Monthly Archive for August, 2007

Vaktsineerimine ei pruugi lihtne olla

Eelmise aasta peale mõeldes tuli meelde veel üks teema, mis meie jaoks päris mitmel korral aktuaalne oli — vaktsineerimine.

Niisiis hoiatuseks neile, kes plaanivad välismaale õppima minna või muidu kolida: kui välisriiki asudes on tarvis dokumente vaktsineerimiste kohta (nt leetrite, mumpsi, teetanuse/difteeria jms vastu), siis võib kõike juhtuda.

  • Välisriigi arstid ei pruugi eesti keelt osata. Eesti arstid ei pruugi inglise keelt osata. Kumbki pool ei pruugi tahta midagi kuulda võõrkeelsetest dokumentidest.
  • Kõik arstid ütlevad, et kõik vaktsiinid on kusagil dokumentides kirjas ja need tuleb lihtsalt ise üles otsida. See ei pruugi olla väga praktiline soovitus. Eriti kui Sa oled sündinud eelmise riigikorra ajal ja ei ole sündimisest alates igast dokumendist koopiat teinud (eelkõige on olulised just esimesel paaril eluaastal saadud vaktsiinid). Äärmuslikul juhul võib juhtuda, et polikliinik on ära kaotanud isegi paar aastat varem avatud haigusloo, rääkimata eelmise riigikorra ajal koostatud dokumentide säilitamisest.
  • Mõni vaktsiin võib olla kõigile lastele Eestis kohustuslik ja tasuta. See võib osutuda kõige ebasoodsamaks juhuks! Sest siis pole täiskasvanutel võimalik seda vaktsiini saada. Neid vaktsiine tuuakse maale täpselt sama palju kui on Eestis lapsi.
  • Kui Sul on kahtlased eluviisid või Sa oled viimase viie aasta jooksul külastanud pikemalt mõnda ebasanitaarset riiki (nt Süüria, Belize, Eesti või Hispaania), siis on suur jama. Sest siis on vägagi tõenäoline, et Sul on tuberkuloos.
  • Ja loomulikult võib ka seda juhtuda, et arstid on abivalmis, vajalikud dokumendid arhiivis olemas ja paberid saab täidetud ilma probleemideta.

Igatahes, Tartu ja Evanstoni arstide abiga võttis vajalike paberite kordaajamine meil vähem kui aasta. Täpsemalt, me alustasime 2006 juunis ja viimased meist said paberid korda 2007 märtsis.

Aasta täis

Aasta tagasi kirjutasime siia esimese postituse. See on vist õige hetk teha kokkuvõte teemadest, millest me veel kirjutanud oleme.

Tag Cloud

AC/DC — suurepärane taust palgaläbirääkimisteks

Steven Levitt viitab lõbusale paberile, mis võrdleb ansambli AC/DC erinevate solistide1 mõju kuulajale. Majanduspoliitiline järeldus: kui kuulata poliitiliste arutelude või palgaläbirääkimiste taustaks AC/DC muusikat, siis on mõistlik valida midagi Brian Johnsoni perioodist.

Our analysis has direct implications for policy and organizational design: when policymakers or employers are engaging in negotiations (or setting up environments in which other parties will negotiate) and are interested in playing the music of AC/DC, they should choose from the band’s Brian Johnson era discography.


Image: High Voltage (Dlx)

Image: Back In Black

Autor kasutab uurimuses standardmeetodit eksperimentaalökonoomikastultimaatummängu. Ultimaatummängus osaleb kaks mängijat (pakkuja ja vastaja), kes peavad otsustama mingi rahasumma (nt 100 krooni) jaotuse. Ühele mängijatest (pakkujale) antakse võimalus pakkuda välja jaotus ja teine (vastaja) saab pakkumisega nõustuda või mitte nõustuda. Kui vastaja on pakutud jaotusega nõus, siis jaotatakse summa vastavalt ettepanekule. Kui aga mitte, siis ei saa kumbki ühtegi krooni. Mängu ainus Nashi tasakaal on jaotus, kus pakkuja saab kõik 100 krooni endale (sest vastajal ei ole mingit ratsionaalset põhjust sellega mitte nõustuda). Eksperimentides on aga tihti leitud, et reaalsed inimesed annavad 20–50% rahast vastasele. Siiani pole üksmeelele jõutud, kas selle altruistliku tegevuse põhjuseks on katses osalejate headus, rumalus või hoopis vigane eksperiment (oleme ühte võimalikku selgitust ka varem maininud).

Võrdlemaks AC/DC solistide mõju, viidi läbi täpselt samasugune eksperiment, kusjuures poolte katsete ajal mängis ruumis AC/DC laul ühe solisti esituses ja poolte katsete ajal teise solisti esituses. Tulemus: Brian Johnsoni laulu ajal tegid pakkujad keskmiselt altruistlikumaid pakkumisi ja vastajad lükkasid tagasi vähem pakkumisi.

Kardetavasti hakkas nii mõnigi lugeja mõtlema majandusteaduse ja terve mõistuse seoste üle. Majandustudengitele võiks anda isegi väikese koduse ülesande — leida võimalikult palju asju, mis selles uuringus valesti on. Paberi autor Rob Oxoby kommenteerib:

To ease everyone’s concerns, yes the paper is a joke. The paper was written using old data from a grad student studying the effects of different genres of music on behavior (following previous research identifying the effect of different genres on heart rate, etc.; her original interest was on the use of music in behavior therapy). She abandoned the project and has since disappeared from her program. The AC/DC spin was due to a mistake in the protocols: different songs were played in two sessions. As far as I know the grad student paid for the experiments. I wrote this piece while delayed in the Vancouver airport.


  1. Ansambli esimene solist Bon Scott suri 1980. aastal, pärast seda liitus bändiga Brian Johnson. [tagasi]

Kantrimuusika ei ole surnud

Ega me Eestis kantrimuusikast suurt midagi ei teadnud peale asjaolu, et eesti keeles on selle sünonüümiks Justament. Ameerikas elades ja eriti kantrimuusika pealinna külastades oleme aru saanud, et tegemist on väga olulise ja elujõulise osaga muusikast ka tänapäeval.

Pilt: Kenny Rogersi kontsert

On tuntud fakt, et enim plaate müünud artistideks on The Beatles (USAs umbes 170 miljonit plaati) ja Elvis Presley (118.5 miljonit). Kes on selles pingereas kolmandal kohal? 116 miljoni plaadiga hoiab Led Zeppelini ees kolmandat kohta kantrimuusik Garth Brooks. Muuseas, eelpoolmainitud legendidest eristab teda ka see, et 1985. aastal polnud temast keegi kuulnud ja juba 2001. a loobus ta aktiivsest muusikategemisest. Ansamblite plaadimüügi ja müüdumate plaatide edetabelites on üsna selge, et kantri on elujõuline muusikatööstuse osa.

Kantrimuusika on kõige populaarsem raadiomuusika USAs. Väidetavalt kuulab kantrikanaleid 77 miljonit ameeriklast ehk 40% kõigist siinsetest täiskasvanutest. Eelkõige on sihtgrupiks loomulikult vanem põlvkond, kelle jaoks kantrimuusika, -tantsud ja vesternid olidki omal ajal popid ja noortepärased. Samas ei piirdu kuulajaskond kindlasti beebibuumi põlvkonnaga. Päikese loojudes läheb näiteks Nashville kesklinnas käima väga aktiivne ööelu, suur osa sellest just kantrimuusika saatel.

Pilt: Kantrimuusika kuulsuste saal

Muidugi on ka palju neid, kes kantrist erilises vaimustuses pole. Isegi Nashvilles. Kohalikelt noortelt kuulsime, et nende jaoks on praegune populaarne kantrimuusika ebasiiras — võltsaktsent, sisu puudumine, kaabu ja kannused (ilma hobuseta) jms. Mis on huvitav, sest kantrimuusika on Harlan Howardi definitsiooni kohaselt “kolm duuri ja tõde”.

Lõunaosariikide Ateena

Lõunaosariikide Ateena, kantrimuusika pealinn, Protestantlik Vatikan — need kõik on Tennessee pealinna Nashville’i hüüdnimed. Nagu Emajõe Ateenagi on Nashville olnud pikka aega oluline ülikoolilinn ja tarkuse kants. (Tuntuim sealsetest ülikoolidest on Vanderbilti ülikool, mis USNewsi 2008 aasta bakalaureuseõppe pingerea kohaselt on USA koolidest 19. kohal). Sellest hüüdnimest tulenevalt tekkis seal idee ehitada 1897. aasta maailmanäituseks originaalsuuruses Ateena Parthenoni koopia. Alguses püstitati see ajutise ehitisena ainult maailmanäituse tarbeks. Aga nagu on juhtunud teistegi sarnaste objektidega (Eiffeli torn), hakkas see rahvale meeldima ja nii püsib ta seal siiani.

Pilt: Nashville Parthenon

Kantrimuusikast kirjutame me millalgi pikemalt, aga igatahes on Nashville mänginud olulist rolli kantrimuusika ajaloos ja ta on praegugi oluline kantrimuusika keskus. Õhtuti kuuleb kesklinna tänavatel erinevaid kantrimuusika stiile ja inimesed kõnnivad ringi kauboikaabude ja -saabastega. Meil õnnestus külastada muuseumit Country Music Hall of Fame, mis nagu nimigi ütleb sisaldab seina, kuhu valituks saamine on suurim tunnustus kantrimuusikule. Seal asub ka mitut korrust läbiv sein kantrimuusika kuld- ja plaatinaplaatidega. Lisaks veel ajalugu kirjeldav püsiekspositsioon (Elvise Cadillac jms) ning parasjagu oli seal ka näitus Ray Charlesist.

Pilt: Kantrimuusika plaadisein

Nashville on osa nn piiblivööst (Bible Belt), st ta asub USA tugevalt religioosses piirkonnas. Linnas on umbes poole miljoni inimese kohta rohkem kui 700 kirikut ja seal asuvad mitme USA usulahu/kiriku peakorterid. Muuseas, jumalateenistus, kuhu meie sattusime, üllatas eelkõige koorilaulu ja kaasaegse tehnoloogiaga. Nimelt, rahvast oli kirikus ligi tuhat inimest ja nad laulsid neljahäälselt (!!) noodist nagu professionaalsed laulukoorid Eestis. Mis tehnoloogiat puudutab, siis noodid ja laulusõnad olid suurel ekraanil ja samuti saatsid slaidid kõnesid.

Nashville oli koduks USA 7. presidendile Andrew Jacksonile (kes muuhulgas on tuntud selle poolest, et likvideeris USA keskpanga või selle iseseisvuse, aidates seeläbi kaasa 1830ndate depressioonile). Me külastasime Jacksoni majamuuseumi Hermitage’i. Tegemist on osaliselt vabaõhumuuseumiga, kus saab teha kilomeetrise jalutuskäigu mööda istandust, vaadata elumaja ja näitust ning filmi Jacksoni eluloost.

Pilt: Hermitage muuseum

Suvel iseloomustab Nashville’i suur kuumus. Meie jõudsime sinna parajasti siis, kui ilm püstitas kuumarekordeid. Aga 40 kraadi Celsiuse järgi on seal suvel üsna tavaline. Kuumus on seal kuiv ja soe tuul tekitab tunde, et midagi ei ole hingata. Muuseas, kui kohalike elustiilist rääkida, siis uurisime seal, et kuidas on võimalik sellise ilmaga väljas sporti teha. Vastus osutus lihtsaks. Näiteks sörkjooksu tehakse varahommikul enne päikesetõusu ja päike tõuseb seal praegu kell 6. Nii panevadki sportlikud kohalikud neljaks hommikul äratuskella helisema ja lähevad jooksma.

Chicago Karupojad Wrigley väljakul

Käisime vaatamas Chicago Cubsi ja Philadelphia Philliesi mängu Wrigley Fieldil. Samamoodi nagu Chicago vs New York korvpallimängu korral mõned kuud tagasi, on meil heameel teatada, et pesapallis sai Philadelphia alistatud. See oli meie esimene tõsisem kokkupuude pesapalliga, mis osutus üllatavalt huvitavaks ja samal ajal üllatavalt pikaks. Vana nali ütleb, et pesapall on 20 minutit põnevust pressitud kokku 3 tunni sisse.

Chicago Cubs on üks kahest Chicago pesapalliklubist (teiseks on White Sox). Cubs on Rahvusliigas ja ta kuulub sinna juba alates liiga loomisest 1876. a. Võistkonna säravad hiilgeajad jäävad umbes saja aasta tagusesse aega, praegu hoiab Cubs enda käes rekordeid, mille üle ei saa just uhke olla — näiteks pole juba 99 aastat meistritiitlit võidetud. Ebaedu tõttu kannab ta hüüdnime “Lovable Losers” (Armsad Kaotajad). Hüüdnime esimene pool tuleneb ilmselt sellest, et klubil on väga tugev fännide toetus. Hoolimata vähestest võitudest on klubi piletimüük püsinud liiga suurimate hulgas (käesoleval hooajal keskmiselt 40000 piletit mängu kohta – arvestades et nad mängivad aprillist oktoobrini vähemalt 162 mängu, on neil päris palju vaatajaid).

Pilt: Wrigley Field

Viimastel aastatel on klubil läinud eriti kehvasti, eelmine hooaeg lõpetati viimasena. Sel aastal palgati uus juht ja värvati uusi mängijaid ning tulemused on palju paremad. Just selle mänguga tõusis Cubs Milwaukee ette oma divisioni liidriks.

Need, kes on näinud filmi Blues Brothers, ehk mäletavad, et Chicago Cubsi koduväljaku aadress on 1060 W. Addison Street. Wrigley Field ehitati 1914. a ja sai oma nime selleaegse klubi omaniku, nätsutootja William Wrigley Jr. järgi. Väljakul olles tekib selline mõnus vanaaegne tunne. Mõnda huvitavat detaili võib näha ka illustreerivalt pildilt, nt väljakut ääristav luuderohi, arhailine tabloo ja katuseterrassid. Samuti on väljakul tunda, et suur hulk pealtvaatajatest on oma meeskonna tõsised poolehoidjad, elavad aktiivselt kaasa ja teavad hästi millal püsti karata ja millist laulu laulma hakata (nt Take Me Out to the Ball Game).

Muuseas, aastatel 1921–1970 oli Wrigley Field koduväljakuks ka jalgpalliklubile Chicago Bears, mille nimi tuleneb lihtsalt sellest, et ameerika jalgpallurid on märgatavalt suuremat kasvu kui pesapallurid. Erinevalt Karupoegadest on Karud praegu absoluutses tipus, eelmisel hooajal jõudsid nad Superbowli ehk meistrivõistluste finaali ja kaotasid seal mõnevõrra üllatuslikult Indianale.