Kahtlane rünnak statistika vastu Postimehes ja mis lugu on Eesti naiste ülekaalulisusega

Postimehe artiklis rünnatakse statistikat. Loo moraal tundub olema, kui statistika ei tundu usutav, siis mõtle oma naabrite ja töökaaslaste peale, kas nemad on kooskõlas selle statistikaga. Kui ei ole, siis järelikult on statistika vale.

Teaduses on sellel käitumismustril isegi nimetus: kättesaadavuse viga (availability bias). See kirjeldab olukorda, kus inimesed hindavad mingit tõenäosust või osakaalu elanikkonnas selle põhjal kui kiiresti neile tuleb vastav näide meelde. Et üldiselt suheldakse enda sarnaste inimestega, siis sõpradest tuttavatest koostatud valim üldjuhul ei kirjelda ühiskonna keskmist. Seepärast ei tasu otsida infot keskmise kaalu kohta ei modelliagentuurist ega võimlemisliidust (kuigi trendide kohta saab arvamuse ka sealt).

Aga Postimehe artikkel alustas olulisest probleemist. Nimelt esitavad kolm erinevat allikat Eesti naiste ülekaalulisuse kohta oluliselt erinevat statistikat. Lühidalt, kui WHO statistika kohaselt on Eestis ülekaalulisi naisi üsna vähe, siis Eurostati ja Tervise Arengu Instituudi statistika kohaselt on pilt palju halvem. Kui statistika allikad annavad erinevaid tulemusi, siis oluline on välja selgitada, millest tuleb erinevus ja kas või kus on viga.

Esimesed asjad, mida kontrollida: kas need allikad kasutavad sama definitsiooni; mis perioodist ja kui suured on nende valimid. Kui mõõdetakse erinevaid asju või käib statistika erinevate inimeste kohta, siis ei ole midagi eriti üllatavat erinevates tulemustes. Kõigepealt, tõepoolest kõik kolm allikat kasutavad sama definitsiooni. Inimene on ülekaaluline, kui tema kehamassiindeks (BMI) on vahemikus 25.0-29.9 ja rasvunud, kui üle 30.0. Valimid on neil allikatel aga oluliselt erinevad. Lühidalt kokkuvõttes, tundub et WHO madal ülekaalulisuse ja eriliselt madal rasvunud naiste osakaalu number tuleb nende väikestest valimitest, mis lisaks sellele pärinevad veel üsna vanast ajast.

Tervise Arengu Instituudi statistika pärineb kahest erinevast küsitlusest. Esiteks Eesti Täiskasvanud Rahvastiku Tervisekäitumise uuring (edaspidi lühidalt ETRT), mis küsitleb iga kahe aasta tagant inimesi vanuses 16-64. Selles valimis on alates 2004. aastast umbes 1700 naist, varasematel aastatel oli valim rohkem kui poole väiksem. Panime ülekaaluliste ja rasvunud naiste summaarse osakaalu graafikule, millelt võib näha, et esialgu oli andmetes märgatavaid kõikumisi, aga hiljem on tulemus suhteliselt stabiilne ja kasvab aeglaselt. Teiseks, Terviseuuring 2006 oli aga veel suurema valimiga, kusjuures küsitleti ka vanemaid inimesi, mis võib ülekaalulise hindamisel olla eriti oluline. Nimelt, küsitleti inimesi vanuses 15-85 ja valimis oli umbes 3300 naist. Tulemused olid üsna sarnased, rasvunute protsent natuke suurem, ülekaaluliste oma natuke väiksem kui ETRT uuringutes, mis võib olla selgitatav vanusegruppide erinevuse ja juhusliku kõikumisega. Andmed leiab Tervise Arengu Instituudi andmebaasist.

Allikas: Eesti Täiskasvanud Rahvastiku Tervisekäitumise uuringud 1990-2010.

EuroStati statistika Eesti kohta pärineb aastast 2006 ja valimis on naised alates 18. eluaastast. Et Eurostati numbrid on väga sarnased Terviseuuring 2006 numbritele, siis me oletame, et see küsitlus ongi nende allikas. Ilmselt nad on lihtsalt kohandanud valimit (visates välja inimesed vanuses 16-17) ja võib-olla mingi eelduse abil lisades inimesi vanuses üle 85. Nagu järgnevast tabelist näha võib, on tulemused üsna sarnased.

WHO metoodikas ei saa me oma kiire ülevaate põhjal päris kindlad olla. Meile tundub, et Eesti andmed pärinevad erinevatest küsitlustest, mis on tehtud vahemikus 1997-2002, ja nende tulemused on hiljem kaalutud kokku ja muudetud teiste riikide andmetega võrreldavaks mingite statistiliste teisenduste abil. Tundub, et WHO andmetes on Eesti naiste ülekaalulisuse-rasvumise protsendid väga madalad eelkõige 1997. aasta uuringu tõttu, kus valim on väike (umbes 600 naist) ja mis saab kahtlaselt madalad numbrid. See uuring algab väitega, et varasemad uuringud on leidnud, et ülekaalulisuse protsent on Balti riikides üks maailma kõrgemaid ja leiab, et Eesti naiste hulgas esines ülekaalulisust kolm korda harvem kui teistes Balti riikides, kus tulemused on mõnevõrra tavalisemas suurusjärgus. Meie järeldus on, et WHO statistika ei anna erilist alust muudes andmetes kahtlemiseks.

Aga tulles tagasi Postimehe artikli juurde. Tsitaat artiklist:

Küsitav, kas tasub kõike, mida kiretud arvud kuulutavad, emotsionaalselt puhta kullana võtta.

See meenutab sõna truthiness, mida võiks tõlkida “tõetundena”. Tõetunne on see kui Sa usud oma südames, et miski on tõsi, olgugi, et faktid räägivad vastupidist. See toob meelde teadusliku maailmapildi vastased USAst, kelle arvates koolis ei peaks õpetama teaduslikku käsitlust maailma loomisest, piisab ka piiblist.

Me oleme täiesti nõus, et statistikat ei tasu puhta kullana võtta. Kui uuringus esitatud arvud ei ole kooskõlas mõne teise uuringu andmete või kõhutundega, siis tasub küsida miks see nii on ja kus on viga. Ja oleks tore, kui üks ajaleht selle oma lugejate jaoks välja uuriks. Aga artiklis toodud viis ei ole tee kuidas tõeni jõuda. Suur hulk teaduslikke katseid on näidanud, et inimesed ilma süvenemata ainult intuitsiooni põhjal otsustades on halvad statistikud. Üks näide paljudest levinud vigadest on ülal mainitud kättesaadavuse viga. Kes soovib sellisest uurimistööst populaarteaduslikku ülevaadet, lugegu Nobeli preemia laureaadi Kahnemani viimast raamatut Thinking, Fast and Slow.