Iga natukese aja tagant tekib empiirilisi uurimusi teemal kas raha teeb õnnelikuks või mitte. Ja sealt edasi, et kui rikkus on tõesti korreleeritud õnnelikkusega, siis kas õnnelikumaks muudab vaid naabrist parem olemine (so suhteline rikkus) või ka absoluutne rikkus. Esimese osas valitseb tänaseks päevaks vist konsensus. Vähemalt on leitud, et iga riigi sees suurema sissetulekuga inimesed on õnnelikumad.
Näiteks Angus Deatoni ja Nobeli preemia laureaadi Daniel Kahnemani artikkel USA Teaduste Akadeemia Toimetistes vaatas USA elanike sissetuleku seost õnnelikkusega, täpsemalt nii hetkeemotsioonide kui ka pikaajalise eluga rahuloluga. Nad leidsid esiteks seda, et positiivsete emotsioonide ja sissetuleku vahel on USAs positiivne korrelatsioon kuni sissetulekutasemeni 75 tuhat dollarit leibkonna kohta aastas. Sealt edasi suuremate sissetulekute korral on see korrelatsioon nullilähedane. Teiseks nad leidsid, et rahulolu eluga ja sissetulek on positiivselt korreleeritud mistahes sissetuleku korral, ilma ülemise piirita. Kahneman ja Deaton väidavad, et nende tulemus kinnitab juba varem teiste poolt leitud seaduspära, et sissetulek on rohkem seotud eluga rahulolu kui hetkeõnnelikkusega.
Täpsustuseks, et positiivseid emotsioone mõõdeti küsimustega inimese emotsioonide kohta, mida ta tundis eelneva päeva jooksul (näiteks õnnelikkus, lõbu, kui palju inimene naeris, kurbus, stress, mure). Eluga rahulolu mõõdeti Cantrili skaala abil, kus inimene sisuliselt hindab oma elu 10 punkti skaalal vastates küsimusele “Kas tema elu on parim võimalik või halvim võimalik tema jaoks.” Autorite hinnangul on Cantrili redel (skaala) üks parimaid viise hindamaks kuivõrd inimene enda arvates saavutab oma eesmärke elus. Uurimuses kasutati ligi poole miljoni USA elaniku küsitluse andmeid aastatest 2008 ja 2009. Et oskaks hinnata $75000 suhtelist suurust, siis 2008. aastal oli USAs leibkonna sissetuleku mediaan $52000 ja ühel kolmandikul leibkondadest oli suurem kui 75000 sissetulek.
Muuseas, kui räägitakse sissetuleku ja õnnelikkuse korrelatsioonist, siis esitatakse seda pea alati viisil: suurem sissetulek viib või ei vii suurema õnnelikkuseni. Aga nendes uurimustes on tegemist ainult korrelatsiooniga. Samas on psühholoogid eksperimentides leidnud, et positiivsed emotsioonid suurendavad produktiivsust, loovust jms. Nii et võib-olla on näiteks Deatoni ja Kahnemani poolt leitud positiivse korrelatsiooni taga hoopis see, et rõõmsameelsemad inimesed teenivad rohkem?
Ja mis puudutab eluga rahulolu, siis tööalane edu on tööturul laias laastus (iga eriala sees) seotud suurema sissetulekuga. Tõenäoliselt isegi muusik, kelle muusikat-kontserte kuulavad miljonid, arvab et ta on muusikuna rohkem saavutanud, kui see, kes mängib tänaval või väikeses baaris. See aga ei tähenda, et suurem sissetulek paneb inimese arvama, et ta on elus edukalt oma soovitud eesmärke saavutanud. Vaid sel juhul suurem sissetulek on lihtsalt tööalaste eesmärkide saavutamisega kaasnev nähtus.
Absoluutse rikkuse ja õnnelikkuse seose üle aga ikka veel vaieldakse. Täpsemalt debatt käib küsimuse üle kas rikkamates riikides on inimesed õnnelikumad ja kas SKP kasvades muutuvad inimesed õnnelikumaks. Richard Easterlin (Lõuna-California Ülikool) oma 1974. aasta artiklis ja sellele järgnevates töödes väidab, et ta ei suuda leida statistiliselt olulist seost rikkuse (sissetuleku, SKP) ja õnnelikkuse vahel. Tema vastased, näiteks Sacks, Stevenson ja Wolfers oma hiljutises uurimistöös, väidavad, et statistiliselt oluline seos on olemas, nimelt suurem rikkus on statistiliselt oluliselt seotud suurema õnnelikkusega (täpsemalt eluga rahuloluga), ja toovad välja hulga vigu nendes uurimustes, mis ei ole suutnud seda seost leida.
RSS
Viimased kommentaarid