Cheap Talki viite kaudu sattusime lugema uuringut inimestest, kes usuvad teistest rohkem vandenõuteooriaid. Uuringu väitel on neile inimestele on iseloomulik nn “selektiivne skeptitsism”. Vandenõuteooriate uskujad kahtlevad tugevalt valitsuse ja teiste kanalite informatsioonis, aga usuvad kõiki allikaid, mis kinnitavad nende eelarvamusi. Inimese uskumused ühe vandenõu kohta võivad tema jaoks olla teise teooria tõestuseks. Näiteks uskumus, et valitsus üritab varjata oma osalust 9/11 rünnakutes võib olla põhjenduseks, mille samad inimesed toovad väites, et valitsus üritab varjata tõendeid UFOde eksisteerimise kohta.
Jeff Ely kui majandusteoreetiku vaade vandenõuteooriatele on aga hoopis huvitav ja samas väga lihtne. Mänguteoreetilisest vaatenurgast on paratamatu, et osa informatsioonist, mis maailmas liigub, peab olema jama. Miks? Esiteks ei saa olla, et kõik räägivad alati tõtt. Sel juhul puuduks meil igasugune motivatsioon kuuldut kriitiliselt hinnata ja kontrollida. See aga tähendaks, et tekiks kindlasti inimesed, kes meie heausklikkust ära kasutaksid. Loomulikult ei ole ka võimalik see, et kogu räägitav jutt oleks jama, sest siis me lihtsalt ei kuulaks. Nii on informatsioonivahetuse stabiilne seisund see, et tõese informatsiooniga paralleelselt liigub alati ka müra (faktidega parallelselt ka vandenõuteooriad), mis garanteerib selle, et vähemalt osa ühiskonnast kontrollib kuuldut, kui see juhtub oluline olema.
RSS
Räägitakse küll, et vandenõuteooriad on müra aga unustatakse ära, mille müra. Niisama müraks kuulutamine ei anna faktile mõtet.
Vandenõuteooriad on kasulik müra, mille taustal luureteenistused oma operatsioone läbi viivad. Sealses külmas ja kalkuleerivas maailmas on võimalikud kõik suunad, kui vandenõuterria ühele konkreetsele ülimat tähelepanu ülima pingega osutab. Nagu see oleks teistest tähtsam. Luure tegevuse mõttes on see lõpuks vaid üks võimalus.
Vandenõuteooriatega on kerge varjata oma operatsioone ja teha need nähtavaks ainult teooriatesse uskujatele, kuna muu maailm juba ammu sülitab sellele. Liiga palju on absurdseid väiteid.
Me poleks osanud seda mõtet paremini illustreerida.
Eks ta selline blogiargument olnud, mida liiga tõsiselt võtta ei tasu, aga mu esimene intuitsioon on küll, et ta mitte ei päde – kui need vandenõuteooriad on sedavõrd lihtsalt eristuvad kogu muust informatsioonist, siis nad seda kontrollimisetagamise eesmärki ei täida.
Kui keegi üritab petta ja teiste kergeusklikkust ära kasutada täieliku tõerääkimise maailmas, siis sellest tekib iseseisev tasakaal, tingimused, mille korral vandenõuteooriate olemasolu seda tasakaalu paremaks muudavad, tunduvad olema suht ebatõenäolised.
Infotasakaalu maailmas kaob sageli ka mõte ära. Pange tähele kui vähe on tänapäeva läänemaailmas selgeid mõtteid, ikka mingid detailid.
Tervikust eraldunud ja ühele-teisele poole kallutatud inimesed-kogukonnad teevad ALATI selektiivseid valikuid ja püüavad veenda ennast enda vaadete õigsuses. Huvitav on vaadata kuidas üks äärmus läbi selektiivsete valikute näeb seda mida soovib näha. Õigus on alati kõigil, kuid tõde on NÄHTAV üksnes keskel. Minul on väga lõbus. Valgust!
Infopaljusus ei taga veel tervikut. Terviku ilmnemise tunnus on alati lahendus nii ühele kui teisele, mida infopaljusus üksi ei paku. Praegu mõeldakse keskse tõena tegelikult rumalust. Omavahel seostamata faktide kogumit.
Ürita määratleda, mis on tõde? Kas see on lihtsalt must või valge? Kahtlen! Kes ütleb, et ajalehest tuleb tõde? See on kellegi nägemus asjast. Sama on selle mürga. Lõpuks üritab leida endale sobivat tõde, mis sobib tema vaadetega kokku. Kas see on halb? Palju hullem on kui ta lamabalikult usub kõike, mida talle kokku vassitakse ja laulab oodi.
Kõigepealt lisame viite uuringule (selle võis muidugi ka viidatud Cheap Talki postituse kaudu leida, kui natuke otsida): Viren Swami, Tomas Chamorro-Premuzic, Adrian Furnham. Unanswered questions: A preliminary investigation of personality and individual difference predictors of 9/11 conspiracist beliefs. Applied Cognitive Psychology. doi:10.1001/acp.1583 (PDF).
Kui see on natuke pikk lugemine, siis võib vaadata Sciencenewsi artiklit.
Kokkuvõtteks laekunud kommentaaridest paistab, et sõltuvalt inimese taustast defineeritakse vandenõuteooriad ja tõde suhteliselt erinevalt. Postitus aga ei üritanudki sellele ega ka muudele seotud küsimustele vastata. Meil ei ole erialast arvamust vandenõuteooriatega seotud psühholoogia osas. Eks kõige lihtsam selgitus on sageli kõige õigem, aga loomulikult ütleb terve mõistus, et päris kõike ei tasu ka tõe pähe võtta ja olulisi fakte ja väiteid tasub kontrollida.
Mida me silmas pidasime (või täpsemalt tegi seda viidatud postitus, aga et me seda mõnevõrra ümber sõnastasime, siis tunneme siinkohal kohustust selgitada), oli väga lihtne mõttekäik. Oletame, et on olemas tõene väide A, olgu selleks siis üks väide või vaatenurgast sõltuva tõe funktsioon. Ütleme näiteks A=”Venemaal toodetud vihmavarjud peavad vett”. A kontrollimine on kulukas, selleks tuleb vihmavarju erinevates tingimustes katsetada. Kui oleks päris kindel, et A on tõsi, siis ei hakkaks keegi seda kontrollima, ostaks lihtsalt vihmavarju ja vajaduse korral kasutaks. Kui aga kõik seda pimesi usuvad, siis võib kindel olla, et mõnel kavalal tegelasel tekib idee müüa inimestele mingisugust suvalist kola, mille peale on kirjutatud, et see on Venemaal toodetud vihmavari ja mis sugugi vett ei pea. Väite A vastand “Venemaal toodetud vihmavarjud ei pea vett” kõlab nagu vandenõu vettkartvate eestlaste vastu ja pole ilmselt ka tõsi. Nii et realistlik tasakaalulahend oleks see, et me üldiselt usume, et vihmavarjud peavad vett, aga omistame positiivse tõenäosuse ka võimalusele, et ei pea, ja aeg-ajalt kontrollime. Või loodame vandenõuteooriaid rohkem uskuvate sõprate peale, kes võtavad enda kanda tänuväärse ülesande ja üritavad A mittekehtivust tõestada. Näide oli muidugi väga lihtsustatud, aga loodetavasti selgitab postituse mõtet.