Chicago Sõnumid

Jätkates kursuste ülevaadetega kirjutame kursusest nimega “The Theory of Social and Economic Networks”, mida luges Brian Rogers. Sotsiaalsed võrgustikud ja nendega seotud majandusnähtused on vaat et uus viilutatud leib. Kõik, kes on selle blogini jõudnud, on ilmselt kursis sellega, mis on blogid, Facebook ja Twitter. Kui võrkudele klassikalisemaid rakendusi otsida, siis võib mõelda tsiteerimist teadusartiklites, kaasautoreid või näiteks töö otsimist tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu. Meie jaoks on muidugi kõige tähtsam see, et tegemist on jätkuvalt arenemisjärgus majandusteaduse haruga.

Mitmetes teadusharudes on võrgustikke uuritud juba üsna ammu. Matemaatikas on on graafiteooria (sealhulgas juhuslikud graafid), füüsikas kasvavad juhuslikud võrgud, sotsioloogias on empiiriliselt uuritud inimeste omavahelisi mõjusid (arvamuste levik). Majandusteadlaste vaade sarnastele küsimustele on aga natuke erinev. Nimelt eeldavad majandusteadlased, et protsessis osalejad on ratsionaalsed agendid, kes valivad, milline võrk moodustada ja kuidas seal käituda. Selgituseks: valdkond nimega võrguökonoomika tekkis majandusteaduses juba kaheksakümnendatel, aga tegemist pole sama valdkonnaga. Võrguökonoomikas eeldati abstraktselt võrgu suuruse mõju indiviidide kasulikkusele ja konkreetne võrgu struktuur pole tähtis.

Sotsiaalsete ja majanduslike võrkude majandusteooria alguspunktiks loetakse Matt Jacksoni ja Asher Wolinsky (1996) artiklit A Strategic Model of Social and Economic Networks. Praeguseks on valdkond kõvasti arenenud, eelmisel aastal tuli välja Matt Jacksoni õpik Social and Economic Networks, mis oli ka selle kursuse põhiõpikuks. Näide ühest päris värskest panusest majandusteooriasse võiks olla selleaastane üks majandusteaduse tööturu staare Mihai Manea Harvardist, kelle tööturupaber analüüsis kauplemist sotsiaalses võrgustikus.

Kursus oli tinglikult jagatud kolmeks. Esimeses osas räägiti võrgu tekkimise strateegilistest mudelitest ehk sellest, kuidas ratsionaalsed indiviidid loovad omavahel seoseid ja millised võrgustikud selle tulemusena tekivad. Teine osa oli eelkõige ülevaade matemaatikute ja füüsikute poolt välja töötatud juhuslike graafide ja võrkude mudelitest ja nende rakendamisest majanduses. Klassikaline näide on Erdős–Rényi mudel (1959) ja üks oluline paber majandusteadlastelt Jackson, Rogers, AER, 2007. Kolmandas osas räägiti võrkudes toimuvates protsessidest. Erinevalt esimesest osast eeldati, et võrk on fikseeritud ja ratsionaalsed agendid teevad midagi seda arvesse võttes. See tähendab, et olenevalt võrgu struktuurist võivad tulemused olla väga erinevad. Näiteks võib siin rääkida töö otsimisest võrgus (Calvo-Armengol, Jackson, 2005).