Teadustulemuste selgitamine laiale üldsusele on keeruline tegevus. Selleks, et ilma erialase ettevalmistuseta inimesed kuulaksid ja aru saaksid, peab rääkima lihtsalt ja huvitavalt. Soovitavalt vältima numbreid, viiteid ja kreeka tähti. Eriti hea, kui saaks lisada pilte väikestest karvastest loomadest või rääkida juurde lugejale isiklikult korda mineva loo.
Probleem on aga selles, et kui teadustulemused taandada lihtsaks ja selgeks jutuks, siis täpselt sama on võimalik teha ka pseudoteadustega. Väga tihti seda tehaksegi. Nii on valdkonnaga mitte kursis olles väga raske neid kahte eristada. Isegi kui lisada teksti erialaseid mõisteid ja viiteid raamatutele on pseudoteadlastel üsna lihtne seda sama teha. Mänguteoreetilises mõttes on tegemist “odava jutuga” (cheap talk) — arvestades seda, et tõe edastamine “maksab sama palju” kui sarnaselt kõlava jama ajamine pole selle jutu põhjal võimalik neid kahte eristada.
Mis oleks lahendus? Kulukas jutt ehk signaliseerimine — teadustulemusi tutvustades peab tekstile lisama midagi, mida pseudoteadusel on väga raske teha. Näiteks võiks skeptik.ee (ja miks mitte ka ajalehed) postituste lõppu lisada konkreetsed viited teadustöödele, olgu nendeks siis randomiseeritud eksperimendid, formaalsed tõestused või muu vastavas valdkonnas piisavaks tõenduseks loetav argument. Nii oleks lugejatel soovi korral suhteliselt lihtne väiteid kontrollida. Tänu sellele võiks keskmine lugeja neid viiteid vabalt ignoreerida, teades et kui tegemist on jamaga, siis keegi ikka märkab ja juhib sellele tähelepanu.
Cheap Talki viite kaudu sattusime lugema uuringut inimestest, kes usuvad teistest rohkem vandenõuteooriaid. Uuringu väitel on neile inimestele on iseloomulik nn “selektiivne skeptitsism”. Vandenõuteooriate uskujad kahtlevad tugevalt valitsuse ja teiste kanalite informatsioonis, aga usuvad kõiki allikaid, mis kinnitavad nende eelarvamusi. Inimese uskumused ühe vandenõu kohta võivad tema jaoks olla teise teooria tõestuseks. Näiteks uskumus, et valitsus üritab varjata oma osalust 9/11 rünnakutes võib olla põhjenduseks, mille samad inimesed toovad väites, et valitsus üritab varjata tõendeid UFOde eksisteerimise kohta.
Jeff Ely kui majandusteoreetiku vaade vandenõuteooriatele on aga hoopis huvitav ja samas väga lihtne. Mänguteoreetilisest vaatenurgast on paratamatu, et osa informatsioonist, mis maailmas liigub, peab olema jama. Miks? Esiteks ei saa olla, et kõik räägivad alati tõtt. Sel juhul puuduks meil igasugune motivatsioon kuuldut kriitiliselt hinnata ja kontrollida. See aga tähendaks, et tekiks kindlasti inimesed, kes meie heausklikkust ära kasutaksid. Loomulikult ei ole ka võimalik see, et kogu räägitav jutt oleks jama, sest siis me lihtsalt ei kuulaks. Nii on informatsioonivahetuse stabiilne seisund see, et tõese informatsiooniga paralleelselt liigub alati ka müra (faktidega parallelselt ka vandenõuteooriad), mis garanteerib selle, et vähemalt osa ühiskonnast kontrollib kuuldut, kui see juhtub oluline olema.
Siin on kaks Dan Ariely ettekannet TED konverentsilt, kus ta räägib käitumisökonoomika uurimistulemustest. Esimeses videos räägib ta sellest kuidas ta jõudis käitumisökonoomikani ja eksperimentidest, kus uuritakse millal inimesed petavad. Muuseas saame teada, miks ühe kaastudengi dressipluusi värv võib teisi panna oluliselt rohkem petma või ausalt käituma.
Teise video lõpetab ta huvitava aruteluga käitumisökonoomika eesmärgi teemal. Me teame oma füüsilisi piiranguid ja usume, et me pole supermanid. Sellest üle saamiseks kasutame me abivahendeid — trepid, telefonid jne. Mentaalse maailma jaoks me neid abivahendeid ei ehita ja usume, et saame oma pensionisammaste, investeerimise või kaaslaste valimisega omast tarkusest hakkama. Käitumisökonoomika uurib, mida me nende otsuste tegemisel süstemaatiliselt valesti teeme ja ideaalis aitab välja töötada vahendeid meie piirangutest üle saamiseks.
See on laul muusikalist Arukas Blondiin (Legally Blonde). Me oleme viimase kolme aasta jooksul siin Chicagos üsna regulaarselt käinud muusikale vaatamas ja see on üks lõbusamaid mida me oleme näinud. Vt YouTube’i videot siin all.
Jäi silma, et AERis on ilmumas artikkel, mille autoriks on Stockholm School of Economicsi professor Katrin Tinn (PhD LSEst 2007). Majandusteadusega mitte kursis olevatele, et tsiteerimisindeksite kohaselt on AER oma mõjukuselt majandusteaduses umbes sama nagu Science loodusteadustes. Tegemist on meie teada küll esimese kaasaegse eestlasega (st kui Ragnar Nurkse välja arvata), kes on andnud majandusteadusesse nii hinnatud panuse. Artikkel kannab pealkirja “Technology adoption with exit in imperfectly informed equity markets” ja selle võib leida siit (pdf).
Viimane PhD koomiks kirjeldab seda väga tabavalt (vt siin). Nii see tulemus, et “A on korreleeritud Bga, kui kehtivad C, D ja E” viibki selleni, et inimesed muretsevad A tõrjevahendeid.
Ariel Rubinstein andis täna teada, et tema ja Martin Osborne klassikaline mänguteooria õpik “A Course in Game Theory” on nüüd igaühele tasuta allalaaditav. Ühtlasi tähendab see, et nüüd on kõik Rubinsteini õpikud tasuta kättesaadavad. Omalt poolt ütleme, et see on üks populaarsetest mänguteooriaõpikutest, ja mõni neist peab riiulis olema, kui tahta majandusteooriaga tegeleda.
Kui see materjal tundub alustuseks natuke keeruline siis tasub vaadata sissejuhatavat mänguteoorikursust Yale’i ülikoolis, kus on vabalt kättesaadavad nii videoloengud kui ka kõik kaasnevad materjalid. (Tänud viite eest Kristjan Velbrile).
Üks huvitav nähtus siinse õppetöö juures, millest me seni ei ole veel jõudnud kirjutada, on tuutorid.
Tuutorid on siin väga levinud ja mitmed meie kursusekaaslased teenivad endale lisaraha, olles bakalaureuseõppe tudengitele tuutoriks. Süsteem töötab laias laastus nii, et kui kvartali esimese vaheeksami tulemused avalikustatakse, siis tudengid, kel läks halvemini kui nad ootasid, registreerivad ainest välja või otsivad endale tuutori. Ja teaduskond iga õppeaasta alguses kogub kraadiõppuritelt kokku info, et kes missugustes ainetes ja missuguse tunnitasu eest tahab tuutor olla.
Tuutorile makstakse 30-60 dollarit tunni eest. Jah, loomulikult võib öelda, et siinsel tudengil on rohkem raha kui Eesti tudengil. Siinne keskmine tudeng tuleb üsna rikkast perekonnast. Aga tuutori tunnihind on ka siinsete tudengite jaoks raha.
Võib-olla mingi korraldatud tuutorite süsteem oleks ka Eestis viis kuidas nõrgemaid üliõpilasi järgi aidata. Aga seda muidugi eeldusel, et need nõrgemad tudengid on ise väga huvitatud õppimisest, mis erinevalt siinsetest tudengitest ei pruugi Eestis tõsi olla.
RSS
Viimased kommentaarid