… aga majandus- ja ärialaseid tsiteeringuid pole Eestis mitte ühtegi

Nii ütles Indrek Neivelt oma ettekandes Tartu Ülikooli arengukonverentsil. Otsustasime seda väidet kontrollida. Kõigepealt tuleb täpsustada, mida mõelda tsiteeringu all.

Laiemas tähenduses tsiteering on ju iga viitamine ja Google Scholar otsing ütleb, et neid on Eesti majandusteadlastel küll. Aga seda ei saa väga tõsiselt võtta. Näiteks meie blogile viitavad paljud, samuti on tsiteeritud meie konverentsiartikleid ja toimetisi, mis ei tee meist veel tsiteeritud autoreid. Nii et ilmselt ei ole mõtet arvestada suvalise artikli mainimist suvalises teises kirjatükis.

Vaatame siis tsiteerimisandmebaasi, kuhu lisatakse artikleid, mis on avaldatud vähemalt ametlikult teadusajakirjaks liigitatavates väljaannetes. ISI Web of Knowledge andmetel on Maaja Vadil 43 tsiteeringut ja Raul Eametsal 6. Need on ainsad tsiteeringud, mida me TÜ majandusteaduskonna professorite kohta leidsime, aga tõenäoliselt on tsiteeringuid ka teistel Eesti majandusteadlastel. Igal juhul piisab eelpooltoodud väite ümberlükkamiseks ühest tsiteeringust ja seega võib järeldada, et Neivelti väide polnud õige.

Muidugi ei saa välistada võimalust, et ta pidas silmas midagi muud, näiteks majandusteaduse alastes “tunnustatud” teadusajakirjades avaldatud artiklitele viitamist “tunnustatud” teadusajakirjades. Et sellele küsimusele täpsemalt vastata, võtsime aluseks majandusteaduse ühe olulisemate teadusajakirjade nimestiku ja andmed Eesti teadusasutuste teaduspublikatsioonide kohta on Eesti Teadusinfosüsteemist. Leidsime selle kriteeriumi kohaselt kokku kolm “tunnustatud teaduspublikatsiooni” Eesti majandusteaduskondadelt¹. Siinkohal peab täpsustama, et arvatavasti on Eesti majandusteadlastel tegelikult publikatsioone rohkem, kõik lihtsalt ei kajastu Eesti Teadusinfosüsteemis. Aga tulles tagasi küsimuse juurde — neist kolmest artiklist ühte (Kaia Philipsi ja kaasautorite oma) on korduvalt viidatud. Nii et ka selle kriteeriumi kohaselt leidub kontranäide postituse alguses toodud väitele.

Eelnevaga seotud on ikka ja jälle üleskerkiv küsimus, kas ja miks Eesti ülikoolid ei kuulu maailma paremikku. Loomulikult on edetabeleid igasuguseid ja vaadata tasub ikka eelkõige neid, mis konkreetsele lugejale midagi kasulikku ütlevad. Meie kui majandusteaduse doktorantide seisukohalt on kõige olulisemad edetabelid, mis järjestavad ülikoole majandusteaduse teadustöö alusel. Üks tuntud selline pingerida on 2003. aastal ajakirjas Journal of the European Economic Association² avaldatud edetabel (täisartikkel, pdf). Selle edetabeli üldises nimekirjas (tabel 3) on 200 majandusteaduskonda ja Euroopa edetabelis (tabel 4) 120. Nende hulka ükski Eesti majandusteaduskond muidugi ei mahu. Et me olime publikatsioonid juba välja otsinud, otsustasime täpsemalt vaadata, kus Eesti majandusteaduskonnad nendes nimekirjades paikneksid.

Arvutades umbes sama metoodikat kasutades välja Eesti majadusteaduskondade indeksid saime Tartu Ülikooli majandusteaduskonnale numbri 0.34 (kahe artikli põhjal) ja Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnale 0.15 (üks artikkel). Teistel ülikoolidel on indeksiks 0. Arvutusmetoodika täpsustuseks märgime, et need indeksid Eesti ülikoolide kohta on pisut ülehinnatud, sest võtsime arvesse pikema perioodi publikatsioonid ja arvestasime kõiki avaldamisi, millele ülalmainitud ajakirjade pingerida positiivse skoori andis (artiklis kasutati ainult 30 olulisema ajakirja publikatsioone). Teisest küljest, nagu ülal mainitud, võib olla et me jätsime mõne publikatsiooni arvestamata. Mida me neist tulemustest järeldame?

Esiteks tuleb selgitada ülalviidatud J. of EEA artiklis esitatud indeksit. See indeks peaks kajastama erinevate artiklite olulisust majandusteaduse edasiviimisel. Indeksi koostamiseks hindavad autorid viitamiste põhjal erinevate ajakirjade mõjukust majandusteaduses ja niimoodi saavad siis igale ajakirjale mingi kaalu. Indeksi väärtus 1 tähendaks ühte lehekülge ajakirjas American Economic Review. Econometrica lehekülje kaal on 0.9678. Ülejäänud top-viide kuuluvad ajakirjad on juba oluliselt väiksema kaaluga: Journal of Political Economy on 0.6519, Journal of Economic Theory on 0.5876 ja Quarterly Journal of Economics on 0.5811. Ajakirjade mõjukus ja seega kaal seal indeksis kahaneb üsna kiiresti (mis artikli autorite kohaselt kajastab seda, et majandusteaduses tippajakirjade artiklid koguvad teistest oluliselt rohkem tsiteeringuid). Näiteks üks lehekülg ajakirjas Economic Letters võrdsustatakse umbes 0.19 AER leheküljega ja üks lehekülg ajakirjas Eastern European Economics on võrdväärne umbes 1/2000 AER lehega. Nii et Eesti majandusteadlaste summaarne skoor tähendab seda, et panus maailma majandusteadusesse oleks mingis mõttes samaväärne pooleleheküljelise nupukesega tippajakirjas.

Teiseks on rõõm näha, et Tartu ja natuke vähem ka TTÜ on Eesti majandusteaduse paremikus. Samas kui võrrelda Tartu ülikooli korralike Skandinaavia ülikoolidega, siis vahe on paarisajakordne ja tippülikoolidega on vahe tuhandeid kordi, vt graafikut. Euroopa 120 hulka pääsemiseks on vaja aga ainult 50 korda rohkem/paremaid teadusartikleid. See ei tundu sugugi võimatu.

1. Kolm publikatsiooni:
   • Lehmann, H.; Philips, K.; Wadsworth, J. (2005). The incidence and cost of job loss in a transition economy: displaced workers in Estonia, 1989 to 1999. Journal of Comparative Economics, 33(1), 59 - 87.
   • Purju, A (1995). Voucher privatisation in estonia. Communist Economies & Economic Transformation, 7(3), 385 - 408.
   • Masso, J.; Varblane, U.; Vahter, P. (2008). The Impact of Outward FDI on Home-Country Employment in a Low-Cost Transition Economy. Eastern European economics, x - x. [ilmumas]

   See ei kajastu küll Eesti teadusasutuste publikatsioonides, aga vähemalt üks samaväärne publikatsioon jäi ka Eesti Panga uurijatelt silma. [tagasi]

2. Viide: Pantelis Kalaitzidakis; Theofanis P. Mamuneas; Thanasis Stengos, “Rankings of Academic Journals and Institutions in Economics” — Journal of the European Economic Association 12/2003, Volume: 1 , Issue: 6 , Pages: 1346-1366. [tagasi]

Lisaks sellele, hiljuti seoti Google’i tõlkja Google Readeriga. Kes ei ole kursis, siis Google Reader on RSS lugeja, mille abil on mugav lugeda uudiseid ja blogisid. Pooled meist kasutavad seda RSS lugejat, blogide ja uute teadusartiklite jälgimiseks, ja on sellega igati rahul.

Nii et nüüd saab võõrkeelseid blogipostitusi/uudiseid Google Readeris automaatselt endale sobivas keeles lugeda. Kui eesti keel ka ükskord seal kättesaadavaks muutub, siis see võimaldab eesti keeles näiteks hispaaniakeelseid uudiseid lugeda. Eesti keele lisandumine peaks olema tore uudis just paljude blogijate jaoks, kes praegu vaheldumisi inglise ja eesti keeles kirjutavad, et oma mõtteid eri keeltes lugejatele jälgitavaks teha.

Illinoisi ja Chicago elanikud on traditsiooniliselt demokraatide pooldajad. Nii ei ole midagi üllatavat selles, et siinne osariik andis täna oma hääled demokraatide presidendikandidaadile. Niisamuti on ülikoolides tavaliselt rohkem demokraate kui vabariiklasi. Ja nagu välja tuleb, on praegusel hetkel üldse USAs rohkem demokraatide pooldajaid.

Konkreetselt siin üliõpilaslinnakus oli tänane päev rahulik. Lähimas valimisjaoskonnas ei olnud maja ümber näha mingeid järjekordi. Majandusteooria seminaris tulid valimised jutuks, sest esitati hääletussüsteemide teemalist paberit, aga nagu selgus, ruumis viibivast umbes 25-st inimesest ainult 2-3 on USA kodanikud. Aga tudengid tundusid olevat põnevil ja ilmselt paljud ikkagi läksid Chicago kesklinna ise kohale. Meie seda ei teinud, vaid jälgime protsessi CNNi vahendusel ja ilmselt tagantjärgi kahetseme, et ise kohale ei läinud. Igatahes, nagu kõik kordavad, on tänane päev suure ajaloolise tähtsusega.

Pilt kujutab viisi kuidas välistudengid “hääletada” saavad — ostes sobiva kandidaadi nimega topsis kohvi. Igatahes meie juures 7-11 poes on Obama topsid alati otsas. Kohvitopsihääletuse tulemused osariigiti on siin: www.7-election.com/

Aga siiski, kriis on ka siin inimestel meeles mõlkumas. Tundub, et hetkel on sellega seotud uurimisteemad üsna kuumad, ka nende hulgas, kes muidu rakenduslike teemadega ei tegele.

Teiseks, kriisil võis olla ka otsene mõju majandusteadusele. Nimelt, üks NU professor kommenteeris hiljuti, et finantskriis kaotas ära populaarse uurimisteema — equity premium puzzle (aktsia riskipreemia mõistatus). See teema sai alguse Prescott-Mehra artiklist ja küsimus oli iseenesest lihtne — miks inimesed investeerivad liiga vähe akstsiaturul, kust nad saaksid palju suuremat tulu võrreldes väikese riskiga väärtpaberitega. Selleks, et selgitada vähest investeerimist, peaks eeldama, et inimesed on ebarealistlikult riskikartlikud. Aga pärast kriisi tundub, et piisab juba palju väiksemast riskikartlikkusest aktsia ja riskivaba väärtpaberi tulususe erinevuse selgitamisel.

Lisaks, võib-olla muutub kriisi tulemusena ka traditsiooniline haridus majandusteaduses. Teine NU professor viskas hiljuti nalja, et edaspidi hakatakse siin ökonomeetriat õpetama ilma andmeteta, sest prognoosimine on liiga ebatänuväärne tegevus (kusjuures ega praegugi ökonomeetria andmetega eriti kokku ei puutu). Lisaks soovitas ta programmist kaotada tänapäevase makroökonoomika ühe peamise alustala — ratsionaalsete ootuste teooria, mis on nüüd enam-vähem ümber lükatud.

Täna hommikul juhtus naljakas asi…

Ja “naljakas asi” oli tehtud lingiks Nobeli preemia lehele. Vaadake ise.

Kes soovib lühidalt teada, mille eest preemia anti, siis võib lugeda näiteks siit (pdf) või siit.

Mis Jennifer A. Whitson ja Adam D. Galinsky siis tegid. Ühes eksperimendis nad lasid inimestel kõigepealt sooritada suure hulga lihtsaid ülesandeid arvuti taga. Eesmärgiks oli ühes grupis inimestes tekitada tunne, et nad ei kontrolli olukorda. Ja selleks anti neile juhuslikku tagasisidet, selle kohta kas ülesanne sai lahendatud õigesti või valesti — poolte juhuslikult valitud ülesannete kohta öeldi, et vastus on vale. Seejärel näidati eksperimendis osalejatele abstraktseid pilte. Pooltel neist piltidest olid vaid juhuslikud täpid. Samas kui ülejäänud piltidel oli täppide sisse peidetud mingi objekt nagu tool või paat vms. Piltidel, kus olid mingid objektid, suutsid kõik katsealused 95% juhtudest need objektid tuvastada. Aga katsealused, kes olid saanud juhuslikku tagasisidet eksperimendi esimeses osas, tuvastasid mingeid objekte ka piltidel, kus objekte polnud, oluliselt rohkem võrreldes teise grupiga. St need inimesed hakkasid nägema seoseid, seal kus seoseid tegelikult polnud.

Teine eksperiment tegeles otseselt ebausuga. Leiti, et kui inimestel lasta meenutada olukorda mis oli nende kontrolli alt väljas, siis see lühiajaliselt muutis nende maailmanägemust viisil, et nad hakkasid nägema seoseid seal, kus need tegelikult puudusid. Eksperiment toimus jällegi kahes osas. Kõigepealt lasti katsealustel kirjutada mingist situatsioonist oma elus — pooled pidid kirjutama olukorrast, mis oli nende kontrolli all, ja pooled pidid meenutama olukorda, mis oli täiesti nende kontrolli alt väljas. Viimases grupis inimesed kirjutasid liiklusõnnetustest, kus nad ise ei olnud rooli taga, perekonnaliikme tõsisest haigusest, jne. Eksperimendi teises pooles pidid inimesed lugema lühikirjeldusi olukordadest, kus mingi olulise sündmuse eel toimus midagi vähetähtsat, mis ei olnud selle olulise sündmusega üldse seotud. Näiteks, et enne tähtsat sündmust inimene lõi kolm korda oma varba ära. Selgus, et inimesed, kes pidid eksperimendi esimeses osas meenutama olukorda, kus neil ei olnud kontrolli, uskusid rohkem, et need sündumused olid seotud. Need inimesed uskusid võrreldes teise grupiga rohkem, ka seda, et kui sama rituaali millele seekord järgnes hea tulemus, tulevikus ei korda, siis on tulemus halb.

Pikemalt loe Science’i artiklist.

Muuseas, Eestis on igasugune ebausk ja vandenõuteooriad üsna populaarsed. Huvitav, kas see on seotud suurte muutustega ühiskonnas? Et ajal mil inimestel puudus kontroll, üritati asju selgitada musta kassi ja muude tähendusrikaste asjade abil?

Northwesterni ülikooli ajaleht ilmub viis korda nädalas umbes sama paksuna kui Postimees ja Eesti Päevaleht. Võrdluseks Tartu ülikooli ajaleht ilmub kord nädalas ja tavaliselt vist nelja leheküljega. Siinne ülikooli ajaleht on täiesti eraldiseisev ülikoolist, ta on isemajandav, elades ainult reklaamitulust. Paberil ajalehte jagatakse tasuta üle linna, tasu eest on võimalik see endale ka koju tellida ja on olemas ajalehe veebivariant. Paberlehe tiraaz on üle 7500. Muuseas Northwesterni ajaleht ongi selle Tartu-suuruse Chicago eeslinna ainuke päevaleht. Ajaleht kajastab peamiselt sündmusi ülikoolis ja linnas, aga on ka lood USA ja välisuudistega.

Lisaks erinevusele reklaami kasutamises, on Northwesterni ja Tartu ülikooli ajalehel veel üks oluline erinevus. Nimelt, siinset ülikooli ajalehte annavad välja bakalaureuseõppe tudengid — algusest lõpuni. Northwesternis on tugev ajakirjanduskool ja ülikooli ajaleht on tudengitele praktikakohaks.

Samas tuleb tõdeda, et see ei olnud just päris aus võrdlus. Nimelt, Wikipedia artikli kohaselt peetakse Northwesterni ajalehte üheks parimaks ülikooli ajaleheks USAs. Nii et ka siin ei suudeta mitte igas ülikoolis sellist ajalehte välja anda. Aga kas peaks lubama reklaami? Mis selles reklaamis halba on kui see on tudengitele suunatud? Ükski ettevõte ei maksa ju selle eest, et reklaamida ülikooli ajalehes kuuseistikuid ega kõrgvererõhutõve ravimeid. Vaid ettevõte pakub sinna ikka selliste toodete/teenuste reklaami, millest tudeng võiks huvitatud olla. Näiteks viimases Daily Northwesternis reklaamiti: söögikohti, kultuuriüritusi, kirikuid, spordiklubi, reisibürood, rõivapoodi, Halloweeni kostüümide renti, töökohti ja tudengiorganisatsioone.

Vaadates seda olukorda kraadiõppurina on rahustuseks viimane PhD koomiks, mis kirjeldab, et kraadiõppuritel ja tenuuriga professoritel pole põhjust reaalses maailmas toimuva pärast muretseda. Aga isegi kui doktorant on selle mõju eest kaitstud nii kaua kui ta on ülikooli kaitsvate sammaste vahel, siis siingi on omad võitjad ja kaotajad. Grupp, kel kindlasti vedas, olid sel sügisel doktorantuuriga alustajad. Ilmselt tuleval kevadel ligi neljakümne tuhande dollarilisi stipendiumeid naljalt enam ei pakuta. Ja õnnetu grupp, oli möödunud kevadel lõpetajad, kes läksid erasektorisse. Aga tõenäoliselt pole ka sel aastal lihtne tööturule minna.

Majandusteaduse kraadiõppuri jaoks on see olukord siiski keeruline. Probleem seisneb selles, et tavaliselt arvatakse, et majandusteaduse doktorant peaks asjast midagi teadma. Ja meiesugustel ei jää muud üle kui tõdeda, et oleme siin sama kompetentsed soovitusi andma kui näiteks kliimasoojenemise valdkonnas — info tuleb peamiselt ajakirjandusest. Loomulikult oleme me õppinud koostama teoreetilisi ja empiirilisi mudeleid, mis võimaldaksid finantsturgude toimimisest rohkem teada kui keskmine Juhan. Aga suurt osa siinsetest kraadiõppuritest ei huvita finantsturud ega ka võib-olla üldisemalt reaalne elu just väga palju. Northwestern on eelkõige tuntud (mikro)teooria poolest ja rahandusvaldkonnaga tegelejaid tasub pigem otsida näiteks NYUst.

Inglise keeles on huvitav küsimus, mida tavaliselt küsitakse esmakordsel kohtumisel: what do you do. Selle otsetõlge on ju: mis sa teed. Aga tähendab see: mis tööd sa teed või mis su valdkond on. Meile üks majandusteooria professor soovitas, et kui küsitakse, siis selle asemel et vastata, et oled majandusteaduse doktorant ja sattuda küsimusterahe alla aktsiahindadest, tasub öelda, et sa tegeled filosoofia ja matemaatikaga. See vastus pidavat tavaliselt kaotama küsija igasuguse huvi ja kusjuures, see pole üldse vale. Ilmselt kulub see soovitus just praegu marjaks ära.

Samal ajal on meie teaduskond siiski elevil. Meediale tuginedes võib öelda, et olukord tundub tõesti üsna ekstreemne. Kriis puudutab otseselt suurt osa ameeriklastest ja loomulikult ka investoreid mujal maailmas. Hetkeseis on nüüd see, et kongress on finantssektori päästeplaani tagasi lükanud. Ja sellega on suur osa majandusteadlastest rahul. Nimelt, eelmisel nädalal koostati kongressile palvekiri, millele kirjutas alla rohkem kui 200 majandusteadlast (sh 27 professorit meie majast) ja mille sõnum oli see, et nii kiiresti ja läbimõtlematult ei ole mõistlik seda päästeplaani kinnitada. Kel rohkem huvi rahandusprofessorite seisukohtade vastu, see vaadaku näiteks Kelloggi lehte ja Economists’ Voice kolumneid.

Nagu öeldud kool hakkas kohe kiirelt pihta ja tõotab tulla tihe ja huvitav kvartal. Meil õnnestub jälle Eddie Dekelit/Marciano Siniscalchit ja Charles Manskit kuulata, mis lisaks sellele, et on kasulik ja inspireeriv, me ootame, et saab olema ka lõbus. Esimesel nädalal vaidlesid nad oma loengutes paralleelselt üksteisega majandusteaduse alustalade üle. Muuseas, selle kvartali jooksul peaksime lõpuks hakkama näitama tulemusi teadustöös. Eks me siis üritame sellest ka siin varsti kirjutada.

US Department of Energy Transportation Energy Data Book annab neile küsimustele osalise vastuse. Allpooltoodud tabeli neljas tulp näitab eri sõidukite energiakulu miili kohta, üsna ootuspäraselt on see loetletud sõidukitest kõige suurem lennukil ja kõige väiksem mootorrattal. Viimases tulbas on toodud keskmine energiakulu ühe inimmiili kohta. See näitab, et võttes arvesse keskmist täituvust, osutusid USAs keskmiselt kõige keskkonnasõbralikumateks liikumisvahenditeks mootorrattad ja “jagatud mikrobussid” (vanpool — ei oskagi öelda, mis selle eestikeelne vaste oleks, näiteks võib mõelda marsruuttaksodele ja lennujaamabussidele). Autod ja bussid kasutasid aga levinud liikumisviisidest kõige rohkem energiat inimmiili kohta.

Arvude tõlgendamisel ja rakendamisel tuleb silmas pidada, et need on arvutatud tegeliku keskmise täituvuse põhjal. Kui autos oleks keskmiselt 3 inimest 1.57 asemel või bussis 40 inimest 8.8 asemel, tuleks keskmine efektiivsus hoopis suurem. Siit teeksime meie järelduse, et keskkonnasõbraliku transpordisüsteemi väljatöötamisel ei tule mõelda mitte ainult tehnoloogiale, vaid oluline on ka nõudluse pool — bussid on säästlikud ainult siis kui nende keskmine täituvus on piisavalt suur.

Lühiajaliselt pole üksikisiku seisukohalt neil arvudel muidugi erilist tähtsust. Kui inimene valib mootorratta, auto, bussi või rongi vahel, siis rongid ja bussid kulutavad sama palju kütust sõltumata sellest, kas tema sõidab või mitte. Nii et tema otsus sõita bussi asemel mootorrattaga võib tegelikult olla keskkonnale kahjulikum, isegi juhul, kui bussis on nii vähe inimesi, et keskmiselt oleks mootorrataste kasutamine säästlikum olnud. Pikaajalist mõju on aga juba keerulisem arvutada.

“Demand response”: includes passenger cars, vans, and small buses operating in response to calls from passengers to the transit operator who dispatches the vehicles.
Source: US Department of Energy Transportation Energy Data Book, Table 2.12, Chp 2.

Märkus: Postituse pealkiri on inspireeritud Postimehe majanduskülje nupukesest, mis tundub tuginevat samadele andmetele, aga paraku autor vist arvude tõlgendamisel midagi segi ajanud.

Küsimus on, et millele eurooplased kulutavad aja, mida nad ei veeda palgatööd tehes? Kas eurooplased lihtsalt eelistavad rohkem vaba aega nautida? Andmed näitavad, et eurooplased kulutavad selle aja kodutöödele, st tasustamata tööle (nagu söögivalmistamine, laste ja vanemate eest hoolitsemine, koristamine jms) kodus. Ja kui tasustatud ja tasustamata tööle kulutatud tunnid kokku liita, siis USA ja Euroopa vahel erinevus kaob ära.

See tähendab, et kui kokku arvata palgatöö ja kodus tehtav tasustamata töö, siis nii eurooplased kui ameeriklased töötavad keskmiselt 60 tundi nädalas. Kui vaadata töötunde soo kaupa, siis Euroopa ja USA mehed käituvad sarnaselt. Aga mingil põhjusel naised töötavad Euroopas keskmiselt 10 tundi nädalas rohkem kodus ja teevad keskmiselt 10 tundi nädalas vähem palgatööd kui USAs.

Mõned märkused andmete kohta:
- selline erinevus USA ja Euroopa vahel on tekkinud viimastel aastakümnetel, veel 70ndate alguses jaotati aega Euroopas ja USAs sarnasemal viisil ning mitmetes Euroopa riikides kulutati palgatööle isegi rohkem tunde kui USAs;
- erinevus palgatöö ja tasustamata töö vahel Euroopas ja USAs tuleneb peamiselt naiste käitumisest;
- palgatöö ja kodutöö suhe on seotud haridustasemega, mida kõrgem haridus seda vähem kulutatakse aega kodutöödele.

Erinevusi ajajaotuses on üritatud selgitada väga erinevalt. Populaarsemad põhjused:
1) Kõrged maksud Euroopas.
2) Väikesed palgaerinevused Euroopas — Euroopas on palgajaotus suhteliselt ühtlane, samas kui USAs on lihttööd palju madalamalt tasustatud.
3) Eelistused — et võib-olla eurooplastele meeldibki võrreldes ameeriklastega rohkem kodutöid ja vähem palgatööd teha. Aga siis tekib küsimus, et miks kusagil 80ndatel sellised erinevused eelistustes tekkisid.
4) Naiste haridustase — erinevused palgatöö ja kodutöö vahekorras tekisid ajal kui USAs oli kõrgharidusega naiste osakaal suurem kui Euroopas.

Pikemalt võib selle teema kohta lugeda Freemani ja Schettkati 2005.a Economic Policy artiklist. Või lühidalt siit ja siit.

Ja illustratsiooniks näide toiduvalmistamisele kulutatud aja erinevustest riikide vahel (allikas: Freeman, Schettkat 2005, tabel 8).

Kusjuures Eesti Statistikaameti kohaselt kulutati Eestis 1999-2000. aastal keskmiselt 7.5 tundi nädalas toiduvalmistamisele.

Chicago sügava vormiga pitsale väga sarnane on Chicago täidetud pitsa, inglise keeles stuffed pizza. Välisel vaatlusel (enne lahtilõikamist) on need kaks pitsat ühesugused. Lahti lõigates on aga näha, et täidetud pitsas on rohkem täidist ja taignapõhi on üsna õhuke võrreldes sügava vormiga pitsaga. Erinevus mida on üldse raske märgata seisneb selles, et täidetud pitsas pannakse täidise peale väga õhuke kiht taigent. Seda aga ei pane tähele, sest selle taignakihi peal on omakorda suures koguses tomatikastet. Sellest teisest taignakihist tuleb ka nimetus — täidetud pitsa. See retsept loodi 70ndal, kui kaks kohalikku pitsarestoranide ketti Carmen’s ja Giordano’s hakkasid deep dish pitsaga eksperimenteerima.

Meile meeldib täidetud pitsa rohkem, soovitaks näiteks Giordano täidetud pitsat. Meie elukohale üks lähimatest pizzeeriakettidest (nii umbes 200m) on Lou Malnati’s, mis on Chicagos populaarne eelkõige oma deep dish pitsade poolest. Aga meile maitseb seal just õhuke pitsa, näiteks nende majaroog Lou’s pitsa (mille kate on spinat, seened, tomat ja mozzarella).

Jällegi on nii, et paljudel USA piirkondadel on oma stiil toidu, antud juhul siis pitsa valmistamisel. Igatahes, kui pitsa maitseb, siis tasub Chicagosse tulles kohalik deep dish või stuffed pitsa kindlasti ära proovida.

Ühel üksikul saarel elab kummaline 1000-liikmeline hõim. 100 hõimu liiget on sinisilmsed ja 900 on pruunisilmsed. Hõimul on karm religioon, mis keelab inimesel teada iseenda silmavärvi. Iga inimene näeb mis värvi teiste hõimuliikmete silmad on, aga saarel puudub vahend, mis näitaks inimese enda silmavärvi (ja nad kunagi ei räägi silmavärvist jne). Kui hõimuliige saab teada enda silmavärvi, siis nende religiooni kohaselt peab ta järgmisel päeval kell 12.00 keset külaväljakut sooritama rituaalse enesetapu. Iga hõimuliige suudab teha loogiliselt õige järelduse kogu talle teada olevast informatsioonist ja iga hõimuliige teab, et kõik teised hõimuliikmed suudavad teha õige järelduse kogu neile teada olevast informatsioonist, jne.

Ühel päeval tuleb saarele välismaalane, kes ei tunne nende religiooni. Õhtul keset külaväljakut kõigi hõimuliikmete juuresolekul ta ütleb, et kohtas saarel vähemalt ühte sinisilmset inimest. Kas see informatsioon avaldab saare elanikele mingit mõju?

Muuseas, Terence Tao on 2006. aasta Fieldsi medali võitja ja UCLA professor ja tema blogis on muudki huvitavat lugemist. Näiteks, tema karjäärinõuanded matemaatikutele. Ta annab soovitusi kõigi haridus-ja karjääriastmete jaoks — nii õpilastele, kraadiõppuritele kui teadlastele — ja osa sellest sobib ka majandusteadlastele.

Aga tulles tagasi sinisilmsete saareelanike mõistatuse juurde. Kes tahab ise nuputada, see ärgu siit edasi lugegu.

Vastus on esmapilgul üllatav. Olgugi, et külaline ütles midagi, mida iga saareelanik juba varemgi teadis, on mõju olemas ja päris katastroofiline. Nimelt 101 päeva pärast on kõik saareelanikud surnud.

Lihtsam on sellest ülesandest mõelda väiksemate arvudega. Oletame et saarel on ainult 10 inimest ja 2 neist sinisilmsed, nimetame nad Jaaniks ja Jaaguks. Sellisel juhul Jaan teab, et saarel on kas üks sinisilmne (ainult Jaak) või kaks sinisilmselt (Jaak ja Jaan). Nüüd arutleb Jaan järgnevalt. Kui Jaak on ainuke sinisilmne, siis Jaak järeldab külalise jutust oma sinisilmsust (ta teab, et peale tema pole saarel keegi sinisilmne, seega peab tema ise see sinisilmne olema). Järelikult, kui Jaak järgmise päeva keskpäeval oma elu ei lõpeta, siis pole Jaak ainus sinisilmne. Aga sel juhul on ainus võimalus, et ka Jaan ise on sinisilmne. Nii et teise päeva lõuna ajal sooritavad nii Jaan kui ka Jaak enesetapu. Kurb saatus tabab ka kõiki ülejäänud saare elanikke, sest see tähendab paratamatult, et saarele jääjad on nüüd kõik pruunisilmsed, nii et nad kõik said oma silmavärvi teada.

Täpselt analoogiline on arutelu suuremate arvudega. Sellest näitest tuleb ka välja üldtuntud teadmise ja teadmise erinevus — väide “igaüks teab, et saarel on vähemalt üks sinisilmne” ei ole sama mis “igaüks teab, et igaüks teab, et saarel on vähemalt üks sinisilmne”.

Niisugustele küsimusele vastamiseks läheb vaja teadmisi nii arvutiteadusest kui ka mikroökonoomikast. Noam Nisani loeng Google Tech Talk seeriast annab sellest teemast päris hea ülevaate. Tegemist on eelkõige arvutiinimestele suunatud sissejuhatusega mehhanismidisaini, mis ei nõua eelteadmisi majandusteooriast. Noam Nisan on üks algoritmilise mehhanismidisaini loojatest, ta on arvutiteaduse professor (Hebrew University of Jerusalem) ja praegu külalisprofessor Google’is. Muuseas Northwesterni majandusteaduskonnas- ja ärikoolis tegeleb selle valdkonnaga hulk professoreid, nii et tegemist on aktuaalse uurimisvaldkonnaga ka majandusteadlaste jaoks.

Vihjeks neile, kellel teema vastu suurem huvi: raamat Algorithmic Game Theory on mitteprinditava pdf failina täiesti tasuta allalaetav.

Kaks neist kestavad terve suve läbi, nii et suvekuudel Chicagos viibides on alati võimalus kuulata kontserte Grant pargi muusikafestivali ja Ravinia festivali raames. Mõlemal festivalil on suurem osa kontserte klassikalise muusika päralt. Ravinial ehk kuuleb ka midagi muud, sel aastal näiteks Gipsy Kings, Sheryl Crow & James Blunt, Backstreet Boys, Tony Bennett jpt. Kui Ravinia festival toimub kesklinnast kaugel ühes Chicago põhjapoolses eeslinnas, siis Grant pargi muusikafestival leiab aset ilusasti mugavalt keset Chicago kesklinna, nagu nimest järeldada võib, Grant pargis. Ja tore on see, et Grant pargis pole mingeid pileteid, igaüks võib vabalt kuulama tulla nii kaua kui vaid ruumi jätkub. Kui enam ei istumiseks ega ka astumiseks ruumi pole, nagu meiega juhtus eelmisel aastal ansambli Decemberists kontserdil, siis võib pargi mõnes kaugemas küljes kontserti kuulata. Ravinias on aga piletid, murul istumise pileti eest tuleb maksta olenevalt kontserdist 10-20 dollarit.

Veel kaks tuntumat Chicago festivali on augusti alguses toimuv muusikafestival Lollapalooza ja juuli alguses aset leidev toidufestival Taste of Chicago. Mõlemad neist toimuvad kesklinnas (sealsamas Grant pargis). Lollapaloozal käisime me sel aastal esimest (ja vist ka viimast) korda — kuulasime Radioheadi, The Raconteursi, Gogol Bordellot, Duffy’t ja Cat Powerit. Kontserdid on head, aga selle festivali negatiivsed küljed on: trügimine 75 000 pealises õlleklaasidega rahvamassis, tund aega sissepääsu järjekorras seismist (ainult selleks, et piletit näidata ja lasta oma kott läbi kontrollida) ja muidugi tappev kuumus. Sissepääs festivalile on piletiga. Täpsemalt, valida saab päevapileti ja festivalipassi (tagab sissepääsu kõigiks kolmeks päevaks) vahel, ning vähemalt päevapiletid tuleb varakult ära osta, sest tavaliselt need müüakse enne festivali algust läbi.

Taste on Chicago on vikipeedia andmetel maailma suurim toidufestival, sel aastal külastas seda rohkem kui 3.5 miljonit inimest (seda 10 päeva jooksul). See festival näeb välja umbes nagu Õllesummer Eestis selle kõige rahvarohkematel päevadel, ainult et õlle asemel on keskendutud toidule. Lisaks söögile on muidugi kontserdid ja muu meelelahutus. Piletit seal pole, maksad vaid selle toidu eest, mida ostad.

Tegelikult selliste igaaastaste festivalide nimekiri on siin tõesti pikk. Me ise oleme tahtnud minna aga seni pole jõudnud veel: juuni alguses toimuvale Chicago bluusifestivalile, augusti lõpu jazzifestivalile ja vabaõhu kinno (kõik need toimuvad kesklinnas Grant pargis ja ikka tasuta). Rohkem infot Chicago festivalide kohta leiab näiteks siit ja siit. Ja muuseas, neid tasuta festivale ei finantseerita siin maksudest, vaid need toimuvad sponsorite toel.

Each week we find a track from an artist or a band we’ve been enjoying and bring it to you, for free, as our Single of the Week. Kerli’s “Walking On Air” might give you goosebumps. This Estonian storyteller sounds a bit like Björk as she paints an ethereal picture of a “little creepy town” that could be the setting for Tim Burton’s next movie. This steady clip-clopping drums give way to a weightless chorus that colors this eerie electronica track with shades of pop bliss.

Vaadates peale kasutajate hinnangutele — albumile on kirjutatud üle kahesaja arvustuse ja keskmine hinnang on 4.5 punkti viiest.

Väikeseks vihjeks võime öelda, et olgugi, et plaat on müügil ka Eesti poodides, on seda oluliselt soodsam hankida Amazonist, kus nii CD formaadis kui ka piirangutevaba mp3 formaadis album maksavad ($7.99)¹. iTunesis on hind sama, aga seda poodi ei saa vist Eestist veel kasutada.

1. Läbipaistvuse huvides selgitus: Amazoni viited on genereeritud nii, et need sisaldavad meie Amazon Affiliate tunnust. Kui on soov Amazoni ostud ilma selleta sooritada, vajuta siia. [tagasi]

Muuseas, koos internetikaubandusega on USAs levinud ka tarbijaülevaated (customer reviews), mis meie arvates muudavad ostmise mugavamaks. Eestis on neid toodetele/teenustele tihti praktiliselt võimatu leida. Siin oleme ära harjunud sellega, et enne mistahes ostu (olgu selleks siis raamat, toit või näiteks hotellituba) vaatame me peale, mitu punkti teised kasutajad on sellele tootele andnud ja missuguseid kommentaare kirjutanud. Loomulikult tuleb selliseid arvamusi lugedes mõelda, kas nende kasutajate eelistused on meie omadega sarnased, aga samas saab nii kiiresti hea ülevaate sellest, mida peaks ostmisel silmas pidada. Lisaks distsiplineerivad ülevaated müüjat — nad ei saa naljalt halba toodet/teenust pakkuda teades, et inimestel on väga lihtne neile halb hinnang anda.

Lugedes Vabalogist kolme põhjalikku postitust Eesti internetikaubanduse teemal (I, II, III), saime aru, üks takistus Eesti internetikaubanduse arengul on regulatsioonid. Tundub, et probleem tekib makseviisist. Nimelt Eestis on tavaks internetist ostmisel kasutada internetipanka, st tasuda kauba eest pangaülekandega enne kui kaup teelegi on saadetud. USAs tasutakse internetipoes krediitkaardiga ja kui kauba kohale toimetamisel tekib mingi probleem, siis tarbija ei pea sellepärast muretsema. Nimelt siinsete krediitkaardi regulatsioonide kohaselt on inimesel õigus tehing tühistada kui kaup kohale ei jõua või ei vasta müüja poolt lubatule või on saanud kahjustada.

Ja veel, USAs on tarbija üldse Eestiga võrreldes päris hästi kaitstud. Nimelt USAs lubab müüja peaaegu alati toote 30 päeva jooksul poodi tagastada ja maksab raha tagasi. Seda ka juhul kui tootel pole midagi viga: kui lihtsalt leiad et sul ikkagi ei lähe seda toodet vaja või et sa eelistad hoopis teist toodet hoopis teisest poest. Me ise ei ole seda võimalust eriti tihti kasutanud, aga tunduvalt julgem on ostu sooritada teades, et kui tagantjärgi otsustad ümber või kui tootel on midagi viga, saab tagasi saata/viia. Ja nii pole vaja hambaharja ostu pärast pead valutada. Sama nähtuse teine külg on veel see, et palju tooteid on müügil “Refurbished” kujul ehk müüakse poole hinnaga peaaegu uusi tooted, mille keegi on tagastanud.

Kasutuse pingereas oli Eesti asetus järgmine:

• individual usage: 11. koht
• business usage: 23. koht
• government usage: 2. koht

Valmiduse pingereas oli Eesti:

• individual readiness: 26. koht
• business readiness: 31. koht
• government readiness: 8. koht

Seda võib vist lugeda nii, et riigi poole pealt on Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutuses esirinnas, aga äris pole lugu sugugi nii hea. Kel rohkem huvi võib vaadata riikide järjestust iga komponendi kaupa mille põhjal see indeks koostati.