Monthly Archive for August, 2008

Reisijateta sõitev lennuk raiskab enim energiat

Published on August 28, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , .

Mis oleks keskkonnasäästlikum, kas minna plastikuvabale poeskäigule mootorratta, auto või bussiga? Millega peaksid inimesed sõitma Tallinna ja Tartu vahet? Aga Tartu ja Lissaboni?

US Department of Energy Transportation Energy Data Book annab neile küsimustele osalise vastuse. Allpooltoodud tabeli neljas tulp näitab eri sõidukite energiakulu miili kohta, üsna ootuspäraselt on see loetletud sõidukitest kõige suurem lennukil ja kõige väiksem mootorrattal. Viimases tulbas on toodud keskmine energiakulu ühe inimmiili kohta. See näitab, et võttes arvesse keskmist täituvust, osutusid USAs keskmiselt kõige keskkonnasõbralikumateks liikumisvahenditeks mootorrattad ja “jagatud mikrobussid” (vanpool — ei oskagi öelda, mis selle eestikeelne vaste oleks, näiteks võib mõelda marsruuttaksodele ja lennujaamabussidele). Autod ja bussid kasutasid aga levinud liikumisviisidest kõige rohkem energiat inimmiili kohta.

Arvude tõlgendamisel ja rakendamisel tuleb silmas pidada, et need on arvutatud tegeliku keskmise täituvuse põhjal. Kui autos oleks keskmiselt 3 inimest 1.57 asemel või bussis 40 inimest 8.8 asemel, tuleks keskmine efektiivsus hoopis suurem. Siit teeksime meie järelduse, et keskkonnasõbraliku transpordisüsteemi väljatöötamisel ei tule mõelda mitte ainult tehnoloogiale, vaid oluline on ka nõudluse pool — bussid on säästlikud ainult siis kui nende keskmine täituvus on piisavalt suur.

Lühiajaliselt pole üksikisiku seisukohalt neil arvudel muidugi erilist tähtsust. Kui inimene valib mootorratta, auto, bussi või rongi vahel, siis rongid ja bussid kulutavad sama palju kütust sõltumata sellest, kas tema sõidab või mitte. Nii et tema otsus sõita bussi asemel mootorrattaga võib tegelikult olla keskkonnale kahjulikum, isegi juhul, kui bussis on nii vähe inimesi, et keskmiselt oleks mootorrataste kasutamine säästlikum olnud. Pikaajalist mõju on aga juba keerulisem arvutada.


“Demand response”: includes passenger cars, vans, and small buses operating in response to calls from passengers to the transit operator who dispatches the vehicles.
Source: US Department of Energy Transportation Energy Data Book, Table 2.12, Chp 2.

Märkus: Postituse pealkiri on inspireeritud Postimehe majanduskülje nupukesest, mis tundub tuginevat samadele andmetele, aga paraku autor vist arvude tõlgendamisel midagi segi ajanud.
Pilt: lumine jalgratas

Ameeriklased töötavad rohkem kui eurooplased – müüt või tegelikkus?

Published on August 27, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 3 Comments Tags: , , , , , .

Suvel kui eurooplased pikalt puhkavad, jätab suur osa ameeriklastest oma kahenädalase puhkuse välja võtmata. Nii et kas siis ameeriklased töötavad rohkem kui eurooplased? Tavaliselt vist arvatakse, et see on tõsi. Ja kui vaadata peale töötatud tundide arvu andmetele, siis nn vanade Euroopa Liidu liikmesriikide ja USA võrdluse kohta see laial laastus kehtibki. OECD andmete kohaselt oli 2006. aastal keskmine töötundide arv töötaja kohta USAs 1797 ja EU15-s 1625.

Küsimus on, et millele eurooplased kulutavad aja, mida nad ei veeda palgatööd tehes? Kas eurooplased lihtsalt eelistavad rohkem vaba aega nautida? Andmed näitavad, et eurooplased kulutavad selle aja kodutöödele, st tasustamata tööle (nagu söögivalmistamine, laste ja vanemate eest hoolitsemine, koristamine jms) kodus. Ja kui tasustatud ja tasustamata tööle kulutatud tunnid kokku liita, siis USA ja Euroopa vahel erinevus kaob ära.

See tähendab, et kui kokku arvata palgatöö ja kodus tehtav tasustamata töö, siis nii eurooplased kui ameeriklased töötavad keskmiselt 60 tundi nädalas. Kui vaadata töötunde soo kaupa, siis Euroopa ja USA mehed käituvad sarnaselt. Aga mingil põhjusel naised töötavad Euroopas keskmiselt 10 tundi nädalas rohkem kodus ja teevad keskmiselt 10 tundi nädalas vähem palgatööd kui USAs.

Mõned märkused andmete kohta:
- selline erinevus USA ja Euroopa vahel on tekkinud viimastel aastakümnetel, veel 70ndate alguses jaotati aega Euroopas ja USAs sarnasemal viisil ning mitmetes Euroopa riikides kulutati palgatööle isegi rohkem tunde kui USAs;
- erinevus palgatöö ja tasustamata töö vahel Euroopas ja USAs tuleneb peamiselt naiste käitumisest;
- palgatöö ja kodutöö suhe on seotud haridustasemega, mida kõrgem haridus seda vähem kulutatakse aega kodutöödele.

Erinevusi ajajaotuses on üritatud selgitada väga erinevalt. Populaarsemad põhjused:
1) Kõrged maksud Euroopas.
2) Väikesed palgaerinevused Euroopas — Euroopas on palgajaotus suhteliselt ühtlane, samas kui USAs on lihttööd palju madalamalt tasustatud.
3) Eelistused — et võib-olla eurooplastele meeldibki võrreldes ameeriklastega rohkem kodutöid ja vähem palgatööd teha. Aga siis tekib küsimus, et miks kusagil 80ndatel sellised erinevused eelistustes tekkisid.
4) Naiste haridustase — erinevused palgatöö ja kodutöö vahekorras tekisid ajal kui USAs oli kõrgharidusega naiste osakaal suurem kui Euroopas.

Pikemalt võib selle teema kohta lugeda Freemani ja Schettkati 2005.a Economic Policy artiklist. Või lühidalt siit ja siit.

Ja illustratsiooniks näide toiduvalmistamisele kulutatud aja erinevustest riikide vahel (allikas: Freeman, Schettkat 2005, tabel 8).

Kusjuures Eesti Statistikaameti kohaselt kulutati Eestis 1999-2000. aastal keskmiselt 7.5 tundi nädalas toiduvalmistamisele.

Teine aasta täis

Published on August 25, 2008 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , .

Täpselt kaks aastat tagasi postitasime siia teate oma uuest elukohast ja aasta tagasi teate täitunud aastast. See tähendab, et nüüd on aeg teatada teise aasta täitumisest.

Enimkasutatud sõnad meie viimase aasta postitustes (ignoreerides side- ja muidu igavaid sõnu).

Pildil on enimkasutatud sõnad meie viimase aasta postitustes (ignoreerides side- ja muidu igavaid sõnu).

Chicago stiilis pitsa

Published on August 16, 2008 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , .

Et me Chicago stiilis hot dogist juba kirjutasime, siis nüüd jätkame kohaliku köögi tutvustamist Chicago stiilis pitsaga. Kui räägitakse Chicago stiilis pitsast, siis tavaliselt mõeldakse Chicago sügava vormiga pitsat, inglise keeles deep dish pizza. See retsept loodi aastal 1943 Chicago restoranis nimega Pizzeria Uno ja siiani vaieldakse, kas retsepti autoriks oli restorani üks omanikest või hoopis peakokk. Sisuliselt on see pitsa üks paks pitsa, nii umbes 3-5 cm paksune.

Chicago sügava vormiga pitsale väga sarnane on Chicago täidetud pitsa, inglise keeles stuffed pizza. Välisel vaatlusel (enne lahtilõikamist) on need kaks pitsat ühesugused. Lahti lõigates on aga näha, et täidetud pitsas on rohkem täidist ja taignapõhi on üsna õhuke võrreldes sügava vormiga pitsaga. Erinevus mida on üldse raske märgata seisneb selles, et täidetud pitsas pannakse täidise peale väga õhuke kiht taigent. Seda aga ei pane tähele, sest selle taignakihi peal on omakorda suures koguses tomatikastet. Sellest teisest taignakihist tuleb ka nimetus — täidetud pitsa. See retsept loodi 70ndal, kui kaks kohalikku pitsarestoranide ketti Carmen’s ja Giordano’s hakkasid deep dish pitsaga eksperimenteerima.

Giordano's pizza

Meile meeldib täidetud pitsa rohkem, soovitaks näiteks Giordano täidetud pitsat. Meie elukohale üks lähimatest pizzeeriakettidest (nii umbes 200m) on Lou Malnati’s, mis on Chicagos populaarne eelkõige oma deep dish pitsade poolest. Aga meile maitseb seal just õhuke pitsa, näiteks nende majaroog Lou’s pitsa (mille kate on spinat, seened, tomat ja mozzarella).

Lou pizza

Jällegi on nii, et paljudel USA piirkondadel on oma stiil toidu, antud juhul siis pitsa valmistamisel. Igatahes, kui pitsa maitseb, siis tasub Chicagosse tulles kohalik deep dish või stuffed pitsa kindlasti ära proovida.

Sinisilmsete saareelanike mõistatus ja üldtuntud teadmine

Published on August 12, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 3 Comments Tags: , .

Paneme siia kirja ühe kõige huvitavama nuputamisülesande, mida me viimasel ajal näinud oleme. Aga kõigepealt taustaks: üldtuntud teadmine (inglise keeles common knowledge) on eeldus, mida tehakse suures osas majandusmudelitest. Üldtuntud teadmine on defineeritud järgmiselt: p on inimeste hulgas G üldtuntud teadmine, kui iga inimene teab p-d, ja iga inimene teab et igaüks teab p-d, ja iga inimene teab et igaüks teab et igaüks teab p-d, jne. Täpse formaalse definitsiooni üldtuntud teadmisele andis 2005. a. Nobeli majanduspreemia laureaat Robert Aumann. Tegemist on parasjagu keerulise mõiste ja range eeldusega. Leidsime Terence Tao blogist loo, mis seda hästi illustreerib. See on sinisilmsete saareelanike mõistatus.

Ühel üksikul saarel elab kummaline 1000-liikmeline hõim. 100 hõimu liiget on sinisilmsed ja 900 on pruunisilmsed. Hõimul on karm religioon, mis keelab inimesel teada iseenda silmavärvi. Iga inimene näeb mis värvi teiste hõimuliikmete silmad on, aga saarel puudub vahend, mis näitaks inimese enda silmavärvi (ja nad kunagi ei räägi silmavärvist jne). Kui hõimuliige saab teada enda silmavärvi, siis nende religiooni kohaselt peab ta järgmisel päeval kell 12.00 keset külaväljakut sooritama rituaalse enesetapu. Iga hõimuliige suudab teha loogiliselt õige järelduse kogu talle teada olevast informatsioonist ja iga hõimuliige teab, et kõik teised hõimuliikmed suudavad teha õige järelduse kogu neile teada olevast informatsioonist, jne.

Ühel päeval tuleb saarele välismaalane, kes ei tunne nende religiooni. Õhtul keset külaväljakut kõigi hõimuliikmete juuresolekul ta ütleb, et kohtas saarel vähemalt ühte sinisilmset inimest. Kas see informatsioon avaldab saare elanikele mingit mõju?

Muuseas, Terence Tao on 2006. aasta Fieldsi medali võitja ja UCLA professor ja tema blogis on muudki huvitavat lugemist. Näiteks, tema karjäärinõuanded matemaatikutele. Ta annab soovitusi kõigi haridus-ja karjääriastmete jaoks — nii õpilastele, kraadiõppuritele kui teadlastele — ja osa sellest sobib ka majandusteadlastele.

Aga tulles tagasi sinisilmsete saareelanike mõistatuse juurde. Kes tahab ise nuputada, see ärgu siit edasi lugegu.

Vastus on esmapilgul üllatav. Olgugi, et külaline ütles midagi, mida iga saareelanik juba varemgi teadis, on mõju olemas ja päris katastroofiline. Nimelt 101 päeva pärast on kõik saareelanikud surnud.

Lihtsam on sellest ülesandest mõelda väiksemate arvudega. Oletame et saarel on ainult 10 inimest ja 2 neist sinisilmsed, nimetame nad Jaaniks ja Jaaguks. Sellisel juhul Jaan teab, et saarel on kas üks sinisilmne (ainult Jaak) või kaks sinisilmselt (Jaak ja Jaan). Nüüd arutleb Jaan järgnevalt. Kui Jaak on ainuke sinisilmne, siis Jaak järeldab külalise jutust oma sinisilmsust (ta teab, et peale tema pole saarel keegi sinisilmne, seega peab tema ise see sinisilmne olema). Järelikult, kui Jaak järgmise päeva keskpäeval oma elu ei lõpeta, siis pole Jaak ainus sinisilmne. Aga sel juhul on ainus võimalus, et ka Jaan ise on sinisilmne. Nii et teise päeva lõuna ajal sooritavad nii Jaan kui ka Jaak enesetapu. Kurb saatus tabab ka kõiki ülejäänud saare elanikke, sest see tähendab paratamatult, et saarele jääjad on nüüd kõik pruunisilmsed, nii et nad kõik said oma silmavärvi teada.

Täpselt analoogiline on arutelu suuremate arvudega. Sellest näitest tuleb ka välja üldtuntud teadmise ja teadmise erinevus — väide “igaüks teab, et saarel on vähemalt üks sinisilmne” ei ole sama mis “igaüks teab, et igaüks teab, et saarel on vähemalt üks sinisilmne”.

Omakasupüüdlikud masinad

Published on August 9, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 0 Comments Tags: , , , .

Internetis ajavad oma asju väga paljud erinevad masinad, alates kohvimasinatest ja lõpetates suurte serveritega. Lisaks sellele, et nad on väga erinevad, on internetti ühendatud masinatel üks huvitav omadus. Nad kuuluvad erinevatele inimestele. Iga masina omanik on eelkõige huvitatud sellest, et tema asjad saaksid aetud võimalikult hästi, nii et kokkuvõttes suhtleb internetis palju omakasupüüdlikke masinaid. Kuidas sel juhul töötada välja võrgustandardeid? Kui palju maksab olümpiamängude näitamine internetis ja kui palju selle eest tuleks raha küsida?

Niisugustele küsimusele vastamiseks läheb vaja teadmisi nii arvutiteadusest kui ka mikroökonoomikast. Noam Nisani loeng Google Tech Talk seeriast annab sellest teemast päris hea ülevaate. Tegemist on eelkõige arvutiinimestele suunatud sissejuhatusega mehhanismidisaini, mis ei nõua eelteadmisi majandusteooriast. Noam Nisan on üks algoritmilise mehhanismidisaini loojatest, ta on arvutiteaduse professor (Hebrew University of Jerusalem) ja praegu külalisprofessor Google’is. Muuseas Northwesterni majandusteaduskonnas- ja ärikoolis tegeleb selle valdkonnaga hulk professoreid, nii et tegemist on aktuaalse uurimisvaldkonnaga ka majandusteadlaste jaoks.

Vihjeks neile, kellel teema vastu suurem huvi: raamat Algorithmic Game Theory on mitteprinditava pdf failina täiesti tasuta allalaetav.

Suvised festivalid Chicagos

Published on August 3, 2008 in Üliõpilaselu. 1 Comment Tags: , , , , .

Suvel on Chicagos palav — ikka üsna tavaline on 30 kraadi varjus. Mistõttu, me eelistame sel ajal, mil päike kõrgel taevas, mitte oma nina õue pista. See aga ei takista sugugi nautimast Chicago suurepäraseid suviseid kultuurivõimalusi. Nimelt on Chicagos suvel palju festivale, kusjuures enamik neist on täiesti tasuta või vaid suhteliselt väikese tasu eest.

Kaks neist kestavad terve suve läbi, nii et suvekuudel Chicagos viibides on alati võimalus kuulata kontserte Grant pargi muusikafestivali ja Ravinia festivali raames. Mõlemal festivalil on suurem osa kontserte klassikalise muusika päralt. Ravinial ehk kuuleb ka midagi muud, sel aastal näiteks Gipsy Kings, Sheryl Crow & James Blunt, Backstreet Boys, Tony Bennett jpt. Kui Ravinia festival toimub kesklinnast kaugel ühes Chicago põhjapoolses eeslinnas, siis Grant pargi muusikafestival leiab aset ilusasti mugavalt keset Chicago kesklinna, nagu nimest järeldada võib, Grant pargis. Ja tore on see, et Grant pargis pole mingeid pileteid, igaüks võib vabalt kuulama tulla nii kaua kui vaid ruumi jätkub. Kui enam ei istumiseks ega ka astumiseks ruumi pole, nagu meiega juhtus eelmisel aastal ansambli Decemberists kontserdil, siis võib pargi mõnes kaugemas küljes kontserti kuulata. Ravinias on aga piletid, murul istumise pileti eest tuleb maksta olenevalt kontserdist 10-20 dollarit.

Veel kaks tuntumat Chicago festivali on augusti alguses toimuv muusikafestival Lollapalooza ja juuli alguses aset leidev toidufestival Taste of Chicago. Mõlemad neist toimuvad kesklinnas (sealsamas Grant pargis). Lollapaloozal käisime me sel aastal esimest (ja vist ka viimast) korda — kuulasime Radioheadi, The Raconteursi, Gogol Bordellot, Duffy’t ja Cat Powerit. Kontserdid on head, aga selle festivali negatiivsed küljed on: trügimine 75 000 pealises õlleklaasidega rahvamassis, tund aega sissepääsu järjekorras seismist (ainult selleks, et piletit näidata ja lasta oma kott läbi kontrollida) ja muidugi tappev kuumus. Sissepääs festivalile on piletiga. Täpsemalt, valida saab päevapileti ja festivalipassi (tagab sissepääsu kõigiks kolmeks päevaks) vahel, ning vähemalt päevapiletid tuleb varakult ära osta, sest tavaliselt need müüakse enne festivali algust läbi.

Taste on Chicago on vikipeedia andmetel maailma suurim toidufestival, sel aastal külastas seda rohkem kui 3.5 miljonit inimest (seda 10 päeva jooksul). See festival näeb välja umbes nagu Õllesummer Eestis selle kõige rahvarohkematel päevadel, ainult et õlle asemel on keskendutud toidule. Lisaks söögile on muidugi kontserdid ja muu meelelahutus. Piletit seal pole, maksad vaid selle toidu eest, mida ostad.

Tegelikult selliste igaaastaste festivalide nimekiri on siin tõesti pikk. Me ise oleme tahtnud minna aga seni pole jõudnud veel: juuni alguses toimuvale Chicago bluusifestivalile, augusti lõpu jazzifestivalile ja vabaõhu kinno (kõik need toimuvad kesklinnas Grant pargis ja ikka tasuta). Rohkem infot Chicago festivalide kohta leiab näiteks siit ja siit. Ja muuseas, neid tasuta festivale ei finantseerita siin maksudest, vaid need toimuvad sponsorite toel.

Radiohead at Lollapalooza 2008