Chicago Sõnumid

Käisime lõpuks vaatamas ka Ameerika kõige populaarsemat spordiala — jalgpalli. Mäng toimus Northwesterni ülikooli jalgpallistaadionil Ryan Fieldil ja mängisid Northwesterni Wildcats ja Duke Blue Devils. Tuleb kahjuks tunnistada, et selles omamoodi ajaloolise tähtsusega mängus jäid Metskassid Sinistele Kuraditele alla.

See oli meie esimene lähem kokkupuude ameerika jalgpalliga. Olime küll vaadanud Chicago Karude mängu Superbowlil, aga seal olid tähelepanu keskpunktis pigem mängupauside ajal näidatavad reklaamid kui mäng ise. Nüüd siis kulus suur osa mängust reeglitega tutvumiseks ja ega päris selgeks muidugi ei saanudki, sest mäng on päris paljude nüanssidega. Üldjoontes paistab, et tegemist on seguga käsipallist, maadlusest ja malest. Olgugi, et mäng on väga füüsiline, on selle juures oluline just strateegiline aspekt. Enam-vähem kõik 46 meeskonna liiget on mängus aktiivsed (11 mängijat korraga väljakul) ja iga mängusituatsioon käib eraldi mänguplaani järgi. Mõnikord plaan ka õnnestub, aga vähemalt neil kahel võistkonnal mitte just väga hästi.

Olgugi, et reeglid on keerulised, on kohapeal üsna lihtne aru saada, kas olukord lahenes koduvõistkonnale hästi või halvasti, sest pealtvaatajad elavad omadele väga häälekalt kaasa. Tegemist pole kindlasti ainult spordisündmusega, vaid pigem pereüritusega. Suur osa pealtvaatajaid on pühendunud fännid¹, konkreetselt Northwesterni puhul on nad enamasti riietatud lillasse (NU värv) ja üldiselt on riides soojalt, sest Chicago ilm on juba septembris jahe, rääkimata siis hilisematest kuudest (meie hinnangul on tegemist talispordialaga ). Ilmaga seoses on omal kohal kuumad suupisted ja kuum kakao, mida tarvitatakse üsna ohtralt.

Oleme juba kirjutanud, et Northwesterni võistkond ei ole just kõige paremate killast. Täpsemalt on tegemist üsna niru võistkonnaga, kes hoiab enda käes ülikoolivõistkondade pikima kaotusteseeria rekordit — 34 kaotust ehk praktiliselt kolm aastat järjest kaotusi (aastatel 1979-1982). Käesoleval hooaeg algas neil üsna hästi, esimesed kaks mängu võideti, aga nüüd siis kaotati üsna häbiväärselt Duke võistkonnale. Duke võistkond on nimelt samuti üsna kehv ja oli selleks hetkeks juba üsna tõsine kandidaat Northwesterni piinliku rekordi ületamisele, ta oli kaotanud 22 mängu järjest (alates aastast 2005).

Natuke veel ka mastaapidest, mis Eestist tulles tunduvad alati natuke uskumatud. Nende kahe suhteliselt tagasihoidliku tasemega võistkonna mängu käis vaatamas umbes 25000 pealtvaatajat ja näiteks mängu vaheajal esinesid orkestrid (marching bands), kokku umbes 1400 muusikut ligi kahekümnest orkestrist. Paremate külalisvõistkondade korral on 49256-kohaline staadion välja müüdud. Üks tuntumaid võistkondi selles liigas on näiteks mõne nädala pärast Northwesterni külastav Michigan Wolverines, kelle oma kodustaadion mahutab 107501 pealtvaatajat ja on sellega maailma suuruselt viies staadion.

1. Muide, vahepeal tervitati suurel ekraanil fänne kellel sai täis omamoodi juubel — kas siis 50 või 25 aastat järjest hooajapileti ostmist (kokku oli neid paarkümmend). [tagasi]