Struktuuriökonoomika (inglise keeles Industrial Organization ehk lühidalt IO) on majandusteaduse haru, mis uurib ettevõtete käitumist ja turgude struktuuri. Kõik majandust õppinud teavad rohkem kui sajandivanuseid konkurentsimudeleid (Cournot, Bertrant jms), aga IO alla käivad ka kuumad tänapäevased teemad nagu näiteks interneti ja tarkvaraga seotud majandusteooria.
Nii nagu mikroökonoomika, on ka IO üks NU majandusteaduskonna tugevamaid valdkondi. Seekord lugesid kursust Bill Rogerson ja Mike Whinston. Kursust loeti peamiselt artiklite põhjal ja taustalugemiseks oli struktuuriökonoomika piibel ehk Tirole’i The Theory of Industrial Organization. Käsitleti suhtelised klassikalisi teemasid — monopol, oligopol, regulatsioon, lõpuosas ka võrguefektid, ühe- ja kahesuunalised sidumishinnad jms. Sellest hoolimata oli tegemist üsna kaasaegse materjaliga, millest suur osa pole õpikutesse veel jõudnud. Näiteks olulisel kohal olid korratavad mängud. Nii et kohati tundus, et kaasaegne mikroökonoomika teooria ja näited selle rakendamisest struktuuriökonoomikas käisid kahes kursuses päris käsikäes. Nagu teise aasta kursused ikka, oli kursuse üheks eesmärgiks jõuda lähemale iseseisvale teadustööle: rohkem räägiti uutest meetoditest ja tulemustest, toodi välja küsimusi, millele alles otsitakse vastuseid.
Enne uue aasta saabumist on veel viimane aeg anda ülevaade sügisestest kursustest. Majandusteooria eriala sügisese kursuse õppejõuks oli Wojciech Olszewski ja aine põhisisuks korratavad mängud. Muuseas, professor nagu nimest juba järeldada võib, on pärit Poolast, täpsemalt ta on saanud Varssavi ülikoolis matemaatika doktorikraadi ja Princetonis majanduse doktorikraadi.
Kursusel kajastatud teemad: “cheap talk” ehk siis eesti keeles “odav jutt” (eksperdid, karjakäitumine, informatsiooni kaskaadid), korratavad mängud (täiusliku ja mittetäiusliku informatsiooniga), reputatsioon, kauplemine (uskumuste hierarhiad, tüüpide topoloogiad). Põnev oli see, et lõpuks oleme me jõudnud olukorda, kus vanimad mudelid mida õppisime, pärinevad 80ndatest ja kursuse teine osa kajastas juba vaid sel sajandil (tavaliselt Econometricas) ilmunud artikleid. Lisaks, tuuakse loengus välja veel vastuseta uurimisküsimused ja julgustatakse ise valdkonda panust andma. Suur osa kursusel läbitud materjalist oli esitatud kas Mailath-Samuelson Repeated Games and Reputations: Long-Run Relationships või Fudenberg-Tirole Game Theory õpikus. Ja ligi pooled ülesanded olid sellest viimasest.
Tegemist oli teoreetilise kursusega, nii et kindlasti ei saa öelda, et õpitut saaks igapäevaelus otseselt rakendada. Aga reaalse elu näiteid on lihtne leida — näiteks hiljuti lugesime Vabalogist kaskaadide kohta. Selgituseks: informatsioonikaskaad on nähtus, kus igal järgneval osalejal on mõistlik ignoreerida temale teadaolevat informatsiooni ja matkida talle eelnenud osalejate tegevust. Nii tekib nn karjakäitumine.
Eksamiperiood toob siin ülikoolis endaga kaasa ka positiivseid sündmusi:
- raamatukogu on lahti 24h ööpäevas (tavaliselt on ta P-N lahti ainult kella kolmeni öösel);
- ühel päeval tasuta paljundamisvõimalus;
- tasuta pannkoogid, vahvlid, jäätis ja muud head ja paremat õppimise vahele turgutuseks.
Ülikooli majandusteaduse doktorantide meililisti tuli kiri, milles mainiti, et see on suunatud kõigile kuuele seal listis olevale naisterahvale. See kõlas ilmselgelt kunstilise liialdusena. Listis on päris palju inimesi ja nende hulgas peaks olema rohkem naisi. Tuleb välja, et ongi — kokku on listis 125 doktorandi hulgas tervelt 14 naisterahvast.
Taustainfoks natuke statistikat Siegfriedi ja Stocki 2004. aasta AER artiklist. Viimase 30 aasta jooksul on USA ülikoolides majandusteaduses doktorikraadi saajate hulgas suurenenud välismaalaste osakaal (õppeaastal 2000/2001 oli see 62%) ja naiste osakaal (õppeaastal 2000/2001 oli see 28%). Muuseas, suhteliselt madal on nende osakaal, kelle varasem (bakalaureuseõppe tasemel) haridus on majanduses.
Allikas: John J. Siegfried; Wendy A. Stock, 2004 AER, tabel 1.
Eile algas siinkandis ametlikult talv. Nimelt kohalik anekdoot räägib, et Chicagos on ainult kaks aastaaega — talv ja tee-ehitus. Ja 30. november tähistas siis tee-ehituse perioodi lõppu selleks aastaks. Meie jaoks on sellel konkreetne praktiline tähendus:
- Kell seitse hommikul ei alusta enam valjuhäälsed masinad meie maja ees kaevamistöid. Me oleme viimase 5 kuu jooksul täheldanud, et teetööde käigus pannakse siin asfalti ja võetakse see jälle üles ning kaevatakse ühte ja sama auku iga paari nädala tagant. Ja asfaldi üles võtmine on kahjuks hirmus lärmakas.
- Chicago kesklinna sõites ei ole enam vaja ennustada, et missugusel marsruudil võiksid Lilla ja Punane liin täna sõita. Me alguses arvasime, et rongiliiklust ei ole võimalik eriti ümber suunata. See oli ekslik arvamus. Kuna terve linn on üsna tihedalt rongirööpaid täis, siis võib üks ja seesama liin siin viia vastavalt remonditöödele hoopis teise kohta.
Veel üks huvitav fakt Chicago tänavate kohta: nimelt on Chicagos üks USA suurimaid tagahoovitänavate võrgustikke. Mida me mõtleme tagahoovitänavate all? Tavalise tänavaga paraleelselt jooksevad veel kaks üsna kitsast, aga samas suurte prügiautode poolt läbitavat tänavat. Nende tagahoovitänavate ääres asuvad prügikastid ja tihti sõidavad majaelanikud ise ka nende kaudu garaazi sisse. Inglise keeles kutsutakse neid back alleys. Kas sellele on paremat vastet kui tagahoovitänav?
Igatahes nüüd on linn asunud neid tagahoovitänavaid keskkonnasõbralikul viisil renoveerima: need kaetakse vett läbilaskva teekattematerjaliga (inglise keeles permeable paving). Täpsemalt tegemist on asfaldiga, mis laseb endast läbi vihmavee, takistades seeläbi saastatud vee jõudmist otse veekogudesse. Pikemalt võib selle rohelise algatuse kohta lugeda New York Timesi artiklist.
RSS
Viimased kommentaarid