Viimasel ajal kirjutatakse USA meedias pettustest spordis, seda nii seoses dopingu kui ka kihlveoskandaalidega. Üks huvitav ja raskesti tõestatav pettuseliik kihlvedudes on “punktiriisumine” (point shaving), millest võis mõni aeg tagasi lugeda nt Justin Wolfersi NYT arvamusloost.
Spordikihlveod sõlmitakse tihti kujul A võidab B-d vähemalt 13 punktiga (eesti keeles kutsutakse seda vist Händikäp-ennustustuseks). See tähendab, et olukorras, kus mängu võit või kaotus on juba selgitatud (nt üks võistkond juhib teise eest viis minutit enne lõppu 20 punktiga), ei pea mängijad enam väga palju lõpptulemuse pärast muretsema. Küll aga on mängu täpsest lõppskoorist väga huvitatud kõik need, kes on punktivahe peale kihla vedanud. Nii tekib huvitav motiiv pettuseks — pakkudes mõnele mängijale väikest kompensatsiooni (või näiteks tasuta osalust kihlveos) võiks hasartmängur suurendada oluliselt oma võidutulemust, mängija võiks aga saada väikese lisaraha ilma mängu tulemust siiski ohustamata. Sellist pettuseliiki nimetataksegi punktiriisumiseks. Kas ja kui tihti selline skeem rakendust leiab on väga raske tõestada (kuigi ajaloost selle kohta näiteid leiab).
See on just niisugune küsimus, mis tekitab majandusteadlastes huvi. Justin Wolfers Pennist on uurinud suurt hulka mängutulemusi ja leidnud, et punktiriisumine võib olla üsnagi levinud nähtus. Tema tulemuste kohaselt on USA üliõpilaskorvpallis kihlvedudest mõjutatud vähemalt ühe protsendi ehk iga sajanda mängu punktisumma. Faktitäpsuse huvides olgu lisatud, et tegemist on jätkuva akadeemilise diskussioniga, näiteks on Bernhardt ja Heston seda tööd tugevalt kritiseerinud. Wolfersi vastuse neile leiab selle postituse kommentaaridest.
Miks majandusteadlased üldse sporti uurivad? Justin Wolfers on oma põhjendused kirja pannud külalisblogijana Marginal Revolutionis. Eks peamine põhjus on selles, et sport on põnev. Seda jälgitakse huviga vabal ajal, sellest räägitakse kohvilauas ja ka tudengid on sellega hästi kursis. Teine vähemalt sama oluline põhjus on see, et erinevalt paljudest teistest töökohtadest on sportlaste tegevus jälgitav ja mõõdetav (üldjuhul lausa mõõdetud ja avalik). Ja kindlasti avalduvad palliplatsil hästi inimkäitumise aspektid, mis on olulised ka mujal, nii et uurimuse tulemusi on võimalik rakendada ka spordist väljaspool.
Muuseas, huvitav oleks teada, kuidas on spordikihlvedudega Eestis. Kui keegi on kuulnud Eesti kihlveoskandaalidest või on vähemalt kursis sellega, kas kihlvedusid sõlmitakse, siis võiks seda kommenteerida.
Pilt: Bullsi ja Knicksi mäng, millel pole punktiriisumisega mingit seost.
RSS
mängijad on ju pideva tähelepanu all. tuhanded pealtvaatajad, kümned telekaamerad. mängu otsustavas faasis peaks siis nagu keegi kellegile andma mingeid vihjeid, et hoia tagasi või pressi edasi vmt. keegi võõras neile läheneda ei saa. kuda see “ettepanek” tehniliselt läbi viiakse, aru ma ei saa (treener?). või on nagu Stirlitsil, et vaatab, et lillepott aknalaualt kadunud - tähendab variant “C”
Kommentaaris paistab olevat kaks küsimust-kommentaari, mis vajaksid täpsustamist (pikemalt võib meetodite kohta lugeda muidugi viidatud artiklitest).
Esiteks, kuidas saaks keegi mängu olulisel hetkel mõjutada, kui mäng käib miljonite pealtvaatajate silme all? Loomulikult on selliseid asju raske tõestada, aga põhimõtteliselt on selleks väga lihtne instrument kihlveoturul olemas — mängija (või mõne tema tuttava) nimel tehtud panus sellele samale mängule. Sel juhul pole mängu keskel vaja mängijale midagi teatada, mida ja mille makstakse eest on selge.
Teiseks, kuidas eristada täiesti juhuslikku ebaõnnestumist või väsimust sihipärasest mängu käigu mõjutamisest? Selge see, et ei majandusteadlased ega miljonid pealtvaatajad ei saa seda ühe konkreetse mängu ja mängija korral eristada. Siin tulebki mängu statistika. Kui vaadata 40000 mängu tulemusi, siis saab sellest statistiliste meetoditega nii mõndagi välja lugeda. On võimalik, et ühe mängu tulemust mõjutas ebaõnn, aga on ülimalt vähetõenäoline, et ebaõnn mõjutab tuhandet mängu täpselt ühes suunas. Kommentaaris toodud näidet parafraseerides — kui kortermaja kõigi saja korteri akendelt on kadunud lillepotid, siis on vaevalt tegemist juhusega. Pigem kahtlustaks varianti “C”.