Külalispostitus: Eliitülikool

Alljärgnev on külalispostitus Sander Heinsalult. Sander on majandusteaduse esimese aasta doktorant Yale’i Ülikoolis ja me palusime tal kirjutada mõned postitused põhjustest miks ta valis Yale’i ülikooli ja muljetest sealse doktoriõppe osas.

Ma ei oska leida piisavaid tingimusi eliitülikooli jaoks. Ma oskan ainult tuua näiteks mõned omadused, mis eliitülikoolil on. Võibolla on need tarvilikud tingimused.

Inimesed, kes eliitülikooli kogenud ei ole, seda ilmselt mõista ei suuda. Üksikute tegurite kaupa kirjeldada on seda väga raske, aga selle tunneb ära.

Akadeemiline ausus on eliitülikoolides ja ka muidu heades ülikoolides keskne. Kui keegi rumalusest midagi valesti teeb, siis saadetakse tugev signaal, et parem tehku endale kähku reeglid selgeks. Teadliku pettuse eest karistatakse täie rauaga ja halastuseta. Tartus oli vähemalt majanduses spikerdamine tavaline ja kõik anti andeks. Teadliku plagiaadi esitajad pidid asja lihtsalt uuesti tegema ja selliseid juhtumeid lahendati eraviisilise kokkuleppega. Torontos kuulsin, kuidas noorem õppejõud ütles vanemale, et kuna ta aimas, et mõned tudengid võivad üksteise pealt maha kirjutada, pani ta nad eksamil eraldi istuma. Vanem õppejõud vastas, et nooremal on veel mõndagi õppida, tema oleks ebaausad tudengid nimelt lähestikku istuma pannud ja siis teolt tabanud.

Asi ei ole rahas, vähemalt majandusteaduses. Ma kujutan ette, et nendes valdkondades, kus on vajalikud kallid masinad (loodusteadustes näiteks), mängib raha suuremat rolli. Asi ei ole heas raamatukogus, vähemalt majanduses (raamatukogu ei puutu majanduses asjasse, kõik on internetis või Amazonist tellitav). Võibolla valdkondades, kus on palju haruldast kirjandust (keeleteadus, filosoofia?), on raamatukogu oluline, aga alati on ju olemas raamatukogudevaheline laenutus. Asi ei ole füüsilises keskkonnas – Yale pakub õppuritele umbes samasuguseid tingimusi õppimiseks kui Tartu Ülikool.

Mina sain Tartus näiteks bakalaureusetudengina endale teaduskonnas arvutiga töökoha. Ma ei kujuta ette, et Yales pakuks keegi bakatudengile isiklikku töökohta, isegi doktorandidel seda tavaliselt pole. Töö käib ühikas või raamatukogus või teaduskonna avalikus ruumis.

Eliitülikool seisneb inimestes, nii tudengites kui õppejõududes. Võetakse vastu andekad inimesed, kes on kõrgelt motiveeritud ja on eluaeg tahtnud õppida. Inimesed tõesti pingutavad selleks, et asju endale selgeks teha, mitte lihtsalt diplomini väljavedamise nimel nagu Tartus. Ülikooli ei tulda ka lihtsalt aega veetma, kuna ei osata eluga midagi paremat peale hakata.

Õppejõud on loomulikult maailma tipud, aga oma ülikooli õppejõud pole kaugeltki ainsad, kellega suhelda. Pidevalt kutsutakse nädalaks kuni aastaks külalisõppejõude ja soodustatakse igati nendega kohtumist. Siin on üks koht, kus raha võib rolli mängida, aga ülikooli maine on tõenäoliselt tähtsam. Ma arvan, et enamik neist külastajatest tuleksid ka tasuta, et uute inimestega mõtteid vahetada.

Korraldatakse seminare ja jälgitakse üksteise tööd. Tudengite tööd hinnatakse iga nädal ja kui kellelgi on raskusi, siis on alati võimalik küsida ja arutada.

Põhiline õppevorm majandusteaduses on ülesannete lahendamine, iseseisev aktiivne töö. Püütakse panna tudengeid mõtlema, mitte tuupima ja seotakse ülesandeid rakendustega ja kaasaegsete probleemidega.

Raha mängib ilmselt kõige olulisemat rolli õppejõudude palkamisel ja tudengite majanduslikul toetamisel. Miks peaksid maailma tipud minema kohta, kus neile halvasti makstakse.

Tudengite puhul ei pruugi raha nii ühest rolli mängida, sest sissetulek tudengina on pärastise palga kõrval peenraha ja edasine palk sõltub ülikooli ja õppejõudude kvaliteedist. Samuti antakse tudengitele oluline osa rahast mitmesuguste tööotsade kaudu ülikooli juures (raamatukogus leti taga istumine või raamatute riiulitele tagasipanek, ürituste korraldamine, giiditöö), nii et pole mustvalget olukorda, kus inimesed, keda rahaliselt toetatakse, saavad õppimisele keskenduda ega pea õppimisega mitteseotud tööd tegema. Yale on piisavalt rikas, et kõigile tudengitele lihtsalt raha peo peale laduda ja õppimisega mitteseotud töödeks inimesed palgata, aga seda meelega ei tehta. Põhjus võib olla selles, et inimesi ei pea eriti motiveerima õppima, pigem peab neile muid üritusi, töid ja ajaviiteid pakkuma, et nad ennast õppimisega ära ei tapaks.

Siin jällegi võrdluses Tartu Ülikooliga tekib mul retooriline küsimus, et kui Tartu tõepoolest kõigil kõik kulud kataks, siis kas inimesed tõesti pühendaksid töö pealt kokku hoitud aja õppimisele? Nii palju, kui ma Tartust mäletan, oli inimestel seal õppimine esimese järgu prioriteedist kaugel. Ma arvan, et rahapuudust ei saa õppurite vähese pühendumise korral süüdistada. Heade õppejõudude puuduse puhul ilmselt saab.

Eestil tuleks endalt küsida, mis on õppetoetuse eesmärk. Praegune madal toetus inimese kohta ei muuda inimeste käitumist – need, kes peaksid ilma selle toetuseta kooli kõrvalt töötama, peavad seda enamasti ka koos toetusega. Kui eesmärk on vabastada osa inimesi kooli kõrvalt töötamisest, tuleks toetus kontsentreerida väiksema arvu inimeste kätte, nii et selle tase võimaldaks elamiskulud katta. Toetada tuleks parimaid ja alles seejärel võimalikult suurt arvu inimesi.

Koolisüsteemis võib vaielda, kas eliitkoolid on hea või halb asi ja kas parimaid tuleks kuidagi teisiti kohelda kui ülejäänuid, aga ülikool seisab tippude peal ja seda igas õppeastmes. Parimad doktorandid saavad tuntud teadlasteks ja tõstavad ülikooli mainet, parimad muude diplomitega lõpetajad saavad erasektoris rikkaks ja toetavad ülikooli annetustega. Nii käib see tippülikoolides.

Eesti koolides on rumaluse kultuur ja see imbub paratamatult ka ülikoolidesse sisse. Koolides on populaarne olla loll. Kes hästi õpib, on nohik ja kannatab selle pärast, nii kaasõpilaste kui õpetajate tõttu.