Kõigepealt tuli üks orav küsima ega meil midagi head pakkuda ei ole.

Õnneks, oli meil kotis üks müslibatooon. Näpu vahelt ta võtma ei olnud nõus, aga maast korjas tüki kiiresti üles.
Võttis tüki ja ronis puu otsa, sõi seal ära ja tuli uut küsima. Varsti ilmus ka teine orav kohale, tema leidis, et saadud pala on mõistlik maha matta.
Orav lootis, et fotoaparaadi hoidja võiks ka midagi head anda.
Söömaaja edenedes, tundus oravale, et ei ole enam vaja kaugele sööma minna, vaid võib sealsamas meie juures julgelt nosida.
Asi lõppes sellega, et kõht sai vist täis, igatahes säästmise (loe: matmise) piirkasulikkus ületas tarbimise oma, ja müslibatoon sai ka otsa.
Postitused sarnastel teemadel: oravad.



RSS
0 Responses to “Lugu kahest oravast ja ühest müslibatoonist”
Leave a Reply