusteaduskondade pingerida


  1. Kolm publikatsiooni:
    • Lehmann, H.; Philips, K.; Wadsworth, J. (2005). The incidence and cost of job loss in a transition economy: displaced workers in Estonia, 1989 to 1999. Journal of Comparative Economics, 33(1), 59 – 87.
    • Purju, A (1995). Voucher privatisation in estonia. Communist Economies & Economic Transformation, 7(3), 385 – 408.
    • Masso, J.; Varblane, U.; Vahter, P. (2008). The Impact of Outward FDI on Home-Country Employment in a Low-Cost Transition Economy. Eastern European economics, x – x. [ilmumas]

    See ei kajastu küll Eesti teadusasutuste publikatsioonides, aga vähemalt üks samaväärne publikatsioon jäi ka Eesti Panga uurijatelt silma. [tagasi]

  2. Viide: Pantelis Kalaitzidakis; Theofanis P. Mamuneas; Thanasis Stengos, “Rankings of Academic Journals and Institutions in Economics” — Journal of the European Economic Association 12/2003, Volume: 1 , Issue: 6 , Pages: 1346-1366. [tagasi]