New York Timesi pühapäevases numbris on mitu artiklit ülikooli astumise nõustamisest. Ajal, mil räägitakse Eesti kooliõpilaste suurepärastest tulemustest rahvusvahelises arvestuses (PISA test), on üllatav, et Eestist ikka veel niivõrd vähe õpilasi läheb haridust omandama maailma parimatesse ülikoolidesse. Mitte ei taha uskuda, et põhjuseks on hea hariduse vähene väärtustamine. Tõenäoliselt ei saa määravaks takistuseks olla ka raha — USA ülikoolid eesotsas Harvardiga on viimastel aastatel suurendanud vajadusel põhinevat toetust üliõpilastele. Näiteks Harvardis saavad õppemaksuta õppida kõik, kelle vanemate aastasissetulek on alla 60 tuhande dollari ja neilt, kellel see jääb alla 160 tuhande dollari, küsitakse proportsionaalselt väiksemat õppemaksu. Sarnane on lugu ka teiste USA ülikoolide bakalaureuseõppes.
Pigem arvaks, et tegu on ikkagi informatsioonipuudusega. See hüpotees tundub üsna usutav, arvestades missugused nõustamisvõimalused on USA keskkoolides (vt artiklit). Kui Eesti keskkooliõpilane tahaks minna õppima väljapoole Eestit, siis ei leia ta oma koolis töötajat, kelle tööülesanne on anda talle nõu missugustesse koolidesse õpilane realistlikkult võiks kandideerida ning abistada teda kogu kandideerimisprotsessi jooksul (seda vist isegi mitte Eesti parimates koolides). Kooliõpilasel on võimalik info saamiseks pöörduda näiteks Põhja-Ameerika ülikoolide teabekeskusesse. Aga ilmselt vajaks enamik selliseid õpilasi ikkagi regulaarset personaalset abi kandideerimisprotsessis, nii nagu USA keskkooliõpilased seda saavad.
Siinjuures täpsustuseks, et ega USA keskkoolides nõustajad ka ühel õpilasel kogu aeg käest kinni ei hoia. New York Timesi artiklis toodud statistika kohaselt USA riigikoolides keskmiselt tegeleb üks kolledzisse astumise nõustaja 311 õpilasega ja erakoolides keskmiselt 234 õpilasega. Muuseas nõustajad töötavad ühe õpilasega kogu keskkooli jooksul mitte ainult eelviimasel ja viimasel aastal. Arvestades, et Eestis on keskkoolid palju väiksemad ja vaid vähesed õpilased tahavad Eestist väljapoole ülikooli minna, siis ei peakski üheski Eesti koolis sellist töötajat täiskoormusega olema. Teisest küljest võiks arvata, et USAs vajab üks õpilane Eestiga võrreldes vähem nõustamist, sest ta saab infot ka mujalt, näiteks klassikaaslastelt, kes kõik tegelevad sarnastesse koolidesse sisseastumisega.
Postitused sarnastel teemadel: õpingud-USAs, Harvard, New-York-Times.
RSS
Olen üldiselt nõus kogu selle asjaga, et infot pole. Siiski enda näitel kaldun ka arvama, et nõuka aegsed lapsevanemad kipuvad oma võsukeste tiibu kärpima selles vallas ja maalivad suht varakult juba päris hirmsa pildi sellest välismaal õppimisest (mis on ilmselt samuti põhjustatud info puudusest). Ilmselt ei ole ka suurem üldsus sellest huvitatud, sest eesti ülikoolid peavad isegi pea peal seisma, et tudengeid endale saada. Kes neid ikka tahaks veel koos rahaga välismaa ülikooli lasta. Info mitte levitamine on kõige parem viis kitsendada valikuid.
Päikest, lund ja julgust…
Kindlasti on Eestis tegemist natuke infopuudusega, kuigi ma arvan, et Põhja-Ameerika Ülikoolide teabekeskus teeb oma tööd suht hästi. Aga kindlasti ei saa öelda et väga paljud koolid USA’s välisõpilastele õppemaksu vabastust jagavad. Oma magistriõpingud maksin ka ise kinni Kalifornias. Teiseks, isegi kui õppemaksu puhul saab vabastuse, siis on elu Ameerikas ikkagi võrdlemisi kallis (noh varieerub osariigiti … ma olin ühes kalleimas osariigis
ja eks sõltub millega võrrelda …). Praegu kandideerin doktorantuuri paari USA ülikooli, eks näis esiteks kas sisse saan ja palju nad mulle stipendiumi annavad. Taiwani riigi poolt antav stipendium laseb mul siin praegu küll võrdlemisi head elu elada ja hellitab mind veidi ära 
Viimaseks põhjuseks ma arvan on aga ikkagi ka see, et välismaale pikemaks ajaks elama minekuks on pealehakkamist ja julgust vaja.Sellegi poolest õhutaksin ka mina noori maailma kaema minna. Elamine teises ühiskonnas ja kultuurikeskkonnas avardab mõttemaailma palju rohkem kui ükski ülikooliloeng.
Jah, ega seis rahadega USA ülikoolides väga roosiline ka pole. Stipendiumid magistriõpinguteks ongi vist USAs väga haruldased. Tavaliselt on stipendiumid ikkagi kas bakalaureuseõppeks või siis doktoriõppeks. Magistriõppe kohta vist arvatakse, et see on lühike aeg ja inimene saab minna kohe tööturule ja oma laenud ära maksta.
Ülal kirjeldatud bakalaureuseõppe stipendiumite kohta kirjutasime täpsustuse siin.
Olen ikka yritanud nqustada kui kysitakse, aga see tundub nii random enamasti - et nagu piinlik on kuude kaupa intensiivselt energiat kulutada yhele, kes viitsis kysida, samas kui sajad targemad vqibolla ei julgenud (kuigi julgus peaks naitajaks olema niikuinii). Ja siis veel see ka, et nqustamine on suht individuaalne tegevus, nii et energiat laheb palju ja mitmele korraga keskenduda ei saa. Ja kui siis lqpuks nqustatav otsustab mitte kandideerida vqi ei saa sisse, on suht paha tunne. Eesti vabariigi haridusministeerium vqiks panna kokku mingi saidi, kus meietaolised nqustada saavad. Kas siis tasuta vqi parimatele vqikese motivatsiooni eest, et vqistluslikku elementi tekitada. Mqtlesin vahepeal Facebookis midagi sellist teha, aga seal ei ole piisavalt tqqriistu - on ikka vaja kohta kuhu application forme ja muud uploadida saaks ja inimesed oma profiile yles riputada, et siis neid nqustada, mis tugevustele rqhuda. Samuti peaks vabariik mqtlema sellele, et noortele “kuldseid kaeraudu” tekitada - meie nqustame sind tasuta ja hasti, aga sina tuled peale lqpetamist tagasi ja tqqtad eesti heaks vqi lood firma mis eestis tqqkohti tekitab etc. Muidu kaovad ara ja mingit kontrolli ei ole, aga informatsiooniga peibutades saaks neid registreerida ja nende edasise saatuse yle arvet pidada. Ja asi, mille yle ma endiselt vingun: nii palju kui mina tean, eesti vabariigi president harvardi lqpetanuid parimate tudengite vastuvqtule endiselt ei kutsu…