Monthly Archive for January, 2008

Homme hakkan tubliks

Published on January 23, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , .

Kes meist poleks endale lubanud homme tubliks hakata, uuel aastal kehakaalu kontrolli alla saada, roheliseks kasvada või siis mitte osta ühtegi aiapäkapikku. Paraku on niisugustel lubadustel üks tõsine puudus. Neist on peaaegu võimatu kinni pidada.

Majandusteadlased nimetavad niisugust nähtust dünaamiliseks ebajärjekindluseks (dynamic inconsistency). See on olukord, kus otsustaja eelistused on eri ajahetkedel erinevad. Seda nähtust võib ette kujutada oma “erinevate minadena”. Näiteks 1. jaanuaril mõtleb “pikaajaliselt mõtlev mina”, et enam shokolaadi ei söö, sest see on ebatervislik, aga paari nädala pärast otsustab “maiasmokast mina”, et mida see natuke magusat ikka teeb. Sarnaseid situatsioone võib leida muidugi ka mujalt. Näiteks võib valitsus otsustada, et rakendab konservatiivset rahapoliitikat, aga majanduslanguse korral hakkab hoopis teist juttu rääkima.

Sellises olukorras on parem, kui leidub võimalus antud lubadustele mingi reaalne kate saada. Millega täpselt oma tulevast mina veenda, sõltub sellest, mida me arvame teda tähtsaks pidavat. Kui me teame ette, et meie tulevane mina kipub olema ihne, siis tasub kulutused ette ära teha (nt spordiklubi aastamaks). Kui me aga usume, et teda motiveerib võimalik piinlikkustunne sõprade ja tuttavate ees, siis võiksime juba praegu suurelt kuulutada, mida me saavutada üritame. Valitsuse dilemma ennetamiseks on aga loodud sõltumatu keskpanga institutsioon, mille põhieesmärgiks on raha kursi säilitamine ja mis ei hooli valijatele meeldimisest. Paraku on enamik niisuguseid pühendumismehhanisme ebatäiuslikud. Nad kipuvad olema kulukamad kui ideaalis tarvis (näiteks kaalujälgijatega liitumine) ja ei pruugi olude muutudes enam sobida.

Tõhus viis enese motiveerimiseks on lepingu sõlmimine (commitment contract). Idee on lihtne — inimene sõlmib iseendaga lepingu, mille kohaselt peab ta näiteks igal nädalal 0.5 kg kaalust alla võtma (või näiteks 2 korda jõusaalis käima). Sõltumatu osapool (arst, jõusaalitreener, sõber) kontrollib, kas ülesanne sai täidetud. Kui sai, siis ei juhtu midagi. Kui aga mitte, siis järgneb karistus, milleks võib olla näiteks poole kuupalga ülekandmine juhuslikult valitud heategevuseks. Niisugune mehhanism üldjuhul saavutab alguses valitud eesmärgi. Kui sõlmida vettpidav leping, mille täitmise kontrollimises pole ebakindlust ja milles potentsiaalne karistus on piisavalt suur, siis uusaastalubadus täidetakse ja karistust polegi vaja rakendada.

Hiljuti tekkis selliste lepingute sõlmimiseks teenus nimega Stickk. Süsteem on lihtne:

  1. valid eesmärgi (paremad on eesmärgid, mida saab täpselt mõõta ja mis ei sõltu juhusest, nt järgmise 52 nädala jooksul mitte suitsetada),
  2. valid summa ja koha, kuhu see eesmärgi mittetäitmise korral kantakse,
  3. valid kohtuniku, kes tulevikus kinnitab, et oled eesmärgi täitnud,
  4. ja kui soovid, võid valida ka toetajad, kes püüavad abiks olla.

Süsteemi loojateks on kolm inimest Yale’i ülikoolist: Ian Ayres (majandus- ja juuraprofessor, kellest kirjutasime ka eelmises postituses), Jordan Goldberg (MBA tudeng) ja Dean Karlan (majandusprofessor). Autorid on lisaks majandusettevalmistusele ka isikliku kogemusega, taustaks võib lugeda nende endi lugusid.

Muuseas, see mehhanism peaks sobima hästi ka teiste inimeste motiveerimiseks. Näiteks, lapsevanematel on tihti raske laste silmis usutavaid reegleid kehtestada. Probleemi peaks saama lahendada sõlmides lepingu, mida lapsevanem hiljem enam muuta ei saa, ja leides sõltumatu kohtuniku, kes eesmärgi täitmist kontrollib.

Pilt: Stickk.com ekraanipilt

Numbriragistajad

Published on January 19, 2008 in Õpingud ja majandusteadus. 1 Comment Tags: , , , .

Veel üks eelmisel aastal ilmunud majandusraamat või on ta pigem statistikaraamat — Ian Ayresi “Super Crunchers“. See on praktiline, kasulik ja lõbus raamat, mida tõesti igaüks võiks lugeda, et saada aru, mis on statistika ja tõenäosus ja kuidas neid otsustamisel kasutada. Oleks palju kasu, kui see raamat eesti keelde tõlgitaks (aga isegi Freakonomics, mille läbimüüginumbrid on olnud palju suuremad, pole veel eesti keeles, nii et ilmselt pole siis ka sellel lootust).

Millest ta siis kirjutab? Ta kirjutab eksperimentidest nii era- kui riigisektoris. Meditsiinisektoris on üldine reegel, et enne ei tohi uut ravimit müüa, kui seda on testitud väikese grupi inimeste peal. Aga ühiskondlike reformide kohta sama reegel ei kehti, ei USAs ega paljudes teistes riikides. Ja niipalju kui meie teame, kasutatakse Eestis sotsiaal- ja hariduspoliitika alaseid eksperimente palju vähem kui USAs. Samas eks ka inimeste hulk, keda üks reform mõjutab, on USAs suurem. Eestis võib juhtuda, et statistiliselt usaldusväärsete järelduste tegemiseks ongi tarvis ühe reformi mõju terve riigi peal testida.

Lisaks räägitakse sellest, et tänu internetile on praegu eksperimentide läbiviimine palju lihtsam ja andmeid on palju rohkem. Erasektor kasutab uusi võimalusi juba üsna aktiivselt, aga kindlasti vähem kui võiks. Näited: testitakse hindu, testitakse missugused reklaamid töötavad, Ian Ayres ise pani oma raamatule pealkirja testides võimalike variantide edukust Google’i Adwordsi abil.

Ta kirjutab sellest, et inimestes tekitab statistika kasutamine tihti vastumeelsust. Isegi kui inimesed arvavad, et statistikast võib mõnes valdkonnas kasu olla, siis üldiselt usutakse, et kindlasti mitte nende enda elualal. Ei õpetajad, filmitootjad, veinidegusteerijad jne taha alguses uskuda, et andmed oskavad öelda rohkem kui spetsialistid ise. (Ta toob musta huumori vallast võrdluse lendurite ja arstide vahel. Et miks lendurid kasutavad oma töös tarkvara abi parema meelega kui arstid? Sest erinevalt lenduritest arste ei ähvarda oht ise alla kukkuda.) Või mis veel hullem, kui inimestel on raskusi tõenäosusest arusaamisega (eelkõige tõenäosuste kombineerimisel — Bayesi valem) ja niimoodi näiteks meditsiinis on lihtne teha halbu otsuseid.


Image: Super Crunchers: Why Thinking-by-Numbers Is the New Way to Be Smart

Ian Ayres loeng:

Suured stipendiumid — täpsustus

Published on January 9, 2008 in Üliõpilaselu. 0 Comments Tags: , .

Täpsustuseks, et me rääkisime eelmises postituses bakalaureuseõppe stipendiumitest, mis katavad kõik: nii õppemaksu kui ka elamiskulud. Nii nagu meie sellest aru saame, bakalaureuseõppes Harvard ja mitmed teised ülikoolid liidavad kokku õppemaksu, ühiselamus eluaseme- ja toidukulud ja mingi summa muude kulude katteks ning väikese sissetulekuga perekondadest pärit üliõpilastele maksavad selle kõik kinni. (Muuseas see ei tähenda, et tudeng on kohustatud ühiselamus elama ja koolisööklas sööma. Kui ta tahab elada eraldi, siis kompenseeritakse talle ikkagi sama suur summa kui ühiselamukoha ja ülikooli toiduplaani hind.) Näiteks konkreetselt Harvardi kohta vaata siit. Aga loomulikult stipendiumid kooliti erinevad ja huvi korral tuleb võimalusi ise täpsemalt uurida.

Lisaks tahaks rõhutada, et suured muutused bakalaureuseõppe stipendiumites on toimunud just viimase kolme-nelja aasta jooksul. Harvard hakkas täisstipendiumeid maksma väikese sissetulekuga peredest pärit bakalaureusetudengitele alles 2004. aastal ja mitmed teised ülikoolid on tegutsenud sarnaselt. Sel aastal suurendas Harvard stipendiumite hulka veelgi ja arvata võib, et varsti peavad teised tippkoolid sama tegema.

Välismaale õppima asumise nõustamine

Published on January 8, 2008 in Üliõpilaselu. 4 Comments Tags: , , .

New York Timesi pühapäevases numbris on mitu artiklit ülikooli astumise nõustamisest. Ajal, mil räägitakse Eesti kooliõpilaste suurepärastest tulemustest rahvusvahelises arvestuses (PISA test), on üllatav, et Eestist ikka veel niivõrd vähe õpilasi läheb haridust omandama maailma parimatesse ülikoolidesse. Mitte ei taha uskuda, et põhjuseks on hea hariduse vähene väärtustamine. Tõenäoliselt ei saa määravaks takistuseks olla ka raha — USA ülikoolid eesotsas Harvardiga on viimastel aastatel suurendanud vajadusel põhinevat toetust üliõpilastele. Näiteks Harvardis saavad õppemaksuta õppida kõik, kelle vanemate aastasissetulek on alla 60 tuhande dollari ja neilt, kellel see jääb alla 160 tuhande dollari, küsitakse proportsionaalselt väiksemat õppemaksu. Sarnane on lugu ka teiste USA ülikoolide bakalaureuseõppes.

Pigem arvaks, et tegu on ikkagi informatsioonipuudusega. See hüpotees tundub üsna usutav, arvestades missugused nõustamisvõimalused on USA keskkoolides (vt artiklit). Kui Eesti keskkooliõpilane tahaks minna õppima väljapoole Eestit, siis ei leia ta oma koolis töötajat, kelle tööülesanne on anda talle nõu missugustesse koolidesse õpilane realistlikkult võiks kandideerida ning abistada teda kogu kandideerimisprotsessi jooksul (seda vist isegi mitte Eesti parimates koolides). Kooliõpilasel on võimalik info saamiseks pöörduda näiteks Põhja-Ameerika ülikoolide teabekeskusesse. Aga ilmselt vajaks enamik selliseid õpilasi ikkagi regulaarset personaalset abi kandideerimisprotsessis, nii nagu USA keskkooliõpilased seda saavad.

Siinjuures täpsustuseks, et ega USA keskkoolides nõustajad ka ühel õpilasel kogu aeg käest kinni ei hoia. New York Timesi artiklis toodud statistika kohaselt USA riigikoolides keskmiselt tegeleb üks kolledzisse astumise nõustaja 311 õpilasega ja erakoolides keskmiselt 234 õpilasega. Muuseas nõustajad töötavad ühe õpilasega kogu keskkooli jooksul mitte ainult eelviimasel ja viimasel aastal. Arvestades, et Eestis on keskkoolid palju väiksemad ja vaid vähesed õpilased tahavad Eestist väljapoole ülikooli minna, siis ei peakski üheski Eesti koolis sellist töötajat täiskoormusega olema. Teisest küljest võiks arvata, et USAs vajab üks õpilane Eestiga võrreldes vähem nõustamist, sest ta saab infot ka mujalt, näiteks klassikaaslastelt, kes kõik tegelevad sarnastesse koolidesse sisseastumisega.

Teadmised maailmast

Published on January 6, 2008 in Üliõpilaselu. 1 Comment Tags: .

Leidsime lõbusa vidina geograafiateadmiste proovilepanekuks — Ränduri IQ. Eesmärgiks on võimalikult täpselt määrata linna või ehitise või loodusliku objekti asukoht kaardil. Sealjuures on võimalik keskenduda nii konkreetsele maailmajaole või võtta ette terve maailm korraga. Mõned tähelepanekud:

  • Küsimus “Tallinn, Estonia” tuli umbes 10. tasemel (12st) ehk juba päris suurel raskusastmel, teiste sama pisikeste riikide ja linnade vahel. Kõige raskemal, 12. tasemel, kohtasime ka küsimust “Kuressaare, Estonia”.
  • Meil on suuri raskusi kohtadega, mis tunduvad suurele osale siinsetest elementaarsed — nt USA osariigid ja Kariibi mere äärsed linnad. Õnneks teame me selle võrra jälle rohkem Euroopa väikeriikide kohta.
  • Leidsime, et meil tekkis raskusi oma naabrite ja kursusekaaslaste elukoha määramisega isegi 500km täpsusega. Lisaks sellele oli üllatavalt keeruline määrata endise Jugoslaavia alal paiknevate riikide linnade asukohti. Arvestades, et Balti riigid on nende riikidega teatud osas sarnase saatusega, ei saanud me eile ikka jätta imestamata kui üks poemüüja meiega juttu tegi ja teadis kus Eesti asub.

Äriidee vana-aasta õhtuks

Published on January 1, 2008 in Üliõpilaselu. 1 Comment Tags: , .

Sel korral me saatsime vana aasta ära kultuuriküllasel viisil. Ja tagasi mõeldes, tekis küsimus, et miks Eesti suuremates linnades 31. detsembril sarnaseid üritusi ei korraldata — tundub olema kasutamata võimalus.

Pilt: First Night Evanston

Nimelt, toimus siin Evanstonis 31. detsembril festival First Night Evanston, kus oli kokku rohkem kui 70 kontserti/etendust. Umbes üks kolmandik nendest olid suunatud lastele ja ülejäänud olid mõeldud üsna laiale publikuringile: oli natuke komöödiat ja muusikali, aga rohkem oli kontserte (esindatud olid klassikaline muusika, folk, bluus, jazz jms). Kõik etendused/kontserdid kestsid täpselt 45 minutit ja algasid täistundidel (16.00st 23.00ni). Nende toimumiskohad olid üle kesklinna laiali, nii et 15 minutit oli mõeldud selleks et ühest kontserdi/etendusepaigast teise jalutada. Muuseas väljas sadas terve õhtu laia lund, nii et meeleolu oli väga jõululine. Ja viimase kontserdi lõppedes kogunesid inimesed ilutulestikku vaatama.

Selle ürituse erinevus tavalisest uusaastapeost seisnes selles, et kogu üritusele oli üks pilet (hinnaga 15 dollarit ehk umbes 160 krooni), aga inimesed said ise kokku panna just endale sobiva kava. Meie vaatasime ühte komöödiashowd (Second City) ja kuulasime nelja kontserti: flamencot, jazzi ja kahte bluusikontserti. Esinejad olid mõne erandiga vähetuntud, mis ilmselt aitas ürituse kulud madalal hoida. Üritus toimus suures osas sponsorite toetusel, piletid katsid vaid 30% kuludest. Toetajateks olid nii linn kui ka suur hulk ettevõtteid (sh näiteks kesklinna restoranid, kelle käivet see üritus ka ilmselt suurendas).

Eestis midagi analoogilist vana-aasta õhtul vist ei toimu? Huvitav, kas Tallinnas või Tartus ei oleks sellele nõudlust? Allpool paar näidet kuulatud kontsertidest: 1) flamencoansambel Las Guitarras de Espana, 2) Chicago saksofonimängija ja helilooja Chris Greene.