Chicago Sõnumid

Steven E. Landsburg kirjutab oma Everyday economics’i kolumnis ebavõrdsusest vaba aja koguses ja sellest kuidas vaba aja jaotus ajas muutunud on, tuginedes Mark Aguiar’i (FRB Boston) ja Erik Hursti (Chicago ülikool) uurimusele (pdf).

Nimelt, Mark Aguiar ja Erik Hurst leidsid, et kui USAs aastal 1965 oli vaba aeg üsna võrdselt jaotunud (ühe ja sama soo-, vanuse- ja leibkonnatüübiga grupi sees), siis võrreldes 1965. aastaga on praegu USAs keskmiselt inimestel rohkem vaba aega ja sealjuures on vaba aja hulk suurenenud kõige rohkem just madalama haridustasemega (ja madalama sissetulekuga) inimestel. Seega ebavõrsus vabas ajas on käitunud nagu sissetulekute ebavõrdsuse peegelpilt.

About 10 percent of us are stuck in 1965, leisurewise. At the opposite extreme, 10 percent of us have gained a staggering 14 hours a week or more. (Once again, your gains are measured in comparison to a person who, in 1965, had the same characteristics that you have today.) By and large, the biggest leisure gains have gone precisely to those with the most stagnant incomes—that is, the least skilled and the least educated. And conversely, the smallest leisure gains have been concentrated among the most educated, the same group that’s had the biggest gains in income.

Täpsustuseks: vaba aega ehk jõudeaega (leisure) võib mitut moodi defineerida. Selles uurimuses on vaadeldud inimesi vanuses 21-65 ja kasutatud nelja erinevat vaba aja definitsiooni, alates kõige kitsamast — vaba aeg, kui aeg, mis on kulutatud meelelahutusele, sotsiaalsetele üritustele ja aktiivsele puhkusele — kuni kõige laiemani — vaba aeg, kui aeg mis ei ole kulutatud palgatööks ega kodutöödeks (home production, mittetasustatav töö). Ja järeldused on kõigi nelja definitsiooni korral sarnased.