Chicago Sõnumid

Doktoriõppe ökonomeetriakursuse esimene osa oli meie jaoks täiesti uus. Kursust luges Charles Manski ja kursus keskendus identifitseerimisprobleemile, selle sõna laiemas tähenduses. Kui tavalistes ökonomeetriaõpikutes vaadatakse identifitseerimist vaid simultaansete võrranditega seoses, siis Manski peab identifitseerimisprobleemi all silmas kõiki probleeme, mis ei lähe ära valimimahu kasvades lõpmatusse (erinevalt statistilistest probleemidest). Muuhulgas on identifitseerimisprobleemiks andmete puudumine, st ka prognoos.

Kursuse märksõnaks oli mitteparameetrilised hindamismeetodid. Me alustasime küsimusest, mida saab andmetest järeldada ilma ühtegi lisaeeldust tegemata, ja läksime edasi uurides, mida annavad juurde kitsendavad eeldused ja kui usutavad need on. Idee on selles, et kuigi on lihtne võtta tavalised normaaljaotuse ja lineaarsuse eeldused ja saada hinnanguks mingi konkreetne arv, siis kui seda tulemust on võimalik kergelt ümber lükata, siis võiks vähemalt algatuseks vaadata mida me saame järeldada ilma karme eeldusi tegemata, mis sellest, et ilma nende karmide eeldusteta me ei saa tavaliselt punkthinnanguid.

Kursuse aluseks oli Manski uue õpiku käsikiri, mis on tema varasema raamatu “Identification Methods in the Social Sciences” kaks korda mahukam versioon. Kursuse vanad eksamid on Manski kodulehel.