Chicago Sõnumid

Kes meist poleks endale lubanud homme tubliks hakata, uuel aastal kehakaalu kontrolli alla saada, roheliseks kasvada või siis mitte osta ühtegi aiapäkapikku. Paraku on niisugustel lubadustel üks tõsine puudus. Neist on peaaegu võimatu kinni pidada.

Majandusteadlased nimetavad niisugust nähtust dünaamiliseks ebajärjekindluseks (dynamic inconsistency). See on olukord, kus otsustaja eelistused on eri ajahetkedel erinevad. Seda nähtust võib ette kujutada oma “erinevate minadena”. Näiteks 1. jaanuaril mõtleb “pikaajaliselt mõtlev mina”, et enam shokolaadi ei söö, sest see on ebatervislik, aga paari nädala pärast otsustab “maiasmokast mina”, et mida see natuke magusat ikka teeb. Sarnaseid situatsioone võib leida muidugi ka mujalt. Näiteks võib valitsus otsustada, et rakendab konservatiivset rahapoliitikat, aga majanduslanguse korral hakkab hoopis teist juttu rääkima.

Sellises olukorras on parem, kui leidub võimalus antud lubadustele mingi reaalne kate saada. Millega täpselt oma tulevast mina veenda, sõltub sellest, mida me arvame teda tähtsaks pidavat. Kui me teame ette, et meie tulevane mina kipub olema ihne, siis tasub kulutused ette ära teha (nt spordiklubi aastamaks). Kui me aga usume, et teda motiveerib võimalik piinlikkustunne sõprade ja tuttavate ees, siis võiksime juba praegu suurelt kuulutada, mida me saavutada üritame. Valitsuse dilemma ennetamiseks on aga loodud sõltumatu keskpanga institutsioon, mille põhieesmärgiks on raha kursi säilitamine ja mis ei hooli valijatele meeldimisest. Paraku on enamik niisuguseid pühendumismehhanisme ebatäiuslikud. Nad kipuvad olema kulukamad kui ideaalis tarvis (näiteks kaalujälgijatega liitumine) ja ei pruugi olude muutudes enam sobida.

Tõhus viis enese motiveerimiseks on lepingu sõlmimine (commitment contract). Idee on lihtne — inimene sõlmib iseendaga lepingu, mille kohaselt peab ta näiteks igal nädalal 0.5 kg kaalust alla võtma (või näiteks 2 korda jõusaalis käima). Sõltumatu osapool (arst, jõusaalitreener, sõber) kontrollib, kas ülesanne sai täidetud. Kui sai, siis ei juhtu midagi. Kui aga mitte, siis järgneb karistus, milleks võib olla näiteks poole kuupalga ülekandmine juhuslikult valitud heategevuseks. Niisugune mehhanism üldjuhul saavutab alguses valitud eesmärgi. Kui sõlmida vettpidav leping, mille täitmise kontrollimises pole ebakindlust ja milles potentsiaalne karistus on piisavalt suur, siis uusaastalubadus täidetakse ja karistust polegi vaja rakendada.

Hiljuti tekkis selliste lepingute sõlmimiseks teenus nimega Stickk. Süsteem on lihtne:

1. valid eesmärgi (paremad on eesmärgid, mida saab täpselt mõõta ja mis ei sõltu juhusest, nt järgmise 52 nädala jooksul mitte suitsetada),
2. valid summa ja koha, kuhu see eesmärgi mittetäitmise korral kantakse,
3. valid kohtuniku, kes tulevikus kinnitab, et oled eesmärgi täitnud,
4. ja kui soovid, võid valida ka toetajad, kes püüavad abiks olla.

Süsteemi loojateks on kolm inimest Yale’i ülikoolist: Ian Ayres (majandus- ja juuraprofessor, kellest kirjutasime ka eelmises postituses), Jordan Goldberg (MBA tudeng) ja Dean Karlan (majandusprofessor). Autorid on lisaks majandusettevalmistusele ka isikliku kogemusega, taustaks võib lugeda nende endi lugusid.

Muuseas, see mehhanism peaks sobima hästi ka teiste inimeste motiveerimiseks. Näiteks, lapsevanematel on tihti raske laste silmis usutavaid reegleid kehtestada. Probleemi peaks saama lahendada sõlmides lepingu, mida lapsevanem hiljem enam muuta ei saa, ja leides sõltumatu kohtuniku, kes eesmärgi täitmist kontrollib.