Chicago Sõnumid

Priit Simson küsib Eesti Päevalehes Miks on Eesti kõrgharidus kehvem?

Eesti põhiharidus on maailmatasemel, kuid siinsetest ülikoolidest ei kuulu maailma esikahesaja hulka ainsatki.

Kõigepealt tekib küsimus, et kuidas on ülikoolide edetabelid ja PISA testi alusel koostatud riikide edetabel ühel skaalal võrreldavad. Me ei ole kusagil näinud fakte, mis ütleks, et Eesti kõrgharidus oleks maailma mastaabis Eesti põhiharidusest märkimisväärselt parema ega halvema kvaliteediga. Siiani oleme me arvanud, et mõlemad on oma tugevuste ja nõrkustega umbkaudu arenenud maailma keskmisel tasemel. Aga nii nagu Eestis pole ühtegi ülikooli, mis kuuluks maailma esikahesaja hulka, pole Eestis ka ühtegi põhikooli, mis maailma tippu kuuluks.

USAs on väga palju ülikoole ja seepärast on keeruline teha üldistusi (neid on isegi Eestis päris palju). Üldistades peaks vähemalt eristama teadusülikoole (kus bakalaureuseõppurite osakaal on väike ja professori peamine ülesanne on teadustöö) ja õpetamisülikoole (kus enamik õppuritest on bakalaureuseõppes ja professori peamine tööülesanne on õpetamine). Näiteks Northwesterni ülikool on teadusülikool ja kuulub paljudes valdkondades tippülikoolide hulka, nii et loomulikult ei saa tema näitel teha järeldusi kogu USA kõrgharidussektori kohta. Seega järgnev on ainult üks näide, mis võrdleb Tartu ülikooli ja Northwesternit.

Meie kogemus Northwesternis õppimisel ja õpetamisel pole kindlasti see, et siin oleks tegemist vähem “konveiermeetodiga” kui näiteks Tartus. Mõned erinevused:

• Professorid on tunnustatud teadlased ja teadustöö on nende peamine ülesanne. Õpetamine moodustab professorite töökoormusest ainult väikese osa (umbes 2 kvartalipikkust kursust 4 kvartali jooksul) ja nende töötulemuste hindamisel õpetamist sisuliselt ei võeta arvesse. Küll aga oodatakse neilt järjepidevat panust teadusesse.
• Lisaks professoritele on tööl lektorid, kelle ainus tööülesanne on õpetada ja kes õpetavad tavaliselt bakalaureuseõppe sissejuhatavaid kursuseid. Nad on üldjuhul suurepärased õppejõud ja pühendavad kogu oma aja õpetamisele (alati tudengitele kättesaadavad, üritavad loenguid põnevaks teha, õpivad pähe igal kursusel 200 tudengi nimed jne). Erinevalt Eestist on siin igal õppejõul doktorikraad, kraadiõppurit iseseisvalt kursust lugema ei lasta.
• Õppejõududel on abiks assistendid (teaching associates, kes on siis meiesugused kraadiõppurid) ja võrreldes Eestiga kaasatakse neid siin hoopis suuremal määral. Nende ülesandeks on kodused ülesanded, hindamine (tavaliselt õppejõud ise kodutöid ja eksameid ei hinda), tagasiside jms.
• Peamine erinevus on üliõpilastes, kes näevad Eestiga võrreldes palju rohkem vaeva ja õpivad iseseisvalt palju rohkem (meie kogemuse kohaselt Tartus nii majandus- kui ka matemaatikateaduskonnas ei anta nii palju koduseid ülesandeid ja iseseisvat tööd kui siin). Eks see ole osaliselt selgitatav suurema konkursiga ja osaliselt 37000-dollarise õppemaksuga.

Mida võiks sellest järeldada? Võib-olla seda, et riigi väiksus on piiranguks kõrghariduse kvaliteedil. Meile tundub, et probleem on nõudluspoolne. On selge, et õppimiseks peavad olema loodud sobivad tingimused: raamatukogud ja arvutiklassid lahti jne. Aga kui ei leidu õppureid, kes sooviksid head haridust, siis ei pane ei suurepärane professor ega head tingimused inimest õppima. (Samal teemal kirjutas teine Eesti Päevalehe kõrgharidusteemaline artikkel.)