Meil on kevadvaheaja reis selja taga ja oleme ikka veel suures vaimustuses. Ta tõesti ongi selline nagu filmis! Ja rohkemgi veel. Broadway Times Square’i kandis on öösel särav ja valge, uudistekanalid ja vilkuvad reklaamid jooksevad suurtel ekraanidel, isegi Times Square’i politseihoone on neoonsiltidega. Nagu hüüdnimi ütleb: linn, mis ei maga.
Teisest küljest meid üllatas arhitektuur. Täpsemalt see, et Manhattanil ei ole ainult klaasist pilvelõhkujad. Me vist kippusime unustama, et New York oli suurlinn ka 19. sajandil ja suur osa hooneid pärineb sellest ajast ja 20. sajandi algusest. Loomulikult ei ole seal 13. sajandist linnamüüre. Aga nagu Eestiski, olid seal populaarsed igasugused neostiilid ja art deco, nii et linn näeb välja üsna vana.
Newyorklased näivad olevat uhked oma linna üle. Vähemalt nii tundus meile hulga giidide näitel. Meile kinnitati paljude ehitiste ja muude asjade kohta, et see või too on maailma suurim, kõrgeim, pikim või valitud maailma parimaks, ilusaimaks, oluliseimaks jne. Arvatavasti nad palju ei liialdanudki. (Kui välja arvata üks giid, kes suutis ühe ekskursiooni jooksul leida kaks erinevat pitsarestorani, mis pidavat pakkuma maailma parimat pitsat.) Ja ega selles oma paiga kiitmises ei ole midagi oluliselt erinevat Euroopast. Ehk väike erinevus on selles, et Euroopas ollakse uhked oma kaugema mineviku üle ja New Yorgis pigem lähimineviku või oleviku üle.
Üks asi veel. Siinkandis meid hoiatati, et New Yorgis on inimesed ebaviisakad, et neil lihtsalt ei ole aega, et olla viisakas. Nojah, tõepoolest, kui inimesed New Yorgi tänavatel üksteisest mööda trügides nii palju ette taha vabandaks kui Chicagos, siis nad ei jõuaks seal rahvamassis eriti kaugele. Aga samas meile, kes me ikka veel rohkem harjunud Eesti viisakusnormidega, sobis New York üsna hästi. Ja erinevalt Eestist, olid inimesed sõbralikud (isegi tuldi abi pakkuma kui tänavanurgal jäime pikemalt linnakaarti uurima) ja teenindus viisakas.
Lühiülevaade sellest, mis me teha jõudsime:
RSS
Viimased kommentaarid