Kujutame ette järgmist olukorda. Ootad Frankfurdi lennujaamas oma lendu ja valjuhääldist teatatakse, et lend jääb ära — reisjatel palutakse tulla homme samal ajal tagasi. Sellele võib järgneda mitu reaktsiooni. Stsenaarium A: Kaasreisjad asuvad vaikselt ja mornilt lahkuma. Paistab, et olukord on nigel, aga mis teha. Tuleb olukorraga leppida, otsida endale ööbimiskoht ja homme tagasi tulla. Stsenaarium B: Tuleb meelde hiljuti kohatud tuttava jutt, kes oli samas olukorras vihaseks saanud, lennujaamas skandaali korraldanud ja kellele seejärel samaks päevaks asenduslend otsiti. Mõeldes selle loo peale lähevad emotsioonid kõrgeks — miks mina pean kannatama, kui teised samas olukorras ei pidanud? Kassale lähenedes tõuseb adrenaliin ja kuuldes töötaja ametlikku hääletooni tekib automaatne reaktsioon valjuhäälselt protestida. See pole mitte ratsionaalne soov näha välja vihane, vaid tegelik emotsioon. Aga sellegipoolest täiesti ratsionaalne.
Umbes sellise näite tõi Eyal Winter oma ettekandes, kus ta rääkis ratsionaalsetest emotsioonidest ja nende mõjudest konfliktsituatsiooni tulemustele. Emotsioonid muudavad meie eelistusi, see tähendab, et ka ratsionaalset käitumist. Emotsiooni teesklemine on emotsiooni tundmisest erinev selle poolest, et eelistused ei muutu, seega ei pruugi ähvardused või lubadused olla usutavad. Selles artiklis defineerivad ja uurivad nad “mentaalset tasakaalu”, kus mitte ainult osalejate käitumine ei pea olema ratsionaalne, võttes arvesse teiste osalejate käitumist, vaid sama peab kehtima ka mentaalse seisundi kohta.
Loomulikult tekib siin küsimus, et kuidas saab tegeliku emotsiooni tundmine olla ratsionaalne. See pole üldjuhul ju otsus, umbes nii et nüüd saan vihaseks või nüüd tunne õnnetunnet. Winter (koostöös psühholoogidega) on ratsionaalseid emotsioone uurinud huvitava katsega. Artiklis Rational Emotions in the Lab kirjeldavad nad katset, mille sisu oli lühidalt järgnev.
Katses osalejatest üks oli anonüümne “diktaator”, kes pidi rahasumma jagama enda ja “saaja” vahel. Raha saajatele pandi külge mõõdikud, millega mõõdeti nende emotsioonide füsioloogilisi väljundeid (pulss, naha niiskus jms), nii et oli teada kui vihased, õnnelikud või rahulikud nad neile suunatud rahasummat kuuldes füüsiliselt olid. Saajad jagati juhuslikult gruppidesse. Ühe grupi liikmetele lubati, et kui nad saavad madala summa peale vihaseks, antakse neile raha juurde. Teist gruppi lubati täiendavalt premeerida suure summa üle rõõmustamise eest. Kolmanda grupi puhul premeeriti rahulikkust. Nende tulemused näitasid, et esimeses grupis said inimesed märkimisväärselt rohkem vihaseks kui teistes. Tuleb rõhutada, et mõõdeti emotsioonide füsioloogilisi väljundeid, umbes nagu valedetektor seda teeb, nii et seda on ilma spetsiaalsete oskuste ja teadmisteta väga raske petta. Seega võib tulemust tõlgendada kui fakti, et grupp, kellel oli ratsionaalne vihastada, saigi rohkem vihaseks.
On ka teine põhjendus, miks on emotsioonid sageli ratsionaalsed. Seda selgitatakse “evolutsioonilise” looga. Näiteks on ratsionaalne karta lõvi. Meie kaugetest esivanematest osa võib-olla ei kartnud, aga nemad söödi kiiresti ära. Allesjäänute hulgas on palju põlvkondi, kes kartsid ja võib arvata, et niisugune kartus on meile juba geneetiliselt kaasa antud. Selline lugu on muidugi usutavam selgitus mesilaste käitumisele kui paljudele inimeste emotsioonidele. Aga ka inimeste puhul on selline lugu olulisel kohal kui mõelda õppimisele ja selektsioonile. Meid on kasvatatud ja me oleme ennast ise harjutanud teatud olukordadele mentaalselt reageerima — tundma viha ebaõigluse vastu, rõõmu kuuldes uudiseid, mis meie tulevikku parendavad jne. Samuti selektsiooniga — meie elukoht, töökoht, sõpruskond ja muu pole suures osas juhuslik. Vastutusrikkale töökohale jõuavad need, kes suudavad muutustele sobivalt reageerida ja seetõttu on nende emotsioonid tõenäoliselt selle positsiooni jaoks ratsionaalsed. Meie sõprade hulgas pole tõenäoliselt inimesi, kelle emotsionaalsed reaktsioonid meiega suhtlemisel on meile sobimatud ehk siis suhte jaoks ebaratsionaalsed.
Kuidas neist teadmistest praktilist kasu saada? Võib ennast ja teisi kõrvalt jälgida ja mõelda, kuidas teatud situatsioonid mentaalset seisundit mõjutavad ja kuidas mentaalne seisund otsuseid mõjutavad.
- Öeldakse, et e-maile ei tasu saata vihasena. Tihti tuleb sel juhul saadetut kahetseda. Samas on sellel soovitusel ka teine külg — võib-olla tasub mõne e-maili saatmiseks või telefonikõne tegemiseks oodata just sellist vihast hetke (nt ülaltoodud lennujaama näide või siis katkiste kingade tagastamine).
- Kui grupis on mitu inimest, saab mingi tegevuse teostajat valida tema emotsionaalse seisundi järgi. Kui on vaja kaalutletud käitumist, siis teeb see, kes on rahulikum, kui aga pühendunult vihast, siis see kes on parajasti vihasem.
Pilt: kõrge müüri otsas olles on mõistlik allakukkumist karta.
Nii me imetlesime ülevalt vaateplatvormidelt avanevat vaadet ja kõndisime seal matkaradadel (matkarajaks on neid teid võib olla vale nimetada, tegemist on asfalteeritud teedega).
RSS
Viimased kommentaarid