Lihtne reegel kingade ostmiseks

Ostlemine on meie jaoks suhteliselt tüütu tegevus. Seepärast üritame kõik, mis võimalik osta internetist. Kõike paraku internetist osta ei saa. Kingad ei pruugi päris täpselt istuda, riided sobida jne. Et suurest hulgast poodidest kiiresti õige üles leida, oleme avastanud järgmise reegli:

Osta kaupu poest, kus mängib muusika mis Sulle meeldib.

Selgitus: meeldiva muusika saatel on meeldivam kingi valida ja jalga proovida. Aga see üksinda ei ole muidugi veel piisav põhjus poe valimiseks. Muusika on avalik hüvis — mängib kõikidele poekülastajatele. See tähendab, et seesama muusika meelitab sinna poodi Sinuga sarnase maitsega ja peletab eemale teistsuguse maitsega inimesi. Muusika valik, nii nagu ka poe kujundus, sortimendi valik ja hinnakujundus, on poe strateegiline otsus. See tähendab, et ta mängib Sulle meeldivad muusikat, et meelitada poodi Sinuga sarnaseid inimesi ja teha neile see ostukogemus meeldivaks. Seda tasub teha ainult juhul, kui just teile sobivad kingad on selle poe peamisteks müügiartikliteks. Nii et järgmine kord poodi minnes võid alguses lihtsalt jalutada ja kuulata.

Christmas

Tulevane nobelist Ernst Fehr

New Scientist kirjutas portreeloo Ernst Fehrist, keda on pakutud tõenäoliseks Nobeli preemia võitjaks. Artiklist saab muuhulgas teada, et ta on olnud Austria meister maadluses ja oma teadusvaldkonna leidis ta tänu ebaõnnestumistele. Fehr on tänapäeval väga erandlik tippteadlane selles osas, et ta läbi ja lõhki eurooplane: sündis ja kogu oma hariduse sai ta Austriast ja oma senise akadeemilise karjääri on hoolimata paljudest muudest pakkumistest veetnud peamiselt Austrias ja Šveitsis.

Kakskümmend aastat tagasi oli Fehril väga lihtne ja väga eurooplaslik nägemus, et “õiglus” mängib inimkäitumises palju tähtsamat rolli kui majandusteooria seda kujutab. Tema arvates võib see selgitada väga paljusid reaalse elu külgi, näiteks seda miks firmad maksavad töötajatele minimaalsest võimalikust rohkem palka. Kui meile pakutav töötasu või leping on oluliselt kehvem kui kellelgi teisel, oleme me nördinud. Osutus, et sellist artiklit oli praktiliselt võimatu teadusajakirjas avaldada, selline eeldus tundus selle hetke teadmiste kohaselt liiga suvaline.

“Most economists would be deeply unhappy if paid less than what they consider to be fair, so I thought I had a convincing answer,” Fehr says. “But I found out that in theoretical economics, fairness just doesn’t count.”

Kui tundub veider, et majandusteadlased olid nii põikpäised, siis võib mõelda ühele käimasolevale reaalsele eksperimendile Eests. Nimelt on Äripäeval kampaania kus igaüks saab ise valida hinna, mille ta on Äripäeva proovitellimuse eest nõus maksma. Eksperimendi tulemused pole veel teada, aga midagi saab välja lugeda küsitlusest, mille Altex ja Äripäev korraldasid nad mõni aeg varem. Küsitluse tulemuste kohaselt on paljud inimesed nõus maksma minimaalsest rohkem, mis on vastuolus nii küünilise ratsionaalse mõtlemise kui ka standardmudelitega majandusteoorias. Ilmselgelt mõjutab inimeste maksevalmidust ka miski muu kui puhtalt soov saada võimalikult palju võimalikult vähese eest, on selleks siis soov õigluse, võrdsuse, sotsiaalse staatuse või millegi muu järele.

Nii otsustas Fehr oma ideed teaduses põhjendada ja hakkas tegema eksperimente, mis näitasid, et inimesed lähtuvad oma käitumises tõepoolest üllatavalt palju õigluse ja võrdsuse kaalutlustest, isegi siis kui neil selleks mingit ratsionaalset põhjust ei ole. Nüüdseks on käitumisökonoomika ja eksperimentaalökonoomika majandusteaduses tunnustatud valdkonnad ja nagu öeldud, üheks teerajajaks selles suunas peetakse just Fehri.

Meie puutusime Fehriga kokku umbes kuu aega tagasi, ta oli külas Northwesternis ja pidas siin mõned loengud. Tema praegusteks uurimisvaldkondadeks on sotsiaalne mõju eelistustele ja autoriteet. Neist esimese kohta rääkis ta huvitavast erinevusest sotsiaalteaduste sees. Ta üritas sotsiloogiast leida, mida nad kirjutavad ühiskonna mõjust eelistustele ja leidis, et sellest praktiliselt ei kirjutatagi. Väide, et ühiskond mõjutab eelistusi, pidavat olema sotsioloogia üks põhialuseid. Sotsioloogid peavad seda lihtsalt iseenesestmõistetavaks ja eeldavad et see väide kehtib, ilma seda testimata. Klassikaline majandusteooria aga eeldab vastupidist. Nimelt, et eelistused on fikseeritud ja ühiskond mõjutab ainult tegevusi ja mitte eelistusi. Fehr otsustas seda väidet testida. Ta tegi kavala eksperimendi eBay müüjatega, mis näitas, et inimeste eelistused õigluse osas on üsna tugevalt mõjutatavad suhtlusgruppide kaudu. Kaitstes siin natuke klassikalist majandusteooriat tuleks siinkohal mainida, et õiglus on oma olemuselt sotsiaalne toode, nii et vaevalt ükski klassik oleks sellise mõju puudumist kategooriliselt eitanud, lihtsalt niisugust küsimust ei peetud vanemal ajal piisavalt oluliseks.

Lõpetuseks tooks ühe arutelu Fehri loengu sissejuhatusest. Üks peamine vastuargument tema uurimustööle on see, et kui võimalik, ei peaks iga uut nähtust ja käitumist selgitama läbi eelistuste. Et see majandusteadusest väljaspoololijatele ilmselt palju ei ütle, toome ühe näite. Oletame, et (Tartu) Raekoja purskkaevus suplevad tudengid ja on vaja otsustada, mis nendega ette võtta. Selleks oleks vaja teada, miks nad seal suplevad. Üks võimalik selgitus on see, et neile lihtsalt meeldib seal supelda. Sel juhul tuleks purskkaevu juurde panna turvamees ja teha kokkuvõttes suplemine ebamugavaks. Võib-olla on tegemist hoopis kihlveoga, mis tähendaks et suplejaid peab lisaks ka trahvima. Aga võib-olla on tegemist hoopis protestiga, mis tähendaks, et karistamine on just see, mida need suplejad ootavad. See on muidugi naiivne näide, aga on palju reaalseid olukordi, kus on väga oluline vahe, kas inimesed käituvad nagu nad käituvad sellepärast, et neile meeldib nii (see on siis selgitus läbi eelistuste) või sellepärast, et mingid välised tegurid muudavad selle käitumise optimaalseks.

Fehr ütles, et on kaks peamist argumenti mitte selgitada käitumist läbi eelistuste. Esiteks, et see on “liiga lihtne”, st pole vaja kavalat mudelit ega mingit matemaatikat. Kui inimestele meeldib käituda nagu nad käituvad, siis see ongi ratsionaalne ja ühtlasi ka ühiskondlik tasakaal. Fehri hinnangul pole see hea vastuargument, sest teadlaste eesmärk on eelkõige maailma selgitamine ja mitte oma tarkuse demonstreerimine. Teiseks saab läbi eelistuste selgitada igasugust käitumist, mis muudab peaaegu võimatuks laiemate järelduste tegemise ja prognoosimise. Kui inimesel võivad olla igal ajahetkel kuitahes veidrad eelistused, siis ei tea me midagi selle kohta, mida ta järgmisel hetkel teeb. Ja see muudab vastava selle mudeli kasutuks, sõltumata sellest kas see on tegelikult õige või vale. Aga nagu Fehr ütles, sama kriitika kehtib tänapäevase majandusteooria kohta üldisemalt — enam-vähem igasugust nähtust on võimalik selgitada piisavalt keerulise mänguteoreetilise mudeliga. See argument on viinud revolutsioonini struktuuriökonoomikas, kus kaheksakümnendatel arendati (liiga!?) palju teooriat edasi ja nüüd on hea artikli puhul praktiliselt kohustuslikuks komponendiks ka empiiriline analüüs. Seetõttu pole ime, et hea käitumisökonoomikaga kaasneb paratamatult ka empiiriline pool (nt eksperimendid). Huvitav, kas sama saatus ootab ka mikroökonoomikat ja mänguteooriat laiemalt?

Kindlustus 101: riskipreemia ja moraalirisk

Tõnu Toompark küsib miks keegi ei kindlusta oma elukohta nullprotsendilise omavastutusega ja mis konks selle asjaga on? Tarbija24.ee kirjutas mõni aeg tagasi, et kindlustuse olemus jääb üldse Eesti inimesele hämaraks. Raske on aru saada, miks maksad ja maksad ja vastu nagu midagi ei saakski. Kui aga ükskord juhtub midagi halba, siis tüütavad nad igasuguste paberitega ja lõpuks tuleb osa kahjusummast ikka ise kinni maksta.

Üritame siin lihtsa näite varal selgitada, miks on vaja kindlustust ja miks omavastutust. Konkreetsuse huvides lisame illustratsiooniks ka väikese arvulise näite, mida võib võtta kui lihtsat ülesannet mikroökonoomikast. Kui aga arvutused ei meeldi, võib need ka vabalt vahele jätta, sest nähtused millest räägime peaksid olema igaühele tuttavad ja arusaadavad.

Oletame, et Sinu kogu vara väärtus on 100 tuhat krooni. Oletame, et on 10% tõenäosus, et eluase põleb lähima kolmekümne aasta jooksul maani maha ja Sulle jäävad alles ainult kaasasolevad asjad 1 tuhande krooni väärtuses. Ülejäänud üheksal juhul kümnest ei juhtu midagi. Inimestele üldiselt ei meeldi risk. Seda on lihtne modelleerida näiteks eeldusega, et kasulikkusfunktsioon on kumer, võtame selleks näiteks log(w) ehk kümnendlogaritmi varast. Siis on kasulikkus suure tõenäosusega log(100)=2 aga õnnetuse korral log(1)=0 ehk kokkuvõttes on oodatav kasulikkus 1.8.

Oletame nüüd, et kindlustusfirma pakub võimalust oma vara täielikult ilma omavastutuseta kindlustada. Sina maksad hinna p ja kindlustusfirma garanteerib, et ükskõik mis ka ei juhtuks, Sinu rikkus on 100-p. Eeldades, et kindlustusfirmade vahel on tugev konkurents on hind p võrdne keskmise väljamaksega ehk 10% 99st tuhandest (kogu kaotus õnnetuse korral), mis teeb 9900 krooni. Selle summa juures on Sinu kasulikkus log(100-9.9) ehk umbes 1.95, mis on palju rohkem kui ilma kindlustuseta. Muuseas, kindlustus tasuks võtta isegi siis kui konkurents pole hinda nii alla viinud, sest maksimaalne hind mida tasub maksta on 36900 krooni.

Kui me ostame kindlustust, mille eest me siis maksame? Nagu Tõnu Toompark tabavalt ütleb — me ostame kindlustunnet. Võtame ühe analoogse näite riskist: kas keegi tahaks minna kasiionosse ja panna kõik oma vara loteriise, mis peaaegu alati annab 600 krooni võitu, aga väikese kaotab osaleja kogu oma vara? Enamik inimesi pole sellise variandiga nõus. Reaalne maailm on ebakindel ja meie elu täis just selliseid riske. Kindlustus võimaldab meil garanteerida, et selle ülimalt väikese tõenäosuse realiseerumisel ei kaota me kõike.

Toodud näites on nii kindlustusfirmale kui ka inimesele nullomavastutus kõige parem variant. Selleks, et aru saada omavastutuse vajadusest tuleb teada moraaliriski mõistet. Isegi kui inimene õnnetusi ise tahtlikult ei põhjusta on alati võimalik olla rohkem või vähem hoolikas. Kodust välja minnes saab kontrollida, kas triikraud jäi seina või mitte. Saab installeerida suitsuandurid või mitte. Saab elektrisüsteemi vahetada välja praegu või viie aasta pärast. Moraalirisk tähendab seda, et täieliku kindlustuse korral kaob inimesel ära motiiv olla hoolikas. Kui hoolimata pingutusest on garanteeritud samasugune heaolu, siis ei tasu eriti pingutada. Piisavalt suur omavastutus toob selle pingutamise motiivi tagasi.

Oletame nüüd oma arvulises näites, et lisaks eelnevale on inimesel valida, kas ta on hoolikas või mitte. Hoolikas olemine nõuab üsna väikest lisapingutust, mis tähendab väikest kasulikkuse vähenemist. Ütleme näiteks 0.005 ühiku võrra. Hooletu olles on õnnetuse tõenäosus suurem, oletame äärmuslikult, et õnnetuse tõenäosus suureneb 50%-le protsendile. Arvutuste läbitegemise jätame huvilistele koduseks ülesandeks, tulemused on sellised:

  • Ilma kindlustuseta on kasulik olla hoolikas. (1.795 > 1)
  • Täieliku kindlustuse korral on optimaalne olla hooletu. (log(100-p)-0.005 < log(100-p))
  • Isegi väike omavastutus 2600 krooni ja kindlustuse hind 9640 krooni garanteerivad selle, et inimene on hoolikas ja see on oluliselt parem kui eelnevad variandid.

Lõpetuseks juhiks tähelepanu sellele, et alati on osa “hoolikusest” täiesti jälgitav ja isegi lepingutes kajastatav. Kindlustusfirma saab vabalt nõuda suitsuandurit ja keelduda väljamaksest, kui inimene oli õnnetuses ise süüdi. Sellises olukorras on omavastutusest veelgi parem nõuda nende jälgitavate asjade täitmist. See võimaldab omavastutust madalamal hoida ja seetõttu kaotada ära rohkem riske, mis on kasulik mõlemale osapoolele. Nii et ei tasu olla üllatunud, kui kindlustusfirma nõuab kahjude dokumenteerimist. Tuleb lihtsalt ise hoolikas olla.

Pilt: liiklusõnnetus

Kaks seika teadustöö ja psühholoogiaga seoses

Jüri Allik kirjutab Novaatoris artikli teadustöö avaldamisprotsessist. Kuna keskmine Eesti teadlane eriti palju ei suuda oma tööd avaldada, siis on huvitav kuulda kuidas üksikud tipud sellega siiski hakkama saavad.

Teiseks, majandusteaduses senimaani Eesti majandusteadlaste teadustööle ei viidata. Nii oli üllatus suur nähes käitumisökonoomika kursuses käsitletud artiklis viidet Eestist pärit inimesele. Tegemist oli Kanadas elava tunnustatud psühholoogiaprofessori Endel Tulvinguga.

Pesu kuivatamine USAs

Tuleb välja, et USAs on uus radikaalne liikumine. Nimelt, olevat siin tosinaid või lausa sadu või isegi tuhandeid inimesi, kes tahavad oma pesu kuivatada väljas nööri peal, aga paljudes piirkondades on see keelatud, sest see ei ole esteetiline. Nüüd siis uus radikaalne liikumine kogub allkirju pesu väljas nööril kuivatamise keelamise vastu.

The Colbert Report Mon – Thurs 11:30pm / 10:30c
The Enemy Within – Backyard Clothesline
www.colbertnation.com
Colbert Report Full Episodes Political Humor Fox News

Osta või üürida?

Juba iidsetest aegadest on inimkonda vaevanud küsimus, kas elamispinna peaks ostma või üürima. Inimesed võib selle küsimuse järgi jagada kolme gruppi. Esiteks on olemas inimesed, kes ei saa aru majanduse toimimisest. Need inimesed võib tuvastada selle järgi, et nad soovitavad üldist reeglit, nt “ostmine on alati kasulikum”. Või vastupidi. Niisugune reegel lihtsalt ei kehti ja tugineb tõenäoliselt vääral kõhutundel või siis arvutustel, mis jätavad midagi olulist arvestamata.

Teiseks inimesed, kes teavad majandusteooriat ja usuvad, et traditsioonilised majandusmudelid on sobilikud kirjeldamaks ka vaatlusalust olukorda. Need inimesed tunneb ära selle järgi, et nad ei usu et üks või teine saab märkimisväärselt soodsam olla. Nagu öeldakse, majandusteoreetik ei korja kunagi üles sajakroonist, sest seda ei saa seal olla — keegi oleks selle juba üles korjanud. Samamoodi arvab efektiivsetesse turgudesse uskuv inimene, et kui liita kõik otsesed ja kaudsed kulud, siis saaks ostmine olla soodsam või kallim kui üürimine. Turg oleks selle hinna juba enne meid paika liigutanud.

Viimasesse gruppi kuuluvad inimesed, kes tunnevad majanduse toimimisprintsiipe ja samas arvavad, et reaalsuses on asjad ebatäiuslikumad. Võib-olla näiteks käitumisökonoomikud või kinnisvaraeksperdid. Need inimesed usuvad, et informeeritud otsus on parem kui rusikareegel. Esiteks võib kinnisvaraturul olla erinevaid turutõrkeid (maksusoodustused, transaktsioonikulud jne), teiseks ei käitu kõik inimesed täiuslikult ratsionaalselt (nii tekivad kinnisvarabuumid ja krahhid) ja kolmandaks võib otsustusülesandes olla dimensioone, mida turg ei arvesta (sh isiklikud eelistused). Näiteks on kinnisvarasse investeerimine sageli pühendumismehhanism, mis võib inimest motiveerida rohkem säästma.

Kolmandasse gruppi kuulujate jaoks on võib-olla huvipakkuv hiljutine NYT artikkel. Sealt leiab kalkulaatori, mis aitab otsust teha ja ka ühe suhteliselt mõistlikult kõlava rusikareegli. Nimelt soovitatakse seal arvutada “üüri suhtarv” (rent ratio), mis on ostuhind jagatuna aastase üürihinnaga. Rusikareegel lihtne: kui see suhtarv on oluliselt suurem kui 20, siis ei tasu osta; kui aga oluliselt väiksem kui 20, siis ei tasu üürida. Loomulikult on mõistlik teadliku otsuse tegemiseks enda jaoks täpsem number välja arvutada, aga ka see on suhteliselt hea alguspunkt. Nad toovad ära üüri suhtarvud USA suuremates linnades, kust paistab, et 2005. aasta paiku oli paljudes linnades tõepoolest kinnisvarabuum (suhtarv oli nii suur, et mõislik inimene poleks pidanud ostma). Aga nagu arvab Northwesterni professor Thomas Lys, on nüüd aga paljudes linnades mõistlik aeg ostmist üürimisele eelistada. Huvitav, mida näitaksid sarnased arvutused Eesti linnade kohta?

Painted Ladies

Clarki medal arenguökonoomikule

Eelmisel reedel anti välja tänavune Clarki medal ja selle sai MIT majandusteadlane Esther Duflo. Tegemist on tunnustusega, mis antakse alla 40. aastasele majandusteadlasele olulise panuse eest majandusteaduses. Ja nagu me siin varemgi oleme kirjutanud, see ennustab üsna hästi Nobeli majanduspreemia laureaate.

Esther Duflo oli sel korral üsna kindel favoriit. Ta on arenguökonoomik, kes tegutseb MIT Poverty Action Labis, mille kaasasutaja ta on. Ta on muuhulgas tegelenud tervise, hariduse ja laenude teemadega. Tema peamine uurimismeetod on olnud majanduspoliitiliste eksperimentide läbiviimine reaalses maailmas (ingl. k. field experiment). Ta on neid eksperimente läbi viinud peamiselt arenguriikides ja üldjuhul on nende ühiseks eesmärgiks olnud selgitada välja, mis on praktikas efektiivsed meetmed vaesuse leevendamiseks.

Poincaré hüpotees

Leidsime ühe lõbusa video, mis selgitab lõbusalt ja piltlikult Poincaré hüpoteesi sisu. Poincaré hüpotees on “kõrgeim mäetipp” matemaatikas — rohkem kui sada aastat tagasi püstitatud hüpotees, mida hulk geniaalseid matemaatikuid üritasid tulutult tõestada või ümber lükata. Hüpoteesi tõestas lõpuks 2002/3 a. vene matemaatik Grigori Perelman, kes on ilma kahtlusteta geniaalne matemaatik, aga muidu täiesti veider kuju. Pärast Poincaré hüpoteesi tõestust võtaks iga tippülikool ta päevapealt tööle või siis võiks ta nautida tunnustust ja auhinnarahasid. Aga ta on kõigest sellest loobunud ja jagab töötuna oma emaga korterit Peterburis. Nagu ta ise ütleb: “Ei ole huvitatud ei rahast ega kuulsusest. Ei taha olla väljanäitusel nagu loomad loomaaias.”

Kas draakonitel on rohkem õnne? Mis on Sinu veregrupp?

Juba vanavanavanaema teadis rääkida, et draakoniaastal sündimine toob õnne. Vanarahva tarkuse kohaselt on draakonid teistest targemad, edukamad, ilusamad ja kõike muud paremat. Sugulaste ja sõprade näited on seda peaaegu alati kinnitanud. Mida sellest järeldada? Teades eestlaste usaldust horoskoopide ja selgeltnägijate vastu on meil rõõm huvilistele teatada — eilses teadusseminaris (pdf) kuulsime, et draakoniaastal sündimist peavad õnnelikuks terve hulk Aasia kultuure ja et draakonid on tõepoolest keskmisest targemad ja edukamad.

Skeptilisemad inimesed muidugi näevad, et ülaltoodud faktid veel ei kinnita, et draakoniaastal sündimises iseenesest midagi head on. Niisugune uskumus on nimelt isetäituv ootus ja seda lausa kahel põhjusel. Esiteks vanemate selektsioon: lapse sünni planeerimine draakoniaastasse tähendab seda, et vanemad on keskmisest püüdlikumad, teadlikumad ja praktikas ka natuke vanemad. John Nye valimis on draakoniaastal sündivate laste emad 2-3 aastat vanemad, haritumad ja rikkamad kui teiste laste vanemad. On ootuspärane, et niisugustel vanematel on ka keskmisest natuke haritumad ja edukamad lapsed. Teiseks laste enda ja vanemate erinev käitumine. Vanemad usuvad et nende lastel läheb hästi ja panustavad sellesse rohkem ja lapsed on enesekindlamad ja samuti püüavad rohkem — isetäituvad ootused.

Seega draakoniaasta tegelikku mõju on keeruline eristada selle mõju ootusest tulenevast efektist. Ja kindlasti ei saa seda teha isiklike vaatluste põhjal. Isegi kui vaatlusi oleks kümneid tuhandeid, rääkimata siis sellest, kui kasutada on ainult oma sugulaste ja sõprade andmeid. Aga igatahes andmed näitavad, et draakoniaasta lapsed ongi keskmisest haritumad ja edukamad.

Kust me siis teame, et tegemist pole tegeliku draakoniaasta mõjuga? John Nye üritas ebausu mõju identifitseerida järgmisel viisil. Ta vaatas 1976. a sündinud immigrante Californias. Kui tegemist on draakoniaasta mõjuga, siis peaks selle efekt olema ühesugune kõigile. Aga andmetest selgus, et Aasia immigrantidele oli draakoniaasta mõju suur, mujalt pärit immigrantidele efekt aga puudus. See viitab sellele, et selgitus ei ole üleloomulik, vaid pigem on edukad need lapsed, keda siia maailma oodatakse.

Sarnasele järeldusele jõudsid ka Toan Doy ja Tung Duc Phung artiklis The Importance of Being Wanted (pdf). Vietnami horoskoop on nimelt poistele ja tüdrukutele erinev. Nad leidsid, et “õnnelikel aastatel” sündinud lapsed olid oma soost sõltumata õdedest-vendadest natuke parema haridusega. Kui tegemist oleks tõesti esoteerilise efektiga, peaks see mõju soost sõltuma, aga ei sõltunud. Nad järeldasid, et planeeritud lapsed kasvavad üles paremates tingimustes ja on seetõttu tulevikus edukad.

Ajades sel teemal juttu jaapanlasest kaasdoktorandiga kuulsime muuhulgas huvitavast nähtusest. Nimelt avaldatakse ka Jaapanis ajalehtedes päevahoroskoope. Inimeste grupeerimine ei käi nendes horoskoopides aga mitte sünnikuupäeva, vaid veregrupi järgi. Samuti annavad naisteajakirjad soovitusi kaaslase leidmiseks just veregrupi järgi ja raamatuedetabelites troonivad vastavateemalised raamatud. Näiteks veregrupi B inimeste isikuomadusi lahkavat raamatut müüdi 2008. a 1.55 miljonit eksemplari ja see oli müügitabeli kolmas raamat, veregrupp 0 oli neljas, A viies ja AB üheksas. Siinkohal ei ole ilmselt tarvis täpsustada, et teadus ei ole siiani seost veregrupi ja isikomaduste vahel leidnud. Sellegipoolest ootame huviga, millal Eestis sellise tarkuse järele huvi tekib ja millal mõni Eesti kirjastaja selle huvi rahuldab. Seniks aga hoiatame, jaapanlastega kohtudes ei tasu imestada, kui nad küsivad “Mis on Sinu veregrupp?

Pilt: Draakon
Pilt: Wikipedia

Kui on valida Nõo ja Rocca al Mare kooli vahel

… siis mine Tallinna Reaalkooli.

Me üritasime aru saada, kuidas peaks keskkooli valima reaalainetest tõsiselt huvitatud noor. Ja umbes sellisele järeldusele me jõudsime järjestades koole reaalainete olümpiaadide tulemuste alusel.

Pingeread on meie arvates väga hea koht, kust alustada valiku tegemist (nagu me siin varemgi oleme kirjutanud). Neil on oma nõrkused, aga nad on emotsioonivabad ja võrreldavad. On siililegi selge, et mõtet on arvesse võtta vaid seda pingerida, mis on konkreetse eesmärgi seisukohalt oluline. Kui tahta saada muusikuks, siis ei sisalda füüsika riigieksami pingerida olulist informatsiooni. Riigieksamite pingeridu tuleb kindlasti vaadata ainete kaupa ja pidada silmas, et need näitavad eksamisooritajate keskmisi tulemusi. Mitte midagi rohkem ega midagi vähem.

Me ei tea, et Eestis oleks tehtud statistikat, mis aitaks keskkooli valida inimesel, kes on huvitatud reaalalade õppimisest suuremas mahus kui tavaline kooliprogramm ette näeb. Selle üle mõeldes leidsime, et kõige sobivam kriteerium on tõenäoliselt kooli edukus reaalainete olümpiaadidel. Riigieksamid näitavad kui edukas on kooli keskmine õpilane, vabariiklikud olümpiaadid aga kui suur osa vabariigi parimatest õpib selles koolis. Need on kaks täiesti erinevat kuigi mitte täiesti sõltumatut kriteeriumit. Kooli edukus aineolümpiaadidel on oluline eelkõige väga andekatele noortele, kes tahavad õppida mingit valdkonda tava programmist suuremas mahus. Sel juhul tasub õppida koolis, kus on palju teisi samasuguseid — seal on õpetajad, kellel on sellega kogemusi ja kaasõpilased, kellega koos on motivatsioon suurem.

Koolide pingerida reaalainete olümpiaadide alusel1

  Kool Matem. 2002– 2010 Füüsika 2002– 2010 M+F 2002– 2004 M+F 2005– 2007 M+F 2008– 2010 M+F 2002– 2010
1 Tallinna Reaalkool 14.4 23.9 17.8 15.5 24.2 19.2
2 Hugo Treffneri G. 23.2 14.2 15.9 19.3 20.9 18.7
3 Tallinna Tõnismäe Reaalkool 14.1 6.1 9 13.8 7.5 10.1
4 Pärnu Koidula G. 4 7.6 4 5 8.4 5.8
5 Viljandi Jakobsoni G. 4.7 6 5.8 4.2 6.1 5.3
6 Narva Humanitaarg. 3.2 7.1 6.9 5.5 3 5.1
7 Nõo Reaalgümnaasium 4.3 4.8 3.7 5.1 5 4.6
8 Narva Pähklimäe G. 5 3 4.6 5.5 1.9 4
9 Gustav Adolfi G. 2.3 2.9 1 2 4.9 2.6
10 Vene G. 2.7 0.9 1.7 3.3 0.5 1.8
>10 Ülejäänud koolid 22.1 23.5 29.6 20.8 17.6 22.8

Mõned kommentaarid ja tähelepanekud selle tabeli kohta.

  • Tippude kontsentratsioon on väga suur. Peaaegu 80% protsenti punktidest läheb kümne parima kooli õpilastele ja sealjuures 50% kolme parimasse kooli. See kontsentreeritus on viimasel kümnendil ajas ainult süvenenud.
  • Loomulikult ei tähenda see, et muudes koolides poleks häid õpilasi, on küll. Üle 20% punktidest läheb tublidele õpilastele üle kogu Eesti. Targad inimesed võivad tulla ka Karjamaalt. Ilma naljata. Karjamaa Gümnaasium on selles pingereas 21. kohal (matemaatikas isegi 15.).
  • See tabel mõõdab korraga õpilaste hulka ja nende edukust olümpiaadil. Et neid tegureid eriastada tegime sama arvutuse läbi ka ainult kooli parima õpilase edukust arvestades ja tulemused ei olnud väga erinevad. Mõned üksikud kohavahetused, aga üldine järjekord jäi samaks.
  • Kõik neli esikümnes olevat venekeelset kooli on viimasel kolmel aastal oma tavapärasest tunduvalt halvemini esinenud. Sellele trendile juhtis juba eelmisel aastal tähelepanu Jaan Kalda, kes mainis ka loomulikku eksperimenti, mis sellele natuke valgust heidab:

    Igatahes pole põhjus eestikeelsete koolide füüsikaõppe paranemine. Seda kinnitab fakt, et tänavusel lahtisel füüsikavõistlusel oli üks ülesanne täpselt sama, mis 12 aastat tagasi Eesti füüsikaolümpiaadi lõppvoorus, täislahenduste protsent oli aga toonasest märksa madalam. Nii ehk teisiti, tegemist on probleemiga, mida tuleks hariduspoliitika kujundamisel hoolsalt silmas pidada.

Nüüd on aeg selgitada, kuidas me jõudsime pealkirjas sisalduva sõnumini. Paljudel tulevastel keskkooliõpilastel pole praktilistel põhjustel võimalik valida nimekirjast kõige esimesi koole. Igale poole ei pruugi sisse saada või siis on kolimine liiga keeruline. Kui on võimalik valida Tallinna erakooli ja tugeva reaalgümnaasiumi vahel, siis see tähendab, et tõenäoliselt on olemas kõik võimalused Eesti parimatesse koolidesse minna. Kui aga puudub üks või teine, siis tuleb teha kompromiss ja valida madalamalt. Et kõigis suuremates linnades on olemas üks või mitu väga tugevat gümnaasiumit, siis enamikul Eesti tulevastest keskkooliõpilastest pole isegi tarvis kolida (kuigi ega see ei pruugi sugugi halb mõte olla, kui sobivaim kool asub teises linnas).

Siinkohal reklaamime tabeli ainsat kooli, mis ei asu linnas. Nõo Reaalgümnaasium on tugev reaalkool, seal on head õpetajad, kaasõpilased ja lahe ühikaelu. Ka praktilised küsimused on mugavalt korraldatud, internaat tasuta, kaetakse osa transpordikuludest, sööklas saab kolm korda päevas soodsalt süüa jne. Kui tekkis huvi, siis Nõos on sel reedel-laupäeval sisseastumiskatsed.


  1. Tabel on koostatud vabariiklike olümpiaadide tulemuste alusel matemaatikas ja füüsikas. Andmed on saadaval Tartu Ülikooli Teaduskooli kodulehel. Tabelis olevad arvud näitavad, mitu protsenti vastaval olümpiaadidel antud kogupunktidest läks sellesse kooli. See tähendab, et 100 oleks teoreetiliselt võimalik maksimum, see tähendaks, et ükski õpilane muudest koolidest ei saanud ühtegi punkti. Miinimum on 0, mis on igati võimalik näiteks juhul kui ükski õpilane ei pääsenud vabariiklikule olümpiaadile. [tagasi]