Vaatleme kahte abikaasat ja musti nõusid kraanikausis. Igal õhtul peab üks abikaasadest käised üles käärima ja nõud ära pesema. Seda võib lahendada lihtsalt — fikseeritud tööjaotus, pesta vaheldumisi või siis visata igal õhtul kulli ja kirja. Saab aga ka paremini. Kõige õigem oleks, kui keskeltläbi tehakse seda umbes võrdselt, aga igal õhtul see, kellel parajasti rohkem aega on ja kes on võib-olla muudest tegemistest vähem väsinud. Siin tekib aga probleem. Need tegurid on suures osas teada ainult inimesele endale ja nõudepesemine on tüütu. Nii võib juhtuda, et tekib asjatu nääklemine. Ilma täiendavate kokkulepeteta kaebavad mõlemad väga sageli, et aega pole ja nii kuhjuvad nõud kraanikaussi. Või peab selle töö ära tegema halvem teeskleja või see, keda mustad nõud rohkem häirivad.
Mida pakuvad selle küsimuse lahenduseks majandusteadlased1. Jackson ja Sonnenschein pakuvad välja skeemi, mida võib lihtsustatult kujutada nii. Mõlemad abikaasa vahel jagatakse iga aasta alguses ära 365 nõudepesemisest vabastuse voucherit. Õhtul võivad mõlemad abikaasad oma vouchereid kasutada — üks mittepesemine = üks voucher. Kui juhtub, et mõlemad abikaasad otsustavad voucherit korraga kasutada või mitte kasutada, siis visatakse kulli ja kirja. Kui augusti alguseks kõik voucherid otsa saavad, tuleb igal õhtul pesemiseks valmis olla. Mis on sellise skeemi pluss — väsimuse teesklemine ei ole enam “odav jutt” (cheap talk). Kui oled väsinud, siis tuleb seda kinnitada otsusega loobuda nõudepesemisest vabastusest tulevikus. Nii on tulemus keskmiselt sama, mis lihtsalt loosides (mõlemad pesevad võrselt), aga efektiivsem, sest tavaliselt peseb see, kellel parajasti rohkem aega on. Selle skeemi elluviimine on lihtsasti teostatav ja umbes sarnast meetodit võib kasutada ka näiteks koosolekute korraldamisel.
Sel aastal majandusteaduse tööturul lained lööv2 soomlane Juuso Toikka (Stanfordist, enne seda Helsinki ülikoolist), tutvustas täna oma tööturupaberit, mis küsis natuke veel realistlikumat ja keerulisemat küsimust. Mis juhtub siis, kui need individuaalsed asjaolud ei ole päris juhuslikud, vaid natuke ajas püsivad. Näiteks kui tööl oli täna kiire periood, siis on suurem tõenäosus, et sama juhtub ka homme. Sellisel juhul ülalkirjeldatud voucherite süsteem enam ei tööta, sest osalejatel tekib motivatsioon eelmiste õhtute põhjal prognoosida tänast. Seda teadmist on võimalik enda kasuks ära kasutada. Nõudepesu puhul pole erinevus võib-olla eriti märkimisväärne, aga ettevõtetevahelise koostöö puhul võib see olla oluline.
Seetõttu tuleb teha midagi keerulisemat ja tema artikkel on selle suunas esimene samm. Tulemus — ka niisuguses olukorras on iga efektiivne lahend (ligikaudu) saavutatav ja selleks saab rakendada ülalkirjeldatuga analoogilist süsteemi. Erinevus on aga see, et lihtsalt voucherite asemel (ehk siis lihtsalt nõudepesukordade lugemise asemel) tuleb kasutada keerulisemat süsteemi. Selle keerulisema süsteemi idee on selline: kui teatud situatsioonides on üks abikaasadest liiga sageli nõudepesemisest kõrvale hiilinud, siis tuleb teda karistada. Kui mõlemad räägivad alati tõtt, siis ei teki selle järgi vajadust peaaegu kunagi. Nii on võimalik saada jällegi olukord, kus mõlemad osapooled räägivad praktiliselt alati tõtt.
dirty dishes. Originally uploaded by espressobsessed
- Neile, kellel tekkis kahtlus, et majandusteadlased uurivad veidraid asju ütleks selgituseks, et see on meie piltlik tõlgendus hoopis üldisematest mudelitest. Samu mudeleid võib rakendada ka hoopis rohkem “majandust” meenuvavatele küsimustele: ettevõtetevaheline koostöö, kartellid, kaubanduslepped, korratavad oksjonid, jms. [tagasi]
- Nn “tööturu staarideks” võib nimetada doktorante, kes kutsutakse oma tööd väga paljudesse tippülikoolidesse tutvustama ja kes saavad paljudest neist tööpakkumised. Pakkumiste kohta me ei tea, aga ülikoolid, kuhu ta on kutsutud on muljetavaldavad: Harvard, MIT, Princeton, Northwestern, Yale, Penn, Stanford GSB, UCLA, Caltech, Duke. [tagasi]
RSS
Küsimus majandusinimeselt majandusteadlastele: mitu nõudepesumasinat oleks saanud osta (granti) raha eest mis kulutati antud uurimuste tegemisele?
Ilmselt samamoodi võiks põllumees küsida füüsikutelt: mitu õuna oleks võinud osta selle raha eest, mis kulus Cambridge’i ülikoolil Isaac Newtoni palgal hoidmiseks?
Loomulikult on gravitatsiooniteoorial muid rakendusi peale õunte allakukkumise selgitamise, aga lihtsam on teooriast aru saada igaühele mõistetava ja meeldejääva õunaloo näitel.
Nagu blogipostituses ütlesime, annab Juuso artikkel panuse majandusteooriasse. Täpsemalt arendab ta edasi korduvate mängude teooriat olukorras, kus mängijatel on erainformatsioon oma tüübi kohta ja need tüübid on ajas teatud määral püsivad. See on oluline klass mänge, millel on rakendusi igast eluvaldkonnast.