Oleme siin palju kirjutanud käitumisökonoomika võidukäigust. See ei tähenda aga sugugi, et käitumisökonoomika peaks mingiski tähenduses asendama klassikalist majandusteadust või et see peaks ümber kujundama majanduspoliitikat või ettevõtluse. Kui keegi vastupidist väidab, siis on tavaliselt tegemist kunstilise liialduse või vähese informeeritusega.
Hiljuti avaldasid käitumisökonoomikud George Loewenstein (CMU) ja Peter Ubel (Duke) arvamust, et käitumisökonoomika on saanud väga populaarseks ja seda on rakendatud, aga et nende hinnangul on sellega mindud liiale.
But the field has its limits. As policymakers use it to devise programs, it’s becoming clear that behavioral economics is being asked to solve problems it wasn’t meant to address. Indeed, it seems in some cases that behavioral economics is being used as a political expedient, allowing policymakers to avoid painful but more effective solutions rooted in traditional economics.
Nad toovad näite energiatarbimise vähendamise meetmest Suurbritannias: elektriarvele pannakse lisaks kulutatud energiale kirja (100 kWh) ka see kui palju nende naabrid keskmiselt ja minimaalselt elektrit kulutasid. Meetme idee on lihtne ja geniaalne: ühe keskmise inimese jaoks ei oma number 100 kWh mingit erilist tähendust, meil pole aimugi, kas see number on suur või väike, rääkimata siis selle mõjust loodusele. Naabrite numbri lisamine annab meie numbrile tähenduse. Selle taustaks tasub vaadata Suurbritannia peaministri David Cameroni ettekannet TED konverentsilt.
Loewenstein ja Ubel ei kritiseeri seda meedet, meede iseenesest on väga hea. Nad juhivad hoopis tähelepanu asjaolule, et efekt energiatarbimisele on siiski üsna piiratud — suurusjärgus 1–3%. Isegi rakendades kogu käitumisökonoomika arsenali oleks selle mõju majade suurusele ja inimeste käitumisele üldiselt väike. Kui tahta meetmeid, mis paneksid inimesi rohkem energiat säästma tuleb ikkagi pöörduda klassikalise majandusteooria poole, mis soovitaks ebasoovitava käitumise suhtelist hinda tõsta, näiteks maksustamise abil. Käitumisökonoomika aitab seda meedet täiustada ja vastata küsimusele kuidas seda kõige paremini teha — mida trükkida arvele; kas maksustada ebasoovitavat käitumist või subsideerida soovitavat jne. Nii on need kaks lähenemist mitte teineteist asendavad, vaid täiendavad.
Peter Klein on käitumisökonoomikute suhtes eriti kriitiline. Ta toob näiteks ühe tuntuma käitumisökonoomiku Dan Ariely kolumni HBRis. Ariely kirjutab, et kui töötasu on funktsioon puhtalt aktsiahinnast, siis puhtalt aktsiahinna maksimeerimisega ettevõtte juhid tegelevadki ja soovitab mõõta ka muid olulisi kriteeriumeid, nagu loodusreostus, kaubamärgi väärtus, tarbijate rahulolu jms.
Kleinil on sellele kolm kommentaari. Esiteks on see ilmselge ja majandusteaduses ammu teada (nt Kerr 1975). Teiseks on Ariely pakutud lahend lepinguteoorias ammu tuntud (Holmstrom 1979 jpt). Kolmandaks on soovitus kasutada paljusid erinevaid kriteeriumeid ebapraktiline — see tähendab, et neid kriteeriumeid tuleb mõõta ja lõpuks ühele skaalale teisendada. Millise kriteeriumi alusel panna kokku tarbijate rahulolu, mõjud keskkonnale, firma reputatsioon jms? Senini üks parimaid kõike seda agregeerivaid suurusi on ettevõtte aktsiahind. Loomulikult on sellel omad puudused, aga vaevalt, et ettevõtte juhid või omanikud subjektiivselt suudaksid välja tulla mõõdikuga, millel puudusi poleks, sest ka need koosnevad inimestest, kes on ebatäiuslikud.
Need näited on muidugi rohkem karikatuurivormis esitatud, aga päris emotsionaalseid diskussioone võib leida ka teaduskirjandusest. Paar viidet:
- Ariel Rubinstein Dilemmas of an Economic Theorist
- Faruk Gul ja Wolfgang Pesendorfer The Case for Mindless Economics
- Ran Spiegler But can’t we get the same thing with a standard model?
Näiteks ühe õlleeksperimendi eesmärgiks oli selgitada välja kuidas kaaslased mõjutavad tootevalikut. Eksperiment nägi välja järgmine. Dan Ariely, kelneripõll ees, astub ühes University of North Carolina baaris just saabunud laudkonna juurde ja teatab, et baar pakub maitsmiseks tasuta õlut, iga klient saab valida ühe neljast võimalikust variandist ja esitab nende variantide kirjeldused (variandid ei ole laiatarbe joogid). Siis ta võtab oma klientidelt tellimused, toob neile joogid ja laseb täita rahulolu küsimustiku (kas neile meeldib see jook ja kas nad kahetsevad, et nad valisid just selle joogi) ja jälgib kas laudkond omavahel jagab neid jooke. Eksperiment seisneb siin selles, et laudkonnad jagati juhuslikult kahte gruppi, kus esimeses on tellimuse esitamine avalik (iga klient esitab tellimuse nii et teised laudkonnaliikmed kuulevad) ja teises salajane (iga inimene märgib oma tellimuse menüüle nii et teised laudkonnaliikmed ei näe seda). Dan Ariely ja kaasautorite hüpotees oli, et USAs tahavad inimesed näida originaalsed ja seepärast, kui tellimine on avalik, siis nad tellivad jooke mida nende kaaslased ei ole tellinud. Täpselt seda nad leidsidki. Nad korraldasid eksperimendi ka Hong Kongis ja leidsid, et ka seal kui tellimine oli avalik, siis kaaslased mõjutasid inimese tellimust. Aga seal oli see mõju vastupidises suunas. Nimelt, kui tellimus oli avalik, siis inimesed tellisid sama mida nende kaaslased.
RSS
Viimased kommentaarid