Kaks teemat seoses toitumisharjumustega on USA meediast viimasel ajal läbi käinud. Esiteks kuulus Briti kokk Jamie Oliver üritab ameeriklasi tervislikumalt toituma panna. Tema esinemist TED konverentsil võib näha siin. Tal on nüüd USAs oma saatesari, mis on sisuliselt tõsieluseriaal, mida filmitakse ühes eriti ülekaalulises USA linnakeses. Parimate palade hulgas on olnud näiteks:
- Lõik kus ta näitab kuidas lapsed ei tea üldse kuidas köögiviljad välja näevad — ei tee vahet kartulil ja tomatil jne.
- Ta reklaamis läbiproovitud ja väidetavalt alati töötavat võtet kuidas ajada lastel söögiisu ära näidates neile ebameeldivat kanapalakeste valmistamisprotsessi. Tuli välja, et see võte selle USA linnakese laste peal ei töötanud.
Teine päevakorral olnud teema on muidugi tervishoiureform. Nimelt vastuvõetud tervishoiureform sisaldab muuhulgas nõuet, et ketirestoranid peavad toidu hinna kõrval näitama kalorisisalduse. Praegu kehtib see nõue vaid üksikutes osariikides, aga hakkab kehtima kõikjal. Muidugi on küsitav, kas selle informatsiooni jagamine tõesti suudab mõjutada inimeste käitumist. (Ühest artiklist, mis seda uuris Starbucksi näitel oleme me kirjutanud siin ja siin.)
Me ise oleme selle info mõju paaril korral päris värvikalt kogenud. Näiteks täna läksime Panera Leiva nimelisse toidukohta, kus me regulaarselt käime salateid, suppe ja võileibu söömas. Hoolimata sellest, et siin Illinoisis ei ole kalorite suurelt näitamine veel kohustuslik, olid kalorite numbrid tekkinud seina peal olevasse menüüsse. Tulemus oli see, et pooled meist otsustasid oma tavalise tellimuse asemel salati kasuks ja me jäime endale kindlaks loobudes küpsisest-koogist, mida üritati järjekindlalt meie tellimusele lisada.
Teine sarnane kogemus oli hiljuti San Franciscos, kus me sattusime ketirestorani IHOP (nimi on lühend Rahvusvahelisest Pannkoogimajast). See koht on populaarne eelkõige hommikusöögikohana — pannkoogid, krepid, vahvlid, omletid jms. Nagu nad ise kuulutavad, nad serveerivad üle 700 miljoni pannkoogi aastas. Siin Evanstonis seda ei ole, nii et kui San Franciscos asus ta meie hotelli vastas, otsustasime kasutada juhust ja läksime sinna. Menüüle peale vaadates tundus kõik väga isuäratav, kuni me panime tähele toitude hindade kõrval olevaid kaloreid. Me ei oodanudki, et pannkook on kalorivaene hommikusöök, aga need numbrid olid lausa absurdsed — enamik asju oli umbes 1000 kalorit. Igatahes järgmistel päevadel me käitusime kooskõlas ülalviidatud uurimuse tulemustega ja hankisime ligi 3 korda vähem kaloreid sisaldava hommikusöögi Starbucksist. (Uurimus leidis, et kalorite kohustusliku näitamise tulemusena Starbucksi kasum kasvas kohtades, kus Dunkin Donuts asus lähedal, vt pdf.)
Postitused sarnastel teemadel: kalorid, kiirtoit, Starbucks, TED, USA köök.
RSS
Tundub, et kaloriteema juurde sobib ka see uurimus:
Calorie Labeling And Food Choices: A First Look At The Effects On Low-Income People In New York City
http://content.healthaffairs.org/cgi/content/abstract/28/6/w1110
Kui ligipääs andmebaasidele on olemas, siis õnnestub soovi korral ka kindlasti terviktekst leida.
Megan McArdle kirjutas (temalt pärineb ka eelnev viide) kogu kalorite lisamise kohta menüüdesse:
“There was never any very good evidence that labeling was going to work. Most of the arguments in support seemed to rely either on self reported data, or a gut check by a handful of already pretty slender bloggers–they were sure they’d pay attention to the calorie counts, and so why wouldn’t everyone else? But personal hypotheticals are at best weak evidence, and self-report is even worse. This study found that a significant minority of people reported changing their behavior as a result of the calorie information, and ordering a lower-calorie meal. But when you looked at what they actually ordered, it was no less fattening than either longitudinal or latitudinal controls.”