Chicago Sõnumid

Ajakiri Time kirjutab Barack Obama valitsuse ja valimiskampaania telgitagustest. Täpsemalt sellest, et Obama meeskond kasutab palju teadustulemusi ja eelkõige on suur roll käitumisökonoomikal (behavioral economics). Käitumisökonoomika on traditsioonilise majandusteaduse ja psühholoogia ühine osa, mis eestikeelse Vikipeedia definitsiooni kohaselt: “uurib inimeste tegelikku käitumist otsuste ja valikute tegemisel. Vaadeldakse, millised tegurid mõjutavad valikuid, kuidas inimesed valivad oleviku ja tuleviku vahel, kuivõrd ollakse valmis koostööks või teiste huvidega arvestamiseks.” Toome Time artiklist mõned näited sellest, kuidas Obama käitumisökonoomika tulemusi arvesse võtab ja et tegemist on laiemale üldusele ilmselt vähem tuttava kirjandusega, siis räägime natuke ka selle taustast majandusteaduses.

Kampaania viimases osas ameeriklasi valimistel aktiivselt osalema kutsudes oli Obama põhisõnumiks: “oodata on rekordilist osalemist”. Esmapilgul veidra argumendi taga on psühholoogide uurimistulemus, mis ütleb, et üks kõige tugevam motivaator keskkonnasõbralikuks käitumiseks (näiteks hotellikülastajate poolt rätikute taaskasutus) ja valimistel osalemiseks on uskumus, et kõik teevad seda.

Majanduse stimuleerimiseks inimestele jagatav raha tuleb väikestes osades ja mitte ühekordse suurema summana. See tugineb uurimustulemusel, mis ütleb, et mitmes väikeses osas saadud summad kasutavad inimesed sageli tarbimisele, saades sama summa aga ühes tükis otsustavad nad sellest suure osa säästa. Rahasüsti eesmärk on majanduse elavdamine, seega saadetakse need seekord välja väikestes tükkides. Kui aga mingil teisel juhul on tarvis propageerida säästmist, tuleks teha vastupidi — eri summad kokku koguda ja maksta välja ühes tükis.

Kui inimesed peavad midagi otsustama, siis on väga suur vahe, milline on vaikevalik (ehk see mis rakendub, kui mitte midagi teha). Seda on uuritud ja kasutatud näiteks pensionifondidega liitumisel või keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtmisel. Time viitab Madrian, Shea (2001, QJE) artiklile pensionifondiga liitumiste kohta. Uurimus leidis, et kui pensionifondiga liitumiseks tuli selleks soovi avaldada (vaikevariant oli mitteliitumine), liitus sellega 36% naistest, aga kui uue süsteemi kohaselt oli liitumine automaatne ja mitteliitumiseks tuli soovi avaldada, siis liitus pensionifondiga 86% naistest. Homo oeconomicuse jaoks oleksid need kaks situatsiooni muidugi täpselt sarnased, sest sooviavaldamise kulu on väga tühine võrreldes erinevusega igakuistes ja pikaajalistes mõjudes, aga tuleb välja, et suur osa inimestest nii ei käitu.

Kokkuvõttes leiab artikkel, et Obama majanduspoliitika on eelnevate valitsuste omast erinev muuhulgas selle poolest, et see tugineb mitte ainult abstraktsetel matemaatilistel mudelitel (olgu selleks siis viimasel ajal populaarne neoklassikaline või samamoodi keinsistlik), vaid rohkem empiirilist kinnitust leidnud käitumuslikel mudelite. Tuleb rõhutada, et need poliitikad ei tugine kellegi kõhutundel või briljantsetel ideedel, vaid põhjalikes uuringutes leitud inimkäitumise aspektidel. Artikli üleskutse on võtta teadmiseks, et inimesed on aeg-ajalt laisad ja aeg-ajalt rumalad või emotsionaalsed ja mitte tingimata ratsionaalsed. Ja teades kuidas nad mingites situatsioonides tegelikult käituvad, teha majanduspoliitikat, mis jätkuvalt töötaks. Kas see on nüüd hea või halb järeldus sõltub ilmselt sellest kui targad me usume majanduspoliitika tegijad olevat, aga igal juhul võib öelda, et käitumisökonoomikat propageerivad majandusteadlased on olukorraga üsna rahul.

“We couldn’t have planned a better marketing campaign for behavioral economics,” MIT’s Ariely quips.

Natuke veel käitumisökonoomika taustast. Põhimõtteliselt pole tegemist sugugi uute teemadega. Nagu muude majandusteaduse harude korral, ulatuvad nendegi ideede juured sajandite taha ja näiteks 1978 a Nobeli majanduspreemia laureaat Herbert Simon oli suur käitumisökonoomika ja piiratud ratsionaalsuse propageerija. Viimase 30 aasta jooksul on need ideed tõusnud majandsusteaduse suurte teemade hulka ja praegu on see võib-olla üks kuumemaid majandusteaduse valdkondi. Täpsemalt tuleb öelda, et käitumisökonoomikaga tegeletakse omakorda päris mitmetes erinevates suundades, näiteks (loetelu pole kindlasti mitte järjestatud ega täielik)

• Empiirilise taustaga käitumisökonoomika, mida näiteks Steven Levitt ja Dan Ariely (vt raamatusoovitust postituse lõpus) on üldsusele väga edukalt tutvustanud.
• Otsesemalt psühholoogiliste uurimustega seotud empiirilised harud on eksperimentaalökonoomika, neuroökonoomika
• Teises äärmuses võiks olla aksiomaatiline majandusteooria, mis võtab aluseks mingi empiirilistes uurimustes leitud käitumusliku nähtuse ja üritab sellist otsustusprotsessi võimalikult täpselt matemaatiliselt kirjeldada. See valdkond on Northwesterni üks leivanumbreid. Näiteks võiks olla Eddie Dekeli ja kaasautorite artikkel “kiusatustel põhinevatest eelistustest” (ilmumas, RES, vt ka Econometrica 2001).
• Ja kusagile nende kõigi vahele jääb tegelikult kõige suurem hulk töid, mis võtavad teadmiseks mingi kas siis empiiriliselt või aktsiomaatiliselt põhjendatud käitumisreegli ja uurivad selle mõjusid, disainivad optimaalseid lahendusi turutõrgetele jne.

Me pole praegu kursis, kui palju Eesti ülikoolides käitumisökonoomikaga tegeletakse, aga paistab, et sellele tasuks mõelda. Heal juhul (või lihtsalt heade andmete korral) on võimalik panustada majandusteadusesse. Ja lisaks võiks arvata, et valitsused ja ka erasektor vajavad tulevikus aina rohkem inimesi, kes suudaksid neis teooriates orienteeruda ja neid vajadusel rakendada.