USA majanduses on praegu huvitavad ajad. Ja ülikoolid USAs ei jää sellest finantskriisist puutumata. Kriisil on täiesti otsene efekt ülikoolidele, sest oluline osa ülikooli sissetulekust tuleb investeeringutest finantsturul.
Vaadates seda olukorda kraadiõppurina on rahustuseks viimane PhD koomiks, mis kirjeldab, et kraadiõppuritel ja tenuuriga professoritel pole põhjust reaalses maailmas toimuva pärast muretseda. 
Aga isegi kui doktorant on selle mõju eest kaitstud nii kaua kui ta on ülikooli kaitsvate sammaste vahel, siis siingi on omad võitjad ja kaotajad. Grupp, kel kindlasti vedas, olid sel sügisel doktorantuuriga alustajad. Ilmselt tuleval kevadel ligi neljakümne tuhande dollarilisi stipendiumeid naljalt enam ei pakuta. Ja õnnetu grupp, oli möödunud kevadel lõpetajad, kes läksid erasektorisse. Aga tõenäoliselt pole ka sel aastal lihtne tööturule minna.
Majandusteaduse kraadiõppuri jaoks on see olukord siiski keeruline. Probleem seisneb selles, et tavaliselt arvatakse, et majandusteaduse doktorant peaks asjast midagi teadma. Ja meiesugustel ei jää muud üle kui tõdeda, et oleme siin sama kompetentsed soovitusi andma kui näiteks kliimasoojenemise valdkonnas — info tuleb peamiselt ajakirjandusest. Loomulikult oleme me õppinud koostama teoreetilisi ja empiirilisi mudeleid, mis võimaldaksid finantsturgude toimimisest rohkem teada kui keskmine Juhan. Aga suurt osa siinsetest kraadiõppuritest ei huvita finantsturud ega ka võib-olla üldisemalt reaalne elu just väga palju. Northwestern on eelkõige tuntud (mikro)teooria poolest ja rahandusvaldkonnaga tegelejaid tasub pigem otsida näiteks NYUst.
Inglise keeles on huvitav küsimus, mida tavaliselt küsitakse esmakordsel kohtumisel: what do you do. Selle otsetõlge on ju: mis sa teed. Aga tähendab see: mis tööd sa teed või mis su valdkond on. Meile üks majandusteooria professor soovitas, et kui küsitakse, siis selle asemel et vastata, et oled majandusteaduse doktorant ja sattuda küsimusterahe alla aktsiahindadest, tasub öelda, et sa tegeled filosoofia ja matemaatikaga. See vastus pidavat tavaliselt kaotama küsija igasuguse huvi ja kusjuures, see pole üldse vale. Ilmselt kulub see soovitus just praegu marjaks ära.
Samal ajal on meie teaduskond siiski elevil. Meediale tuginedes võib öelda, et olukord tundub tõesti üsna ekstreemne. Kriis puudutab otseselt suurt osa ameeriklastest ja loomulikult ka investoreid mujal maailmas. Hetkeseis on nüüd see, et kongress on finantssektori päästeplaani tagasi lükanud. Ja sellega on suur osa majandusteadlastest rahul. Nimelt, eelmisel nädalal koostati kongressile palvekiri, millele kirjutas alla rohkem kui 200 majandusteadlast (sh 27 professorit meie majast) ja mille sõnum oli see, et nii kiiresti ja läbimõtlematult ei ole mõistlik seda päästeplaani kinnitada. Kel rohkem huvi rahandusprofessorite seisukohtade vastu, see vaadaku näiteks Kelloggi lehte ja Economists’ Voice kolumneid.
RSS
Koomiks oli päris hea
Economist Voice’i lugemiseks peab sisse logima. Ma regasin enda nime all ära, kuid ma ei ole kindel, kas nad garanteerivad mulle ligipääsu. Mul on selline tunne, et see on mõeldud rohkem ülikooliga seotud inimestele. Eks näis.
Mina ise toetan bailout plani, kuigi ma arvan, et seda tuleks veel natukene siluda ja muuta. Esmaspäeval tagasilükatud plaan oli nö. draft ja ma olen täiesti kindel, et moel või teisel surutakse see lõpuks ikkagi Kongressis läbi. Iseasi on see, milliseks osutub selle poliitiline hind. Nagu näha, siis John McCain on juba päris suure hulga sopaga üle valatud.
Muide, mida Northwesterni üliõpilased arvavad bailout planist? Ja mida teie sellest arvate? Ma küsin seda lihtsalt huvi pärast, mingit põhjalikku analüüsi ma ei oota (kui te just ise seda ei taha pakkuda).
See avalik kiri vist käib Paulsoni esialgse plaani kohta, mis oli erakordselt nõrk?
See, mille House maha hääletas, oli igatahes juba revideeritud versioon ja paljud prominentsed majandusteadlased, kuigi mitte just vaimustuses, paistavad seda üldiselt toetavat.