Chicago Sõnumid

Nüüd on siin kevadkvartal lõppenud ja sellega on läbi ka õppeaasta. Tagantjärgi võib öelda, et üsna kindlasti oli tegemist meie seniste õpingute kõige raskema aastaga. Püüame nüüd anda ülevaate meie kevadsemestri kursustest, mis moodustasid majandusteaduse kraadiõppe baaskursuste viimase kolmandiku.

Kevadsemestri mikroökonoomika kursust luges Jeffrey Ely ja see käsitles peamiselt kahte valdkonda — mänguteooria ja informatsiooniökonoomika. Teemad on meie jaoks üldiselt väga huvitavad ja olime nendega ka varem kokku puutunud, aga mitte niisugusel üldisuse tasemel. Mänguteooria osas käsitletud teemad: ratsionaliseerimine (rationalizability), Nashi tasakaal, mittetäieliku informatsiooniga mängud, laiendatud kujul mängud, täiusliku informatsiooniga mängud, mittetäiusliku informatsiooniga mängud, järjestikuline tasakaal (Sequential Equilibrium), korratavad mängud. Informatsiooniökonoomikas: ebasoodne valik, signaliseerimine, sõelumine, moraalirisk, mehhanismidisain, stiimulite ühildatus (Incentive Compatibility), optimaalsed mehhanismid.

Neile, kes mikroökonoomikat õppinud pole tundub see loetelu ilmselt arusaamatu ja nimetused natuke veidrad. Mida üldse tähendab mänguteooria? Jeff Ely kirjeldas mänguteooriat ja Nashi tasakaalu mõistet üsna piltliku näite abil. Oletame, et mänguteooriat pole veel välja mõeldud ja meie ülesanne on kirjutada üks väga paks raamat, kus on kirjas iga võimaliku mängu kohta¹ juhised kuidas neid oleks kõige parem mängida. Meie eesmärk on see, et juhised oleksid nii head, et inimene, kes raamatu kätte võtaks saaks lihtsalt näpuga järge ajada ja instruktsiooni alusel käike valida. Aga raamat peaks olema veel ühe taseme võrra põhjalikum ja parem. Instruktsioonid peaksid jääma kehtima ka juhul kui kõik osapooled on raamatu läbi lugenud ja mängivad selle alusel. See viimane samm eristab majandusteadust näiteks füüsikast. Viimases peab osakeste käitumist kirjeldav raamat ainult kirjeldama, sest osakesed ei muuda oma käitumist pärast seda, kui nad on raamatuid lugenud.

Kursuse põhiõpikuks oli jätkuvalt mikroökonoomika piibel ehk Mas-Colell, Whinston, Green (1995) õpik, mis pole küll päris ülalkirjeldatud kujutletav raamat, aga põhjalikkuselt üsna selle lähedane. Mänguteooria ja informatsiooniökonoomika on pärast selle õpiku trükki palju edasi arenenud, nii et juurde tuli vaadata ka mujalt. Mänguteooria standardviideteks kraadiõppes on Fudenberg, Tirole (1991) ja Osborne, Rubinstein (1994). Tulevastele gurudele soovitatakse Myerson (1997) õpikut ja korratavatest mängude uus standardviide on Mailath, Samuelson (2006). Lisaks tasub oksjoniteooria ja mehhanismidisani teemade juures juurde vaadata Krishna (2002) õpikut.

Viited

1. Fudenberg, Drew; Jean Tirole. Game Theory — MIT Press, 1991.
2. Krishna, Vijay. Auction Theory — Academic Press, 2002.
3. Mailath, George J.; Larry Samuelson. Repeated Games and Reputations: Long-Run Relationships — Oxford University Press, USA, 2006.
4. Mas-Colell, Andreu; Michael D. Whinston; Jerry R. Green. Microeconomic Theory — Oxford University Press, 1995.
5. Myerson, Roger B. Game Theory: Analysis of Conflict — Harvard University Press, 1997.
6. Osborne, Martin J.; Ariel Rubinstein. A Course in Game Theory — The MIT Press, 1994.

1. Esimesel lehel võib-olla trips-traps-trull, kusagil tagapool male, aga kindlasti kusagil ka näiteks Inglise oksjon või lihtsalt turukonkurentsis osalemine. Jah, see raamat tuleks väga paks. [tagasi]