Chicago Sõnumid

Eelmisel nädalal käisime kuulamas Steven Levitti, keda majandusteadlased teavad kui John Bates Clarki Medali võitjat ja laiem üldsus kui bestselleri Freakonomics autorit (raamatut on USAs müüdud üle 2 miljoni koopia ja see on tõlgitud rohkem kui 30 keelde, muuseas ka soome ja vene, aga mitte veel eesti keelde). Tänu raamatu suurele populaarsusele on Levittist rääkinud enam-vähem kõik meediakanalid ja ta on pannud majandusteaduse vastu huvi tundma paljud, keda see varem ei paelunud. Nii et lühidalt võib öelda, et tegemist on majandusteaduse “rokkstaariga”.

Eelmisel nädalal Northwesterni ülikoolis toimunud loeng oli avalik loeng, st eelkõige raamatu reklaamüritus, mitte teadusseminar, ja naerda sai igal juhul palju. Saal oli ääreni täis, sinna mahtus 600 inimest. Siin siis mõned ettekandest meelde jäänud mõtted.

Levitti sõnul on paljud tema tööd kokku võetavad kahe väitega:

• Inimesed reageerivad stiimulitele. See tähendab, et inimkäitumise selgitamiseks tasub mõelda stiimulite peale ja leida otsuste taga olev ratsionaalne mõtlemine.
• Inimesed tihti ei tee seda, mida nad väidavad (või isegi arvavad) end tegevat. Seepärast ei ole mõtet inimestelt küsida nende eelistuste kohta, vaid vaadata kuidas nad reaalsuses käituvad.

Näide: küsitlustes väidavad peaaegu kõik inimesed, et pesevad pärast üldkasutava tualettruumi kasutamist käsi, aga reaalsuses on see protsent palju madalam (sõltuvalt kohast 50 ja 80 vahel). Näiteks leiti, et haiglates on probleem bakteritega tänu sellele, et arstid ei pese käsi, olgugi, et praktiliselt kõik teavad selle negatiivseid mõjusid (ja ligi 100% arstidest kinnitasid, et pesevad käsi, kuid kaamerad näitasid vastupidist). Probleemi lahendamiseks prooviti erinevaid viise, aga üks kõige paremini töötav meetod oli lihtsalt otsese stiimuli tekitamine. Hakati jagama käsi pesevatele arstidele juhuslikult väikeseid preemiaid nt kohviku kinkekaarte, ja kätepesu protsent tõusis peaaegu sajani.

Teine küsimus, kas inimesed on altruistlikud ja kuidas seda uurida? On üsna ilmne, et inimestelt otse seda küsida ei saa ja ka empiirikas mõõtmisel on puhas altruism väga raskesti eristatav muudest nähtustest nagu reputatsioon või signaliseerimine. Seepärast on seda tihti uuritud eksperimentide abil, nt antud inimestele natuke raha ja jälgitud, kui palju ta sellest täiesti tundmatule inimesele loovutab. Sel viisil on tihti leitud, et inimesed on üllatavalt altruistlikud: kõik peale majandustudengite loovutavad osa rahast vabatahtlikult. John List (Chicago ülikoolist) muutis natukene eksperimendi olemust — lisaks võimalusele osa rahast vabatahtlikult loovutada, anti katsealusele võimalus tundmatult inimeselt natukene varastada. Nendel tingimustel olid inimesed tunduvalt vähem altruistlikud. Seega tõlgendus võiks olla — inimesed otsustavad kui palju raha on viisakas endale krabada.

Lisaks rääkis Levitt kuritegevuse ja prostitutsiooni uurimisest ja veel sellest, kuidas ta raamatus käsitletavate teemade uurimiseni jõudis. Aga sellest kirjutame juba järgmises postituses.

Kokkuvõttes, kui tekib võimalus minna mõnda Steven Levitti avalikku loengut kuulama, tasub seda kindlasti teha, sest igav seal igatahes ei hakka. Senikaua tasub aga raamat läbi lugeda. Lühikokkuvõtte leiab lehelt WikiSummaries, raamatu enda poest või näiteks Tartu Ülikooli majandusteaduskonna raamatukogust. Lisaks soovitame lugeda raamatu vaimukat kriitikat/paroodiat Freak-Freakonomics (pdf) Ariel Rubinsteinilt.