Monthly Archive for October, 2008

Finantskriis majandusteoreetiku pilgu läbi

Majandusteadlasi on mitut sorti. On neid, kes tegelevad tavaeluga tihedalt seotud küsimustega: üritavad selgitada miks Aafrikas inimesed on vaesed, kuidas suurendada laste kognitiivseid võimeid, modelleerivad väliskaubandust, finantskriise, diskrimineerimist, tööpuudust jms. Ja on teised, kes tegelevad majandusmudelite põhieeldustega, küsimustega mil puudub igasugune otsene seos sellega mida me tavaelus nimetame majanduseks: konstrueerivad aksiomaatilisi selgitusi mudelite eeldustele, otsivad uusi tasakaalukontseptsioone, defineerivad uskumuste hierarhiaid jms. Nagu me kirjutasime, on Northwesterni majandusteadlased enamuses (mikro)teoreetikud, st sellesse teise gruppi kuuluvad inimesed, kes ei pea just eriti oluliseks, et uuritaval nähtusel reaalse eluga mingi otsene seos oleks.

Aga siiski, kriis on ka siin inimestel meeles mõlkumas. Tundub, et hetkel on sellega seotud uurimisteemad üsna kuumad, ka nende hulgas, kes muidu rakenduslike teemadega ei tegele.

Teiseks, kriisil võis olla ka otsene mõju majandusteadusele. Nimelt, üks NU professor kommenteeris hiljuti, et finantskriis kaotas ära populaarse uurimisteema — equity premium puzzle (aktsia riskipreemia mõistatus). See teema sai alguse Prescott-Mehra artiklist ja küsimus oli iseenesest lihtne — miks inimesed investeerivad liiga vähe akstsiaturul, kust nad saaksid palju suuremat tulu võrreldes väikese riskiga väärtpaberitega. Selleks, et selgitada vähest investeerimist, peaks eeldama, et inimesed on ebarealistlikult riskikartlikud. Aga pärast kriisi tundub, et piisab juba palju väiksemast riskikartlikkusest aktsia ja riskivaba väärtpaberi tulususe erinevuse selgitamisel.

Lisaks, võib-olla muutub kriisi tulemusena ka traditsiooniline haridus majandusteaduses. :-) Teine NU professor viskas hiljuti nalja, et edaspidi hakatakse siin ökonomeetriat õpetama ilma andmeteta, sest prognoosimine on liiga ebatänuväärne tegevus (kusjuures ega praegugi ökonomeetria andmetega eriti kokku ei puutu). Lisaks soovitas ta programmist kaotada tänapäevase makroökonoomika ühe peamise alustala — ratsionaalsete ootuste teooria, mis on nüüd enam-vähem ümber lükatud.

Esimest korda Nobeli majanduspreemia blogijale

Selle aasta Nobeli majanduspreemia anti Paul Krugmanile. Muuhulgas on see tähendusrikas selle poolest, et esimest korda selle preemia ajaloos on saaja blogija. Ja nii juhtus see, et tund pärast auhinna ametlikku teadet, ilmus laureaadi blogisse lühike sissekanne, mis eesti keeles (meie vabas tõlkes) kõlab nii:

Täna hommikul juhtus naljakas asi…


Ja “naljakas asi” oli tehtud lingiks Nobeli preemia lehele. Vaadake ise.

Kes soovib lühidalt teada, mille eest preemia anti, siis võib lugeda näiteks siit (pdf) või siit.

Kui puudub kontroll, siis otsitakse abi ebausust

Kuidas tekivad vandenõuteooriad, miks on inimesed ebausklikud ja miks nähakse seoseid täiesti sõltumatute sündmuste vahel? Jennifer A. Whitson ja Adam D. Galinsky on teinud hulga põnevaid eksperimente, et neid küsimusi selgitada. Nende tulemused viitavad sellele, et kui inimestel puudub kontroll, siis kiputakse leidma seoseid seal, kus neid tegelikult pole. Nende uurimus on motiveeritud ühest psühholoogia teooriast, mille kohaselt inimesed tahavad tunda, et nad omavad mingit kontrolli nende ümber toimuva üle. See psühholoogiline vajadus võib viia selleni, et olukordades, kus palju sõltub juhusest ja mis on inimese jaoks kontrollimatud, usuvad inimesed müstilisi teooriaid, lihtsalt selleks, et keerulist olukorda selgitada.

Mis Jennifer A. Whitson ja Adam D. Galinsky siis tegid. Ühes eksperimendis nad lasid inimestel kõigepealt sooritada suure hulga lihtsaid ülesandeid arvuti taga. Eesmärgiks oli ühes grupis inimestes tekitada tunne, et nad ei kontrolli olukorda. Ja selleks anti neile juhuslikku tagasisidet, selle kohta kas ülesanne sai lahendatud õigesti või valesti — poolte juhuslikult valitud ülesannete kohta öeldi, et vastus on vale. Seejärel näidati eksperimendis osalejatele abstraktseid pilte. Pooltel neist piltidest olid vaid juhuslikud täpid. Samas kui ülejäänud piltidel oli täppide sisse peidetud mingi objekt nagu tool või paat vms. Piltidel, kus olid mingid objektid, suutsid kõik katsealused 95% juhtudest need objektid tuvastada. Aga katsealused, kes olid saanud juhuslikku tagasisidet eksperimendi esimeses osas, tuvastasid mingeid objekte ka piltidel, kus objekte polnud, oluliselt rohkem võrreldes teise grupiga. St need inimesed hakkasid nägema seoseid, seal kus seoseid tegelikult polnud.

Teine eksperiment tegeles otseselt ebausuga. Leiti, et kui inimestel lasta meenutada olukorda mis oli nende kontrolli alt väljas, siis see lühiajaliselt muutis nende maailmanägemust viisil, et nad hakkasid nägema seoseid seal, kus need tegelikult puudusid. Eksperiment toimus jällegi kahes osas. Kõigepealt lasti katsealustel kirjutada mingist situatsioonist oma elus — pooled pidid kirjutama olukorrast, mis oli nende kontrolli all, ja pooled pidid meenutama olukorda, mis oli täiesti nende kontrolli alt väljas. Viimases grupis inimesed kirjutasid liiklusõnnetustest, kus nad ise ei olnud rooli taga, perekonnaliikme tõsisest haigusest, jne. Eksperimendi teises pooles pidid inimesed lugema lühikirjeldusi olukordadest, kus mingi olulise sündmuse eel toimus midagi vähetähtsat, mis ei olnud selle olulise sündmusega üldse seotud. Näiteks, et enne tähtsat sündmust inimene lõi kolm korda oma varba ära. Selgus, et inimesed, kes pidid eksperimendi esimeses osas meenutama olukorda, kus neil ei olnud kontrolli, uskusid rohkem, et need sündumused olid seotud. Need inimesed uskusid võrreldes teise grupiga rohkem, ka seda, et kui sama rituaali millele seekord järgnes hea tulemus, tulevikus ei korda, siis on tulemus halb.

Pikemalt loe Science’i artiklist.

Muuseas, Eestis on igasugune ebausk ja vandenõuteooriad üsna populaarsed. Huvitav, kas see on seotud suurte muutustega ühiskonnas? Et ajal mil inimestel puudus kontroll, üritati asju selgitada musta kassi ja muude tähendusrikaste asjade abil?

Reklaam ja ülikooli ajaleht

Tartu ülikoolis on päevakorral küsimus, kas ülikooli ajaleht peaks avaldama reklaami. Siitpoolt vaadates tundub see isegi imelik küsimus.

Northwesterni ülikooli ajaleht ilmub viis korda nädalas umbes sama paksuna kui Postimees ja Eesti Päevaleht. Võrdluseks Tartu ülikooli ajaleht ilmub kord nädalas ja tavaliselt vist nelja leheküljega. Siinne ülikooli ajaleht on täiesti eraldiseisev ülikoolist, ta on isemajandav, elades ainult reklaamitulust. Paberil ajalehte jagatakse tasuta üle linna, tasu eest on võimalik see endale ka koju tellida ja on olemas ajalehe veebivariant. Paberlehe tiraaz on üle 7500. Muuseas Northwesterni ajaleht ongi selle Tartu-suuruse Chicago eeslinna ainuke päevaleht. Ajaleht kajastab peamiselt sündmusi ülikoolis ja linnas, aga on ka lood USA ja välisuudistega.

Lisaks erinevusele reklaami kasutamises, on Northwesterni ja Tartu ülikooli ajalehel veel üks oluline erinevus. Nimelt, siinset ülikooli ajalehte annavad välja bakalaureuseõppe tudengid — algusest lõpuni. Northwesternis on tugev ajakirjanduskool ja ülikooli ajaleht on tudengitele praktikakohaks.

Samas tuleb tõdeda, et see ei olnud just päris aus võrdlus. Nimelt, Wikipedia artikli kohaselt peetakse Northwesterni ajalehte üheks parimaks ülikooli ajaleheks USAs. Nii et ka siin ei suudeta mitte igas ülikoolis sellist ajalehte välja anda. Aga kas peaks lubama reklaami? Mis selles reklaamis halba on kui see on tudengitele suunatud? Ükski ettevõte ei maksa ju selle eest, et reklaamida ülikooli ajalehes kuuseistikuid ega kõrgvererõhutõve ravimeid. Vaid ettevõte pakub sinna ikka selliste toodete/teenuste reklaami, millest tudeng võiks huvitatud olla. Näiteks viimases Daily Northwesternis reklaamiti: söögikohti, kultuuriüritusi, kirikuid, spordiklubi, reisibürood, rõivapoodi, Halloweeni kostüümide renti, töökohti ja tudengiorganisatsioone.