Chicago Sõnumid

Terve mõistus ütleb, et maailm on lapik. (Stuart Chase)

Terve mõistus on kogum eelarvamusi, mis on välja kujunenud kaheksateistkümnendaks eluaastaks. (Albert Einstein)

Üldjuhul on terve mõistus nii elus kui ka teaduses päris hea teejuht. Aga mõnikord mitte. Paljudele (majandus)teadlastele meeldivad eriti just need küsimused, kus terve mõistus eksib. Steven Landsburgi¹ sõnul on mitteintuitiivse tõeni jõudmine oluline, sest see on korraga nii õpetlik kui ka lõbus. Kui mõne küsimuse põhjalikum läbimõtlemine annab tulemuse, mis esialgu tundus terve mõistusega vastuolus olevat, siis on see protsess mõtlejale midagi õpetanud. Ja enamasti on see olnud huvitav. Niisuguseid ebaintuitiivseid, õpetlikke ja lõbusaid mõttekäike leiab päris palju tema uuest populaarteaduslikust raamatust More Sex Is Safer Sex: The Unconventional Wisdom of Economics.

Landsburg näitab, et kasutades loogikat ja ümbriku tagakülje arvutusi saab tugitoolist tõusmata mõelda välja lahendused väga paljudele probleemidele, millest suur osa ei tundu esialgu majanduslikud: tuletõrje, kohtusüsteem, AIDSi levik, ostukorvide suurus jms. Tema peamine tööriist on umbkaudne kulu-tulu analüüs selle kõige laiemas tähenduses, st võttes arvesse välismõjusid.

Majandusteooriast kaugetele inimestele üks praktiline näide välismõjudest: pallimängu vaadates saab püsti tõustes tihti mängust parema ülevaate. See on tulu. Aga püsti tõusmisega kaasneb ka kulu: tagapool istuvate pealtvaatajate vaade halveneb. See on kulu, aga seda kannavad tagapool istujad. Niisugust mõju nimetatakse (negatiivseks) välismõjuks ja on üsna üldine tulemus, et kui mingil tegevusel on negatiivne välismõju, siis teevad inimesed seda “liiga palju” (st ühiskonnale tervikuna oleks parem kui seda tehtaks vähem), näiteks tõusevad liiga sageli püsti. Sellisel juhul on ühiskonna seisukohalt kasulik panna indiviidi tundma oma tegevuse välismõju, kas siis maksude või muude regulatsioonidega (nt reegliga, et püstiseisjatele võib öelda midagi ebameeldivat).

Kõigi niisuguste kaudsete efektide arvesse võtmine on raske, kui mitte võimatu. Landsburg viitab Alfred Marshalli soovitusele², kuidas lahendada mistahes majandusküsimust:

(1) Kasuta ülesande lahendamiseks matemaatikat kui arutluskäigu kompaktsemat esitust. (2) Hoia matemaatilised teisendused alles kuni oled ülesande täielikult lahendanud. (3) Tõlgi lahendus tagasi kõnekeelde. (4) Illustreeri see arutluskäik oluliste näidetega reaalsest elust. (5) Põleta matemaatika. (6) Kui 4. ei õnnestu, põleta 3.

Miks nii? Matemaatika aitab läbi närida küsimustest, mis oleksid jutuna liiga keerulised, pidades samal ajal silmas olulisi detailide. Aga et tegemist on siiski majandusprobleemiga, mis on ka reaalses elus oluline, siis tuleb aru saada, mida numbrid ja teisendused tegelikult tähendavad. (St oluline on tavakeelde tagasi tõlkida mitte ainult vastus, vaid ka tuletuskäik/põhjendus.)

Valemeid selles raamatus pole, aga ligikaudseid arvutusi kasutab Landsburg ohtralt. Seda isegi juhtudel, kus tavainimene peaks numbritest rääkimist kalgiks ja ebaviisakaks — inimelu väärtus, tervis, õiglus jms. Neil, kes tunnevad, et inimese väärtust ei tohiks rahas mõõta, soovitab Landsburg täiskasvanuks saada. Tahes või tahtmata paneme me selle rahasse. Iga kord, kui me ostame poest shokolaadi, oleks me võinud sama raha annetada heategevuseks ja säästa elusid. (CARE hinnangul sureb igal aastal 6 miljonit alla 5 aastast last alatoitumisega seotud põhjustel.) Nii et järelikult väärtustasime me shokolaadi rohkem kui näljas olevaid lapsi. Veel selgem on see erinevate majanduspoliitiliste otsuste korral: maksutulu, toetused, kulutused turvalisusele, haridusele, tervishoiule jms on kõik rahas mõõdetavad ja mõjutavad inimeste elusid ja elukvaliteeti üsna otseselt.

Nagu öeldud, üldjuhul kasutab Landsburg arvutuste jaoks ainult väga jämedaid hinnanguid ja ei tugine teadustöödele. Seega jääb lugeja otsustada, kas tema eeldused ja seega ka järeldused on õiged või mitte. Aga igal juhul on õpetlik jälgida tema arutluskäike, sarnaselt arutledes võib lugeja hiljem hakata hoopis teise pilguga näiteks ajaleheartikleid lugema ja võib-olla natuke adekvaatsemalt nende sisu hindama.

Muuseas, raamatus on päris huvitav peatükk kaubandusdefitsiidist: “My Barnes and Noble Trade Deficit”. Ajakirjanduses on ikka aeg-ajalt arvamusi, et USA kaubandusdefitsiit Mehhikoga on kasvanud väga suureks või et USA kaubandusdefitsiit üldiselt (st kogu maailmaga) on suureks kasvanud. Landsburg toob näite oma elust — pärast seda, kui lähedusse ehitati uus raamatupood, on ta sealt üsna tihti raamatuid ostnud. Aga ta pole raamatupoele midagi müünud, nii et tal on raamatupoega kaubandustefitsiit. See ei tähenda aga sugugi, et tema või raamatupood oleks sellest kuidagi õnnetu, samuti ei teki tal mingit soovi raamatupoodi tööle minema (ainus viis otseselt puudujääki tasakaalustada). Ta ütleb, et samal põhjusel ei peaks ühe riigi elanikud muretsema kaubandusdefitsiidi pärast mingi konkreetse riigiga. Aga isegi kaubandusdefitsiit kogu maailmaga ei ole eriti oluline — kui Landsburg pühapäeval midagi ostis ja sel päeval ei töötanud, siis suurenes tema defitsiit maailmaga. Selles pole aga midagi halba. Suur osa inimesi ei hoia oma eelarvet tasakaalus vaid laenavad või säästavad pika aja jooksul. Problemaatiline on olukord siis, kui puudujääk kestab pikka aega. Aga raske on hinnata, mis on riikide jaoks pikk aeg.

Et see raamatuülevaade ei läheks liiga ühekülgseks, siis kritiseeriks natuke ka. Raamatust on tunda, et suurem osa teemadest on alguse saanud ajakirja kolumnist ja raamatuformaadi jaoks uuesti ja põhjalikumalt läbi võetud (aeg-ajalt vastates kriitikute kommentaaridele). Kolumnid aga peavad üldiselt olema väga intrigeerivad, lühikesed ja löövad, mis annab raamatule niisuguse mõnevõrra ebaühtlase taseme, mõni teema on päris põhjalikult läbi mõeldud, aga mõni jälle ehk tarbetult intrigeeriv ja lünklik arvamusavaldus. Lisaks väljub ta aeg-ajalt neutraalse arutelu piiridest ja avaldab mõtteid moraali ja eetika teemadel. Võib-olla oleks ta pidanud järgima omaenda sõnu ja jätma moraali mõne teise raamatu teemaks (tõenäoliselt mõne teise autori kirjutatud).

Mõningaid stiilinäiteid saab lugeda tema kodulehelt, samuti tasub lugeda ka tema vanemat raamatut Armchair Economist: Economics & Everyday Life.

1. Steven Landsburg on Rochesteri ülikooli majandusprofessor ja ajakirja Slate kolumnist, tema kolumnile Everyday Economics oleme juba varem viidanud. [tagasi]
2. Marshall kirjutas oma raamatud nii, et tekst sobiks igale lugejale ja kõik matemaatilised teisendused on ääremärkustes ja lisades. [tagasi]